… sest varsti saabub niikuniii kaos.

Olin vahepeal Luuka ja Sho peale kade, sest neil oli igasuguseid ühiseid tegevusi, aga need kõik olid jaapani keele põhised ja ma ei saanud eriti sekkuda. Vanasõnakaardid ja jaapani tähestikukaardid, jaapani hanafuda kaardimängu kaardid jne. Aga siis leidsin meile Luukaga ka intellektuaalse hobi. Nimelt on mul õudselt piinlik olnud, et ma ei tunne loodust. Linde, puid, lilledest rääkimata. Mingis vanuses ma veel oskasin eristada tihast ja varblast, aga viimasel ajal muutus see lugu ka segaseks ja üldse, kuni 2014. aastani arvasin, et musträstas on kuldnokk. Tra miks ta nokk siis kuldne on.

Aga intellektuaalsed hobid. Kuna Luukale meeldivad igasugu kaardid, leidsin netist lindude lauamängu, kus on kaardipakk ka kaasas. Lauamängu panin kohe kõrvale, aga kaarte hakkasime lappama.

Juba paar ringi lappamist ja ma olen kordi-kordi targem linnutundja, nii tore. Ainult et kord vaatasime Luukaga jälle kaarte, kui Sho osutas aknast välja ja küsis, mis lind maja ees muruplatsil on. Läksime siis uurima ja… mul oli käes 60 linnukaarti ja kõik täiesti kasutu.

Sho tõi riiulist Eesti looduse taskuentsüklopeedia, mille ta aastate eest miskipärast soetanud oli ja seda uurides selgus, et neid pagana rästaid on ka igasuguseid.

Üks teine kord oli maja ees kase ladvas selgelt hallvares, aga me Luukaga lappasime kaarte läbi, et kas ta on puukoristaja või kormoran või mis. Luukas oli õudselt kindel, et ikka puukoristaja ja ma ei tahtnud oma visiooni peale suruda.

Ma nüüd ütlen “tuvi” asemel “kodutuvi” ja “vares” asemel “hallvares” või “künnivares”. Ja luige asemel ütlen “kühmnokk-luik”. Kui tegu pole just laululuigega.

Luukas õppis linnupilte guugeldama, näitasin talle täht-haaval ette, kuidas lindude nimesid kirjutada. Seni arvas ta, et arvuti on videomasin, aga nüüd ta teab, et linnumasin ka.

Muuseas, keelepõhistest mängudest rääkides… Meil on kodus klassikaline üks vanem – üks keel-lähenemine. Pisierandid on, näiteks ma laulan jaapanikeelseid laule ikka kaasa. Aga ma ei püüa näiteks jaapani vanasõnamängu Luukaga mängida.

Ja muidugi olen mina see keelepolitseinik me kodus, kes tänitab, kui Sho vale keelt kasutab. Kuigi see võib automaatselt lihtsasti tulla ja mul ka vahel tuleb ja siis Sho küll ei tänita.

Üks sõna, mida Sho pidevalt eesti keeles kordas, selle asemel, et jaapanikeelseks tõlkida, on “üles”. Luukas ütleb “üles”, kui tahab teisele korrusele või sülle või aknalauale või toolile. Sho kordab: “uresu?” Noh, tegelikult u-täht kõlab peaaegu nagu ü tal ja r-täht on pehme, peaaegu nagu l-täht. Aga siiski. Ma ütlesin, et Sho, lõpeta ära, ütle jaapani keeles. Sest su eesti keele hääldus ei ole täiuslik!

Nüüd on tulemus käes. Kui Luukas ütleb mulle “tahan üles”, on kõik normaalne, aga Shole ütleb ta nüüd “uresu!” Ma iga kord naeran kõva häälega. Küsin Sho käest: kas sa kuuled erinevust? Kuuled? Sho lööb pilgu maha: jah, kuulen.

Elu on nii kuradi zeniks kätte läinud, käime koerasitapargis sipelgaid otsimas. Tühermaa serva ehitatakse maja ja sinna veeti uus liivakuhi ja killustikukuhi. Ükspäev jalutasime ja nägime, kuidas terve perekond kühveldas liivahunnikus meeleheitlikult ringi. Ema, isa, kaks väikest last. Vaatasime neid kadedusega. Järgmisel ja ülejärgmisel ja sellele järgneval päeval käisime ise liivakuhjas kühveldamas.

