Mul on nii juhe koos. Olen heinakuhjade vahele tardunud.
Esiteks, mul on selline mõte juba ammust aega, et tahaksin blogipostitusi ka lugejate emailile uudiskirjana saatma hakata.
Ma kohe ütlen, miks.
Seepärast, et keegi ei saa kasu sellest, kui inimesed siin lehel käivad päevast päeva klikkimas ja oma aega raiskamas, kui ma midagi uut kirjutanud ei ole.
Mul mingeid reklaame pole, mis kliki pealt raha teeniks, nii et üldse pole vahet, mitu klikki päevas tuleb.
Kui ma just iga päev blogimise kuud ei tee, tuleb uus postitus siia 3-4 nädala tagant.
Järjest rohkem on neid, kes aktiivselt oma infovoogu suunata tahavad ja mu meelest sellisele inimesele sobiks mu kirjatükk postkasti paremini kui siin klikkimas käimine.
Teisalt, kindlasti on lugejaid, kes muidu loeks küll, aga lihtsalt unustavad mu ära, kui ma jälle mitu nädalat ei postita. Sellistele inimestele saaksin end meelde tuletada. Ma ikka tahan rohkem lugejaid, mitte vähem.
WordPressil on siin all paremas nurgas tegelikult jälgijaks regamise nupp. Aga emailile tulevad kirjad, mille formaat ei ole ilus ja kus fotosid ei näidata. Mu meelest pole see mõnus lugemiskogemus.
Sotsiaalmeedias postituste jagamisega on see, et mõned näevad ja mõned ei näe. Mõni lahkub Facebookist või otsustab algoritm näidata midagi muud – jälle jama.
Aga email on hea kindel kontakt, isegi kui sotsiaalmeediamaastikul uued tuuled puhuvad, olgu inimesest või süsteemist sõltuvalt. Viimati mingis podcastis ütles Ferriss seda ka.
Mulle tulevad igal reedel Tim Ferrissi kirjad, neid on mõnus lugeda. Tal on 5-Bullet Friday nimeline uudiskiri. Seal on viis väikest asja. Võib-olla mingi muusika- või filmisoovitus, kindlasti üks hea tsitaat.
Maria Popova kirjad tulevad mulle kaks korda nädalas, aga paraku neid ei ava eriti – liiga tummised, tavaliselt liiga kvaliteetne kraam mu aju jaoks.
Oliver Burkemanilt sain just kirja. Ei tea, kui tihti ta kirjutab. Äkki siis, kui pähe tuleb. Selles mõttes blogilik.
Nick Cave’i blogipostitused tulevad mulle kõik emailile ja avan alati – neid on väga hea emailina lugeda. Ei pea ta kodulehele kiikama, et noh kas uusi tuli.
Aga tehniliselt tähendab uudiskiri, et pidin täna tegema ametliku emaili blogile ja see toob mulle jälle väikest lisakulutust. On see nüüd mõistlik, ei tea, aga ma tahan.
Nii, see on üks teema. Teine on see, et ma tahan meie raamatule teha veebilehte. See peaks sisaldama pilte, kirjeldust, kiidusõnu ja mu meelest võiks olla ka fotoalbum valmimisprotsessist.
Kõik niivõrd-kuivõrd lihtne, kui välja arvata, et rida otsuseid on vastu võtta vaja. Otsustega on see jama, et tuleb… otsustada ühe otsuse kasuks ja seega välistada suur osa teisi otsuseid, kui mitte kõik. Seesugune keerukas protsess.
No ja koledat lehte oskab igaüks teha, aga ilusat teha on raskem.
Aga lisaks, lehelt peaks saama raamatut ka osta.
Kirjastuselt ostmise eelis lugejale on see, et ta saab soetada natukene odavamalt kui suurpoest. Eelis kirjastusele ehk minule on, et ma saan müüa natuke kallimalt kui suurpoele.
Aga ostufunktsiooniga läheb veebileht kohe kas kalliks või tüütuks.
Ma peaks maksma kas liiga palju pangalinkide eest (selle äratasuvuse tõenäosus nulli lähedal, pangalingid kodulehel maksavad vähemalt 5 eurot kuus) või looma olukorra, et lehel oleks ankeet, kuhu saab oma infot lisada, ma saadan käsitsi arve, palun käsitsi tasuda ja siis panen raamatu teele.
See ei ole üle mõistuse raske, kui suurema osa ajast tõenäoliselt üle paari tellimuse kuus ei tilgu. Aga kas see on õige otsus? Äkki on mingi parem mõte, mis mulle praegu pähe ei tule.
Aga tehnilisi lahendusi on vaja ja igal juhul – on vaja domeeninime ja majutust ja kõike, mis võtab raha ja eelkõige tuleb otsustada-otsustada-otsustada.
Täna tükk aega mõtlesin lahendustele ja rääkisin vennaga ja küsisin nõu ja jälle mõtlesin. Sisuliselt mitte midagi päriselt teha ei jõudnud, sest ei suutnud otsuseid vastu võtta.
