abielu kohta

Üks küsimus oli abielu kohta.

Abiellusime seepärast, et Jaapanis on see üks väga loogiline samm, mida astuda. Seepärast ka, et rahvusvahelises suhtes olles on abielus lihtsam – näiteks üks saab selle alusel teise riigi elamisloa taotleda.

Aga kindlasti oli mu sees tollal peidus keski üllatav, kes sosistas, et pulmad on õige asi, mida pidada.

Ja mehel tuleb ikka ära käia, nagu targad naised ütlevad.

Aga sellest sain vist juba tol ajal aru, et abieluleping on selline juriidiline asi, mis määrab mingis osas vastutuse ja varasuhte. Abielu päris sisu tuleb endal kuidagi paika panna.

Suht hiljuti notaris omandasin osalust järjekordses ettevõttes ja siis notar võttis ekstra aja, et pidada mulle mõtlemapanev loeng abielust. See algas: miski siin ilmas pole igavene. Ka abielu lõppeb. Kas surma või lahutusega.

Millise riigi seaduste järgi teie abielus olete? küsis ta minult õpetlikult, sest ta ise teadis vastust.

Mu ettevõttekaaslased vaikselt ootasid, kuni ma ähmi täis läksin ja valesti vastasin.

Ma olin öösärgis oma köögilaua taga, notarikohtumine oli veebis ja vaim polnud valmis eksprompt moraaliloenguks 11. abieluaastal. Tüdruk, kas sa ikka tead, mida teed, kui väljamaale mehele lähed. Umbes nii.

Ühesõnaga, ma registreerisin abielu Jaapanis, nii et olen seotud jaapani abieluseadustega. Või tegelikult mingite rahvusvaheliste… oot, mul läks see loeng ikka ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Homme on järjekordne pulmaaastapäev. 11 aastat tagasi toimus shinto pühamus me abielutseremoonia.

11 aastat on hirmus lühike aeg.

Nende aastate jooksul olen väga väikeste sammude haaval õppinud olema vähem koormav. Mitte asetama oma muresid Sho õlgadele. Sest ükskõik, kui palju ta tahaks mu muresid lahendada, ainult mina saan seda teha.

Kusjuures Sho pole mulle mitte kunagi vihjanud, et ma koormav olen. Olen sellest ise pidanud aru saama.

Teine asi, samm-haaval olen õppinud oma kontrollivajadust… kontrollima.

Mis värk sellega on, et üks täiskasvanu peab heaks teisele öelda, kuidas miskit asja on õige või vale teha.

Kuigi tegelikult see on ainult minu eelistus ja ma poleks eal nii nahhaalne, et kellelegi teisele oma eelistust peale suruda. Aga abikaasale – julgelt.

Ma ei räägi ühiselu mõjutavatest asjadest. Räägin sellistest nagu… nagu kui ükskord tabasin end piinlikult teolt.

Kui koridori sinise seinakapi teha lasime, siis ma täpselt plaanisin, milline see olema saab. Ja plaanisin, et igale pereliikmele tuleb üks suur oma õueasjade sahtel.

Ja siis… üks hetk avastasin end seletamas Shole, mida täpselt tema võib päris tema enda sahtlis hoiustada.

Poole seletamise pealt sain aru, et ma olen lollakas ja lõpetasin ära.

Ehk et ma ei tea, miks Sho minuga kokku jäi.

Sõnad on mu tugevus – aga eestikeelsed. Aastate jooksul vähemalt paar kutti on seda blogi lugedes minusse kergelt ära armunud küll. Selles olen suht kindel.

Aga päris elus pole ma kaugeltki nii hurmav kui siin ja kuidas sa siis võrgutad seda jaapanlast. Sõnadega kindlasti mitte.

Nii et ta armastab mind hoolimata sellest, et ma hästi rääkida ei oska.

Et armastus on otsus, ma saan üha uutmoodi aru.

Lahke ja heatahtlik olla on ka otsus. Headsüdamlikkus on otsus.

See võib tulla ka kogemata ja loomulikult. Aga kogemata-asjadega on see oht, et kui ei teadvusta, siis sama kogemata võib tulla pahatahtlikkus ja kurjus ja trots.

Kassipoeg on armas automaatselt, aga armastamine on miskit muud.