Ükspäev käisin Luukaga Mustamäe metsas aega parajakas tegemas, 35 minutit ta kopsis pulgaga puukändu ja otsis putukaid, ülejäänud 25 minutit vaatas liiva peal siblivaid sipelgaid. Mul oli ka oma kopsimispulk, olin küllaltki elevil. Mida mul muud ikka teha oli.

Luukal on raamatud ridade kaupa peas. Üks jaapanikeelne voodisse pissimise teemaline raamat on tervenisti peas. See meeldib talle nii väga, et kardan koguaeg, et ta inspireerub ja hakkab voodisse pissima.

Arvasin, et see kulus pähe oma hea rütmilise lihtsa keele pärast. Aga eile, kui lugesin talle jälle Marta varvaste raamatut ja nalja pärast jätsin lause pooleli, et ta prooviks seda lõpetada, siis ta lõpetaski mu lause. Ja tuli välja, et vähemalt oma lemmik-lood sellest raamatust on ta võimeline mulle ise “ette lugema”, minu alustatud lauseid lõpetades.

Aga jaapanikeelseid raamatuid on meil nii häid. Üks on köögiviljade võidujooksust, seal ka head rütmikad laused nagu “kabocha no bocchan kawa ni bochan”, mis tähendab, et kõrvitsapoiss kukkus jõkke. Niisugused fraasid on igasuguste viljade kohta ja need tulevad me argiellu kaasa. Nii sööb L. kurki ja ise mõmiseb “kurk ei saa järsku pidama” (kyuuri ga kyuuni tomarenai). See on muuseas põhjuseks, miks kõrvits jõkke kukub.

Aga jah, see selleks. L. tunneb juba piisavalt sõnu, et haavata. Ütleb mulle “mine ära”, sest ta tahab Shoga kahekesi rattaga sõita. Aga mul suva, niikuinii saan endale varsti uue truu lapse.

Tihti suubuvad me vaidlused on-ei ole-on-ei-olesse.

Luukas, uneaeg.

Ei oleeee

On külllll

Ei oleeee

On-onnnnn

Ei oleee

Mõlemad esitame oma “argumente” järjest melodramaatilisemalt, nii et isegi 2 aastat ja 5 kuud vana saab aru, mis on absurd. Lõpuks naerame.

Aga paar korda on temal õigus olnud, see on väga häiriv. Ütlesin, et vaata kui ilus kollane kõrvits. (Muskaatkõrvits on ju kollane, on ju?) Luukas ütles: ei ole kollane. See on oranž.

Ma muhelesin Shole, et vaat milline enesekindlus lapsel. Sho ütles, et ongi oranž ju.

Mina: ei oleeeee

Sho: on-onnn

Eile käisin suurhaigla arstil, ta ütles, et kõhus on normotroopne loode ja andis saatekirja järgmiseks reedeks, kui vahepeal midagi toimuma ei hakka.

Ta midagi põhjalikult ei uurinud, sest olen vahepeal eraarstil käinud ja too oli päris põhjalik.

Eraarstil ma rõõmusasin, et meil õnnestus temaga teha sündsusetuid nalju mitte-labasel kombel.

Pärast helistasin sõbrannaga ja ülesin talle ka, et tegin arstiga nalja ja ta ütles, et üldse on julgustav ja hea eeskuju, et ma meesarstil julgen käia. Mulle oli see üllatav, sest olen nii harjunud ja mul on ammu ükskõik, et mees. Olgu günekoloog, psühholoog, massöör…

Need aastad, kui mul kuidagi elusat-tervet last saada ei õnnestunud, olin juba nii… mitte meeleheitel, aga… tüdinud, et valmis püksid alla laskma igaühe ees, kes lubas mu probleemi lahendada.

Aga jah, me labastest mitte-labastest naljadest arstiga. Ta kutsus mu õhtul pärast töötunde verd andma ja mõõtma-kaaluma (sest koroona ajal on kaos) ja järgmise päeva lõunal ultrahelis kohtudes ütles tervituseks, et teie olete see neiu kellega ma õhtuti kohtun ja ma ütlesin midagi vastu ja siis hakkasin peaaegu pükse ära võtma (refleks!) ja ütlesin “oi, täna ei peagi ju pükse ära võtma”, jättes õele mulje, nagu eelmise õhtu kohtumine oleks kuidagi püksata toimunud. Arst ütles, et ta punastab ja et õe kulmud jõnksatasid. Ma ütlesin, et küll on hea, et kõigil maskid ees on. Ja nii edasi.

