uus kodu

Niisiis kolisime kesklinna.
Kuues korrus, aga lifti pole. Mul tuli see hiljem pähe, et … lifti ei ole. 
Te ei kujuta ette, kui ilusa pepu ma endale saan.  
Kui pool tunnikest enne kolimisaega meie aia taha paar meest ilmusid, siis ütlesin Shole, et asi on väga kahtlane. Tõenäoliselt narkodiiler ja klient. 
Sho jõllitas aknast. Käskisin tal varjuda. Jumala eest, et nende ja meie silmad ei kohtuks. 
Aga siis tuli kolimisauto ja tuli välja, et nad on kolimismehed. 
Nad käisid tund aega järjest, lõõtsutades ja higist leemendades kuuendale ja alla, kuuendale ja alla. Kordagi ei puhanud. Sõnagi ei öelnud.
Algul arvasime, et laseme neil raske mööbli tuua ja ülejäänuga saame ise hakkama. Aga ma jaksasin mingi kaks korda üles ronida, edasi oli võimatu. 
Nagu juba mainisin, elame palavas katusekorteris.
Kass on koguaeg selline: 
Ka praegu on ta mu kõrval selline: 
Sho lemmik on köögilaud, aga minu ja kassi lemmik on diivan. 
Algul ärkasin hommikuti vara, sest valgeks ja palavaks läks. 
Ärkasin ja läksin diivanile raamatut lugema. 
Lugesin raamatut “Think Like a Freak”. 
“Freakonomicsi” ei-tea-mitmes järg, mille lennujaamast kaasa ostsin, et lennukis lugeda, aga – nagu teame -, ei lasknud nunnukas jaapanlane mul seda teha. 
Järgmisena lugesin diivanil läbi Talebi raamatu “Black Swan: the impact of the highly improbable” , millega võrreldes friigijutt oli lahja lurr. 
Nüüd võtsin uuesti kätte “23 Things They Don’t Tell You about Capitalism” ja jätkasin 16. Thing’i kohalt, kus mingi aastajagu päevi tagasi pooleli jätsin. 
Jutu iva: meil on nii mõnus kodu, et ma isegi loen raamatuid. Kõiki neid raamatuid, mis mind juba ammu riiulis ootasid. 
Näitan nati me elutuba ka. Kass suutis end pildistamiseks jälle siruli visata. Seal, kus ta praegu on, olen muidu mina raamatuga. Öösel võib diivanilt taevatähti imetleda.
Need punased kõrvaklapid saime üllatuskingiks, kui uue tolmuimeja ostsime. Täielik võit. Kuulan nendest “Enamoradat“. 
Selline on meie köök-elutuba. Sho unistus – köögilaud – on ilusti olemas. Me saame selle taga istuda ja selle peal hommiku- või muid sööke süüa. Luksus.


Selge see, et korteri valisime akende pärast. 
Ainult ei tea, kuidas sellistele akendele kardinaid peaks panema. See ka väike läbikukkumine, koos lifti ja palavuse teemaga. 
Aga kõik ülejäänu on suur edulugu. Praegu on meie strateegia oodata, kuni päike mugavalt hilja tõusma hakkab. Kes viitsib kardinatega tegeleda, kui võib ükskõik-mida muud teha.
Ma täiega ootan novembrit. See on soe ja valge novembri-korter. Esimest korda elus võin jaanuaris üles ärgates lihtsalt teki alt välja tulla ja kohvi teha. Ei mingit võitlust külmaga.  Ma ootan isegi jaanuari.

