süümepäev

Lapsed läksid lasteaeda ja mind täitis mingi suur süüme.

Lubasin endale, et nüüd ei lähe kuskile välja veinitama, vaid löön kodu eriti läikima, koristan riidekuhjad eriti ära ja vaaritan midagi imelist – et kõik näeks, kuidas ma selle päeva välja teeninud olen.

Aga üldse ei viitsinud.

Unevõlg on juba väga suur, sest Marie öine rütm on nagu kolmekuusel beebil. Hommikul ei saanud üldse liikuma, aga siis jõin ära nii palju kohvi, et mind rabas meeletu loominguline puhang. Kui ma oleks siis blogi kirjutama asunud – te ei kujuta ette. Sellest oleks tulnud kõigi aegade parim blogiteos.

Aga ma surusin end küpseks ja vastutustundlikuks: kui nii suur inspiratsioon peal, siis tuleb seda kasutada homse loengu kodutöö tegemiseks. Seepärast on lapsed lasteaias. Mitte selleks, et ma blogida saaks.

Lugesin neid akadeemilisi tekste ja – ah, ma ei tea. Nii selgelt näen autorite ponnistamist ja pisaraid. “Kuidas pigistada välja…” Isegi, kui tegu on mingi Oxford Handbook raamatuga.

Kujutlen hästi, kuidas autorid higistavad: mul ei ole midagi öelda, appi mul ei ole midagi öelda, 2000 tähemärki veel, tähtaeg on keskööl. Keda ma veel tsiteerima peaks, äkki leiab siit veel midagi, jess, 1700 tähemärki veel.

Defineeriks nüüd seitsmendat korda ümber selle mõiste, millest me räägime ja mis on hästi udune niikuinii. Või äkki vaidleks lihtsalt kellegi teise mingile definitsiooni nüansile vastu. Ainult 600 tähemärki veel…

Pidin veetma terve päeva kodus, aga kohe, kui koolitööga ühele poole sain, kutsus sõber lõunale ja mõtlesin: pean prügi välja viima niikuinii, miks mitte siis korra kesklinnast läbi hüpata.

Lõunaks kogemata tellisin jälle kohvi ja sellega jõudsin paranoia-faasi. Ei usalda valitsusi, ei usalda kohtusüsteeme, ei usalda meediat, ei usalda teadust. Paraku, iseennast ka ei usalda.

Emaga vestlesin hiljuti jälle õpetamisest. Ma küsisin vist midagi sellist, et kuidas rääkida asjadest avatult, aga seejuures mitte tüürida ohtlikesse vetesse. Ema ütles: mõtle, kui Sokrates oleks oma küsimusi esitanud nii, et “ma tean küll, mis õige vastus on, ma lihtsalt kannatlikult küsin sinult küsimusi, kuni sa ka selle vastuseni jõuad, mida mina õigeks pean.” Ma vist alles nüüd saan päriselt aru, kui ohtlik mees ta oli.

Avatult rääkimine tähendab alati ohtlike vete riski.

Lõunasöök ja kohviparanoia, sõber läks tagasi tööle ja ma tulin koju enda eksistentsi õigustama. Pesukuhjad kokku, põrand puhtamaks, toit…

Ühe detaili põhjal inimese kohta kaugele ulatuvaid järeldusi teha on mu meelest rumal. Aga fakt, et ma pole mitte üks kord elus suutnud teha toitu 100% retsepti järgi, ütleb midagi minu kohta. Tõsiselt.

Algul püüan alati tublisti teha, aga siis lihtsalt jookseb aju lühisesse ja teatab: miks lisada seda, paneme hoopis seda. Või: miks kasutada köögikaalu, paneme silma järgi (näiteks etteähtust kaks korda rohkem ja siis tuleb hakata teisi aineid ka tasakaaluks silma järgi lisama). Või: see on üldse loll retsept, ma tahan muud toitu teha – poole retsepti pealt.

Ükskord võtsin sõbra appi, et Jamie Oliveri müslibatoone teha. Tema abiga äkki õnnestub esimest korda elus näpuga järge ajada, mõtlesin. Toiduainete nimekiri vastas retseptile, kogused mõõtsime, aga siis hakkasime oma peaga mõtlema – lisasime koostisosad retseptis kirjeldatust erinevas järjekorras. Järjekord pole siin oluline, mõtlesime. Oli.

