Mõtlesin, et kui rattaga Soomes käimine oli nii lihtne, on tänane rattasõit Mähele käkitegu – aga ei olnud üldse.
Vahepeal käisime Pirital lõunat söömas sushikohas, mille mu jurist soovitas nimetamata jätta. Mult ikka aeg-ajalt küsitakse ekspertarvamust, et kus Eestis head sushit saab ja mu standardvastus on, et Jaapani suursaadiku residentsis.
Aga see sushikoht – no nii ei tohi teha. Tempurasushi ei tohiks olemas olla, esiteks.
Ja ma ei räägi elitistlikust seisukohast, et oi see pole nagu see õige sushi, mida ma päris Jaapanis saan. Mu poolest võib isegi toorjuust sushis olla, magusat kastet võib natuke peale panna küll, california või philadephia maki on okei maitsega. Aga miks sa pead kogu selle krempli õlisse pistma, et pärast ikka korralikult iiveldama ajaks. Ja siis, nagu poleks veel piisavalt öka, paksult magusa kastmega üle valama.
Ja mis värk sellega on, et nad kenadesse Kikkomani sojapudelitesse odavat hiina sojakastet villivad. Ja sitt muusika mängis ja menüüs olid hamburgerid ja friikartulid ja vesipiip. Lits-resto, ma ütlen. Kõikide restoranide eesmärk on raha teenida, aga selle restorani ainus eesmärk on raha teenida.
Ma ei tea, kas ma kellegi või millegi kohta üldse nii halvasti olen siin blogis öelnud.
Aga läksime edasi Mähele. Seal on väike suvila ja maalapp, mis oli idülliline koht, kui ma väike olin. Veetsin seal vanaemaga aega, sõin pannkooke suhkruga ja maasikaid, õppisin tundma elulõnga ja murtud südant. Mängisin tigudega ja vaatasin, kuidas pääsuke välisukse kohal pesas poegi toitis.
Viimased mitukümmend aastat elas seal mu onu, kes hiljuti suri. Ja nüüd saime seal perega kokku ja koristasime.
Me kavatseme tagaaeda peenramaa kaevata. Majanduslangus, tuhlid vaja mulda panna.
Mu vend lõi labida maasse ja hakkas hädaldama nii, nagu ma teda veel hädaldamas pole kuulnud. Aga nutikalt muidugi, nagu tõeline tarkvaraarendaja. Et nii ei ole võimalik teha, peab olema parem lahendus, klient ei saa ise ka aru, mida ta tahab jne.
Ma hirnusin naerda. Ütles, et see pealmine osa on keeruline põlluks teha, ta teeb alumise korruse. Ütles, et ostab mulle salaja selverist kartuleid ja peidab need ära nagu üllatusmunad, et sügisel saagi üle rõõmustada.
Ema ütles, et permapeenart võiks teha, oleks palju lihtsam. Ma ütlesin, et ärme hakka, teeme klassikalise, tuuseldame kõik murumättad mullast välja.
See üles kaevatud ruut on mu venna peenar. Ta ütles, et on sellega rahul ja kavatseb kartulid mulda panna. Mina markeerisin labidaga peenra idee. Pärast ütlesin vennale, et tegin kõik, mis suutsin ja ta vastas, et ülejäänu jätame uuetele põlvkondadele ja ma õhkasin: legacy. Me temaga ühel lainel.
Saatsin sõbrale selle pildiga sõnumi, et kas on parem viis olemas või tõesti peame lihtsalt vinguma ja kaevama. Ta ütles ka, et permapeenar on palju lihtsam.
No okei siis. Vähemalt ma ei kuulanud oma ema.
maarjablogi.com 
Praegu on erakordselt moodne meetod no dig gardening. Laotatakse maha papp ja papi peale kompost. Kui aianurgas ei ole, siis soodukaga ehituspoest. Konkreetselt seda https://www.bauhof.ee/et/p/581092/universaalne-must-muld-grass-50l ei soovita fekaalihõngu tõttu, mida oli tükk tegu auto salongist välja tuulutada. Spetsifikatsioonis küll ei viidata koostööle veepuhastusjaamaga. Oma nina on kuningas, kui asi puudutab rediseid.
LikeLike
selle nimi mu teada ongi eesti keeles permapeenar.
LikeLike
Jaa, ma ei teagi, kas see on sama või natuke sama asi, aga mul sõber soovitas ka kaevamisvaba peenart guugeldada. Kvaliteetse mulla otsimisel tuleb osav olla tõesti. Mõtlesin, et käiks sota välja bigbagi jao biomulla eest, aga vend ütles, et ta ostab mulle selle asemel saja euro eest tomateid. Ei teagi, kumb mõistlikum 😀
LikeLike
hmm, Intsu talu tomateid saaks selle eest umbes 20 kg (hooajal muidugi).
LikeLike
Sügisel kaalun üle, palju mul endal kasvatada õnnestub. Järgmisel hooajal jälle targem 😀
LikeLike
Potipõllundus on selle tegevuse nimi 😀 Harrastanud lapsepõlvest saati kuni tänaseni, just lõikasin kirsipuude oksi ja viinamarjade, kiwide vääte. Oma aia marjad on kõige maitsvamad ja isegi mitte subjektiivselt. Kui maatükk olemas siis minu arust mõttekas vähe tööd nõudvaid ja kohest maitseelamust pakkuvaid taimi kasvatada. Vaarikad, sõstrad, õunapuud, maitserohelist. Kartulit olen korra proovinud, olid head aga ainsaks korraks jäi.
Lastel lasime paar aastat oma peenra teha – ports seemneid kätte ja mullas solberdama. Lõbu laialt (pesemist ka), igavene lahe Tootsi peenar tuli. Süüa sealt suurt ei saanud aga tegevust jagus laialt, iga päev käisid kastmas ja vaatamas palju taimed kasvanud. Eeldab siiski aialapile vahetus läheduses elamist.
LikeLike
Meil seal mõnusalt marjapõõsaid ka, neilt oleme eelmistelgi aastatel noppimas käinud.
Aga nüüd tahaks, jah, lastele mingit peenrakogemust, miks mitte Tootsi oma:)
Samas ise tahaks vaadata, kas saame hakkama kartulite, porgandite, sibulatega.
LikeLiked by 1 person
Lahe, igati tore kogemus vaadata kuidas miskit kasvab, mille ise mulda pannud – kohe emotsionaalne side tekib😉 Edu!
LikeLiked by 1 person
Sorri, et ma su paraadile niimoodi sadama tulen, aga kartulivagusid labidaga küll ei tee 😀
LikeLike
ma vagudest ei tea, aga mul läksid üks aasta kompostihunnikus kartulid ise kasvama – nad olid roheliseks ja idutama läinud ja me olime nad suvaliselt sinna visanud.
LikeLike
Mu emal läksid eelmine aasta kompostikastis tomatitaimed ka kasvama (mis ta oli eelnevalt surnuks kuulutanud ja kasvuhoonest välja visanud). Ehk siis jah, kasvama võivad igasugused asjad minna, aga kas sealt ka saaki saab, on iseasi.
LikeLiked by 1 person
Hea oleks seal labidaga mätsida vagusid teha nagu liivakastis kühvliga 😀 Aga jah, ma viskan vist ikka labida nurka ja katsetan permapeenart.
LikeLike
Ma näen tugevat potentsiaali üheks korralikuks Tootsi peenraks seal! (Erinevad) seemned sinna sisse visata ja asi korras! 😀
LikeLike
Sellest võib saada me idee puhtand küll, siis kui oleme ka permapeenra osas alla andnud 😀
LikeLike