mõtlen endast teisiti

Okei, ma proovin kõik ära rääkida.

Üks õhtu helistas telefoniküsitleja. Ütles, et kümmekond minutit võtab aega ja teemaks kodanik ja demokraatia. Ma ütlesin, et heal meelel vastan.

Kui vana te olete?

Ma olin kohe nii segaduses, kokutasin, et juba esimene küsimus liiga keeruline. Lootsin ta abile ja ütlesin, et sünniaasta on 85, ta vastas, et tal pole kalkulaatorit käepärast. Ma sosistasin Shole, vana ma olen, ta pakkus, et 37 ja nii ankeeti jäi.

Kuidas te endast mõtlete? Ma olen naine; ma olen mees; ma mõtlen endast teisiti.

Mina: ma mõtlen endast teisiti.

Ise nii uhke, et vähemalt sellele hoobilt oskan vastata.

Tema: kodakondsus?

Siis ma sain küsimusest aru.

Hüüdsin: ma olen naine! Ma olen naine!

Võib-olla oli asi selles, et ta vanuse pärimisega mul vaiba alt tõmbas ja oletasin, et kõik küsimused on keerulised.

Ajasin küsitleja naerma igatahes ja õhtul kordasin seda fraasi nagu luulerida – ma mõtlen endast teisiti… ma mõtlen endast teisiti…

Pange tähele, kuidas see läheb nüüd nii sujuvalt järgmise teemaga kokku.

Paar päeva hiljem läksin sõbrale külla, kes lubas minuga istuda.

Mul pole suurt maagilise teadvuse janu olnud, aga tavateadvusega jooksin nagu peaga vastu seina ühes tuumküsimuses ja sellest oli nii kõrini.

Algul oli lahe tripp, siis oli veider ja tüütu ja siis läks kuidagi nii, et hakkasin isa igatsema. Palju haledaid pisaraid.

Siis ma sain nagu pihta, kuidas kogemuses orienteeruda. Mõtlesin, et no okei siis, käime seekord kurbuselt kurbusele. Jalutasin oma mälestustes ringi ja vaatasin, mis üles tuleb. Trauma muidugi, fakin trauma.

Teise poole päevast rääkisime sõbraga juttu ja õhtul läksime tantsima. Habras aga uus ja rahulik oli olla.

Siis ükspäev helistasid maalrid, et nad tahaks garantiiremonti tulla tegema. Järgmisel hommikul sain aru, et mingi nipiga ei õnnestu mul 20 minutiga toad nii puhtaks saada, kui eneseväärikuse säilitamiseks vaja. Lükkasin kõik lastetuppa.

Üks maaler tuli ja kohe kiitis mu sinist kappi ja roosat seina. Ma puhevil.

Õhtul lapsed tulid lasteaiast, ma ütlesin, et minge üles ja vaadake, kuidas nurgad on kleebitud ja mööbel kile all ja vaadake kui haigelt segamini te tuba on, nagu prügimägi.

Luukas läks üles ja hüüdis: ossa raisk! Mu sõnavara on piinlikult rikkalik küll, aga see pole minult.

Teate, mul ei ole ATHd, kuigi kõrvalt võib paista teisiti. Aga ma nagu… Mulle meeldib, kui on mitu asja korraga, kui kõik meeled on töös – aga ma tulen olukordadega toime küll.

Tuba on totaalne kaos, sest olen jõudumööda kevadpuhastusega tegelenud, nii et kapid on juba korras, aga kõik muu on hullem kui tavaliselt ja siis tulevad maalrid garantiiremonti tegema ja mul on nii palju vaja tööd teha raamatu ja kõikide teiste projektide kallal, aga sõber küsib, kas võiks külla tulla ja ma ütlen, et tule muidugi. Sest kõik on tegelikult okei ja elus peab rõõmu ka olema ja suure koristamise, töötamise ja maalerdamise sisse võib muidu ära uppuda.

Kõik on tasakaalus, kõik on hästi. Meeled täidetud. Viimasel ajal tunnen sellistest asjadest peaaegu erootilist mõnu. Meelte ülestimuleerimisest. Kuulan “Do I Wanna Know” versiooni, mis kõrvaklappidest ümber pea keerleb ja see… ma ei leia õiget sõna praegu. Aga midagi sündsusetut.