uudised

Nii palju uudiseid, aga peamine on see:
Kerli tegeles juba mitu kuud tagasi sellise üllatuse ettevalmistusega. Ja siis lihtsalt ütles, et Miki ja Lonni on nüüd kaanestaarid. Ma käisin seepeale päeva-kaks laia naeratusega ringi. 
Joonistusplokke me Miki ja Lonniga saab vähemalt Selveritest ja Charlot/Knopka kontoritarvetest. Võib-olla mujalt ka.
Kõige toredam päev Jaapanis oli, kui käisime me Sri Lanka sõbral Dushil külas. Tal on kõik nii hästi tasakaalus. Ta teeb ikka laboris tööd, neil on meditsiinitehnoloogia valdkonnas tegutsev idufirma koos ta (ja Sho) labori juhatajaga (kes on haruldane geenius, neljakümnesena riigiülikooli professori positsioonil) Idufirma sai pool aastat tagasi ligi miljon dollarit, nii et ta enam ei virele, hehe. 
Aga ta ütleb, et ta tahab ehitada ja teha ja uurida. Ta ei anna ülikoolis loenguid ega juhenda õpilasi, sest siis ta ei saa nokitseda. Õpetaja paneb teised enda eest tööle, aga tema tahab ju ise teha.  
Nii et suure osa ajast ta nokitseb. Aga lisaks on tal juba paar aastat uus hobi – jooksmine. Ta on läbinud mitu maratoni ja ma pole teda kunagi nii heas vormis näinud. 
Ta rääkis jooksmisest nii kirglikult, et järgmisel päeval soetasin endale jooksutossud – ja siis muidugi ei kasutanud neid tükk aega. Põhjustest (ettekäänetest) hiljem. 
Dush on vaid nati oma ajast ees. 
Jaapanis on – noh, nagu ka Eestis, aga palju suuremal skaalal – alati mingid uued teemad moes. Praegu on jaapanlased avastanud enda jaoks kassid. Kasse võetakse koju nüüd rohkem kui koeri. Ühtlasi on ohtralt kassikaupa müügil ja Shol oli raske end tagasi hoida. 
Aga teine asi, mis Jaapanis vahepeal laialdase populaarsuse saavutas, on maratoni jooksmine. 
Jep – maraton läks massidesse. 
No ja siis on popp veel üks jogurt, kus eriti head bakterid sees. Aga vahet pole. 
Iva on selles, et jaapanlased jooksevad massiliselt maratone – kõigil jalas New Balance tossud. (See on ka massides.) Ja Dush rääkis nii kirglikult jooksmisest ja joogast, et ma mõtlesin: selleks, et olla õnnelik, pean kopeerima seda, mida tema teeb. 
Niisiis ostsin New Balance tossud ja jätsin nad unarusse. 
Jaapanist tagasi jõudsin ühel neljapäeval. Ma fihhhhhkhan lennusõite. 
Muuseas teen endast kõik, et mitte innustada pinginaabrit vestlusele. 
Seekord istusin noore Jaapani poisi kõrval ja alustasin klassikaliselt. Esimene trikk on mitte rääkida jaapani keeles. 
Tuleb öelda “excuse me” või midagi, kui tahad inimese kõrvale istuda, aga ta kraam su pingil, näiteks. Nagu ka lennusaatjatega tuleb inglise keeles kõneleda. Tuleb summutada kõik spontaansused ja hästi süvenenud pilgul jõllitada filme või lennukurssi ekraanil. 
Ma tegin kõik nagu oma kirjutatud “õpiku” järgi. Aga ta küsis mu käest, inglise keeles, kaua ma olin ja kui, tõrksal toonil, vastasin, siis ta küsis, kas esimest korda ja siis ma, tõrksal toonil, vastasin ja siis ta ütles: aa, siis räägid ka jaapani keelt? 
Edasi selgus, et poiss kolmas laps neljast, ta on ülikooli lõpetanud Taiwanil (see on tõenäoliselt osa põhjusest, miks ta imelik jaapanlane on), ta isa oli enne pensionile minekut JAL piloot ja seepärast teeb ta nüüd kuu pikkuse Euroopa tripi, makstes kõikide lendude eest (ka Jaapani-otsad) kokku 400 eurot. 
Ta isal oli palju armukesi, ema algul ei sallinud neid, aga siis andis alla. Isa pojale ikka uhkustas. 
Enne, kui ta rääkis, et talle meeldivad toidud ja ta tahab toidublogi pidama hakata, kuulasin teda vaid poole kõrvaga. Aga isa armukeste lugu oli muidugi see esimene, mille peale ta mulle huvi hakkas pakkuma. 
