Me tegeleme praegu räämas talu ostmisega. Või tegelikult mitte. Tegelikult vist ostetakse nina eest ära, aga naljakas lugu, nii et räägin ikka.

Sirvin alates koroonast, mil kodukontor Sho meeleheitele ajas, kinnisvarakuulutusi. Maatükke või päris uusi maju, sest kes oleks nii loll, et võtaks endale vana maja putitamise koorma. Peaaegu oleks vanaema majaga sellesse ämbrisse astunud. Tark kaks korda ju ei astu.

Aga mulle jäi silma see vana talu. Laudpõrandad, veranda, viljapõld, saun, suur tamm… Me peame selle saama, leidsin, ja järgnevatel päevadel obsesseerusin. Siis maakler kirjutas, et maja broneeritud juba. Rahunesin.

Aga mõni päev hiljem helistas, et jälle vaba. Esimene ostja ei saanud pangalaenu, teine ostja oleks kogu raha taskust maksnud, aga tal läks kombain katki ja nüüd peab seda parandama. Aga veel 15 tahtjat on ja kutsub kõik riburada pidi järgmisel tööpäeval vaatama. Oli reede õhtu, nii et nädalavahetus käes. Ma saatsin paanikapäringu panka ja lootsin, et pank teeb otsuse meie eest, aga järgmisel tööpäeval vastas pank täiest vastutustundetult, et annabki laenu ja peame oma peaga edasi mõtlema.

Meil on uue kodu teemadel Shoga selline suhtemuster, et mina armun mingisse ideesse ära ja muutun obsessiivseks, Sho aga muutub tasakaaluks külmaks ja tõrksaks ja esitab lollakalt ratsionaalseid küsimusi, mis mul kaane pealt viskavad. Ma solvun ja ta lõpuks vabandab. Nii tervislik, nii tervislik. Selle talu teemal jõudsime vahepeal ühe või kaks solvumise ringi teha juba enne, kui vaatama läksime.

Iga uue maja või maatüki suhtes on Sho jäänud neutraalsele või tõrjuvale seisukohale. Sellesse talusse kohale jõudes tekkis aga saatuslik hetk: sõitsime hoovi sisse, kui seal pistis lõugama suur hirmuäratav ketikoer.

Vaatasime maja ka. Piltide kaudu hais ei levi, aga majja astudes lehkas see nii hirmsasti, et selgelt mõelda polnud võimalik. Peamiselt kassikuse järgi.

Maakler ütles, et tegelikult ühed eelmised külastajad broneerisid juba ära, aga kui tahame järjekorda võtta, oleme järgmised. Võtsime igaks juhuks järjekorda.

Ma lõpetasin majas maakleriga vestluse ja astusime välja, kui nägime, et Sho sügab hirmuäratavat ketikoera. Ma küsisin, kas koer on kuri. Maakler ütles, et ta Shod vaadates teab nüüd öelda, et vist ei ole. Aga et koer tuleb taluga kaasa või pannakse magama.

Koduteel ütlesin Shole, et näed, peame nüüd vana koera pärast maja ära ostma. Küll saab see alles kallis koer olema, muigas Sho. Ma ütlesin, et siis peame koera jaoks uue auto ka ostma. Sho ütles, et äkki ta ikka istub hästi rahulikult tagaistmel Luuka ja Marie turvatoolide vahel.

Hommikuks, kui viimased haisujäägid ninast kadunud, hakkasin miskipärast guugeldama renoveerimisblogisid. Nagu mingi lollakas, noh.

Lihtsalt, vana maja ja vana hundikoer kõlab nagu… karma. Kuus aastat tagasi, kui Eestisse kolisime, siis ka räämas majja vana hundikoera juurde. Tundub, et meil pole sellest pääsu.

Paar päeva hiljem helistas maakler, et juristidest noorpaar, kes pidi maja ostma, oli hakanud broneerimislepingut lugedes ennast tõestama ja polnud mingi punktiga nõus ja üldse tundusid tülikad ja pahatahtlikud ja nii jäi kaup katki. Aga maakler ühendus järjekorras järgmistega, kes pidid juba notarisse ilmuma, aga siis lükkasid haiguse tõttu kohtumise edasi esmaspäevale.

