pole olemas

Vaatasin “Don’t Look Up” filmi täna lõpuni. Alustasin kunagi varem, aga see on retsilt pikk ja mitte eriti hea film mu meelest. Raske on teha paroodiat millestki, mis on ise juba paroodia mõõtmed võtnud. Minu silmis kuulus see film peaaegu et dokumentalistika valdkonda.

Isegi Meryl Streepil ei õnnestunud roll eriti, aga tema rollid õnnestuvad ju alati. Keeruline on luua karikatuuri inimestest, kes on juba karikatuurid. Päriselu absurdsed tegelased mõjuvad ekraanil paradoksaalsel kombel ebausutavalt.

Ainult üks oli, kellelt ma ei saanud pilku ära ja kui muidu vaatasin filmi 1.5 kiirusega, siis tema stseenidest ei kiirustanud üle. See oli see Steve Jobsi ja Elon Muski ristand. Õõvastavalt meisterlik, nii et ta kuidagi kleepis end mu mõtetesse.

Guugeldades sain teada, et see on Sir Mark Rylance – elav legend. Ja siis sain järsku aru, et ma olen kunagi, liiga noorena, näinud teda pornograafilises filmis. “Intimacy” – tempel mällu igaveseks.

Aga ühtlasi, et ta oli esimene hõrenevate juustega mees, kellesse elus armusin. Mitte seepärast küll, et ta filmis alasti tegusid tegi. Vaid sest ta on võimas.

“Don’t Look Up,” seal oli vaimukaid stseene küll. Mulle meeldis, et demokraatidel oli “vaata üles” kampaania, sest “oht on tõeline” ja vabariiklastel “ära vaata üles” kampaania, sest “meid tahetakse hirmutada”.

Aga, kes pole filmi näinud, ma soovitaks hakata vaatama alles kuskil viimasest pooltunnist. Sealt alates, kui nad kogunevad õhtusöögile. See on väga-väga ilus ja liigutav.

Saan aru, et ühel hetkel oleks pidanud kirjutama “spoiler alert”. Olgu see hetk nüüd.

Täna kuulasin igasugu muusikat, aga kõige mõnusam oli selline kõrbe-blues, Malouma “Yarab”.

Sügaval südames usun, et sellist asja nagu halb blues pole olemas. Bluesis on olemas kõik, et olla imeline. Eksida ei anna.

Aeg-ajalt kuulen siiski mingit keskpärast või kehva lugu ega usu oma kõrvu. Halba bluesi pole olemas, korrutan, pole olemas!

mõistmisest

Aeg-ajalt käin üksinda lumes jalutamas ja muusikat kuulamas. Tuju läheb heaks, selg läheb sirgu, pilk tõuseb maast ja samm muutub kergemaks. Ja siis – jõnksaki – jalg tahab alt minna, aga läheb lihtsalt korraks valusalt lukku. Säilitan tasakaalu, aga tõden taas, et pea püsti ja selg sirgu pole lihtsalt meie kliimale sobiv hoiak. Nuta või naera.

Luukas tuli just praegu mu juurde kavala näoga ja küsis, kuidas eesti keeles on ninja. Siis ütles, et ta tahab ninjaks saada.

Milline klišee…

Vaatasin talle totaka heldinud näoga otse silma, kuni ta mulle pikalt-laialt rääkis, mis värk ninjadega on.

Mul on üks kirjasõber, messengeri sõber, tähendab. Vist suvel tutvusime, kohtunud pole. Aasta viimasel päeval tegi ta mulle videokõne, see oli äärmiselt armas.

Meil on suht sarnane elusituatsioon. Räägime tihti ja ta vahel kiidab mind kaunite sõnadega, nii et natsa kahtlustan, et ta on Aafrika prints, kes mu sisse määrib ja siis üks hetk ütleb, et pliis kanna tonna.

Aa ja ta on naissoost. Lihtsalt ütlen ära, sest mäletan siiani teravalt nii viie aasta tagust seika, kui kirjeldasin, kuidas klient kutsus mu oma hotellituppa ja tegi mulle näomassaaži. Tookord kõik lugejad eeldasid, et tegemist mehega ja ma tõepoolest uljalt laseks sellisel asjal sündida.

Igatahes, ta õppis hiljuti ladina keele eksamiks ja saatis mulle hulga põnevaid sõnu.

Mõtlesin siis, et igasuguse teise keele õppimine on oluline veel seepärast, et inimene, kes pole ühtki teist keelt õppinud, ei pruugi tullagi selle peale, et ühtsama sõna võib erinevalt mõista.

Teist keelt õppides avastad, et mõnd sõna selles keeles polegi, on ainult sarnase tähendusega sõnu.

Siis võib kaarega pähe tulla, et me emakeeles on ka ühe või teise sõna tähendus ähmane. Võib-olla mõni teine kasutab sama sõna natuke teises tähenduses. Ja kui ta kasutab seda sõna pisut teises tähenduses, siis ta ehk tahab öelda midagi pisut teistsugust, kui ma arvasin.

Siis tuleb hästi kuulata ja üle täpsustada, et mida tema täpselt öelda tahab ja – plaksti! – mõistmine ja harmoonia. Korras. Andke uus probleem.

Kunagi mult ikka küsiti, et kuidas teisest kultuurist inimesega elada on, enam ei küsita. Aga tol ajal arendasin välja täieliku abieluguru-vastuse. See kõlas nii: tegelikult peaks kõik inimesed suhtuma oma kaaslasesse kui välismaalasesse.

Kuidas nii, küsiti hämmastunult, sest keegi polnud kunagi midagi nii huvitavat ja tarka kuulnud.

Ma: eeldate, et teate, mida teie kaaslane mõtleb, kui ta midagi ütleb. Või et ta mõistab täpselt teie välja öeldud sõnu. Siis vihastate ta peale.

Samas keeles rääkimine tekitab petliku tunde, nagu saaksite teineteisest aru. Ei saa. Ei pruugi saada.

Küsige üle, nagu ta oleks teisest kultuurist pärit. Ta ju ongi. Teises perekonnas üles kasvamine ongi mingis mõttes teises kultuuris kasvamine.

Kuigi jah, 14 aastat hiljem eile küsis ema minult järjekordse küsimuse Sho kohta, millele pidin vastama taas kord lihtsalt: ma ei tea.

Kas te omavahel üldse räägite, imestas ema.