Ta vist tabas ära, mis sorti lood mulle meeldivad ja edasi jätkas sellel lainel.
Ta esimene kogemus oli endast vanema neiuga.  Tüdruk oli ülikooli teisel kursusel, kui tema oli keskkooli lõpuklassis. Teenisid taskuraha samas kohas. 
Tüdrukul oli oma poisiga riid ja siis helistas talle: kas ma vähemalt sulle meeldin? 
Jah, väga meeldid.
Lõpuks, paar kuud hiljem, keset “uinumist” (nagu ta seksi kogu me vestluse jooksul nimetas), hakkas tüdruk nutma ja ütles, et tead, ma ei kavatse oma poisist lahku minna. 
Ta oli murtud.
Siis olid veel need ja teised tüdrukud, Hongkongi ja Singapuri ja Taiwani ja Jaapani tüdrukud. Vahel rääkis ta minuga hoopis Singlish‘is, Singapuri kreoolkeeles, mis oli isegi nati mõistetav. 
Suurimad elamused olid 32aastase naisega. Aga naine tahtis kohe lapsi saada, samas kui tema oli alles 20. 
Praegu ta on 25.
Taiwanis, kui ta ühiselamus elas, oli seal üks hästi sõbralik Ameerika kutt, aga ta ütles talle korduvalt: ma ei ole huvitatud. 
Aga ükskord, kui ta õuest jooksmast tuli, tahtis kutt väga talle külla tulla. Ta ütles, okei, oota, ma käin duši all. (Viga! hüüdsin ma vahele – selleks hetkeks elasin ta lugudele häbitult kaasa.) 
Tuli pesust välja ja Ameerika kutt oli ta voodis siruli, alasti. 
Ta käskis riidesse panna ja saatis uksest välja.
See oli üks lugu paljudest sarnastest.
Ta ütles, et muretseb natuke, sest Soomes ööbib ta ka ühe geimehe juures ja võib-olla saab too ka temast valesti aru. 
Nende ja mingite teiste juttude põhjal tundus mulle, et Tinder on tema jaoks. Ta haaras ideest (ja hetkel kindlasti naudib juhukohtumisi eurooplastega), aga ütles, et kõik nkn peavad teda geiks ja tema ei saa parata, ta on selline ja ei oska murega midagi ette võtta. 
Ütles, et ma valiksin ta telefonist mitte-gei vaibiga foto Tinderisse.
Lennukis istutakse ikka kõrvuti ja üksteisele otsa ei jõllitata, nii et mul ei olnud tema välimusest head ettekujutust. 
Hakkasin naerma, kui ta pilte vaatasin, sest järsku sain aru, milles probleem on.  Ja see täiesti võõras naiselike näojoontega poiss, see nunnu lapsuke, kes mu kõrval lennukis istus, toksas rusikaga mu õlga. 
Ma ütlesin: räägi mulle mõni saladus. No nagu võõrale räägitakse.
Ta ütles: need kõik lood ongi saladused. 
Hmm, nüüd räägin neid lugusid teile. Mida see ütleb minu kohta. 
Igatahes, ta rääkis mulle nii palju seksist, et ma ei olnud nõus tema giidiks hakkama sel ühel päeval, mis ta Tallinnas veeta plaanis. 
Ma kuulasin seda laulu alati, nagu see oleks sensuaalne laul mingist mehest ja seksist, aga nüüd üks kommentaar ütles: see on ju nurisünnitusest. 
No ja ongi ju. 
Teine segadusse ajav laul on Darkness Descends, mida ma terve eilse päeva kuulasin. Selle meloodia on nii lõbus, aga sõnad mitte. Laura Marling paistab üldse kihvt.
Ettekääne, miks ma jooksutosse nii kaua unaruses hoidsin, on järgmine: jõudsin tol neljapäeval koju ja laupäeval otsustasin välja kolida. 
Esmaspäeval käisin korterit vaatamas, teisipäeval lubasin võtta, kolmapäeval sain võtmed, neljapäeval tuli Sho. 
Kuu tagasi lahkus ta me Nõmme kodust, kassi ja koera juurest Jaapanisse. Tagasi tulles polnud koera ja kodu oli kolinud. 
Niisiis, neljapäeva õhtul tuli Sho, reede hommikul pakkisime ja õhtuks olime kolinud. Nüüd elame kesklinna katusekorteris. Magamistoast on vaade merele ja vahel ilutulestikele. 
Aga sellest järgmisel korral, muidu venib jutt liiga pikaks. 