Mis järgmistega, küsisin. Me pidime ju järjekorras järgmised olema. Pidite või, ütles maakler. Tal oli midagi segamini läinud.

Nüüd oleme meie järgmised, kui praegused soovijad esmaspäeval notarisse ei ilmu.

Maitea. Ma loodan, et ilmuvad. Loodan, et see karikas meist ikka mööda läheb. Sest vastasel juhul laseme me pea norgu ja tatsume saatusele vastu. Notarisse allkirja andma. Mis parata, karma ja karikas. Räämas maja ja vana hunt. Meil pole siin enam midagi otsustada. Sho vaatas juba suuremaid autosid.

Me ei saa ju 45ruuduses korteris suurt koera pidada. Kahe väikelapse ja kassiga koos. Või saame? Niikuinii saame. Ühesõnaga, kui varsti riputan üles kuulutuse, siis teate, mis teema on. Tasuta ära anda 60 000-eurone vana hundikoer.

Kõlab nagu nali, aga ma isegi ei tee nalja. Vaatame, mis esmaspäev toob. Küllap ostetakse maja ikka ära ja ma saan uutel teemadel obsessseeruda.

Kui maikuus olin kindel, et kohe ostan Kibunasse maatüki ja mõtlesin end sel teemal üle ja norisin Shoga tüli ja kui kurtsin M.’ile, et ei tea, kas teen vea, kui ostan ja kas teen vea, kui ei osta, siis M. vastas budistliku rahuga: tead, vahet ei ole.

Ma nüüd kordan seda mantrana. (Ateist siin pajatab karikatest, mantrast, karmast…)

Vahet ei ole. Või sama mõte Viidingu sõnadega: see kõik ei loe vaid päevad need on loetud

Ka Maanus suri, ära suri Maanus… Heh, see osa hästi mantraks ei sobi.

Rasedast mitte-rasedaks saamine on üks imeline asi: üleöö kaob kinnine nina. Hetkega on kopsumaht taastunud ja ma ei hingelda enam. Ja mu põis…. oo, mu põis. Viimastel raseduskuudel guugeldasin “pregnant can’t pee” ja kõikide nende KASUTUTE artiklite vahel, mis kirjeldasid, et rasedana hormoonide mõjul verevarustus bla bla blaaaa, oli üks postitus, kus oli selgelt kirjas: “pane pea põlvede vahele. You’re welcome” Aitäh-aitäh-aitäh! Aga nüüd on mul raudpõis. Milline mahutavus! Kingitus värskele lapsevanemale, kes ei saa oma kallist aega vetsus käimisele kulutada.

Selline põiereportaaž. (Paar postitust tagasi kirjutasin klišee asemel kližee, siiani piinlik. Reportaaž on vist õigesti.)

Selle sünnitusega sai läbi seitse aastat kestnud peatükk mu elus. Seitsme aasta läbivad motiivid olid “kas ma jään rasedaks, kas katkeb, katkeski, kas ma ei saa mitte kunagi lapsi, mida ma oma eluga teen, kas ma jään jälle rasedaks, kas laps on terve, kas ta ja ma jääme sünnitusel ellu…” Seitse. Aastat.

Aga nüüd on kõik. Nüüd olen vaba uueks peatükiks. Kaks on hea number. Kui kolmas just ei üllata.

Kuulasin intervjuud Madeleine Albrightiga, kes ütles, et ta sai oma esimese “päris töö” 39aastaselt ja mõtlesin, ješš! Mu sisetunne koguaeg ütleb, et – kui ma just noorelt ei sure -, on kõik veel alles ees. Klassiõde S. lõpetas just arstiteaduskonna cum laude. Alustas õpinguid pea 30selt. Räägin temast kõikidele. Kahekümnendad eluaastad on otsimiseks.