Ikka räägime, kuigi mitte eriti palju. Ja mingitel muudel teemadel. Suht absurdsetel teemadel, kui nüüd mõelda.

kirjutuslaua taga

Täna istusin valdava osa ajast oma uue kirjutuslaua taga, kõrvaklapid peas, ja kirjutasin koolitööd. Lastel oli ümber terve tiim tegelejaid.

Üheteistkümne ajal läksin korraks alla ja vaatasin, kuidas nad pusivad oma kümneid õueriideid selga. Ütlesin: kas teen vahepeal lõunasöögi valmis?

Siis lihtsalt tegin, elegantse kergusega.

No makarone keetsin.

Aga ikkagi. Kergusega.

Lisaks lõhesteik ahjus ja kurgisalat. Läksin tagasi kirjutuslaua taha enne, kui teised tuppa sööma tulid.

Sellest koolitööst võiks venitada magistritöö, tundub. Mitte et see nii hea oleks, aga piisavalt huvitav. Kui peaks tekkima tunne, et ikka tahan end tõsiselt ja eesmärgipäratult piinata. Mu plaan A on siiski kool millalgi pooleli jätta.

Täna vihastasin mõttest, et oleks ma sellel õpetajaprogrammi intervjuul ette laulnud jutu, mis täna paberile panin, poleks mind keegi misjoonitundetuses süüdistanud.

Eesti muusikutest on mulle täielikud üllatused Yasmyn ja Maris Pihlap, kuulan vastavalt lugusid Honorable Mention ja Honest, mõlemad võluvad.

naine vagusi kõplab

Eile seltskonnas oli mees, kes talu renoveerib ja tunneb nüüd tugevalt, et mehed peaks tegema mehiseid meestetöid ja naised naiselikke naistetöid – nii taastuks maailma tasakaal.

Ei mäleta ühtki mehed-nii-naised-naa teemapüstitust, mis oleks lõppenud mingi värske ja huvitava tähelepanekuga. Naiseks või meheks olemine on niikuinii talumatult ebaõiglane. Küll aga sai seekord palju nalja ja pisut kalambuuri.

Tegelikult mõtlen viimasel ajal küll, et mul naisena on vaja sisemine aktivist ärkvel hoida. Selline pisirevolutsionäär, kes peamiselt võitleb mu enda vastu.

Vehib loosungitega:

sul on õigus omaette olla!

sul on õigus uni täis magada!

Sisemine aktivist jagab täis kritseldatud lendlehti: sa ei ole ebaõnnestunud naine või ema, kui näitad talle multikat või kui ta sööb kommi või kui tahad sõbrale külla minna või raamatut lugeda või ei suuda alati rahu säilitada või alati täis tähelepanu tal hoida või alati kannatlik olla või kõigele täpselt õigesti reageerida või kui unustad asju või ei jaksa asju või ei taha või ei suuda või…

Ehk et jah, käisin eile õhtul sõbra pool, selle asemel, et ise mõlemad lapsed magama panna. Teine ootas küll kangekaelselt, kuni koju jõudsin ja alles siis pani silmad kinni.

M. ärkas öösel ainult ühe korra. Tagatipuks lasti mul magada uni täis, kell 10.40ni.

Suurema osa päevast käisin ringi ja ohkisin, kui selge pea mul on. Sedasi võib ju täitsa elada ja lapsi kasvatada.

mõni tarbimisvõit

Detsembris hakkasin üle pika aja Sam Harrise podcasti kuulama. Tal saab umbes pool tasuta kuulata, teise poole jaoks on vaja olla tellija. Kuulasin mitu vestlust, mis olid nii huvitavad, et tahtsin väga veel kuulata ja siis järsku tekkis tohutu tänutunne Harrise suhtes ja mõtlesin, et võin maksta.

Kodulehel lugesin, kuidas Stephen Fry ütles, et ta kuulab Harrist alati. Stephen Fry on mu lisa-isa. Edasi Neil deGrasse Tyson, siis Ricky Gervais, siis Andrew Yang, siis… Kõik kuulavad.

Mõtlesin, et tõeline luksus on olla nende inimestega samas mõttevahetus-ruumis, elagu kaasaeg.

Kas saan seda endale lubada, muretsesin klassikaliselt. Siis – klassikaliselt – kõrvutasin seda väljaminekut kõikide nende tühiste asjadega, mida endale miskipärast lubanud olen.

Mõtlesin, et loobun tasakaaluks Netflixist, aga see pole veel realiseerunud. Ekspressist loobusin – selle kunagi telefonimüüja määris mulle pähe. Hakkasin hoopis ajakirja Edasi tellima.

Teine asi, aastaid maadlen, et kuidas Facebookist lahti saada. Täiesti võimatu.

Instagram mulle meeldib, aga Facebook – igav. Ikka leian end skrollimas..

Kuidas võita Facebooki, kui kõik suhtlus on messsengeris, alustuseks. Kas teha uus konto ja siis kutsuda ainult mõned friendid. Aga kui kellegi unustan? Aga kui keegi ikka tahab ühenduda?

Siis tuli uus plaan: võtsin ette ja panin ükshaaval unfollow kõikidele friendidele ja pea kõikidele lehtedele. Mitte midagi isiklikku, otsustasin. Lihtsalt püüan Facebookist väljuda nii, nagu oskan.

Väga kaua võttis aega. Kolm inimest ei raatsinud. Kaks neist kirjutavad luuletusi.

Nüüd, kui aeg-ajalt lehele satun, tuleb umbes kolm uut infot, millest kolmandale panen jälle unfollow ja kaks on toredad.

uus aasta

Ühesõnaga, isegi kõike olulist ei jõua, rääkimata ebaolulisest. Igal uuel ringil mõtlen seda üha radikaalsemalt.

Küll aga võtsin seekord aasta vahetumisest kõik. Kõik lubadused andsin, kogu elukorralduse muutsin…

Miskipärast igal aastal hakkavad mul kõige paremad mõtted tulema pärast jõule ja neid jagub ka jaanuari algusesse.

Mingid asjad on ikka nagu vanal aastal – Marie ärkas täna öösel neli korda. Mingid asjad on puhta uued. Üle mitme aasta soetasin endale kalendermärkmiku.

Paar aastat tagasi viimati ostsin, aga see oli suur enesepettus. Tegelikkus on, et ma ei tea hommikul, mis õhtul saama hakkab – ja see meeldib mulle väga.

Jõulust aastavahetuseni elab suur osa inimkonnast udus, aga minusugune veel eriti.

Pidin jõulueelsel nädalal ühe koosoleku organiseerima, aga unustasin. Sain siis sõnumi meeldetuletuseks, piinlik oli. Leppisime, et teeme esmaspäeval pärast jõule.