Järgmiseks päevaks koristasin lastetoa ära ja kui maaler tuli, siis vaatas ja pomises: ma ei uskunud, et see võimalik on. Ma ütlesin, et kõik pole sugugi nii hull kui esmapilgul paistab, mul asi kontrolli all – täiesti okei.

Õhtuks olime maalriga juba nii sõbrad, et ta andis mulle nõu: tead, sa ei pea seda üksinda tegema. On okei küsida abi, võtta sõbrad kokku ja teha koristustalgud.

Samal õhtul trotsist koristasin veel ühe toa ära, et ta fakin näeks kui fakin kontrolli all mul kõik on. Kui uskumatult õigus mul oli, kui ütlesin, et kõik on okei.

Maalrid käisid päevi ja päevi me pool, ütlesid, et meil on tsill ja pole nii hirmus kui teistega, kes kullipilgul tööd jälgivad ja õiendavad. Ma ütlesin, et mul pole ammu enam illusiooni, nagu sile sein mu elu korda teeks. Aga tean seda tunnet küll. Fight Clubi sündmused said sellest punktist alguse.

Lisaks on mul väga keeruline osutada kergele ebaühtlusele valges seinas, kui pool meetrit eemal on samal seinal suur punase kriidi teos mu tütre Banksy-perioodist.

Mingi päev Marie äratas mind pool neli ja ma ei jäänud enam magama. Aga just siis sõber võttis Indoneesiast ühendust ja sain varahommikul elutoa päikesesäras temaga mõnusasti pikalt rääkida, oma tõe elamisest, ei vähemast.

Siis ükspäev äratas Marie mu pool kolm ja ma jälle ei jäänud magama. Küllap viha-adrenaliinist ja kaks korda trepi trampimisest, kui Marie tahtis 1. banaani 2. vett.

Aga miks mitte. Ma tegin neljast hommikul juba tööd. Päeval oli paar tundi elava surnu periood, aga pidasin vastu.

Ühel õhtul enne und oli Luukaga hea vestlus. Ta juba voodis, kui teatab, et ta oskab palvust lugeda oma ajus ilma sõnu ütlemata. Ma: väga lahe. Sul on peas koguaeg mõtted ka, mida sa sõnadesse ei pane.

Palun tal palvuse lugeda. See on pikk ja keeruline ja ma pole kunagi kuulnud. Millest see on, küsin. Palvus jumala auks vist, ütleb.

Küsin jumala kohta. Kirjeldab superkangelast. Ma ütlen, et ta päris superkangelane pole. Osad inimesed usuvad, et jumal lõi maailma.

Ta: vanasti inimesed uskusid nii? Ma: ei, praegu ka osad inimesed usuvad.

Küsib, kas jumal on päriselt olemas. Ma ütlen, et mitte keegi ei tea seda, aga osad arvavad, et ei ole olemas, teised et on olemas.

Ja need, kes arvavad, et on olemas, vaidlevad selle üle, milline jumal on. Luukas vaimustub ja kirjeldab: kas et üks on mõõgaga ja teine odaga ja kolmas kilbiga?

Ma ütlen, et kristlased arvavad, et ainult üks jumal on, aga vaidlus käib selle üle, milline see üks jumal on.

Ta ütleb, et jumalat vist ikka ei ole olemas. Sest alguses olid meres pisikesed bakterid ju. Siis küsib, kas ma tean, kuidas Kuu tekkis ja seletab Kuu tekke ja planeetide ja päikesesüsteemide tekke kuidagi omade sõnadega nii, nagu ta jaapanikeelsetest dokumentaalfilmidest on näinud.

Ma ütlen, et elu algus meie planeedil on meres tõesti, aga mis oli enne seda, kui Maa oli? Ta: päike. Ma: aga enne päikest? Ta: mingi väike prügi. Ma: aga enne mingit väikest prügi? Ta: mitte midagi?

Ma: Just! Ja see tekitabki inimeses küsimuse, et kuidas sai olla mitte midagi ja siis järsku midagi. Ta teeb totaalses vaimustuses anime-häält. Ma: ja osad arvavad, et selle kõige taga on jumal, teised arvavad, et ei ole.

Aga jumalat ei saa ikka olemas olla, ütleb ta – ja kirjeldab, et kui atmosfääri pole, siis ei saa keegi hingata, kaasa arvatud jumal.