work work work

Ma olen nüüd see inimene, kes kell üheksa või kümme töölt koju jõuab ja siis arvutis tööd tegema hakkab.
Kogu aeg peab kellegagi kusagil midagi tegema ja ainus rahulik moment tekib, kui end vetsu lukustan. Nii veedan vetsus järjest rohkem aega.
Vahel vastan töökirjadele ka seal.

Aga vahel lihtsalt istun ja mõtisklen. Nagu neljapäeva hommikul ühes Hiiumaa välikäimlas, mille uksest vaade rannakadakatele mõjus peput paitava tuulekesega koostöös väga rahustavalt.

Iga kord, kui välikäimlasse satun, mõtlen Tanizakile, kes peldikuid Jaapani luuletraditsiooni alussambaks ülistab. Putukate siristamine ja kehvakese pellerikatuse vahelt paistev poolkuu, vaikne moment iseendale…

Just praegu tuli Selveri kuller. Noor habemega poiss. Vaatas kotist paistvaid spinatilehti. Ütles: teil on ju aed olemas, saate ise rohelist kasvatada.

Ma: tõsi…. tõsi….

Tänks, saan oma süümekanimekirja veel ühe punkti lisada.

Eelmine kord tellisime Selverist õlut ka, sest Sho tahtis Jaapanisse kaasa võtta. Sama poiss tõi koju. Küsis dokumenti.
Ma ütlesin: tänks komplimendi eest.
Aga siis kohe kahetsesin, sest sain aru, et tegu formaalsusega. Pidi lihtsalt dokunumbri kirja panema.
Juba 2:0 tema kasuks. Kardan me järgmist kohtumist.

Sho kaitses esmaspäeval tublisti magistritöö. Õhtul läksime Elevanti sööma ja rääkisime muudel teemadel kui äridest (Maarja) ja kassist (Sho).

Sho ütles, et algkoolis küsiti kõigilt, kelleks nad saada tahavad. Kuna tegu oli suht eliidikaga, siis väikelapsed vastasid treenitult, et arstiks või advokaadiks. Aga Sho, keda õigesti vastama polnud õpetatud, ütles, et häkkeriks. Nüüd on tal küberkaitse eriala magistrikraad.
Sho ütles: aga kui ma praegu mõtlen, kelleks ma saada tahaks, siis kõige rohkem tahaksin saada kassiks.
Siis rääkisime veel nati kassist.

Viimastel nädalatel oli tal selline elu, et makatöö oli valmis ja suurt midagi teha ei olnud, aga mina olin karjäärinaine.
Mais toimus ju täielik taimeorgia – juba läbi metsatuka jaama jalutades kattusid mu linnakingad kollaka õietolmuga.
Kass hakkas õues käimist kohe oma kassiõiguseks pidama ja lihtsalt röökis, kui õue ei saanud.
Kuna me kass on endiselt selline tüüp, kellel läheb paremini kekas kui matas, siis pidime soetama 20 meetri pikkuse köiekese. Muidu ta lihtsalt tormab sirgjoones, kuni sein vastu tuleb. Aga õues ei tule ju. Tuleb tiheda liiklusega autotee.

Igal hommikul panin ma pintsaku selga ja tormasin tööle, samas kui Sho jäi kassi ja koeraga koju. Toitis, potitas. Kui kass röökis, viis õue. Tegeles aias programmeerimisega, mida katkestas iga paari minuti pärast kass, kes oli end ümber erinevate objektide kinni keerutada suutnud.

Korra kukkus kass basseini. Korra ronis nii kõrgele puu otsa, et köis sinna kinni takerdus. Kassi sai Sho alla, aga köis on endiselt puuladvas kinni.

Mina tulin õhtuti hilja koju ja tegin tööd veel edasi. Sho ütles, et ta enam ei suuda. Juba õhtul mõtleb, et järgmisel hommikul hakkab kass jälle röökima ja siis peab teda õues jälle kantseldama ja… Kes ütles, et kass on iseseisev loom, kes hoolitsust ei vaja?
Ma ütlesin: aitäh, kallis, et sa seda kõike teed. Sorri, mul on homme jälle pikk tööpäev.