Kes kurat teab, millal on esmaspäev pärast jõule. Igal juhul sai pühapäeval paika, et esmaspäeval läheme hoopis Soome sõbrale külla ja siis pidin koosolekukaaslastele vabandama, et lükkaks veel korra edasi.

Leppisime, et teeme kolmapäeva hommikul. Kes kurat teab, millal on kolmapäev pärast jõule.

Sõber võttis ühendust, et saaks millalgi kokku, ma ütlesin, et saame kohe – Sho ja Luukas tegelesid millegagi ja Marie magas. Ta ütles, okei.

Kümme minutit hiljem kirjutasin, et olen juba trepikojas. Mu võimaluseaknad sulguvad pauguga, kui õigel ajal ei välju.

Autoroolis tuli pähe, et poole tunni pärast peaks hoopis toimuma koosolek. Laks-laks käsi vastu laupa. Vastutustundetu tõbras. Pidasin järjekordsed piinlikud telefonikõned, et lükkaks pärastlõunasse.

Koosolek sai peetud ja, olgem ausad, midagi pakilist seal polnud. Mu alateadvus teadis hästi, mis on oluline – sõprus. Koosolek – mitte nii väga.

Tulevane tööandja, ku Sa seda loed… Sinu korraldatud koosolek on vääriskivi, mu värskes märkmikus alati südamekesega tähistatud häppening.

2021 oli hea aasta. 2022 osas on mul paar suht konkreetset plaani. Tahaks kuskil koolis natuke õpetada, kaugeltki mitte täiskohaga. Ühiskonna- või inimeseõpetust või filosoofiat või usundiõpetust või mingit täiesti sürri vabaainet.

Tahaks aasta jooksul avaldada mõne intervjuu – see on täiesti uus unistus, mis paar päeva pärast jõule pähe tuli. Mäletan siiani, kui üllatavalt nauditav selle artikli kirjutamise protsess oli – kuigi viis aastat tagasi, ikka meenutan mõnuga.

Mu selle aasta kõige tõsisem soov on, et ma ei leiaks endale unelmate tööd.

Sest mind ei saa usaldada – lapsed haigestuvad ootamatult, aga koguaeg. Mul on raske keskenduda, sest olmeelu rammib mu mõttetegevusele pidevalt sisse. Magada ei lasta – efektiivne piinamisvõte, leidub nii CIA kui väikelaste arsenalis. Esimese puhul tekitab laialdast hukkamõistu.

Tüübid käisid eelmisel aastal lasteaias heal juhul paar korda kuus ja edasi järgnes ravimine.

Ehk et ma ei taha leida endale unistuste tööd ja siis seda sitasti teha.

Kõik on uus, tellisin endale korraliku kirjutuslaua. Kavatsen reastada sinna raamatud, mis parasjagu teemaks Asetada kalendermärkmiku. Mul on selline, kus üks kuupäev on ühe lehekülje pikkune. Mahutab märkmeid ja mõtisklusi.

Aa ja siis ma tahan isa juturaamatu välja anda. See plaan oli juba eelmise aasta alguses, aga jäi soiku.

Tema lood on nii pagana mõjusad. Paar päeva tagasi lugesin ette üht ja jälle ajas nii naerma, et kõõksusin ega saanud pidama. Siis lugesin lugu edasi ja pisar tuli silma, liiga kurb hakkas.

Ma ei tea kedagi, kelle lood niiviisi mõjuks. Võib-olla geneetiline värk.

Nii. Mõtlen nüüd, kas anda lubadus jälle iga päev kirjutada. Kas kirjutan veel meetri jagu seda postitust või jupitan mõtted järgnevatele päevadele.

Teeks iga päev ikka. Näiteks jaanuari lõpuni.

kanaarimõtted

Tallinna lennujaamas ütlesin Shole: huvitav, kas Gran Canaria inimestel on üldse mingit põhjust Eestisse reisida. Kui paar päeva juba saarel olime, siis pakkusin, et on küll. Näiteks võib Eestisse rohelist muru vaatama tulla. Või valgeid liivarandu. Suur osa Gran Canariast näeb välja nagu kaevandus.

Aga siin on suvi ja see on imeline. Ununeb, et on detsember ja kohe mu 36. sünnipäev.

Kahe lapsega liikumatult lennukis püsida oli paras kius ja see ehk kahandas alustuseks mu saareentusiasmi.

Aga siis läksime pealinna ja selle vanalinna ja seal ühes kohvikus oli korraks mõnus, nii et ma unustasin oma telefoni sinna.

Luukaga olime vetsus ja pesin ta käsi, panin telefoni ootama. Aga siis hüples kohale Marie ja tema järel hüples mingi halli patsiga mees ja nii meenus telefon alles tagasiteel bussis.

See oli esimene päris asi, mis meiega juhtus. Edasi oli põhjust järgmisel päeval võtta ette veel üks bussireis pealinna suunas. Meie peatus tuli, ma astusin, magav Marie süles, bussist välja.

Kui buss ära sõitis, avastasin, et Sho ja Luukas olid ikka bussis. Nad ei saanud piisavalt kiiresti uksest välja.

Teate, mis aja vältel nad bussist maha ei jõudnud? Kohe seletan.

Ma astusin uksest välja, siis ma – magav laps süles – avasin pagasiukse. Siis ma istusin – magav laps süles – pagasikohta, sest vanker oli sügavale bussi alla libisenud. Ma tõmbasin ühe käega vankri välja. Magav Marie venis mu süles vorstiks, aga ikka magas edasi. Siis ma ühe käega tegin vankri lahti, kohe ei õnnestunud ja keegi veel püüdis kohmakalt aidata, ja asetasin Marie sinna sisse. Siis märkasin, et pean pagasiukse ka sulgema. Sulgesin pagasi ja buss startis.

Selle aja jooksul ei suutnud Sho ja Luukas bussist väljuda.

Seisin peatuses ja alustuseks lihtsalt ropendasin räigelt ja kaua.

Siis seadsin sammud kohviku poole, kus mu telefon ootas. See oli suure kiriku taga, lihtsasti leitav.

Sain telefoni kätte, sellel oli akut veel 1%. Mul oli ettenägelikult laadija kaasa võetud, aga – ettenägematult – Sho kotis.

Jõudsin saata sõnumi “olen kohvikus”, telefoni lõpp.