Koroona pani minu töistele ettevõtmistele tegelikult ka pommi alla, aga mul on natuke suva, sest eluga niikuinii tegemist ja mu armas rahabeebi toodab veel poolteist aastat kena hüvitisekopikat. Tulevikku niikuinii ei aima.

Eriolukorra lõpp läks meil täitsa käest ära – Sho hakkas patsi kandma. Mõtlesin, et pean kodust hävitama kõik patsikummid ja nende laadsed asjad. Aga enne, kui tegudeni jõudsin, tuli tal juuksuriaeg kätte. Oh jah. Ma tean küll, et heas ja halvas ja haiguses… aga patsiga?

Samas on see ainus asi, mida talle koroona-ajast ette heita. Huvitaval kombel ei ole mul kunagi elus Shost kõrini saanud. Võin temaga ükskõik kui palju ninapidi koos aega veeta. Küll aga pean tunnistama, et kui ta on kodus, siis ma olen hädisem, ei saa asjade ja lastega hakkama, lähen närvi, vajan abi. Kui ta jälle kontoris tööl käima hakkas, võtsin end kokku ja kõik sujus.

Kohe, kui Sho töölt tuleb, kaovad nad Luukaga paariks tunniks õue. Ükspäev tegid vabatahtlikku rohimistööd kortermajade lillepeenras. Õhtul rääkis Sho entusiastlikult, et neil on juba selge, millised kassid millistel rõdudel elavad.

Ei taha siin läägelt kiitlema hakata, aga mainin lihtsalt ära, et Sho on alati hea isa olnud lapsele, aga nüüd kahele lapsele on veel parem, tundub. Ta on hea meeskonnamängija.

Viimastel kuudel, eriolukorra ja õe sünni mõjudel, on Luuka jaapani keele areng olnud kiirem kui eesti keeles. Pole ka ime. Shoga räägivad nad igasugu põnevaid jutte. Minuga on pigem “pese hambad ära!”, “ära tee!” “pane riided selga!”, “kohe magama!”…

Ka on hästi aru saada, et eesti keel on nii palju raskem kui jaapani keel. Jaapani keel on meeletult reeglipärane, eesti keeles on sisuliselt igal uuel õpitud sõnal eelmisest erinev käänamis- või pööramisviis või minevikuviormid või… Nii kõlab Luuka jaapani keel ka peaaegu veatult, samas kui eesti keeles kipuvad vead sisse tulema. “See on mürgine seen. Ei tohi sööda.” Seleta siis väikelapsele, et õiged vormid on “sööma, süüa, sõin”.

Luukas on vahel nagu temperamentne välismaalane, kes vehib kätega ja otsib eesti keeles õiget sõna, aga kui ei leia, ütleb ikka jaapani keeles ära.

Mitte et ma muretseks. Lihtsalt raporteerin. Ta on alles kaks koma seitse (nagu titematemaatikas öeldakse) ja lõppeks, kuni Eestis elame, jääb eesti keel domineerima niikuinii.

Marie, mu Lily Marie… Räägib praegu Shoga juttu. Jutustamisest on saanud tema põhivajadus. Enne oli ainult söömine, magamine ja seedimisprotseduurid. Ta on hea rahulik laps. Öösel ärkab nii vähe. Üksteist jääb ööunne ja võib juhtuda, et enne kella nelja süüa ei taha. Vahel on muidugi erandeid. Jaanipäeva paiku ärkas pool kaks ega tahtnud enam magama jääda. Vaatasin, kuidas kell kaks oli õues juba valgem ja kell 2.15 hakkas esimene lind laulma. Päris pikad tööpäevad lindudel praegu.

Beebid on esimese kuu nii igavad, aga nende elus toimub nii palju. Kui luksub, siis üleni. Kui sööb, siis üleni. Kakab – üleni. Kui Luukas oli beebi, siis teda vaadates hakkas mul tihti kummitama “Lovin’ you is easy cause you’re beautiful.” Marie puhul oli vahepeal küll tunne, et… tibuke, ma armastan sind kõigest hoolimata. Hehee. Beebiaknest, kiilanevast pealaest, pidevast kabuki mie-olukorrast… Aga nüüd on ta juba nii ilus. Ta naeratused ja pikad pilgud on taevalikud.

