dimensioonid

Mul on tunne, et ootan oma blogi kirjutamise evolutsiooni järgmist etappi. Juba ammu on peas sellised mõtted ja teemad ja tähendused, mida ei oska veel mõistlikult kirja panna, aga mis on mu jaoks väga tähtsad ja tähtsaid asju ma tahan sõnastada. Sõnastamine vajab aga täpsust ja vot seda oskust mul veel pole. 
Viimase aasta uus teadmine on mu jaoks selline: jää täpselt selleks, kes sa oled või siis tee põhjalikult tööd, et muutuda. Muutus nõuab tööd. 
See on nüüd rangelt sõnum mulle endale, mitte kellelegi teisele. 
Mu viimase aja lemmiklaul on IRAH “Into Dimensions“. Tohutult ilus. K FB lehel jagas. Ta tutvustas mulle ka fantastilist bändi nagu Port St. Willow, mis me hiljutisel väljasõidul põhiliseks soundtrack’iks sai.  Soft Light Rush, pöörane! Ütlesin praegu K’le, et olen sellest sõltuvuses, tänu talle, ja ta vastas: minu mõnu.  
Minu mõnu võiks olla 2017. aasta märksõna. Täna tundsin ära 2016. aasta oma, mis on freedumb
Lugesin sellist sõna ja mõtlesin: 2016, jep, täpselt seda sõna otsisingi. 
S saatis selliseid illustratsioone: 
2016 tappis poeedid ja printsessid. Räägitakse, et tõe tappis ka. 
Maailma mastaabis kohutav aasta, samas mu enda elus kaugeltki mitte kõige kohutavam. Kuigi juhtus paar õudust ka. Õudustel me ei peatu. 

Möödunud aasta peamine enne-pärast efekt on lapsepõlvekodu Nõmmel versus katusekorter kesklinnas. Sho puhul tudeng vs tööinimene. 
Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. 
Loen eelmise aasta unelmate stsenaariumi postitust
Edasiminekutest. Ma olen majanduslikult jätkusuutlik, jess! Ja katsetan leiva lauale tooja positsiooni. Kuigi Shol on ka sissetulek, aga uhkem on, kui me nüüd vahelduseks minu raha kulutame.
Sellel aastal tunnetasin esimest korda, et raha ei vaena mind. 
Laste teemal ma ei peatuks. Sain juba tükk aega tagasi aru, et see teema võib teistele tekitada rohkem ebamugavust kui mulle endale, nii ma enam ei ütle asju.  
Jaapani ja Eesti teemad. Käisin möödunud aastal kahel korral töö asjus Jaapanis. Päris tore. Liigun heas suunas. Samas on mul ikka veel kõik rauad tules, sest pole kindel, mis kuhu viib. Aga asi praegu ja sellisel kujul enam-vähem toimib. 
2017. aasta kohta. 
Huvitaval kombel suutis internetis surfamine end mu jaoks täielikult ammendada. Nüüd pean tekitama uusi harjumusi, sest teoreetiliselt peaks ikka tõsine jupp aega igas päevas üle jääma. 
Ma tahan korralikku passiivset sissetulekut, sest teate, ma tahan töötada ainult siis, kui tahan töötada. 
Tahan soetada kauni korteri kesklinnas. 
Aga peamine, ma tahan teha kõva tööd, et olla järjest rohkem selline, nagu tahan ja veeta oma päevi teadvusel olles ja nii, et enne magama jäämist mõtlen: küll täna oli jälle hea päev. 
Kui vaatan oma eelmise kahe aasta unelmate stsenaariumit, siis näen, et muutun aasta-aastalt järjest nõudlikumaks. Selle üle on hea meel. 

dream scenario 2016

Panin linnurestorani toitu, tulin tuppa, võtsin kassi sülle. Miki nuusutas mu nägu, pani nina vastu minu nina ja sai särtsu. Ehmatas, virutas mulle käpaga vastu põske. 
Kuidas seletada kassile staatilist elektrit. Kuidas panna ta mõistma, et see pole mitte kellegi süü ja vägivald pole lahendus. 
Eile ostsin poest Melody Gardot’ albumi “Currency of Man“. 
Mu meelest nii fantastiline naine, et võib osta. Pisipisike roll oli ka asjaolul, et netis viimase albumi lugusid suurt polnud. Varasemat on küll, aga sel albumil on hoopis teine jõud sees.
It Gonna Come ja Preacherman on olemas. Same To You on ka, aga see pole mu lemmik. Lugu Don’t Misunderstand kuulsin raadiost ja tahtsin õudselt veel kuulata, aga netis polnud, noh. We are who we are who we are. 
S tuletas meelde, et vaja on lugeda 2015. aasta unelmate stsenaariumit ja koostada dream scenario 2016.  Lugesin 2015. aasta oma ja ohkasin.
Unelm oli saada püsti talutava elu alussambad. Nii vussis olin aasta tagasi. Nüüd saan peaaegu iga rea juurde linnukese märkida. Mulle meeldib see dream scenario süsteem.
olen õnnelik & rõõmus – olin 