Siis meenus, et mul pole sellel kontol raha, mille kaart mul on, nii et kohvikus ostujõudu pole. Teisel kontol oleks – oleks pidanud aegsasti ülekande tegema, aga arvasin, et võin ükskõik millal. Siis sain aru, et kui me Shoga teineteist ei leia, pole mul ka raha tagasi hotelli sõita.

See on mingi reegel, kas minu või kellegi teise välja mõeldud: võid teha ühe hooletu või rumala teo ja pääseda, võib-olla isegi kaks. Aga kui teed korraga kolm, oled tõelises jamas: pool peret kadunud+telefonita+rahata=jama.

Tõusin ja tegin piirkonnas tiiru – kuidas saaksin telefoni laadida, mõtlesin. Siis purjetas kohale Sho, Luukas kukil.

Võiks öelda, et see ei olnud kellegi süü, kui ma väga konkreetselt ei teaks, kelle süü see oli. Aga ma olen nii zen inimene, et ühtegi nägu täis ei sõimanud.

Hakkasin lugema raamatut “4000 Weeks. Time Management For Mortals”. Soovitan palavalt.

Kuigi see, kuhu raamat lugejat viia tahab – ma juba olen seal. Mingi 80% raamatust on mu oma mõtted, aga süsteemselt esitatud. Oleks võinud ise selle raamatu kirjutada, pagan võtaks.

Nii häid pealkirju poleks küll osanud panna. Esimese peatüki oma on “Pikas perspektiivis oleme me kõik surnud”.

Aga hea on veel ühe ringi nendele mõtetele peale teha, kellegi teise sõnadega.

Seekord jõudsin lähemale kui eal varem arusaamale, et mu elu koosneb ainult ja ainult ja ainult – ja ainult – sellest, mida ma tähele panen.

Ma tean tähele panna tähelepanumajandust ja tean ka, et hariduses on pea kõige olulisem arendada keskendumis- ehk tähelepanu hoidmise võimet.

Aga radikaalselt, et kõik ongi tähelepanu küsimus. Pani mõtlema.

Leidsin raamatu nii, et hakkasin üle tüki aja Sam Harrise podcasti kuulama ja seal rääkis autor Oliver Burkeman. Mõtlesin: minu inimene, aitäh. Kõike ei saagi, kõike ei peagi, ole tänulik, et üldse olemas oled.

Peaasi, et koristama ei pea, mõtlesin. Mul on sellega ikka mingi kamm. Vabanen järk-järgult kodu korrashoiu ideaalist, reaalsusest ja minu kui “koduperenaise” “kohustusest”. Ei tea, miks see teema mul nii sügaval on. Aga nüüd ütlen loodetavasti viimast korda, et kodu korras hoidmine on üks kõige vähem olulisi asju mu elus ja see on õige ja hea.

Liigume edasi.

Mind on hakanud teiste inimeste mõtted rohkem huvitama. Tegelt, mitte rohkem. Teiste inimeste mõtted on mind alati huvitanud. Aga kuidagi teistmoodi. Olen ehk rohkem inimeste siseilmast huvitatud ja seda on keerulisem õngitseda kui mõtteid.

Asi nõnda, et olen elukaarel juba päris mitu sammu astunud ja mul on tunne, et otsin midagi, mida teised ka otsivad. Mul on mingi küsimus, mida isegi sõnastada pole vaja, aga tunne on, et äkki teiste inimeste mõtted aitavad mind vastusele lähemale. Seda vastust pole vaja ka tingimata sõnastada.

Teised kõnnivad ju sama rada, üldjoontes. Sündimine, oma tee otsimine, kellegi armastamine, kellegi kaotamine, haavumine, leinamine, iseendaga silmitsi seismine, kellegi eest hoolitsemine, suremine.

Õppimine on mu jaoks muutunud väga isiklikuks. Varem ma mõtlesin õppimisest valdkondade põhiselt. No et peaks “jätma meelde” mingi protsendi jaapani keele sõnadest või “viima end kurssi” mingi koha mingi ajaloolõiguga või “tegema endale selgeks” keskkooli keemia.

Aga nüüd ma kogun uusi teadmisi ja mõtteid lihtsalt enda sisemisse pesasse nagu harakas. Need on nagu pusletükid, aga miljardi tükiga 4D pusle jaoks.

Tegelikult juba ammu, ka valdkondade põhiselt õppides, on suur ahhaa-elamus olnud taipamine, et kaos on ka kaardistatav ja sellest on võimalik selgelt kõneleda.

Käisin PÖFFi võidufilmi vaatamas. “Lieber Thomas,” kirjanik Thomas Braschi elulugu. 50.-60. aastate Ida-Saksamaal, siis 70date Lääne-Saksas ja New Yorgis toimus peamiselt. Mõtlesin filmi jooksul koguaeg kaasa. Mõtlesin, et huvitav miks ma kaasa mõtlen, miks ta minusse puutub .Siis sain aru. Asi selles, et peategelane on inimene, ma olen ka inimene. Ta tahab olla vaba ja otsib tõde. Ma tahan ka olla vaba ja ma otsin ka tõde. Lihtne.

Inimeseks olemine on päris suur ühisosa, tuleb välja.

Lisaks – korrastamine. Nad elasid seal räämas kodudes, jõid, armastasid ja olid loomingulised, aga kogu filmi neljakümne aasta ja kahe ja poole tunni kestel mitte keegi ei öelnud, et kuulge, ostaks poest valget värvi ja võõpaks seinad üle, oleks õdusam tunne.

Ei. Tõde ja vabadus, muuks pole aega. Mul ka pole.

Tagasi raamatu juurde. Seal oli kirjas lausa paar asja, mida ma siinsamas postituses tahtsin öelda, aga nüüd lugesin raamatust samu mõtteid ja oma eelmises postituses kirjeldatud allikale viitamise maania valguses olen natuke nördinud.

Raamatus rääkis ilusti, et oma (loomingulist) teed otsides tuleb astuda nagu bussile ja alguses kõik bussid peatuvad samades peatustes. Mõni nördib, astub bussilt maha, sõidab taksoga tagasi algusesse ja astub teisele bussile, lootes, et sealt algab ainulaadne teekond. Aga tegelikult on nii, et kui selle ühe bussiga piisavalt kaua sõita, siis edasi tulevad juba peatused, kuhu ainult see buss viib.

Ei pea kohe taotlema originaalsust. Küll originaalsus tuleb, oli mõte. Aga teine asi, mis sama mõttega natuke haakus, oli see, et ei ole vaja karta klassikalist teekonda, “tavalist” elukaart. Sellest kõigest koorub välja midagi.

