tarkusehambad

Kahest tarkusehambast sain lahti. Nüüd jätan ära oma erinevaid jaanipäevaplaane, sest kavatsen paistetada ja valutada.

Ühele seltskonnale kirjutasin, et ei saa osaleda, sest elurõõmu näitajad on järgnevail päevil madalad. Vastati, et mul peab ikka väga hea põhjus olema, et enne jaani hambaid eemaldama ronisin. Ongi.

Põhjus on, et ma olen idioot.

Elan päev korraga ega teadvusta, et tänase päeva teod mõjutavad homset. “Tegelen probleemiga siis, kui see käes on.” Mul on külmkapp maitsvat liha täis ostetud. Puhtaloll.

Hambaarstitoolil oli ühest küljest täitsa hirm, teisalt ajas sealsamas toolil pikutades muigama, et ikkagi puhkus. Aeg iseendale.

Võttis ainult pool tundi. Ülemisele hambale kulus minut, aga ülejäänud aeg läks alumise kangutamisele, sest see oli üleni igeme sees ja viltu.

Vahepeal oli tunne, et arst rebib mulle jokkeri naeratuse. Ja vahepeal olid sellised helid, nagu keegi oleks mu suus saekaatri avanud. Ja vahepeal oli nagu päkapiku-reaktiivlennuk oleks mootori käivitanud.

Kõik need helid olid sellised, millest tahaks võimalikult kaugele hoida. Kui need mu oma suust tulid, oli hirm nahas küll. Eriti lõõgastav puhkus see ei olnud.

Laul number kolm (mitte et järjekord oleks määrav), on “Feeling Good”. Kas Nina Simone‘i või My Brightest Diamondi või Ane Bruni esituses eelkõige.

See pole mitte et oi mul on mõnna olla. Mitte nagu James Browni i feel good na-na-na-na-na.

See on siis, kui vabaned millestki, mis on sind tükk aega rõhunud. Vägivaldsest suhtest pääsemine. Või kui vähiravi õnnestub. Kui raske eksami- või unistuste tööle kandideerimise tulemus on positiivne, haigust näitava testi tulemus negatiivne.

Või nagu kui ma sain teada, et mul on kõhus terve laps ja rasedus kulgeb hästi.

Mõtlesin, et seekordse igapäevase kirjutamise läbivad teemad võiksid olla muusika, kodu ja klišeed.

Näis, tavaliselt ma programmi järgi kirjutada ei oska, jutt läheb ikka sinna, kuhu minna tahab. Aga pean neid märksõnu vähemalt meeles – öelda oleks palju!

Taks

Eilsest hommikust alates olen suure elevusega mõelnud, millist laulu oma kõikide aegade TOP 10st täna esitleda. Ma tean, teil on suht suva neist lauludest üldse, aga mul endal nii põnev ja pingeline.

Mul on komme oma hetke lemmikut nädalate kaupa järjest kuulata ja siis edasi liikuda. Aga TOP 10 jaoks panin endale mängureegli: kandideerivad ainult sellised lood, mille puhul olen aastate jooksul rohkem kui ühe kuulamismaratoni ette võtnud.

Paar lugu sai kiiresti paika. Mitu lugu olid mulle endale suureks üllatuseks. Ja siis on hulk lugusid, milles ma pole veel päris kindel.

Üks, milles kindel olen ja mis ühtlasi mind üllatas, on Daughter – “Love”.

Siin üks live versioon ka.

See on nii kurb, et rebib hinge välja.

Mul pole kunagi olnud, et mu armastatu magab teisega, aga seda kuulates on selline tunne, nagu see oleks minu valu, millest ta laulab.

Laulu teine pool on nii võimas.

Aga muidu, käisin üle tüki aja juuksuris. See on alati pisut teraapiline kogemus. Ta lõikab mulle sellise soengu nagu tahab ja siis pärast korraks näitab peeglist tulemust.

Täna kogu lõikuse aja istus mul kaisus pisike taksikoer, kes aeg-ajalt tonksas oma niiske ninaga minu nina. Ta oleks täitsa magama jäänud, kui käärid ja föön nii põnevad poleks.

Ja homme… homme võetake mul kaks tarkusehammast suust.

Küllap õhtul tulen teile õudusjuttu rääkima. Äkki arst annab ka koera kaissu, kes teab.

täiskasvanuks saades

Vanemaks saades hakkab uusi asju juhtuma. Näiteks seedimisprobleemid. Ma võisin alati süüa nii palju pannkooke kui tahtsin. Aga nüüd… Ühel päeval söön ja kolm päeva kahetsen.