Ma ütlen, et aga jumal ei pruugi olla inimese moodi, ta võib olla hoopis teistsugune. Jälle vaimustunud anime-häälitsused. Ja igasugu võimalikud kirjeldused ja arutlused, et kosmoses ei saa ju elada niisama jne. Ja mingil hetkel, kui pakun, et jumal võib olla nähtamatu, ta ütleb, et siis võivad raketid talle kogemata otsa sõita.

Lõpuks tõmbasin otsad kokku nii, et ütlesin, et see on mõtteaines terveks eluks. Et kuidas me siia saime, miks me olemas oleme.

Mään, pojaga saab rääkida.

Marie sai vahepeal kolmeseks. Ta lööklause on “kuule, mees”.

Marie kasutab peaaegu igas lauses sõna “isegi”, mis tekitab tunde, nagu iga tema sõnum oleks erakordselt huvitav või tähtis. Kui “isegi” lause keskele ei mahu, paneb lause lõppu nagu hüüumärgi asemel. Ja ta silmad, kui ta oma isegi-taseme tähtsusega jutte räägib…

Kui ma teda keelan, siis ta ütleb “ma lihtsalt korraks” või “ma lihtsalt natuke” või “ma lihtsalt proovin”, aga seda häälega, et ema ikka üldse ei jaga matsu ja kontekstis, mis on sama loogiline kui “lihtsalt natuke rase” olla.

Kõige parem on, kui ta teeb midagi keelatut või väljakannatamatut ja kui ma kobisen, ta ütleb “emme, see on lihtsalt mäng”. Nagu ma ei saaks aru. Ja nagu see midagi muudaks.

Tegime koos lillepilti värvilistest plastnuppudest, mida aukudesse surgata. Ja ta hakkab tõsimeeli rääkima, kuidas ma valesti lille teen.

Ma isegi ei mäleta, mis ta täpselt ütles, aga ma läksin suht kiiresti täitsa närvi ja ütlesin, et kuule mees, igaüks võib teha täpselt sellise lille nagu ta tahab! Seda nimetatakse loominguliseks vabaduseks!

Marie vastu: ei, tegelikult…

Ma ei tea, mis ta hakkas ütlema, sest kui kolmene alustab argumenti sõnaga “tegelikult”, siis… haarasin ta lihtsalt sülle ja kõditasin katki. Mida sa tegelikkusest tead, ah!

Kuigi ma saan aru, et ma tegelikult oleks võinud lause lõpuni kuulata ja kaasa mõelda, nagu Luukaga jumalast rääkides. Aga kasutasin selle asemel üht vähestest sotsiaalselt veel nibin-nabin lubatud agressioonidest.

Ühesõnaga, ta on nüüd kolmene. Mõni nädal tagasi sai ta paar roosat kleiti ja kandis neid päevad ja ööd. Ohoo, printsessiperiood algaski, mõtlesin. Nii tore on varsti külla tulevatele jaapani vanavanematele me väikest printsessi esitleda. Röövel-printsessi, aga ikkagi.

Päev pärast sünnipäeva olime temaga kahekesi kodus ja ma imetlesin, kui kenasti vaikselt ta lastetoas omaette mängib. Nagu ma poleks viimase viie aasta jooksul midagi õppinud.

Marie tuli trepist alla käärid ühes ja juuksed teises käes. Tema poolde selga ulatunud juustest oli saanud raju mullet.

Ma lihtsalt soigusin ja halasin mõnda aega nii, nagu ma kunagi varem pole soigunud. Üllatavalt tugev tükk minu identiteeti on seotud mu tütre juustega, tuleb välja. Marie surises suurest elevusest ja naerust, mida mõnus ja (ta teadis, et!) keelatud tegevus tõi.

Paar päeva hiljem Sho vanemad maandusid. Mul oli neile lennujaamas ette näidata mulletiga tüüp, kelle käed sünnaks saadud vesitätoveeringuid õlast randmeni täis.

Vaatan teda ja selline tunne, et ma näen tulevikku.

See juhtus. Mis veel.

Ma vahepeal hakkasin muretsema, et me Shoga oleme see õnnelik abielupaar, kes lõpuks kõikide üllatuseks lahku lähevad. Olete sellistest kuulnud? Ma olen liiga palju.

Mitte, et fassaad on idüll ja sisu mädaneb, aga päriselt õnnelikud paarid, kelle stabiilne õhusõiduk järsku noka otse maha suunab ja siis on kiire lõppmäng.