Ma olin nagu salaryman, tõin pappi koju. Tema oli nagu koduperenaine, hoolitses.
Ma sain aru, et päris hea on, kui keegi kodus ootab. Mõnus, kui õhtusöök valmis ja keeruline, kui pärast pikka tööpäeva veel õhtusöögi ise tegema pean.
Kui ma Jaapanis koduperenaise-laadne toode olin, ei suutnud ma igal õhtul midagi valmistada. Nüüd tunnen süümekaid selle pärast.
Ma ei saanud ka aru, miks Sho igal õhtul nii väsinud oli. Nüüd saan.

Aga Sho sai aru, et igapäevane kokkamine ammendab end paari nädala jooksul. Et koduperemehe elu, mis seni tundus eriti mõnus tsillimise ja mängimise võimalus, on pikas perspektiivis tüütu ja kergelt nüristav.

Nii hea, ma ütlen. Hea, et me saame omal nahal erinevad rollid ära proovida. Vastasel juhul on keeruline teist mõista.
Nüüd, ma arvan, mõistame jälle pisut rohkem ja oskame üksteise eest hoolitseda.

Esmaspäeval kaitses Sho makatöö ja reedel läks Jaapanisse. 
Enne lennureisi ma alati mõtlen, et Sho on kõige suurepärasem inimene maailmas ja mis siis, kui see on meie viimane ühine hetk. 
Ma lähen jaanipäeval ka Jaapanisse, tööle ja külla. Eelmisel aastal samal ajal käisin ka Jaapanis ja tegelikult kahetsesin, sest siis toimusid ainsad kaks nädalat Eesti suve ja pojeng õitses. Jaapanis oli aga vihmaperiood. 
Sel aastal kordan viga. 
Juulis tuleme tagasi, tsillime veel natuke ja siis on Sho avatud igasugustele tööpakkumistele. 
Vimasel ajal olen jälle rohkem taksoga sõitnud. Ühe korra juhtus nii, et pidin sulas tasuma 5.15. Aga mul sente polnud, oli kaks viiekat. Küsisin, et kas võin jeenides sendid maksta ja taksokutt oli vaimustuses, sest ta oli valuutakollektsionäär – andsin auguga viiekümnejeenise.
Enne seda oli üks kord, kui tulin Latitude 59’lt taksoga koju, sest järgmine päev pidi sama pikk ja väsitav olema. Suurest näljast olin endale šoksi kaasa haaranud, aga üksinda süüa tundus ebaviisakas ja nii küsisin kenalt noormehelt, kes roolis istus, kas ta ka šoksi tahab. 
Ta ütles: ei, ma ei söö enam magusat. Lõpetasin paar aastat tagasi ja võtsin 32 kilo alla.  
Vaatasin ta taksojuhi-dokumenti ja tõepoolest, üks väga paks mees vaatas fotolt vastu. 
Taksojuht ütles, et keegi ei tunne teda selle pildi järgi ära, aga uut fotot ei lubata teha. 
Ülejäänud teekonna rääkisime trennidest, dieetidest ja nõrkadest inimestest, kes ei suuda magusasõltuvusest üle olla. Mu šoks ei maitsenud enam eriti hästi, kleepus vastikult hammastele ja suulaele. 
Kas ma pean veel lisama, et mu lemmiklaul on Rihanna Work
Aina imestan, kuidas R suudab olla nõnda veenev loetud arvu selgelt välja hääldatud sõnadega, samas kui Drake ei suuda ära otsustada, on ta badass või pussy. 

Sorry if I’m way less friendly 
I got niggas tryna end me, oh
I spilled all my emotions tonight, I’m sorry
wtf.