.
maarjablogi.com 
Leidsin follow nupu.
LikeLike
Mina olen jälgija ja mulle see nii sobib küll. E-kirjas näen ma ainult postituse algust ning siis saan klikata lingile, et edasi lugeda. Seega ei jää ühestki pildist ilma ning saan postitusi nautida täies ilus
LikeLike
Mina parasiteerin teiste inimeste blogrollide peal, kellel on seal ka näha, kas midagi uut on postitatud – alustan tavaliselt Väga Väga Naise omast, sealt liigun Kaamose juurde. Vahel pruugin ka Indigoaalase või Marca oma, igatahes on neil kõigil näha, kas mõnel blogrolli liikmel on midagi uut üles tulnud. Ja vähemalt kahel neist oled sina nimistus sees, mis nii viga elada.
LikeLike
Mina ka jälgija ja absoluutselt ok lahendus minu jaoks, et tuleb emailile blogipostituse algus ja edasilugemise link. Lahebdus ju ka kõikidele mainitud “probleemidele”- ei pea klikkimas käim, tuletad end ka meelde postituse korral ja kugemiskogemust see üks lingile klikk, mis blogisse edasi toob, küll ei sega (minu jaoks).
LikeLike
Blogroll annab enamasti teada, kui midagi uut on ilmutatud, mõnikord on see vidin küll katki ja hilineb ja üldse on sel sada häda. Aga ta töötab siiski.
Näiteks minu puhul (minaminamina) ei oleks meilile tulnud tevitusest kasu – ühte sama lugu käin kõigis blogides enamasti mitu korda lugemas ja mõni lugu ei kannatagi kohe hooga lõpuni lasta. Vahepeal peab laskma poolel jutul endasse settida ja siis võib edasi liikuda. Vahel jälle ei piisa oma pisikesest mõistusest, et kirjtatust laksust aru saada. Põhjuseid on mitmeid.
Vägagi võimalik, et teistel on teistmoodi, õigupoolest oleks see tore. Igav, kui kõik on sarnased.
LikeLike
Mina loen blogisid Feedlyst. Ülimugav. Ei kuluta aga klõpsimisele, aga midagi ei jää kahe silma vahele, kõik tuleb “koju kätte”.
LikeLike
Sama, kasutan Feedlyt. Uudiskirjade tellimusi olen hoopis tühistama hakanud, sest nende saabumishetkel pole mul tavaliselt sobiv hetk neid lugeda ning kui nad hilisemaks lugemiseks kirjakastis ära tähistan, on suhteliselt tõenäoline, et nad upuvad uute kirjade alla ära ning neid ei loeta kunagi.
LikeLike
Mina näen ilusti Facebookist, kui uus postitus tuleb. Kas siis juba hilja õhtul või hommikul, ja see toimib juba mitmeid aastaid.
E-mailile meeldetuletust tegelikult ei tahaks, sest postkast on pidevalt täis ja siis kui mingi kiri lugemata on lähen kohe veidi närvi! 😀 Raske on reklaam-meilide vahelt seda õiget infot otsida, isegi kui tihti unsubscribe’in – ikka tuleb neid e-kirju juurde ja juurde.
LikeLike
Blogide lugemisel kasutan ainult feedly.com abi. Elusees ei viitsiks ja suudaks lihtsalt niisama blogidesse eksida 🙂 Hoiab kenasti mitteloetud postitused alles ja saan aja tekkimise korral lugeda. Osadel blogidel saab kohe täisteksti kätte, teistel mitte. See peaks ilmselt olenema nüüd sellest, kuidas blogiomanikul on asjad seadistatud. Sinu blogi puhul tuleb klikata linki, mis ei ole just keeruline ega raske liigutus.
Miks sa siia samasse blogisse ei pane oma raamatu pilti üles, parempoolne menüü ilmselt võimaldab üles panna ka pilti, mis oleks vajadusel lingitav hooandjasse. Lisad teksti juurde, et kui mitu raha tahad ja kuidas tellimine käib. Näiteks inimene saadab sooviavalduse sulle meilile. No kui raamat on selline bestseller, et sajad inimesed ründavad, siis on säherdune käsitööline lähenemine tüütu ja ajakulukas, aga kui ei ole nii suur rünne, siis oleks odavaim ja lihtsaim.
Või teed tavalise wordpressi lehe, aga ilma e-poeta, sest ma ei saa aru, miks peaks kulud millegi müümisel olema suuremad kui tulud. Ega ma muidugi ei tea ka 🙂 võib-olla tasub kulutada.
LikeLike
Mina lugesin vanasti blogisid Google Readeris, seejärel läksin Netvibesi peale üle. Ei jää kunagi midagi kahe silma vahele ega lugemata.
LikeLike
Loen ka ainult feedlys. Kui kellegi blogi kaudu tekib mõni uus, mida lugeda võiks, siis lisan ka feedlysse.
LikeLike