Aa – ja madalad ootused. See võib olla me abieluõnne saladus tõepoolest.

Instagramis liikus klipp – keegi vana tark mees esines küsimusega, et mis on see kõige olulisem asi, mida otsida oma tulevases elukaaslases. Kõige määravam. Iseloom? Välimus? Huumorimeel?

Ütles: madalad ootused. Kõik naersid, aga tõsijutt. Ma teadsin vastust juba enne, kui ta selle välja ütles.

Ma olen väga low maintenance naine, usun. Ma ei tee väikestest asjadest suurt numbrit, tihtipeale ei tee suurtest asjadest ka suurt numbrit.

Kõige suuremad asjad – need on tähtsad, jah.

Ja nüüd, kus ma ei ole isegi enam nii koormav kui varem olin… Mis viga mind armastada, tegelt.

Aga just viimastel päevadel vaatan me pereelu ja mõtlen, et see on ikka pidev protsess. Ka kahekesi ei osanud nii hästi vanasti, aga nüüd, kus me neljakesi oleme. Et kuidas üldse olla ühes ruumis teiste inimestega.

Iga päev nii, et igaühel oleks omaette olemise aega, aga oleks ka koos olemise aega. Töö- ja olmetegevuste aega.

Neli inimest ja nõudlik kass ja kuidagi harmooniliselt tuleb iga päev lahendada, voolama panna.

Midagi hakkame nagu käppa saama selles osas. Nii olen viimastel päevadel mõtelnud.

Ja siis imestanud, et kuidas kurat see mul ikka nii kaua aega võtab, see va arenemine.

uus katse vastata

See küsimus, et mis kooli lapsed panna, on mu jaoks olnud õhus juba enne nende sündi.

Haridusest mõtlema tõukavad igasugused igapäevased asjad – oma lapsepõlvemälestused ja tagantjärele analüüs.

Tööelu – et kuidas ma tööst mõtlen ja kas nii on õige ja kas olen võimekas või võimetu. Mida oskan ja mida ei oska ja kas see on haridusest tingitud.

Võimalused ja “saavutused” ja kuidas need on või ei ole kooliga seotud.

Minapilt ja lähedased suhted – koolis tekkinud sõbrad ja miks just sellised sõbrad. Kas mujal oleks teistsugused või kas mul üldse oleks sõpru. Millised oleks mu väärtushinnangud ja esteetiline ja eetiline tunnetus teistusugste sõprade ja õpetajate mõjul.

Istuda koguaeg samas toas paarikümne inimesega, kellest enamikuga puudub klapp ja ühendab vaid vanus. Seda viis päeva nädalas 12 aastat järjest – võimalik vaid lapsepõlves.

Seepärast mul on raske aru saada mõtteviisist, et see on kõigest kool ja “kui ma sain hakkama, saavad teised ka. Tulebki õppida ellu jääma.”

Kordan ennast vist jälle, aga mu meelest kooli peaks suutma selgelt eristada muudest kinnipidamisasutustest.

Nii et otsin lastele eliitkooli.

Aga mitte selles tähenduses, et vaja kuuluda mingisse rikaste ja libedate klassi, eksamitulemuste tipu-kooli. Otsin lihtsalt kogukonda, kus inimesed oleks elu ja hariduse peale mõelnud.

Koolikogukonda, kus kehtiks midagi Hippokratese vande laadset – lubadus mitte kahjustada ega vigastada.

Õpi- ja elurõõm peaks koolisüsteemist läbi käies alles jääma. Eneseväärikus ja enda väärtuse tunnetamine peaks jääma.

Umbes nii.

Aga väga raske on. Tihtipeale süsteem ei soosi, isegi kui inimesed püüavad, jaksavad püüda.

Ma olen erinevatel eluperioodidel oma waldorfkooli tausta ka erinevalt hinnanud. 22-aastaselt mõtlesin pigem selles suunas, et mu lapsepõlves oli liialt vabakasvatust ja oleks keegi mul vaid rohkem tuupida käskinud ja oleks ma käinud normaalses koolis, kus inimesed oleks… istunud korralikult paigal ja asju pähe õppinud – , ma oleks hästi distsiplineeritud ja teaks rohkem asju ja oleks saanud normaalse arusaadava töökoha ja kui keegi küsib, millega sa tegeled, oskaks hästi selgelt ja arusaadavalt vastata.