Uuringu ajal hakkasin pürgima tema lemmik patsiendiks ja selleks tarbeks võtsin üles paar riffi eelmisest blogipostitusest ka. Ütlesin, et tahaks aktiivsünnitust, kus arst on aktiivne ja et telefonis ei õnnestunud ITK arstile väriseda ja nutta piisavalt. Need naljad läksid hästi peale ja ma tundsin end sama haledalt hästi kui tol ajal, kui ma rõõmustasin, et ma oma psühholoogile (inimesena) meeldin.

Nali naljaks, aga arstiga suhtluse võlu seisnes tegelikult selles, et asi oleks võinud kukkuda välja labaselt ja piinlikult, aga miskipärast ei kukkunud. Seda blogis samamoodi esitada on suht võimatu, aga püüan. Lihtsalt, kuna sõber M. ütles, et ma olen mees-arsti hirmu puudumise tõttu eeskuju, siis katsun ka hirmunud lugejatele vihjata, et tšill. Äkki saan veel kellelegi abiks olla.

Näiteks järgneva situatsiooniga:

Arst kontrollib mu emakaarmi, seda tehakse tupe kaudu. Ütleb, näete, siin on teie põis ja armi pole selle alt nähagi. Ma küsin: äkki on mu põis liiga täis? (Loodan natuke, et arm on ikka nadis seisus ja see annaks mulle õiguse uuele keisrilõikele.) Siis mõtlen valjult edasi: ei teagi, kas täis põit peaks hindama teie või ma ise? Arst: no järgmise bensiinijaamani peate vastu.

Tehke järgi!

Mis veel – mis veel.

L. on endiselt viisakas poiss. Ütleb, “Isa, ole ettevaatlik, see on raske”, kui Sho pakki tassib.

“Isa, ettevaatust”, kui Sho trepist alla tuleb.

“Emme, tahad veel süüa?” kui mu taldrik tühjaks saab.

“Kas on maitsev tomat?” kui Sho tomatit sööb.

“Hoia korralikult kinni, isa!” kui Sho jalgratta lenksust lahti laseb.

Ja kõik jutud lõpevad meil kiirabi ja haiglasse minekuga. Ma: ole ettevaatlik, vaata, et sa ei kuku!

Luukas: siis on oi-oi kui valus

Ma: jah, oi-oi kui valus.

L: siis tuleb kiirabi!

M: no… kiirabi vist ei tule, aga valus on ikka…

L: siis peab haiglasse minema!

Ja niiviisi eskaleerub me jutt haiglani sisuliselt iga kord, kui ma teda natukenegi hoiatan. “Ettevaatust, kalla jogurit tasakesi. Muidu tassist voolab üle ääre…” “…siis tuleb kiirabi!”

Kaks varianti, kas tuleb kiirabi ja viib haiglasse või tuleb tulakahju ja tuletõrjeauto. Mõlema versiooni puhul on Luuka hääletoon ebaloomulikult elevil ja entusiastlik.

Enne und olen hakanud ma talle rääkima Unemaale minemisest. Et ta rahulikuks jääks ja mõnusalt uinuks. Täielik kližee, kirun ennast samal ajal, sest pole suutnud paremat pilti Unemaast maalida kui et seal on sinine taevas ja kollane päike ja unenäod on värvilised.

Jutustan talle ja ise mõtlen, et see kollane “soe-soe päike” on jaapani kultuuris hoopis punane, ma eksitan last, ja “soe-soe” võib põletuse või isegi nahavähini viia.

Aga Luuka hinnang loole on kõvasti leebem ja ükspäev avastasin, et kui ma ütlen “Unemaal on sinine-sinine taevas ja kollane…”, siis ta sosistab kaasa “… soe-soe päike” . Ja nüüd on käes puhas idüll. Edasi tulevad Unemaal erinevad sugulased pai ja kalli tegema ja Luukas teeb endale ise käega pai ja siis tuleb Miki ja teeb saba-saba. Luukas on nii õndsa näoga.

Aga see rasedus, see rasedus. Enam pole midagi parata. Mul on lihtsalt vihma käest räästa alla tunne. Hirmus raske on rase olla ja sünnitus, appi-appi, aga siis tuleb ju beebikaos. Kellegi küsimise peale ma juba vastasin, et ainus lahendus olukorrale oleks olla teine inimene, mitte mina. Sest iseendana ja käesolevas universumis ma küll sellest puhtalt välja ei tule.