klassikaline

Ma täiesti üllatuslikult võtsin täna hommikul viiuli ja mängisin tükk aega järjest. Algul on see jama, et ei oska midagi mängida. Siis guugeldasin jälle Tšaikovski viiulikontserdi noodi välja. Mõtlesin, et no piiname ennast.

Ja teate, mis. Kuigi suuresti väga koledalt, ma suutsin mängida terve teise osa ja nii kaks kolmandikku esimesest osast järjest. Ja kuigi mu sõrmed ei liigu kaugeltki nii kiiresti kui parimates esituses või isegi heades, siis harjutamise järel ma oleks täitsa võimeline esimest ja teist osa mingil… tasemel… esitama. Sest, nagu mu viiuliõpetaja ütles, Tšaikovski lood on “viiulipärased”, loomulikud mängida.

Ma poleks praegu pidanud Janine Janseni versiooni guugeldama. Imetlen nüüd seda ja haletsen end, et minu versioon, no ütleme, päris nii ei kõlanud. Oo, ja Järvi dirigeerib.

Väga-väga kole oli, aga ma ikka mõnuga mängisin ja ei andnud alla.

Kuigi vahel ma isegi pole kindel, kas ma enam nooti tunnen, siis viiuli kätte haarates tuleb välja, et tunnen küll. See on nagu ära unustatud keel, mis õiges keskkonnas jälle kuidagi loomulikult üle huulte tuleb.

Nii. Ja selle Frenkeli podcasti, millest eile rääkisin, olen peaaegu lõpuni kuulanud, väga meeldib. Ta on nii karismaatiline ka.

Üks hetk nad räägivad Eric Weinsteinist, kes olla Frenkeli lähedane sõber.

Weinsteiniga seoses – hiljuti juhtus nii: jälgin instagramis üht pianisti ja kord mul oli telefon käes, kui too tegi live’i. Mõnus õhtune vaikne aeg, lapsed magasid. Klikkisin ja jäin vaatama. Live’i vaatas veel vaid paarkümmend inimest ja üks neist oli Eric Weinstein.

Ja siis mul oli kuidagi nii naljakas tunne, et vau mis maailmas me ikka elame. Et mina ja tema võime juhuslikult sellises “ruumis” kohtuda.

Samas, Eric Weinstein on nagu Chat GPT – räägib suure osa ajast väga tarka juttu, aga siis sama targal toonil rumalusi. Viimati, kui teda kuskil kuulata püüdsin, siis jäi pooleli.

Mis seal siis ikka.