Inimese kontakt teise inimesega on ikkagi nii õrn. Kuidas olla kogu selles argipäevas – näiteks sellises, mida ma siiani kirjeldanud olen – ikkagi kuidagi ühenduses. Kogu väsimuse ja segaduse juures. Kogu hea tahte ja inimliku väikluse juures.

Vahel pole muud, kui alles päeva lõpus – kui lapsed magavad ja ma olen nii väsinud ja trotsi täis, et tahaks igaks juhuks kedagi milleski süüdistada, kas Shod või kassi, aga ma ei tee seda, sest ma juba oskan elu – lähen põlvitan Sho kõrvale, kes viimaks saab arvutis rahulikult oma asju teha. Kallistan teda ja ta õnneks kallistab mind vastu.

Siis mõtlen, et küllap on veel hästi. Ja lähen magama, sest olen juba poole kolmest üleval olnud.

Mu isa raamatus on üks lugu, “Kilpkonnapere perekonnaelu”, ja see algab umbes nii, et on kõiksugu päevi, aga vahel harva on selline päev, kus kõik pereliikmed korraga pea kilbi alt välja pistavad. Ja seda päeva peab kohe tähistama.

Ja ma nii tunnen seda. Seda, et igaühel on oma kilp ja argipäev ja võibki juhtuda, et tükk aega järjest ei õnnestu teineteisele silma vaadata.

Sest mul on nii palju teha. Kogukonnaaia hooaja korraldamine, lasteraamatu maratoni lõpusirge, jaapani tunnid keskkoolis, aga natuke mujal ka. Lisaks veel mitu hariliku töö projekti, mida siin pole mõtet mainida.

Palusin Sho isa oma õpilastele tundi esinema ja rääkima no teatrist. See oli fantastiline, et te teaks. Ta on no-lauluga tegelenud 40 aastat, nüüd tegeleb liikumisega ka, iga päev harjutab ja kord nädalas kohtub oma õpetajaga, kes on ühe põhilise no-suguvõsa pea.

Tagasiteel rongis Sho ema võttis pabeririba, voltis pooleks, pani kirjaklambriga kinni, servad silus kaarjaks ja siis näitas Luukale, kuidas see maha langeb keereldes nagu kaseleheke. Sho ema ütles, et see oli mingi… kellegi matemaatiline avastus?

Meie pinginaaber oli Luuka-vanune poiss, kes vaatas muidu oma vanaemaga multikat. Ikka valjult – ikka valjult. Aga Sho ema tegi talle enda pabeririba ja siis ta muudkui mängis sellega ja rääkis hästi pikalt Sho emaga vene keeles.

Viinis käisime ka korraks. Mul pole mahti vastu putkida elule, nii et ma lihtsalt lähen vooluga kaasa. Kui vaja pühapäeval kell neli ärgata, et kell viis laste ja kõigega lennujaamas olla, siis olgu nii. Eelmisel õhtul Stellaga kümneni tegelesime raamatuga ja pärast pakkisin, aga okei.

Jalutasin Viini vanalinna mööda ja lahendasin mingeid ekspordilepingu detaile ja veepaagi küsimust ja väikest poni-kriisi, mis kogukonnaaia hooaja avamisüritust korraks tabas.

Teisipäeval tagasiteel kirjutasin raamatule järelsõna. Pagas läks kaduma, täitsime avalduse ja tulime koju ära. Kella kaheni tegime raamatut. Siis peaaegu sain magama, aga Marie ärkas, nii et veel ei saanud. Hommikul oleks saanud magada, aga kell kaheksa ärkasin telefonikõne peale lennujaamast. Aga vahet pole, kõik hästi.

Täna helistasin sõbraga ja rääkisin ponikriisist. Ta küsis, kas ma korraldan poni ka me raamatuesitluseks, mis on suurem kui elu, ja kas olen uurinud Solarise kaubaliftide suurust. Ma hirnusin ta nalja üle ja ütlesin, et tõepoolest oleks parim raamatulavale ilmuda poni seljas.

Kössis poni, ütles sõber, pärast saab hobuseliha grilli. “Väike surnud poni.” Hea pealkiri laste kokaraamatule.