Tugevad emotsioonid kurnavad palju rohkem. Kui mind eufooria tabab – seda juhtub päris tihti – siis sellele järgneb pohmell, mida on paaegu sama raske taluda kui alkopohmelli.

Olen pidanud õppima õnnetunnet mõistlikult doseerima.

Ja siis on kõik need klišeed, mis tõeks osutuvad. See on kõige hullem.

Vestlustes erinevate sõpradega – vaesed sõbrad – tulen järjest kulunumate väljenditega välja.

Tavaliselt märkan seda enne, kui sõnad välja ütlen ja alustan pika vabandusega: sorri et neid sõnu ütlen, aga see vist vastab tõele, et …

Näiteks, et teist inimest salvab ainult see, kes endaga pahuksis on.

Ei, ütlete. “Vahel ma ütlen kellelegi sitasti, sest nad väärivad seda.” Kas tõesti?

Kas tõesti?

Tõesti?

Vaadake mu kõikenägevatesse taevasinistesse silmadesse ja proovige öelda, et mul pole õigus.

Ma sain faking Selveri parklas trahvi.

Olen Selverile nii truu olnud ja maksnud neile nii palju raha, lihtsalt seepärast, et ma… olen truu.

Me suhe on olnud ilus. Mäletan üht aastavahetust, kui sain järsku kõne, et kuller tahab mulle midagi tuua. Ma pole midagi tellinud, mõtlesin.

Aga kuller tuli ja andis üle mulle suure kingikorvi. Mitte näruse, vaid luksusliku – täis põnevaid sööke ja jooke, mida jagasin lahkelt sõpradele ja seejuures kiitsin, kui hea suhe meil on.

Selgelt olin eelneva aasta jooksul Selverile absurdselt palju raha viinud. Aga ikkagi, ilus žest – kliendi rõõmustamise kõrgtase.

Ja siis, selle asemel, et uksele panna masina, kuhu auto numbrimärk sisestada või vähemalt suurelt kõikjale kirjutada “kas parkimiskella panid?” – selle asemel nad mõtlevad, et kui klient juba 20 eurot poodi jättis, äkki jätab 20 veel parkimiskontrollile. Sitapead.

Leppetrahv. Mis kuradi sõna see on, ma vihkan seda sõna.

Nii mõtlesin ja roolisin end jälle Tondi ja Tammsaare tee ristmikule. Sinna, kus viiendik autosid vasakpöördel reastuda ei oska.

Foor läks roheliseks ja taas – kolmanda rea asemel ujus üks auto peaegu üle minu kapoti teise ritta. Ja teate, mis ma esimest korda elus tegin?

Ma lasin signaali. Sest kurat õpi sõitma ja kurat miks nad mulle trahvi tegid.

Selver, kui sa end guugeldad, siis tea. Ma olen olnud truu, aga sa lõid mulle noa selga.

Proovisin mingit sarja vaadata, kus mängis “Sign of the Times” ja ma olin seda kuulnud küll, aga alles siis kuidagi teadvustasin ja mõtlesin, et võimas apokalüptiline lugu.

Uurisin wikipediast, mis värk on (tipptasemel produtsendid on vist võti), aga seal oli ka kirjas, et kriitikud tõmbavad paralleele The Walkmeni muusikaga. Mõtlesin, oot ma vist tean neid, aga mis lugu ma teadsingi…

Uurisin nende albumeid natuke ja siis ja siis ja siis…. Appi, kuidas ma võisin lihtsalt unustada laulu, milleta ma nii tükk aega elada ei suutnud.

On the Water”, milline lummav lugu, esimesest sekundist alates. Paneb mu igatsema novembrivihmasid.

Kell hakkas südaööle lähenema, kui selle loo taasavastasin ja siis ma ei saanud tükk aega magada. Kui Marie mu kell viis äratas, ei jäänud ma jälle magama ja mõtlesin, et see peab olema mu läbi aegade lemmikute laulude TOP 10s.

Järgmine mõte oli: aga mis on ülejäänud üheksa lugu?

Selle küsimusega olen viimased paar päeva järjest põhjalikult tegelenud. Nii keeruline!

Mõtlesin, et see on hea põhjus alustada jälle igapäevast blogimist. Kui muud juttu pole, siis vähemalt on kümne päeva jagu laule, millest rääkida.

Aga muid jutte on ka. Tahaks rääkida pikalt-laialt oma kodust, aga see tundub alati nii igav teema, et ei mahu ühegi postituse sisse. Pilte tahaks ka lisada, aga see on igavene pusimine. Targa näoga tahaks kõiksugu klišeesid pilduda ja. Iga päev kirjutades mahub kõik.

Nii et katsun tänasest 24. juulini iga päev blogida. Edasi lendame Jaapanisse.