Hommikul Sho ja lapsed tegid me jalgratastele kevadist hooldust ja seejärel võtsime suuna Pirita poole. Luukas Sho rattal ja Marie minu omal. Mõtlesime mänguväljakutele minna.
Kadrioru kandis läks kõht tühjaks, nii et võtsime moonisaiakesed ja kohvi.
Vaatasin, sõber saatis sõnumi, kas tahaksime sel nädalavahetusel talle Soome külla minna.
Kirjutasin vastu, et arutan Shoga asja – aga unustasin.
Sho tahtis läbi hüpata Kadriorus elava tuttava juurest, kellega oli vaja asju vahetada.
Seal, seni kuni Sho üle aia suhtles, ma võtsin telefoni kätte ja sõbra sõnum jäi jälle ette.
Küsisin Sholt, kuule kas me kohe praegu võiks Soome minna.
Helistasin sõbrale ka, et kas täna võiks tulla.
Või helistasin sõbrale enne ja Sholt küsisin pärast, ei tea.
Küsisin siis lastelt ka, et kas läheme rattaga Soome. Luukas ütles, et käime enne mänguväljakult läbi, siis.
Mõtlesime, kas meil on kõik vajalik kaasas, et otse laevale minna. Reisidokumente ei olnud.
Nii et kuni meie lastega mänguväljakul mängisime, hüppas Sho taksoga kodust läbi, et võtta mõned asjad ja Mikile toit panna.
Ja siis läksimegi rattaga laevale ja Soome.
Mulle nii meeldib, et tänane selliseks kujunes ja natuke uhke tunne on, et me sellised spontaansed inimesed oleme ka.
Meenuvad ajad, kui Luukas oli beebi. Siis ma hommikul läksin vankrit lükates uksest välja, valmis kõiksugu spontaanseteks kohtumisteks ja seiklusteks. Ja õhtul jälle koju tagasi. Ilusad ajad.
maarjablogi.com 
Jube lahe, teed mind heas mõttes kadedaks!!! Ära siis unusta Soomest juustu kaasa osta, massimeedia väidab odavam olema kui Eestis 😀
Lastega ratastega sõitmine oli meilgi üks õige tihti ette tulev tegevus, küll mitte Soome või USA’sse 😀 Ilusa ilmaga andsin vahel kaasale omaette aega, lapsed rattale ja mänguväljakule, raamat oli lugemiseks kaasas (netiühendusega moblasid veel polnud). Nii said lapsed just nii kaua mängida kui viitsisid või nii pimedaks läks, et ei näinud lugeda.
LikeLike
Pagan, unustasin juustu osta 😀
LikeLiked by 1 person
Äge! Just minu maitse järgi elurõõmu, gjulgust ja – muretust täis eluterve spontaansus. Mul kahjuks esimeses eluetapis minuga sama meelt perekonda polnud.
Muidugi ei jäänud see rõõm mul elamata. Pärast lahutust jätkasingi uue kaasaga rõõmsalt ja spontaanselt. Koos.
Abikaasa, kellega saab jagada enda elu ja maailma, on kogu eluks. Ja lapsed kasvavad samasugused 😊
LikeLike
Jaa, ma üks hetk sain aru, et paindlikkus (kõige laiemas mõttes) on ehk kõige olulisem isikuomadus, et head elu elada. Mu kaasa on ütlemata paindlik.
LikeLike