Ja see läheb nüüd otsapidi minu oma mõtteks.

Oeh kui pikaks jutt läheb jälle. Aga jah. Hoidke alt, järgnevad minu mõtted emaks olemisest.

Kui ma veel ei olnud, siis arvasin, et väikelastega kodus olemine on paus elust. Pole parata, elu tuleb nii kolmeks aastaks pausile panna ja siis vaatan, kuidas õnnestub jälle elurongile hüpata.

Appi, ei. Need neli aastat kui ma ema olen olnud, on mu kõige rohkem elusad aastad. Sellest ajast on suurem osa neist mõistmistest, mille Burkeman minu asemel raamatuks kirjutas. Kusjuures, tundub, peamiselt seepärast, et Burkemanil on ka väikelaps kodus.

Muidugi oli mul enne ka mõtteid ja oli küsimusi – märkimisväärse osa ajast lihtsalt “mida vittu?” (katsun vältida ingliskeelseid väljendeid ja vahel saab see õilis püüdlus ootamatult räige tagasilöögi, vabandan).

Aga nüüd on vastuse leidmine kuidagi nii palju olulisem. Nii palju eluliselt tähtsam.

Eestikeelsetest vulgaarsustest. Sõber, kellel on üle tüki aja eestlasest peika, ütles, et teda šokeeris voodis tolle näkkulööv eesti keele kasutus. Ta oli harjunud inglise keelega.

Ma tean seda tunnet, ütlesin. S. hiljuti ütles eesti keeles “mmmm nii hea”. Ma panin käe ta suule ja ütlesin: ole vait ja ära mitte kunagi enam nii tee.

Mul puudub eestikeelne voodisõnavara.

Jaapani keeles on ka põnev muidugi. Ütle mulle midagi kuuma, ütlesin voodis. Ütle ütle ütle…

Ta ütles: mimizu senbiki.

Ma: tuhat mida?

Ta: vihmaussi

Ma: tuhat vihmaussi???

Edasi jäi kõik pooleli, sest mind tabas sihuke naerukramp, kõõksusin ja kõõksusin.

Ma: miks-miks-miks?! Miks tuhat vihmaussi?

Ta, trotsi täis: See väljend pärineb Edo perioodist…

Ma: aga mida see tähendab???

Saaksin aru, kui ütled “kaheksajalg” või isegi kui ütled “melon”, ma olen täiega kursis, täiega pardal, kodutöö on tehtud, pigistasin naerukõõksatuste vahele, pisaraid pühkides – aga tuhat vihmaussi?!

Ta: naisel on nii mõnus tunne, nagu vingerdaks tuhat vihmaussi…

Aga kaheksajalgadest, me käisime siin veeloomaaias ja mu suurim elamus oli kaheksajalg, sest kui ma teda jälgisin, siis ma teadsin päris kindlalt, et ta jälgib mind ka. Ma polnud päriselu elusat kaheksajalga kunagi näinud. Olen pärast “My Octopus Teacherit” suur fänn ja nii kurb oli vaadata, kui vähe ruumi tal oli.

Sho eesti keele tunnetus on muidu hea. Ütles ükspäev sellise lause: (jaapani keeles) ma pean vist nüüd hakkama (eesti keeles) kuradi Ülemiste Citys (jaapani keeles) tööl käima.

Aa ja siis ma armusin temasse jälle uuesti, sest ta tegi Minecraftis maja, mille originaal asub aadressil Sõpruse puiestee 253. See on lihtsalt üks maja, aga ta valis just selle välja, tegi valmis ja ei saanud aru, miks mu pupillid südamekujuliseks tõmbusid.

Sain hiljuti restoranis kahe sõbraga kokku. Võrdlesime meeli. Ühel sõbral on nägemismeel kõige olulisem. Ta vaimustub visuaalsest, kogeb seda vahetult ja otse läbi silmade. Kõlab loogiliselt, aga mulle väga võõras kogemus.

Ta rääkis, et hiljuti üle töötades hakkas nägema hallutsinatsioone. Kirjeldas täpselt, kuidas ja ma ütlesin, et tõepoolest, kui ma kunagi LSDd tegin, siis esiteks kogesin midagi sarnast, aga teiseks mäletan end tookord mõtlemas: alles nüüd ma saan sellest sõbrast aru. Mul oli vaja sellist kogemust mõistmaks, mida tema tunneb iga päev läbi oma silmade vaadates.

Sest mul tuleb kõik kõrvade kaudu. Ka visuaal peab mind “kõnetama”. See tõlgendub mu jaoks narratiiviks ja siseneb minusse ikka sõnade kujul. Ja nagu viimati jälle rääkisin, muusika ja mõtted võivad mu joobesse viia jne.

Teine sõber restoranis, temal on vähemalt parasjagu kõige olulisem kompamismeel. See tegi meile palju nalja. Ta ütles, et proovis ühe mehega üht trikki, millest talle me viimasel kohtumisel õhinal rääkisin, ja muudkui surfas laineharjal.

Esimene sõber haaras peast ja ütles, et appi, see pole üldse tema teema. Mis laineharjad, tal on töö ja töö ja töö.

Aga sul on töö, õhkasime meie. Sa teed seda kirega ja oled oma valdkonnas tegija, sind kiidetakse. Vaata meid. Ei mingit tööelu.

Raamat ütleb ka, et kõike ei saa ja sellist asja nagu töö ja eraelu tasakaal pole olemas. Unustage ära. Alati tuleb midagi millegi arvelt.

Oeh, hakkame lõpetama, hakkame lõpetama. Ma lihtsalt otsustasin, et sel saarel ma postituse valmis kirjutan, aga iga päev lisandus uusi mõtteid ja lapsehoidjat pole ja homme varahommikul suundume lennukile.

Aitäh ja palun vabandust nende ees, kes lõpuni lugesid.

Lubage, ma lisan lõpetuseks hetke lemmiklause Leonard Cohenilt, see sobib teemasse ka: And the dealer wants you thinking that it’s either black or white. Thank God it’s not that simple in my secret life.

kõrgendikud ja madalikud

Alates lumesajust läks kõik nii kiiresti ülesmäge, et hapnikku jäi puudu. Meil on nurgatuba, mille kaks seina on peamiselt aknad, nii et kui lumi sajab, siis peaaegu nagu toas. Lapsed sõid lõhnavat mandariini, tihased-varblased rasvapalli, maasikas õitses.