Luukaga teadsin ma täpselt, mitu nädalat vana ta on. Mariega olen viimased kolm nädalat vastanud küsimustele, et ta on poolteist kuud vana. Juuni, tundub, kestis vähemalt kuus nädalat. Igal juhul saab ta paari päeva pärast 2-kuuseks ja täitsa imeline ikka, et nii väike on täiesti inimene. Vaatab sügavalt silma ja kuulab, mida ma räägin ja siis ütleb, mida tal öelda on ja… Kui nutab ja ma küsin, mis mureks, siis lõpetab nutu ja hakkab kurtma, mis kõik viga on. Ise alles tuli kõhust välja.

Öeldakse, et inimesed on kõige atraktiivsmad siis, kui nad teevad parajasti seda, mida kõige paremini oskavad. On oma elemendis, noh. Värsked beebid on kõige võluvamad rinnal olles. Rahu ja keskendunud pilk, ekspert tegutseb.

Muuseas, Luukas viimasel ajal täpsustab, kui piima tahab, et lehmapiima.

Oh jah. Aga L. ei käi enam lastehoius ja lasteaia lükkasime järgmisesse sügisesse. Nagu lollakad. (Selle postituse refrään.)

Oli mai algus ja Marie kohe sündimas ja kiiresti pidi otsustama, kas lasteaiakoht vastu võtta. Küsisin Sholt, ta pakkus, et kui Miki saba läheb paremale, siis läheb lasteaeda, kui vasakule, lükkame edasi.

Miki saba käis vasakule ja paremale. Siis ma lihtsalt küsisin Luukalt, kes parasjagu klotsidega mängis, kas ta tahab lasteaeda minna. Ta vastas “ei”.

Nüüd olen end nurka mänginud. Terve aasta iga päev hommikust õhtuni kahe lapsega kodus olla…

Aga tõsisemalt rääkides, siis esiteks, ma ei arva, et laps peab tingimata lasteaias käima. Hoius käis L. seepärast, et ma käisin ülikoolis. Aga praegu olen akadeemilisel. Teiseks, me ei tea, mis koroona-sügis toob. Kolmandaks, kõik muud viirushaigused levivad lasteaias ja siis toob L. need koju beebile ja kahe haige lapsega kodus olla on kõvasti retsim kui kahe terve lapsega… Sellised lood.

Nii et ma ei saa midagi muud teha oma eluga, kui lastega tiksuda. Pean vaatama, et ma üle ei väsi, sest siis muutun laste suhtes vastikuks. Nii peangi blogimise asemel lõunauinakut tegema. Sõpradega suhtlemise asemel lõunauinakut tegema. Kusagile minemise asemel lõunauinakut tegema. Kui L ja M korraga magama juhtuvad, muidugi. Aga tavaliselt teevad nad vahetustega, nii et ei mingit lõunaund mulle.

Kuigi viimasel ajal polegi väga hull olnud. Olen lõunal pannud Luuka vankrisse, Marie sülekotti, kõrvaklapid pähe ja podcaste kuulates ringi jalutanud.

Ma olen naaberkohvikus nii kohalik, et kui see pärast koroonat avati ja ma sinna ühe lapse asemel kahega läksin, soovis teenindaja laial naeratusel palju õnne.

Ükspäev hoidis ema 45 minutit mõlemat last ja ma käisin korraks vana tuttavaga naaberkohvikus istumas. Pärast silm säras ja meel muljeid täis.

Enne veel kammisin juuksed ära. Harja võttes seletasin emale, et hakkasin ükspäev juukseid kammima ja vasakult kuni kõrvani kammisin ära, aga siis tuli midagi ette. Ja see “ükspäev” ei olnud isegi eile, vaid millalgi varem. Ema naeris.