Miki on badass. Isegi unes ja isegi endale annab lõuksi.

magalaromantika, eestlasemüüt ja veel midagi

Täna hommikul avasin silmad ja mu ees oli kassi pea ja mu näost paari sentimeetri kaugusele välja sirutatud käpp, mis kohe hellalt mulle nina pihta andis. Kuna vahetult enne ärkamist nägin unes ka Mikit, siis oletan, et tegu polnud esimese ninapatsutusega sel hommikul. 
Ta lihtsalt tahtis, et talle pai teeksin ja kui tegin, hakkas hoobilt nurruma.
Miki on täiega armas, vahel driftib täiskiirusel mööda põrandaid ja siis sooritab hüppe kusagile, feilib naeruväärselt, aga lahkub, saba püsti ja endal nägu, nagu ütleks: õnnitlen end plaanipärase soorituse puhul. 
Suht Põhja-Korea liiderlik.
Tal on täiega palju nimesid. Peamiselt kutsume teda perekonnanime järgi, mis on Kurotama. 
Miki Kurotama, sest tal on mustad munad. 
Kui ta esimest korda murule panin, siis ta nuuskis üle iga rohukõrre ja kui mõni oli teistest pikem, siis äsas sellele käpaga. Nii teenis ta endale nime Miki Kõrrekaristaja.
Kristel tegi Mikile ideaalse kingituse. Kass mängis õite ja okastega päevade kaupa, lisaks veel hõbedase palliga. Ja maiustada sai ka. 
Koeraga on nende suhe olnud umbes selline, et mingi perioodi käitus Lonni nagu märulipolitsei, kes oli varmas teda iga pisema väärteo eest karistama.
Hiljem ta aga leebus ja nüüd on pigem nagu lapsehoidja, kes käib uurimas, millega kass jälle hakkama sai. Eriti, kui Miki õues lahti lasime, mõistis koer järsku, et kassipoeg on uues situatsioonis ja koer peab teda juhendama ja kantseldama.  
Sel nädalal olen palju supelnud ärihai vetes ja üllatuslikult tekkis eile selline oh so maagiline tunne. 
Kuidas ikka selleta poleks olnud seda ja tolleta toda, kuidas kõik on nii selge ja hea. Kunagi, kui äri käib ja ma mudasse feilinud pole, räägin teile oma imelise stoori.
Jama muidugi, kui asi lõpuks kõrbeb. Vabalt võib kõrbeda. 
Kui tekib see tunne, mis mul vahel tekib, kui asjad seisavad: ei saa, ei taha, ei oska, või-ma-tu & suvv.
Aga kui asjad liiguvad, olen ma järsku temperamentne inimene, kes räägib hästi valjult ja kiiresti ja vehib palju kätega. 
Panen kokku praegu unelmate tiimi, kaasan oma valdkonna Eesti parimaid ja kõik, kellele ma asjast räägin, on vaimustuses või vähemalt väga huvitatud ja tahavad kaasa tulla. 
Teisipäeval läksime Sho ja Kerliga mereranda ja merre. Kuulutasin selle päeva suveks ja põletasin rõõmuga selga. 
Eelsoojendasin, tähendab. Nüüd piisab vaid päikesekillukesest, et selg jälle soojaks läheks. Hoian seda suvevõimalust tagataskus, seljataga.  
Eile plaanisime S’iga tegelikult ujulasse ujuma minna, aga ilm oli nii ilus, et jätsime ära. S ütles: täna ujulasse minna oleks nagu…. kondoom. 
Vahel paisatakse õhku lauseid, millest ei peaks aru saama, aga saab.
Eile õhtul tulid meile küttepuud, mida hakkasime kohe tublisti laduma, aga mis siiani lõpuni laotud pole. 
Puude ladumine on aga tõeline rituaal. Kas Mikita (Valdur ilma Mikita, hää!) pole sellest kirjutanud? Ladumine tuleks eestlasemüüti lisada.
Mäletan, see oli üks põhiline kvaliteetaja veetmine isaga. Üldse ei mäleta, mis siis rääkisime ja vahepeal ei rääkinudki, aga ikka. 
Puulõhn ja meditatiivne tegevus, mis kestab just parajalt liiga kaua. 
Eelmine suvi tellisime puud võrkkotis (mitte mingi bensujaama hinnaga muidugi) ja selle ladumine läks tookord liiga ladusalt. Sel aastal on päris, valdavalt lepad, sekka kuuske, sest Sho tahtis midagi uut proovida. 
Sho unistus on laduda üldse puud ümmarguselt. Aga see peab jääma tulevikku. Praegu harjutab sirget riita, laob korralikult serva risti, siis astub paar sammu tagasi, silmitseb oma kätetööd, siis lisab veel küttepuid.
Ma väsisin enne ära, võtsin toast kassi sülle ja läksin tagasi õue, siis Sho pakkus, et laome kassi riita. Ütles: küttekass. 
Lisaks halgudele on Sho uueks kireks Õismäe. Käib seal jalgrattaga tiirutamas, kodus vaatab Õismäe fotosid ja loeb selle kohta. 
Ütles, et kui üür oleks odav, võiks sinna põnevuse mõttes korteri üürida.
Ma ütlesin: ei.
Ta vaatas selle peale Vene filmi (mis see pealkiri oligi, saatuse keerdkäigud või midagi), kus purjus mees sattus Moskva korteri asemel täpselt sama aadressi ja välimusega Leningradi korterisse  – ja sealt algas magalaromaan.  
Nüüd Sho arvab, et kui ta Õismäele kolib, juhtub kindlasti midagi head.     
Meil kodust kahe minuti kaugusel olid metsmaasikad ja kolme minuti kaugusel on mustikad. Käime koeratiirul alati maiustamas. 