ajan oma asja – ajasin

tean, mis mu oma asi on – sain teada

hakkan majanduslikult jätkusuutlikuks – ütleme, et olen teel

olen vaimselt viljakas – nii ja naa, vahepeal ehk olin

füüsiliselt viljakas – mitte üht uut leina enam – 2015. aastal ei kujunenud titeteema aktuaalseks, nii polnud ka leinasid

lisan magusaid igapäevarituaale – hmm, see vajab jätkuvalt tööd

ammutan inspiratsiooni, mõtteid, vaatepunkte, teadmisi – ammutasin

punun pesa – paraku mitte. Kodu teema on keeruline. Loodan lahendust uuel aastal

hoolitsen enda eest – hoolitsesin 

olen pere leivateenija nii, et mu kaasa saaks olla täiskohaga tudeng 
aga ei kaota kallist koosolemise aega – nii ja naa. 
Kaasa sai olla täiskohaga tudeng, koos saime olla, aga mina pere leivateenijaks veel ei saanud.  Kaks tuhat kuusteist, lootus uus-teist. 
Siis kirjutasin veel, et täielik unistus oleks jagada oma elu Eesti ja Jaapani vahel ja praegu tundub, et isegi selles suunas liigun. 
Teate, mis on veel tore. See, et kui kirjutad raamatu, siis tagasiside tuleb veel mitu-mitu aastat avaldamise järel ja alati ootamatult.
Kohe avaldamise järel näost-näkku tagasisidet ei saanudki tulla, sest olin Jaapanis peidus.

Kui tagasiside on siiralt kiiduline, siis on lihtsalt nii hea meel. (Näkku ei laideta õnneks.)
Viimati oli vist ühel jõulupeol. No teeb rõõmsaks.

2016. aasta stsenaarium on palju konkreetsem. Teeots on leitud. Tean, mida teen ja edaspidi teha tahan.
Väike samm inimkonnale, aga nii tohutult suur samm mulle.

2015 oli kõikide mu ettevõtete algus, seega parajalt kaootiline. 2016 peaks olema tõsisema strateegilise tegutsemise aasta ja varsti võiks noppida ka esimesed tõeliselt mahlakad viljad.

Unelmate stsenaariumi ülejäänud kaks märksõna on tervis & kodu. 

Tervis, et keha laseks vaimul olla. Tahan elada pikalt ja õnnelikult. Vananeda aeglaselt ja liigsete vaevadeta.

Mul on kolm jummala head sammast, millele terviseteemat ehitada.
Üks on, ma ei väsi rõhutamast, e-Selver, mis tegi mu toidulaua hoobilt värvilisemaks. 
Käeotsas ma lihtsalt ei jaksa neid asju kaugelt koju tuua ja kodupoe puu- ja juurviljanurk koosneb umbes kolmest asjast. Kolm asja on miinimumtingimus, et üldse nurgast rääkida.
Teine sammas on suurepärane blender, mille sõbrad mulle sünnipäevaks kinkisid. Hommikuti kallan kõik selle värvilise ja vitamiinirohke endale ilma hammaste abita sisse. Nii saab 2016 olema hammaste taandarenemise aasta.

Kolmas sammas on me iganädalane ujumistuur, S&K’ga kambakesi. Loodan sellele liita veel mingi  pilatese või jooksu ja siis olengi sportlik. Vaja on krooli ujuma õppida, see oleks uus tase.
2016 on lootusrikas, sest need sambad on juba 2015 lõpuks püsti.
Olgem ausad, lisaks tervisele ja kodule on raha vaja, parem et kiiresti ja palju. Ütleme, paari kuu jooksul paarsada tuhat – mitte rubla.
Ärge naerge, see on minu dream scenario. Sellise raha paigutamine poleks probleem.
Alustuseks saadaks ema ja J&K reisile, sest see võtaks vaid killukese kogu summast.
Muuseas on mul 31. ja 1. kuupäev täistööpäevad. Jälle strateegiline otsus. Esiteks on vaja need sajad tuhanded (eurod!) kokku saada. 
Teiseks, 31 on lubaduste ja 1 nende murdmise number, nii et niisama ringi uimerdamise ja kahetsemise asemel on hea mõlemad päevad asjalikult veeta. 
Sho on niikuinii Jaapanis. (Nädal tagasi läks, nädala pärast tuleb tagasi.) 
Nüüd muidugi tulevad juba igasugu toredad kutsed aasta viimase päeva veetmiseks, aga… Aga ma töötan isegi aasta vahetumise hetkel.