Mõtlesin, et oma lapsed panen küll normaalsesse süsteemi – no ikka pigem eliitkooli, aga sellisesse päris eliiti, kus kõik hästi tublisti õpivad. Ja lisaks huviharidus, hästi kvaliteetne. Ja käsin lastel korralikult kodutöid teha ja harjutada palju – istun kõrval ja kontrollin.

Nüüd saan varsti 37 ja kui endale ausalt otsa vaadata, olen radikaal. Päris-päriselt mõtlema hakates, mu meelest kõige õigem tee oleks unschooling – vabaõpe.

Aga ma pole inimene, kes vabaõpet oma lastele võimaldada suudaks, nii et järgmise variandina on laual kogukonnakoolid.

See siis uus vastus küsimusele laste era-aia ja waldorfkooli ja mu ema kohta.

Muide, kui otsite Nõmmele eralastehoidu, siis 3 Rähni.

esimene katse vastata

Eilse teema jätkuks mõtlesin, et kirjutan veel vabaduse, aja ja raha mõtte selgemaks.

Kui valemis on ainult raha, siis on asi hästi selge – mida rohkem, seda parem ja ükskõik mis vahenditega. Ja kui otsida endale eeskuju, tuleb lihtsalt leida inimene, kes kõige rohkem teenib.

Aga kui aeg ja vabadus on ka valemis, muutub pilt kõvasti. Siis saavad eeskujuks hoopis teistlaadi inimesed.

Minu puhul – need, kes võivad minna, kuhu tahavad ja teha, mida tahavad ja kes veedavad koos lähedastega aega ja tegelevad asjadega, mis nende hinge toidavad.

Ja kui sellised inimesed on eeskujuks, siis ei tõmba see üldine rohkem-uhkem-vool enam lihtsasti kaasa, sest tekib hoopis teistsugune kujutluspilt ja sihid.

Aitäh, et mulle teemasid ja küsimusi söötsite. Mõned on nii huvitavad, et olen nüüd paar päeva vaikselt mõtisklenud. Näiteks, kellega siin maailmas tahaks kolm tundi segamatult vestelda – ei ole veel välja mõelnud.

Üks küsimus oli, et miks me lapsed erahoius käivad ja üks oli waldorfkooli kohta ja ema kohta küsiti ka.

Vaatan, kas õnnestub lühidalt ja selgelt vastata.

Mul ema hakkas mõttekaaslastega waldorfkooli tegema ja mina astusin esimesse klassi selle kooli kolmandas lennus. Emast sai neljanda lennu klassijuhataja.

Mu jaoks tähendas sõna “õpetaja” alati empaatilist heatahtlikku tarka toetavat juhendajat, keda võib usaldada. Seepärast, et sellised olid mu kooli õpetajad ja üldine mentaliteet.

Nii saab juhtuda, kui kokku tulevad inimesed, kes on korralikult mõtisklenud hariduse ja elu üle. Mõttekaaslased, kellel on visioon inimelu tähenduslikkusest ja kes tajuvad kasvukeskkonna rolli.

No ja siis nad hakkavad kooli tegema. Ja algul suure õhinaga lähevad ühises suunas, aga siis tekivad ebakõlad ja raskused ja ideaalid on nii kõrged, aga reaalsus kipub sellest lahku minema ja siis minnakse ehk riidu ja ehk lepitakse ka ära ja nuputatakse, kuidas edasi liikuda kõige paremini ja siis kuidagi ikka saadakse ja ideaalid pole päris ununenud, aga reaalsus tungib peale, aga siis ikka tuletatakse ideaale meelde ja kuigi võib juhtuda, et veel minnakse riidu ja keegi jälle lahkub ja struktuur mängitakse ümber ja uued inimesed tulevad – siis midagi ikka jääb ja kestab. Midagi sellist, mis lapsele hästi mõjub.

Sest vähemalt püüeldakse millegi poole.

See on osaline vastus küsimusele, mis ma arvan waldorfkoolist ja miks ma oma lapsed kristlikku eralasteaeda panin ja mis inimene mu ema selline on.

Ma praegu olen nii väsinud, et ei suuda edasi kirjutada, aga äkki homme õnnestub neile samadele küsimustele uuesti vastata, mingi muu nurga alt.