Tulemuseks olid pudrubatoonid. Nagu… puder batooniks. Nalja sai.

Aga jah, täna… puht süümeka pealt surusin teha toitu, mis jätaks mulje, nagu ma oleks vaeva näinud.

Lisaks sellele, et ma retsepti ei suuda järgida, ma ei suuda enne toidu tegema hakkamist mõelda selle peale, mida ma teen üldse. Alustan lihtsalt algusest ja vaatan, kuhu lõpuks jõuan. Pooltel kordadel sohu.

Te võite ette kujutada täitsa apaatse näoga mind pliidi ääres, õhtusöögi pealisülesanne: leida oma eksistentsile õigustus.

No maitsestame riisi siis. No paneme kanaliha kaussi sojakastme, küüslaugu, meega. Läätsed, hmm, paneks keema. Karrit, kurkumit, soola. Äkki tuleb midagi. Kapis on kookospiima. Panen? Salat… kurgiribad, jälle.

Lõpuks tuli jummala maitsev toit. Ainult lastele ei maitsenud, oleks pidanud makaroni hakklihaga tegema.

kolmepeale taktimõõduga laulud

Ma olen täna nii väsinud ja laps just oksendas pool põrandat ja veerand seina täis, nii et panen siia ritta kõik laulud mu playlistis, mis on kolmepeale taktimõõduga. Mul on täpselt üks playlist, pealkiri on “lemmik” ja ma olen 2017. aasta algusest sinna järjest lihtsalt lisanud lugusid.

  1. Jack White, Love Is Blindness
  2. Ray LaMontagne, You Can Bring Me Flowers – ma ei tea, mis värk selle looga on, aga olen aastaid sõltuvuses. See hääl ja see kurbus ja mis kõik veel. Vahel mõtlen, et kui peaks valima ühe lemmiklaulu maailmas, siis kogu imelise muusika seas, mis maailmas on, valiksin selle laulu. Ise ka aru ei saa, miks täpselt.
  3. Agnes Obel, The Curse
  4. Beady Belle, Two-Faced
  5. Bedhead, Golden Brown
  6. Nashville sarjast Fade Into You
  7. Sophie Zelmani, Once
  8. Patrick Watson, Melody Noir
  9. Bob Dylan, Man in the Long Black Coat
  10. Yosi Horikawa, Bubbles
  11. Daniel Bedingfield, Man in the Long Black Coat
  12. Marissa Nadler, Mexican Summer
  13. Madjo, Where Did You Sleep Last Night
  14. Phoebe Bridgers, Nothing Else Matters
  15. Kate Bush, Army Dreamers

156 laulu algust kuulasin praegu, üks suur töö jälle tehtud, jessikas, süda rahul.

luiskamine

Täna Luukas jälle ei tahtnud lasteaeda minna, sest ta ei taha lõunaund magada. Aga kuidagi ikka läks, kui ütlesin, et ta võib õpetajalt paluda, et kui tal üldse und ei tule, äkki saab jälle pilti joonistada, vanaemale sünnipäevaks näiteks.

Paar tundi hiljem tuli õpetajalt kõne, et kas vastab tõele, et Luuka vanaemal on sünnipäev ja seepärast peab ta magamise asemel kaarti joonistama ja ema tuleb kohe järele. Seletasin, et osa loost on tõsi ja täpsustasin, milline osa. Õpetaja muigas, et ta siin peab vaatama, kes mida luiskab, viimasel ajal raske järge pidada.

L. on järjest avastamas valetamise maagiat, niiviisi vaikselt kompab, et mis võimalused sellel maastikul on.

Hommikul sõi putru. Aga siis lahkus lauast. Ma uurisin, kas kauss tühi.

Jah, vastas, kummalise naeratusega.

Ma ei viitsinud diivanilt üles tõusta, nii et täpsustasin: kui ma lähen kausi sisse vaatama, kas leian sealt putru?

L. osutas seepeale sõrmega koridori suunas ja ütles: lähme sinna juttu rääkima!

Kavalpea.

Marie oli täna köha-nohuga kodus, nii et mingit eufoorilist vabadust polnud. Aga sain pisut unevõlga vähendatud.