Luukas hakkas laulma jingle bells, jingle bells – tal on mingi pinisev mänguasi, mis esitab laule jaapani ja inglise keeles. Marie laulis tema järel, aga hääldus läks omamoodi, nii et lõpuks laulsid koos: tinnutäu-tinnutäu…

Õhtul läksin vara voodisse, nii et kui kell sai viis ja käes järjekordne Marie kussutamise aeg, siis ei läinud pärast enam magama, vaid rääkisin kella-viie-sõbraga messengeris.

Miskipärast kõik, mis ma ütlesin, koondus ühe juhtmõtte ümber: kuidas ma ei kannata, kui inimesed allikale ei viita. Kui nad kirjutavad või räägivad mõtteid, mis selgelt ei kuulu nendele endale, aga jätavad ütlemata, et tegu imporditud ideega.

Ega alati ei mäleta allikat, see on okei. Argivestlus pole akadeemiline töö. Mulle piisab kohmakast vabandusest “ei mäleta, kust kuulsin, aga…” See vähemalt osutab alandlikult asjaolule, et mõte laenatud.

Ma ise kasutan seda pidevalt – “kuskilt kuulsin”, “keegi ütles”. Keel lihtsalt ei paindu esitama teiste häid mõtteid täitsa enda oma pähe.

Kuigi seda möönsime ka, et tegelikult ei teagi vahel, kus teiste mõtted lõppevad ja enda omad algavad ja mis hetkest saab teise mõttest päris oma mõte ja kõik mõtted on ju kellegi teise mõeldud ka.

Mingil tasandil mõistan ka neid, kes sügavaid ideid ainult enda omana esitavad. See teeb odavalt guruks.

Ükski guru ei räägi “ma lugesin ühest raamatust, et…” Nad lihtsalt puistavad kuldseid lihtlauseid – kõik justkui nende oma ajust või – veel parem – universumi saadetud signaalidest. Ainsad, kes nende jutus mainimist väärivad, on Buddha ja Jeesus, sest need kaks nime tulevad guru turundusele kasuks, teevad prohvetiks.

Aga jah, allikale viitamine. Rääkisin, et seepärast salaja vaenan üht järjest populaarsust koguvat luuletajat. Sest ta kasutab üht Leonard Coheni kujundit, aga ei viita ega vihja.

Sellised kellaviiejutud, mis suubusid Cohenisse. Siis, nii kell kaheksa hommikul mängis raadiost Coheni laul Hailey Tucki esituses – polnud varem kuulnud, aga rõõmustasin kohe.

I fought against the bottle. But I had to do it drunk…

Juba hakkasin vaikselt joobuma.

Sain hoo sisse, kuulasin 10 New Songs albumit ja siis kuidagi jõudsin lauluni, mis viis mu hüsteerilisse eufooriasse.

Arvasin nimelt, et First We Take Manhattan on hukkunud. Aga Cookies in Beansi versioon, nagu päev pärast vaikset laupäeva, tõesti. Lisab loole hoogu ja ilu ja näpuotsaga groteski. Tahaks neile ordeni anda.

They sentenced me to twenty years of boredom…

Kirjutasin teisele sõbrale, et kas ta ei tunne sedasama tunnet, 20 aastat igavust. Ta ütles, et ta tunneb hetkel pigem sadat aastat üksildust.

Kuulan laulu ja miski pulbitseb mu sees: mulle ka ei meeldi, mis nad ta õega tegid. Misiganes see oli, mulle üldse ei meeldi.

Ütlesin sõbrale, et First We Take Manhattan ja Everybody Knows on lood, mis mu ükskord radikaliseerivad. Et ta teaks, kui kaitsepolitseile ütlusi peab andma.

Kuulan Cohenit… jaa, ma räägin koguaeg Cohenist, aga… kuulan Cohenit ja järsku tunnen, et saan kõigest aru. Magus küünilisus, eneseiroonia ja prohvetlikkus – mu lemmik kokteil. (Isehakanud prohveteid ei kannata, aga prohvetlikkus on teine asi.)

Muidugi rääkisin sedasama juttu päeva jooksul veel vähemalt kolmele inimesele. Ka A.’le, kellega üle kahe aasta helistasime ja ta ütles umbes et jaa, Everybody Knows tabab märki igal real. (Nii jaapanipärane asi, mida öelda.)

No täpselt. Ja sellel laulul on palju ridu.

Siis guugeldasin Manhattani laulu tausta ja leidsin Coheni kommentaari, et ta on terrorismi mingis mõttes alati imetlenud ja seletab elegantselt, miks.

Tuleb välja, et olen ikka hardcore pervert – “valede” mõtete ja tabude ideede kuulamine viib mind ka üle piiri naudingusse.

Igasugu ainetega peab ettevaatlik olema. Jään juba muusikast ja mõtetest päris joobesse, nii et pärast mõju möödumist tabab ka päris pohmell ja närin küüsi, et millal jälle saab.

Pärastlõunal olin parasjagu tõsisest muusika-joobest pohmellis, kui sain kirja, et mind ei võeta sinna õpetamisprogrammi, kuhu ma nii selgelt ja kindlalt tahtsin ja olin täitsa veendunud, et üpris hästi sobin. Tagasiside, et olen liiga enesekeskne ja mul puudub misjoonitunne.

Jaa, sellel fraasil oli äraütluskirjas enam-vähem talutavaks tegev kontekst. Aga paigutasin hinnangu kohe ümber kogu oma elu keskpunkti, et mõju teravalt tunda oleks: enesekeskne ja misjoonitundeta inimene.

Helistasin mõnele, kellele, tundus, hoobilt halada annab. Ütle ausalt, ütle ausalt. Olengi selline enesekeskne elaja, enesekeskne armastaja, enesekeskne sõber. Kas olen? Jah, olen. Aga kas olen?

K. ütles: vaat kui lennukis öeldakse, et kõigepealt pane endale hapnikumask pähe ja alles siis aita teisi – sa oled väga osav selles endale hapnikumaski kõigepealt paigaldamises.

Ta peab end ebadiplomaatiliseks inimeseks, aga no kui see lause pole diplomaatia kuld, siis mis on.

Ma ütlesin, et kui saan positiivseid signaale, siis tunnen, et olen maailma kuningas. Lendan nii kõrgelt, et pea käib ringi. Aga kohe näen end kõrvalt ja juba tean, kui habras see enesekindlus on, sest see ei toetu ühelgi päris asjal.

Kui mingi tibatilluke jama juhtub, olen taas käpuli maas. Ja see tundub palju reaalsem kui pilvelend. Ikkagi kindlalt kahe jalaga põhjas.

