mhrmhrmh

Nii külm nii külm, nii palav nii palav. Mu lapsed käisid täna õues paljajalu.

Peaaegu et unustasin jaapani poe paki posti viia, aga panin lapsed magama ja läksin siis, sest õhtu on mahe. Hoopis teised lõhnad on ja eriline tunne.

Lex Fridmani podcast on mu viimase aja lemmik, mulle nii meeldib, et ta on nii hüperintellektuaalne, aga samas sihuke poeet ja romantik ja natuke sõdalane. Nii et õues jalutades kuulasin vestlust Edward Frenkeliga, kes on üks maailma esimatemaatikuid ja ka suur romantik, nii et nad paras paar.

Mulle pakub sihukest mhrmrhmhmmmmm-rahuldust, kui keegi oskab rääkida midagi kõiksuse kohta või tõmmata jooni pisikese ja suure vahel, või kauge ja lähedase või – kõige parem, kui kahe asja vahel, mida ma omavahel seostada ei osanud. Lex Fridmani podcasti külalised tihtipeale suudavad.

Frenkel ütleb muuseas, et ta on teadmistest sõltuvuses. Aga et ta viimasel ajal katsub mitte kõikidele küsimustele maniakaalselt vastust otsida. Jätta võimaluse mõistatusele ja mitte tormata vastusesse. Ta ütleb, et ta nüüd oskab paradokse paremini hinnata.

Ja siis ta tsiteerib Kierkegaardi, et paradoks on mõttekirg ja mõtleja ilma paradoksita on nagu armastaja ilma kireta. Ja siis kohe otsa tsiteerib Niels Bohri, et lihtsa tõe vastand on vale, aga ühe suure tõe vastand võib vabalt olla teine suur tõde.

Ma olen ainult 45 minutit kuulanud, aga olen ülejäänud kolme tunni osas elevil.

Teine Fridmani podcast, millest olen tahtnud uuesti rääkida, aga üldse ei jõua, on vestlus bioloog Michael Leviniga.

Olen seda siin juba maininud, aga sõber hiljuti hakkas kuulama ja siis hurjutas, et miks ma seda rohkem peale ei surunud talle.

Ma olen ammu aru saanud, et minu suust lause “ma kuulasin ühest podcastist, et …” on lihtsalt NII HAIGELT TÜÜTU.

Aga see on tõesti hea, tõesti noh. Nii et ma ütlen ka teile nüüd korralikult suurelt, et kui ma peaks elus ainult ühe podcasti kuulama…

Deem no ütleme kolm. Kui ma peaks ainult kolm kuulama, siis see oleks üks kolmest. Võib-olla oleks isegi ainuke.

Ma tahaks sada asja sel teemal öelda, aga praegu jaksan ainult üht. Seda, et lisaks eelpool nimetatule pakub mulle mhrhmm-rahuldust ka see, kui ma saan teada, kuidas üldse mingitel teemadel mõtelda võiks. Et mis pilguga üldse vaadata, kuidas nähtustele või probleemidele üldse läheneda, mida millest järeldada saab, miks üldse midagi tehakse. Ja see podcast on algusest lõpuni seesugust infot täis mu jaoks.

Michael Levin kogu aja räägib asjast, konkreetsest eksperimendist või mingi asja ehitusest või… konkreetsest, noh. Aga iga minuti tagant peaks korraks pausile vajutama ja mõtlema, et mida tema kirjeldatu just elu ja kõiksuse kontekstis tähendada võiks. Umbes selline tunne.

Kui ma oleks noor, tark ja ambitsioonikas, ma guugeldaks ta labori välja ja läheks tema tudengiks.

Kuna ma juba paar head tsitaati panin, siis panen ühe veel. Instagramis mingi koomiku profiilil oli ja mulle jäi hoobilt meelde: you may be hotter than me but I’m cooler than you. Sobib hästi siia suurte taani filosoofide ja teadlaste kõrvale.