Eile õhtul ostsime klaveri. Kingitus Sho emalt. Küsisin poes transpordi kohta, nad ütlesid, et kui nad partneriga homme ühendust võtavad, siis ehk ülehomme saame kätte. Aga ma olen proaktiivne. Küsisin partneri nime ja helistasin kohapealt, et kuulge mul on vaja klaverit vedada. Kui ma praegu klaveri ostan, siis millal toote. Kohe sain diili, et homme lõunaks.

Ehk täna lõunaks. Aga lõunal olin ma Stellaga trükikojas igasugu asju paika panemas, nii et kui koju jõudsin, oli klaver ise tulnud. See on Yamaha Clavinova – näeb välja nagu klaver ja kõlab nagu klaver, aga käib nupust. Saan mängida öösiti, kui lapsed ja naabrid on voodis. Veel üks põhjus öösel ärkvel olla.

Nii et mõnus meelte ülekoormus. Natuke peab veel vastu pidama, siis läheb elu ehk rahulikumaks.

Kui kõik sujub, toimub me raamatu esitlus 1. juunil kell 18 Solarise Apollos. Aga võib-olla kõik ei suju, eks ma annan teile teada.

Nüüd magama, homme vaja jälle ebamõistlikul kellaajal rongile minna.

6 thoughts on “mõtlen endast teisiti

  1. Liiga palju head korraga!
    Sain just uinumise eel äratuskella seades teate, et uus postitus ainsas blogis, mida pingsalt jälgin -> ok, loen kiirelt -> kuidas nüüd uni tulla saab peale neid naerupahvakuid, peale neid endagi eluga klikkivaid salamuresid (kallistab vastu, äkki siis ikka on kõik korras), inspireerivaid tegutsemisüledoosi kirjeldusi ja mõtteid, kui lahedaid inimesi ja kultuure (jaapani vanavanemad jne) maailmas ikka on ja et võibolla mu lastel (kuna ma ise olen konn väikses tiigis, lihtsalt kujunenud nõnda ja oskan seda nautida) oleks võimalus sellest kõigest täiel määral osa saada, kui õnnestuks kasvatada neid elujulgeteks ja uudishimulikeks…
    Väike hoop une pihta, aga täiega väärt positiivne energialaks loodetavasti kauaks, vähemalt järgmise postituseni.
    Väga ootan raamatut, nii et jõudu ja edu!

    Like

  2. Aah, ma tundsin su häälest oma peas nii palju puudust juba, et võtsin end kokku, seljatasin aastatepikkuse keskendumisraskuse selleks, et võtta lõpuks kätte su Tokyo-raamat. Ma pole raamatuga veel päris lõpuni jõudnud ja see postitus oli rõõmus üllatus võõrutusnähtude tõrjumiseks raamatu asendusravi kõrval.

    Raamat on teises toonis, justkui põnev jutukas. Lausa uskumatu, et kellegi päris-elu. Samas mõeldes enda elule, mis küll jupiti ka kusagil blogis kirjas, siisi selleks saaks samuti põneviku, kuid ma ei oska nii nagu sa. Igast elust saaks bestselleri tegelikult. Tegelikult 😀

    Aga blogi on kui teraapia. Ja inspiratsioon ja need teised sõnad, mida olen juba siia puistanud varem. Sa oled niii huvitav!

    Nii et palun ole endaga hell ja pea vastu 🙂

    PS Ta armastab sind ju.

    Like

  3. Huvitav, kas kõigil emadel on laste juuksed osa identideedist? ma olen ka seda tunnet paar korda elus väga tugevatoimeliselt läbi elanud. Eriti veel mu arust tütarde juuksed.
    Aga, ma mäeletan ka korda, kus mu kolmanda poja pikad kiharad ühel heal päeval nulliga sai maha aetud ja siis ma ei võtnud teda 3 päeva omaks, see oli päris kurbnaljakas tegelikult.
    Ja ta ise ka ilmselt häbenes ja võõristas ennast, sest käis paar päeva mööda seinaääri, nagu pügatud lammas.

    Ja see su lause oli ka puhas magustoit: “Aga kasutasin selle asemel üht vähestest sotsiaalselt veel nibin-nabin lubatud agressioonidest”

    Like

  4. Liiga palju kommimist väärt mõtteid ja lauseid ühes überpikas postituses.
    Teades kuidas Jaapanis suhtutakse tätokatesse võib vaid ette kujutada mehevanemate kerget shokki avangardistliku soenguga tätoveeritud lapselast kohates 😀

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s