Aastatega on lendude ja kukkumiste jada pisut talutavamaks läinud, aga mingis mõttes täpselt sama nõme nagu alati.

Ta ütles, et inimestel ongi nii.

Ma ütlesin, et aga enesekesksusel on häid külgi.

Esiteks, ma ei võrdle end kunagi teistega, ma tahan lihtsalt endale kõige paremat, mitte suht- vaid absoluutnäitajates.

Teiseks, mu enesekesksus on empaatiline – ma arvestan alati, et ka teised inimesed on enesekesked ja seetõttu ei võta isiklikult, kui keegi minuga ei arvesta. Eriti väikeste asjade puhul, näiteks mu sünnipäeva unustab.

Ta küsis, kas ka kui Sho unustaks.

Ma ütlesin, et ma ei lase sellel situatsioonil tekkida lihtsalt. Kui paistab, et hakkab unustama, ütlen, et homme on mu sünna, mis ette võtame. Kuupäevade meeles pidamine pole mulle mingi armastuse kaalukauss.

Kolmandaks, ma ei ole ennast ohverdav. Tähendab, nii ohverdav, et annan ära midagi, milleta ise enam toime ei tule.

Ma arvan, et see on hea asi. Ei flirdi läbipõlemise mõttega. Olen lähedalt ja kaugelt näinud läbipõlenud inimest, see on põrgulik. Mitte kellelgi ei oleks minust kasu läbipõlenuna.

Arvan, et lahendan alati probleeme, kui näen, et saan. Ma võin teha selleks ka enda jaoks hulga ebamugavaid samme. Aga ma ei kannata žeste, millel pole sisu. Elan siiralt kaasa ja olen päriselt toeks, usun. Olen hea sõber, enda meelest. Aga ma ei kannata kombe pärast kannatamist.

Ja kui intervjuul küsitakse, kas ja kuidas tahaksin kogukonnale inspiratsiooniks olla, siis mu aju ei arvuta sellele küsimusele vastust välja, sest see on sama kui küsida päikeselt, kuidas ta kavatseb särada, lõkkelt, mis on ta soojendamisplaan. Ärge küsige puu käest, kuidas ta kavatseb inspireerida atmosfääri elu-sõbralik olema.

Jaa, ma saan aru, et ma pole loodusnähtus ja erinevalt puust või lõkkest peaks mul olema analüüsi- ja kujutlusvõime. Aga ikka tahaks eristada omavahel tegevust ja selle mõju – esimene on kontrollitav, teine mitte. Tähendab – on, aga esimese kaudu.

Inspireerivad inimesed ajavad oma asja ega viljele aktiivselt inspireerimistegevust, tundub mulle. Mõni postitus tagasi just rääkisin Richard Ayoade mõtteid, et kui su eesmärk on olla vägev, siis takistus oled sa ise.

Nii, lasin kibeduse välja. Tegelikult sain aru, keda nad otsivad ja ma tõepoolest pole päris see. Neil on väga hea sõel, mis sellise nüansini kandidaadid ära sõelub: mu jaoks fookus on õpilane ja õpetamine, nemad tahavad haridusmaastiku kujundajat. Paistab, et need on kaks eri asja.

Aga see programm oli selline hea asi tulevikku planeerida, nagu pakettreis – sisu, ajaraam, eelarve. Nüüd pean tuleviku ikka ise kombineerima. Väsitav mõte.

Jaapanisse mineku plaan, mis meil korraks oli, ka luhtus. Sisuliselt on nende piiriületusel tuhkatriinupoliitika: võite küll ballile tulla, aga enne täitke kõik need võimatud ülesanded – ja minge igaks juhuks talvel metsa maasikale ka.

Siis helistasin ühte reisibüroosse ja ütlesin, et vajame pakkumisi Kanaari saartele. Kui oma tuleviku pakettreisi ei saanud ja Jaapani reisi ka mitte, siis olgu olla vana hea ära-mõtle-vaid-maksa-söö-ja-oleskle pakett. Me pole kunagi sellisel käinud, kuigi juba kuus aastat raevutsen, et kanaarid olgu olla.

Hädaldasin jälle Shole oma refrääni, et me elame liiga igavat elu. Me elu põnevus on luuleridades ja pakettreisides. Sho ütles, et ostame Viljandi kanti lekkiva katusega maja ja võtame kitsed, äkki hakkab põnev. Ma ütlesin: ei.

Aga tagasi enese keskele – kõige tähtsam oli aru saada, kui enesekeskseks Sho mind peab. Ta ütles, et ta ei ole minust mitte kunagi mõelnud niiviisi, pole selle peale tulnudki, et enesekeskseks pidada. Tegelikult see vastus lõpetas mu jaoks teema. (Kuigi paar päeva ikka ketrasin veel, miks mitte.) Mulle tõesti tundub, et ta armastab mind hästi.

Nüüd olen Cohenist natuke edasi liikunud, leidsin Who’s Feeling Young Now ja joobusin taas.

I wasn’t tired, I’m never tired. Youth will not be wasted on this one…

Mantra mulle.

Ei suuda otsustada, kas armastan rohkem Punch Brothersi versiooni või Common Jacki oma, kuulan neid vaheldumisi. Mõlemad versioonid on nii õiged kuidagi. Ja kes suudab välja mõelda sellise… magusa meloodia. Vahel on tunne, et mõni meloodia peaks olema aegade algusest lihtsalt olemas, mitte et üks mõtleb välja.

Kõik on nii magusalt magus mu elus praegu.

Avaldasin täna lastele muljet kolme mandariiniga žongleerides. Need on hea suuruse ja raskusega, tuleb välja.

Marie avaldas eile muljet oskusega kümneni lugeda. See käib nii, et ma ütlen üks, tema kaks, mina kolm jne. Natuke aega tagasi avastasime nii juhuslikult, et ta oskab seitsmeni lugeda, aga eile tuli välja, et juba kümneni. KÜMME! kisas lõpuks nii uhkelt.

Iga kord kümneni muidugi ei jõua, vahepeal saab igasugu nalja. Kolm korda järjest tuleb seitse, näiteks.

Nonii. Lihtsam on iga päev kirjutada kui ühe sellise pika, laste toimetamiste keskel. Päris keeruline on keskenduda oma enesekesksusele, kui laps samal ajal seletab mulle näolihaste funktsiooni.

Kui Sho välismaal oli, siis õhtul enne und luges Luukas Mariele anatoomiaõpikut ette. Seletas pilte, uuris teksti sama ilmega nagu Sho, siis seletas edasi.

