Kahest tarkusehambast sain lahti. Nüüd jätan ära oma erinevaid jaanipäevaplaane, sest kavatsen paistetada ja valutada.
Ühele seltskonnale kirjutasin, et ei saa osaleda, sest elurõõmu näitajad on järgnevail päevil madalad. Vastati, et mul peab ikka väga hea põhjus olema, et enne jaani hambaid eemaldama ronisin. Ongi.
Põhjus on, et ma olen idioot.
Elan päev korraga ega teadvusta, et tänase päeva teod mõjutavad homset. “Tegelen probleemiga siis, kui see käes on.” Mul on külmkapp maitsvat liha täis ostetud. Puhtaloll.
Hambaarstitoolil oli ühest küljest täitsa hirm, teisalt ajas sealsamas toolil pikutades muigama, et ikkagi puhkus. Aeg iseendale.
Võttis ainult pool tundi. Ülemisele hambale kulus minut, aga ülejäänud aeg läks alumise kangutamisele, sest see oli üleni igeme sees ja viltu.
Vahepeal oli tunne, et arst rebib mulle jokkeri naeratuse. Ja vahepeal olid sellised helid, nagu keegi oleks mu suus saekaatri avanud. Ja vahepeal oli nagu päkapiku-reaktiivlennuk oleks mootori käivitanud.
Kõik need helid olid sellised, millest tahaks võimalikult kaugele hoida. Kui need mu oma suust tulid, oli hirm nahas küll. Eriti lõõgastav puhkus see ei olnud.
Laul number kolm (mitte et järjekord oleks määrav), on “Feeling Good”. Kas Nina Simone‘i või My Brightest Diamondi või Ane Bruni esituses eelkõige.
See pole mitte et oi mul on mõnna olla. Mitte nagu James Browni i feel good na-na-na-na-na.
See on siis, kui vabaned millestki, mis on sind tükk aega rõhunud. Vägivaldsest suhtest pääsemine. Või kui vähiravi õnnestub. Kui raske eksami- või unistuste tööle kandideerimise tulemus on positiivne, haigust näitava testi tulemus negatiivne.
Või nagu kui ma sain teada, et mul on kõhus terve laps ja rasedus kulgeb hästi.
Mõtlesin, et seekordse igapäevase kirjutamise läbivad teemad võiksid olla muusika, kodu ja klišeed.
Näis, tavaliselt ma programmi järgi kirjutada ei oska, jutt läheb ikka sinna, kuhu minna tahab. Aga pean neid märksõnu vähemalt meeles – öelda oleks palju!