positively surprising ehk 1 aasta eestis

Sho mõtles Eesti sloganile positively surprising jaapanikeelse versiooni:
エストニア ビックリを楽しもう 
Eesti – nautigem ehmatust

Teeme praegu Helsingi lennukas aega parajaks, nuusutasin just parfüüme ja nüüd puhkame Starbucksis nina. Peaaegu oleksime halba kallist sushit söönud, aga peame hea sushini ööpäeva veel vastu.
Homme maandume Tokyos. See tähendab, samal kuupäeval, kui aasta tagasi sealt lahkusime.

Ei põgene me kuhugi, niisama käime ära. Kuupäev selline, sest ma tahan oma elamisluba säilitada. Kuidas see täpselt käib, on pikk ja tühi jutt, millega meid tüütama ei hakka.

Mulle meeldib see pilt. Segadust on palju, aga ikkagi rabarberikook ja õhtuvalgus. Sho blogist võtsin, ta on vahepeal mõne pildi me käikudest üles pannud.

Nonii-nonii-nonii, kuhu ma oma jutuga jäingi. Kiired ajad olid koguaeg, Sho hakkas juba rahulolematuse märke näitama (mis on iseenesest juba märk) ja lõõgastust oli vaja, nii et me võtsime nädalavahetuse ja läksime Rakvere spaasse. Selline küps puhkamise viis. Aga töötab, puhkasime hoobilt välja.

Mu absoluutsed lemmikatraktsioonid olid liutoru veekeskuses ja peegel voodi peatsis. Liutorust lasime oma paarkümmend korda alla. Nii õudne ja äge oli. 
See nädalavahetus oli ühtlasi ka ühe Eesti-aasta tähistamiseks. Tegime kokkuvõtteid ja mõtlesime elu üle järele.

Ülimalt tore on olnud. Imestame, et terve aasta rõõmsameelselt vastu pidasime. Vastu peab igaüks, aga rõhk on sõnal rõõmsameelselt.
Käisime ükspäev K’l külas ja Sho vestles väikese Ruudiga. Täitsa lõpp, kui hea vestluskaaslane laps võib keeleõppel olla.
1 ta rääkis aeglaselt ja selgelt
2 ta ei kohkunud tagasi, kui Sho aru ei saanud, vaid seletas ilusti uuesti või siis lihtsalt eiras fakti ja rääkis edasi, kuni Sho järjele jõudis
3 teemadest ei tulnud üldse puudust, sest vahepeal ta rääkis, mis ta eile tegi ja mis ta mõtleb ja küsis  Sholt küsimusi, nagu et “mis su perekonnanimi on? Ah et su nimi on kokku siis Sho Yano.”

Sho: mis see on?
Ruudi: see on merihobu
Sho: ahaa. Kas merihobu Eesti meres ka elab? Merihobule meeldib soe vesi
Ruudi: Eesti meri on külm, nii et ma arvan, et merihobu ei ela Eesti meres

Legitiimne mõttevahetus.

Üldiselt olen kogu selle aasta kramplikult roosasid prille peas hoidnud. Siiani hoian. Kui me kõige lähemad on head, on kõik hea. Ainult korra on vilksanud peast läbi mõte, et okou, võib-olla on asjad väga halvasti, võib-olla pole Shol ohutu tänaval liikuda.