Marie – samuti super bluffija – vaatas ja ütles mhm-mhm.

Ja eile saabus mulle mu ladina keele grammatikaraamat ja vana-kreeka ja ladina lugemik, mille viimaks otsustasin endale kinkida. Kreeka keele õpikut ei raatsinud veel osta, liiga kallis.

Tunnen, et jään nii paljust ilma, sest neid keeli üldse ei tea. Pool aastat ladina keelt keskkoolis oli, aga mis sellest ka sain. Paar tuhat aastat lääne kultuuriloo kulda läheb minust lihtsalt mööda. Juba ladina keele grammatikat pisut sirvides tundus, et saan nii palju teada. Ega mingeid suuri sihte seagi, ma realist. Sirvin lihtsalt aegajalt ja rõõmustan.

blogimata

Ükspäev oli nii paha tuju, lapsed jäid haigeks ja ma käitusin nendega sellegipoolest halvasti. Nad ei lase mul magada ja see tundub järjest ebaõiglasem ja otse mulle sihitud vaenuakt. Miks nad seda mulle teevad, mõtlesin, sadistid.

Järgmisel päeval pidi Sho Hollandisse startima ja lapsed olid mööda maja laiali pillanud mitte 100 ega 200, vaid 300 vatitikku. Mul võttis kolm päeva aega puhtalt selleks, et vatitikusituatsioonist vaimselt üle saada. Nagu naftaleke.

Sel õhtul oli esimest korda selline tunne, et mitte mingit tahtmist pole blogi kirjutada – ja ei kirjutanudki.

Järgmisel päeval oleks võinud kirjutamist vabalt jätkata, aga hoidsin end tagasi. Suur trots oli. Vot ei kirjutagi ja kõik.

Kolmandal päeval ka ei kirjutanud, sest mõtlesin, et mõistlik on asuda grafomaania võõrutusravile. Viimased paar kuud on mulle tõestanud, et võin iga päev miskit kirjalikult mõelda. Võin, aga kas ka peaksin. Koorman interneti ära niiviisi.

Aususe teema on ka õhus. Olen olnud siin vahel lausa “ehmatavalt” aus, räägitakse, aga vahel tahaks olla veel ausam. Mitte uus-siiras, nagu see moevool, ka bloginduses, et räägin vabalt päevadest ja masendusest, vaid aus-aus. Aus-aus-aus. Kuigi orgasmidest tahaks õudselt viimasel ajal rääkida.

Kui ma kunagi ilukirjandust avaldama asun, siis teadke, et kõik kirjutatu saab olema tõestisündinud tõsilugu, ma lihtsalt varjutan ausust. Muud head enda puhul ilukirjanduse avaldamisel ei näe.

Minu jaoks parim žanr on blogi, olen ikka aeg-ajalt mõelnud. See on pretensioonitu. Kes tahab, see klikib. Keegi ei pea raha välja käima ega muretsema, kas jutt ka seda summat vääris. Keegi ei muretse, kas müüb.

Ei pea ühestki kirjutamisreeglist kinni pidama. Isegi huvitav ei pea olema. Kui arvestada ainult kirjutamismõnu ja mitte mõelda lugejale. Kuigi ma aasta-aastalt järjest rohkem mõtlen lugejale.

Ma vist ei jõua vastata vanemate postituste kommentaaridele, vabandan. Oleks tahtnud, aga nüüd on juba tobedalt palju aega möödas.

Ühesõnaga, Sho läks välismaale ära just siis, kui ma olin kõige vähem maganud ja kodu oli kõige rohkem segamini ja lapsed haiged. Persse, mõtlesin, aga kui ta ära läks, siis – nagu alati – võtsin end eriti hästi kokku ja mitte ainult ei olnud imeline tasakaalukas ema kõik tunnid päevas, vaid koristasin toa läikima, sorteerisin suure kotitäie riideid ja viisin taaskasutusse, käisin lastega õhtupimedas vihmas mänguväljakutel seiklemas ja mis kõik veel.

Mu esimene leppimine Sho väljamaale minekuga tekkiski siis, kui ta ütles, et lubab mul hulga oma riideid ära visata. Kodusest kraamist loobumine on viimastel aastatel teraapiline olnud. Tekitab tunde, et elu võib veel saada hallatavaks.

Vaatame, äkki kirjutan homme ka. Neil päevil on midagi ikka puudu olnud, kuigi uneminuteid on blogimata rohkem.

räpased fantaasiad

Nuputan siin, kui palju peab kümblema lääne kultuuriruumis, kui lai peab olema teadmiste pagas ja silmaring, et mõista, millest on jutt, kui keegi ütleb “2 girls 1 cup”.

Ma ei ole guugeldanud (enne kui praegu – elagu wiki), ma ei ole näinud – aga ma olen alati teadnud. See on õhus, eetris, ajastu vaimus.

Ei kujuta ette, kui keegi ütleks “the aristocrats” ja mul poleks aimu, millest ta räägib, ei tunneks üht lääne kultuuri tüviteksti.

Täna hakkasin kuulama intervjuud Gilbert Gottfriediga. Poleks temast kuulnudki, kui poleks aristokraate.

Räpastest fantaasiatest rääkides, siis ma olen üldiselt poolt.

See mees, kellest üleeile rääkisin ja kes mulle pervo sõnumi saatis. Hakkasin mõtlema oma vastuse peale, mille mõte ehk ei jõudnud õieti temani.

Tema sõnum oli küsimus. Sellises vormis: kas sa praegu [räpane fantaasia] ?

Ma vastasin, et kui see mõte teda rõõmustab, siis jah.

Oodake! Enne kui tõlgendama asute, ma kohe ütlen, mida mina sellega mõtlesin!

Pidasin silmas, et olen selles osas copyleft mõtteviisiga. Palun – kasutage mind vabalt oma fantaasiates.

Okei, mitte täielikult copyleft – palun-palun-palun ärge mulle nendest fantaasiatest rääkige.

Aga muidu, fantaasiavabadus on mõttevabadus, tundevabadus. Olen igati poolt.

Suhtlemine ja sõnad on ikka nii keerulised.

Öistest fantaasiatest rääkides, hiljuti nägin unes, et läksin magava lapse vankrit lükates loengusse. Ise pomisesin: raisk kui keegi ta üles lärmab.

Klassiruumis oligi lärm, piilusin vankrisse ja lapsel olid silmad lahti.

Siis näitasin kõikidele kaastudengitele keskmist sõrme – mõnuga, 180 kraadi, igaühele eraldi.