Aga jah. Kõiki asju ei saa päris lõpuni avalikus blogis sõnadesse panna, aga rõõmustan väga, et mul on uueks aastaks nii eesmärgid kui strateegiad. Asi, millest mul aasta tagasi aimugi polnud. 

dream scenario 2015

Viimasel ajal, kui keegi küsib, millega ma praegu tegelen ja mida edasi teha kavatsen, vastan  entusiastlikult asjalikul toonil midagi sellist: blajanai jaganubam, paugeplani tut suhuru magajao.
Selline vastus sobib tegelikult kõikidele küsimustele, mis sind on ära tüüdanud ja lisaks saab seda kasutada, kui avastad end diskuteerimast teemadel, mis sulle absoluutselt pinget ei paku. 
Ühtlasi teeb see sinust väga ebameeldiva vestluskaaslase.
Stella ütles, et ei mingit pudikeelt: uueks aastaks tuleb dream scenario kirja panna.
Aga see on nii keeruline. 
Umbkaudu kõlab see nii: 
olen õnnelik & rõõmus
ajan oma asja
tean, mis mu oma asi on
hakkan majanduslikult jätkusuutlikuks
olen vaimselt viljakas
füüsiliselt viljakas – mitte üht uut leina enam
lisan magusaid igapäevarituaale
ammutan inspiratsiooni, mõtteid, vaatepunkte, teadmisi
punun pesa
hoolitsen enda eest
olen pere leivateenija nii, et mu kaasa saaks olla täiskohaga tudeng
aga ei kaota kallist koosolemise aega
Nii baasasjad. Dream scenario peaks ikka utoopilisem olema. 
Paneme: teenin viissada tuhat, ei, miljon eurot ja reisin ümber maailma ja saan maailmakuulsaks. (Mingil väärikal, mitte vääritul põhjusel.) 
That’s the dream (?)

Tegelikult täielik dream oleks nii, et  saan oma elu jagada Jaapani ja Eesti vahel enam-vähem võrdselt – ja seejuures olen hullult õnnelik ja rahul. On kaks kodu, kuhu alati minna saab, üks ühes, teine teises riigis.
Ja lähen Okinawa saarestiku lõunapoolsematele (Miyako ja siis Ishigaki) mitmeks nädalaks või kuuks tšillima, sõbrad ja kõik võtan ka kaasa. (Sest mul on miljon eurot, mäletate.)
Paar päeva tagasi käisime aasta viimases saunas Monica pool. Sõitsime bussiga tema poole: mina, Monica ja Sho. Monica osutas Sho karu-kujulisele helkurile, mis ma talle sünnaks kinkisin, ja küsis: mis see on?
Õige vastus oleks olnud karu või helkur.
Sho vastas: see on mesikäpp.
Õigemini, ta vastas: see on mešikäp.
Ma ei vaja mitte antiseptikut, vaid antiskeptikut.
Need on mu esimesed räpiread uuel aastal.
Ma olen siuke skeptik, et psühh/iaater/oloog ei saa ka aidata. Ta tahab teha mingit teraapiat, ütleb, et see on tema kogemusel kõige parem viis – kui mitte ainuõige -, asju lahendada. 
Ma mõtlen: tema teraapiakirjeldus ei ole kooskõlas sellega, mida inimkond maailma kohta õppinud on ja kui palju ma ka ei tahaks, kainet mõistust ei suuda ma isegi meelerahu vastu vahetada.   
See oleks julm reetmine. 
Eile kohtusime meie pool, see oli tore. Sõime ja tantsisime natuke.
Siis läksime paksult joodik-romantikuid täis bussis kesklinna ilutulestikku vaatama. Siis läksime peole.
Hea pidu on nii, et lähed kohale, tantsid kolm tundi ennastunustavalt ja lähed koju tagasi. 
Me sattusime aga halvale peole ja olime tunnistajaks nii paljudele paaritumisrituaalidele, et ei teadnud, kuhu oma silmi peita.
Vaene Sho, ma ütlesin talle, et juua segamini viina, õlut ja šampust, lisaks veel alustades kangemast ja lõpetades kergematega, on suur viga. Öö jooksul läks ta suht lollilt purju ja nüüd on ikka siruli voodis ja teeb aeg-ajalt hinge heitva kassi häält.
Topelthalb.
Lõpetuseks paar täiesti teemavälist fotot. 
Eile kooris Sho kartuleid. Tema strateegia on need pooleks lõigata ja siis poolikuid koorida.
Ükspäev eelmisel aastal emblesid nad koeraga, mis oli üpris nunnu.