Niisiis täna veetsime päikeselise päeva Soomes. Vaatasime üle, kuidas on elu rattaparadiisis. Tõepoolest, rattateed olid selgelt muust liiklusest eraldi ja igati mõnusad.
Rattaga merel on selles mõttes ka hea, et saab kõige esimesena laevalt maha. Autod ei julge meist üle ka sõita, nii et sihuke kuninga tunne sadamast välja sõites kõige ees töllerdada ja autojuhtide vererõhku tõsta.
D-terminalist tulime välja ja sealt läks tegelikult meie koduni välja suures osas täitsa korralik rattatee. Nagu Soome jätk.
Neid punaseks võõbatud teid on kritiseeritud seda- ja teistpidi, aga täna mõtlesin, et tegelikult päris hea algus. Parem kui ilma punaste teedeta oli. Kõik osapooled on saanud neil paaril aastal nüüd harjuda mõttega, et on selline liikleja nagu jalgrattur, kellel on õigus oma teele – oma punasele teele.
Selline on minu hot take rattateede teemal.
Kristelil on prussakatega inimlik suhe, sest ta käis sügisel Peruus ja sealsed on hiigelsuured ja see annab neile kuidagi… veel mingi mõõtme.
Jaapani prussakad on ka hiigelsuured. Mina nendega paraku head kontakti pole saavutanud. Sho mäletab siiani, kuidas helistasin talle paanikas sõnadega, et mu toas on prussakas, kes on väikese taksikoera suurune. Ma ehk natuke liialdasin.
Vaatasin praegu üle mitme päeva me Hooandja kampaania seisu. Meil on 211 toetajat! Kui teate veel kedagi, kes seda raamatut võiks tahta “ette tellida”, siis kindlasti jagage sõna.
maarjablogi.com 