Kui laps(ed) päeval magavad ja tekib haruldane hetk endale, siis on alati selline tunne, nagu mingil multikategelasel, kes korraga kolmes suunas punuma pistab – kas ma teen nüüd midagi, mida ma tahan teha või midagi, mida ma pean tegema või hoopis magan natuke?

Täna olen palju kuulanud täiega lummavat lugu – Tricky “No One Quite Like You

Veel olen veetnud omajagu aega selle Rolling Stone artikliga, mis 500 maailma kõikide aegade parimat laulu reastab.

kuidas rääkida lapsega

Sho vanemad saatsid Jaapanist tema “Gray anatoomia”, jaapanikeelse. Õhtul vaatasid pikalt seda ja uurisid… no ma ei tea, mida nad uurisid. Äkki mingeid kõõluseid või asju jalal. Katsusid enda jalga ja lugesid raamatust selle kohta.

Asi algas õhtusöögi kanakoibadest ja küsimusest, kui kõva on luu ja kas Sho saab selle pooleks murda ja kui õnnestus, siis mis seal luu sees on, vaatasid ja siis võtsid raamatu välja.

Nende suhtlus pole mitte niivõrd vanema-lapse oma – et ai, kuidas üks nüüd teisele midagi õpetab -, kuivõrd ühistest huvidest lähtuv. Olgu see siis anatoomia või mingi (elektroonika)vidina meisterdamine või orienteerumas käimine.

Seejuures Sho ei räägi temaga kuidagi lihtsamaid sõnu kasutades. Ainult siis, kui Luukas üle küsib, mis üks või teine sõna tähendab. Sho räägib osa ajast nagu teise täiskasvanuga. Millalgi tahtsid mingit… muundurit (?) valmistada ja Luukas küsis, et mis see ongi ja Sho ütles midagi, mis kõlas umbes nii: vabandan, valmistan oma igava seletusega nüüd pettumuse, aga see ei erine suurt mobiililaadijast.

Kolmeaastasele ütles sellise fraasi. Viisakuskeelt kasutades veel.

Vahel tahaks ma küll, et ta jutul mingi kolmeaastase filter vahel oleks. Ta oskab rääkida nagu võrdne võrdsega, aga üldse ei oska… ütleme otse välja – manipuleerida – nagu vahel lapsevanem peab tegema, et kolmeaastast oma eesmärgi suunas nügida.

Väiksed asjad. Näiteks kui Luukas ütleb: ostame jäätist.

Ta ütleb: no ostame, aga ainult väikese jäätise, eks?

Mida vastab kolmene selle peale?

Suure! Suure jäätise ostame! Kindlasti suure!

Ta nagu ei tea, mis fraasid triggerdavad kolmeaastaseid. Ma tean täpselt, mida öelda ja mida ütlemata jätta. Oskan vestlust hoida sängis, mis selle voolu mu eesmärgi suunas viib. Sho kunagi ei kasutagi mingit teadlikku strateegiat vestluse pidamisel, mina teen seda lastega pidevalt – täpsustan eesmärgi, kaardistan teekonna selleni ja siis hakkan samm-sammult astuma.

Seepärast paljud argised igavad asjad sujuvad minuga paremini. Shoga sujuvad paremini argised põnevad asjad.

Hängime vahel ühe õudselt sümpaatse jaapani-hollandi paariga, kellel on kolm last. Luukas jumaldab kaht vanemat ja kõige noorem sündis Mariest päev varem samas haiglas. Enne sünde vahetasime hollandlannaga sõnumeid, et kes kui kaugel omadega on ja pärast käisime teineteisel külas, sest me toad haiglas olid sama koridori peal.

Meil on veel mitu veidrat ühisosa. Alates sellest, et me haridustee ja mõtteviis on hollandlannaga väga sarnane, kuni sinnani, et jutu sees tuli välja, et Sho ja see paar on nii 13 aastat tagasi viibinud Hollandis juhuslikult samal jalgpallimatšil.

Igatahes. Ükspäev olime neil külas, lapsed mängisid teises toas. Jaapanlane tuli laste juurest täiskasvanute juurde ja teatas: “Praegu juhtus üks väga šokeeriv asi.”

“Mis-mis?”

“Luukas kõnetas mind just viisakuskeeles.”

Jaapani keeles on väga selgelt eraldatud sõbralik-lähedane kõneviis ja viisakas kõneviis ja kolmeaastased vist viisakat kõnepruuki väga ei valda. Jaapanlaste seltskond arutas edasi, et nii raske on lastele viisakuskeelt õpetada.

Aga Maarja ja Sho, teie räägite vahepeal omavahel viisakas keeles, teatas üks neist.

Tõepoolest, miskipärast vahel räägime ja küllap seepärast Luukas oskabki. See ehk mõjub jahedalt.. aga viisakuskeeles on pikemad fraasid kui sõbrakeeles ja vahel see sõbrakeel tundub liiga lühike – lause lõpeb enne, kui korralikult algab… ja siis tundub, et viisakat lauset kuuleb paremini, heh. Selline on minu “vabandus”, võib-olla tõesti veider.

Igatahes, siis rõõmustasin küll, et Sho me lapsega inimese kombel räägib.

Ah ja üldse, õhtu selles seltskonnas kujunes väga imelikuks, sest nad olid just käinud 20. augusti laulupeol ja muljetasid ja esitasid mulle kui seltskonna esindus-eestlasele küsimusi. Neile meeldis õudselt “Ärkamise aeg” ja ma ütlesin, et “Koit” on väga hea ja edasi kuulasime neid järjest ja nad tahtsid veel ja veel kuulda. Me lahkusime teistest natuke varem, aga meist jäi mängima “Ta lendab mesipuu poole”.

nagu ema

Küsimus, et huvitav, kui sarnane ma oma vanematele olen. Tekib kord-kaks elus igaühel, pakun. Ehk on küsimuses tupsuke hirmugi.

Sain sel teemal hiljuti suht head tagasisidet. Läksin ükspäev Luukale lasteaeda järele. Rääkisime mõne sõna tema õpetajaga juttu, kui tuli veel üks lapsevanem enda lapsele järele. Ja järsku küsib minult: kas sa oled Tiina tütar?

Mu nägu on üks suur küsimärk. Ta seletab, et ta oli mu ema õpilane 1.-3. klassis. Me räägime 1990ndatest aastatest Rakveres. Ta ütleb oma nime ja tõepoolest seda nime ma mäletan. Ise olin neil aegadel sama kooli 2.-4. klassis.

Kuidas sa mu ära tundsid? küsin.

Sa oled oma ema nägu, vastab.

Nüüd on mu nägu üks suur hüüumärk.

Ja lisab siis: ja hääl on ka täpselt emaga sama.

Nii et kui mul kunagi oli illusioon, et ma ei ole oma emale väga väga väga sarnane, siis selle vestluse järel…

Välimus välimuseks, aga kuidas on käitumismustritega. Ütleme nii, et pärast laste saamist on jälle kõik illusioonid purunenud ja ausõna, vahel tundub, nagu ma oleks lihtsalt sama programmi uuendus, heal juhul ühe-kahe eemaldatud bugiga, üks spagetikood kõik.

Ok, ma nimetasin nüüd täpselt need kaks sõna, mida ma programmeerimisest tean ja pigem huumori kui tõe huvides. Kuigi seda spagetikoodi metafoori annaks veel lüpsta.

Lihtsalt veider ja naljakas on vaadata, kuidas ema reageerib mu lastele samamoodi kui mina. Ütleb samu asju, mida mina ütlen. Ärritub samadel hetkedel ja reageerib samamoodi. Heldib ka samadel hetkedel ja samamoodi. Ma iga kord üllatun uuesti, kui sarnaselt.

Eile ütlesime Luukale mitu lauset pea-aegu sõna-sõnalt sünkroonis. Nalja sai.

Vanaema olevat veel rohkem minu moodi olnud. Ta suri, kui ma keskkoolis käisin ja mäletan teda ikka hallipäise “õige” vanaemana. Nüüd olen mõelnud, et mis oleks, kui aega saaks painutada niiviisi, et 35-aastane mina, 35-aastane mu ema ja 35-aastane mu vanaema saaksime kokku ja räägiksime juttu. Kas see oleks täitsa peeglisse vaatamine?