Vahet pole, kas kooseluseadus on hea või kui ranget joont me immigratsiooni osas hoidma peaks, aga need kaks debatti on pasa pinnale töönud.
Rumal heatahtlikkus on ka paha, aga rumal pahatahtlikkus on ülim õudus.
Mitte just positively surprising, kui palju kohutavalt rumalaid inimesi on olemas. Selliseid, kes ei oska mõelda. Ei ole võimelised aru saama, et kui A+B=C, siis C-B=A. Või midagi sama lihtsat või natuke keerulisemat. Allikakriitilisus, põhjuse ja tagajärje seos ja muud seesugused võõrsõnad, noh.
Ise täiskasvanud. Ma ei kujuta ette, mis tunne võib sellise inimesena elada olla – pikki aastaid niisugune olla. Ma võin olla loll, aga no nii loll ma ei ole.
Olen lausa nii elukogenud, et sõprade, lähedaste, tuttavatega seda teemat ei tõstata: ei taha näha nende sisemist koletist.   
Sho mõtles Eestile seepeale uue slogani, kaks tegelikult: 
エストニア しようがないでしょう 
Eesti – pole parata
エストニア 私は悪くない ソ連がわるかった 
Eesti – ma pole halb. Nõukogude Liit oli halb.
Kui Sho tänaval peksa ei saa, on kõik hästi. Sest üks-ühele, näost-näkku on kõik äge. Isegi saunavanamehed. Küsivad kõigepealt, kas ta räägib vene või eesti keelt ja siis hakkavad jutustama. 
Üks oli talle just seletanud, et kui naine on vana, siis ta naba on tisside vahel. 
Shol oli olemas kogu vajalik sõnavara nende õpetussõnade mõistmiseks.  
Siis ta ütleb veel, et eesti keel kõlab (või kõlavad eestlased?) kuidagi süüdimatult. 
Ükspäev ta muudkui korrutas kerglasel toonil: ma ei tea, ma unustasin… ma ei tea, ma unustasin… 
ma ei tea, ma unustasin koju. 
Ta ütleb, et jaapani keeles kõlab see fraas peaaegu kriminaalselt. 
Sho mõtles Eestile veel ühe slogani.
エストニア    責任をとらないふり 
Eesti – teeme nägu, et ei võta vastutust
Ja kui keegi talle peaks veel ütlema “tubli poiss”, siis ta vastab tülpinult: ma tean, et ma olen tubli poiss. 
Või hakkab rääkima: “kui ma oleksin tubli poiss, siis ma…” ja lisab midagi absurdset.
Nõnda siis. Rohkem polegi aega kirjutada. Nüüd peabki lennuki suunas minema hakkama. Loodan, et alla ei kuku. Ma juba nädala pärast tagasi, Sho on poole kauem. 

edusammud edu tarvis

Kuldnokamaffia ajab me aias mingit hämarat äri. Pidevalt on neid näha kavala näoga siia-sinna lendamas. 
Korra kiikusin aias, kui selja tagant kostus niisugust tuuseldamist, et hirm tuli peale.
Arvasin, et naabrinaine pühib lehti ja ühtlasi varjab end minu eest madala põõsa taga, aga pikemal uurimisel silmasin keset põõsastiku põrandat kuldnokka, kes julmalt lehti siia-sinna laiali pildus. Ja nad laulavad nii vingelt ikka.
Ma olen sel aastal vaadanud, kuidas kevad tuleb. Korralikult vaadanud ja näinud, kuidas lehed on nii pisikesed enne vihma ja juba nii suured kohe pärast vihma. 
Tõenäoliselt panen selliseid kevadasju tähele esimest või peaaegu esimest korda elus. 
Tavaliselt on kas must masendus või vähemalt stress või kurbus või hirm või ebakindlus mind just kevadeti pimestanud. 
Kaks kevadet kadusid mingite suurte katastroofide ja/või tragöödiate tõttu, kaks kuramuse makatöö pärast (esimesel korral loobusin ja lükkasin lõpetamise edasi), üks kindlasti bakatöö ja mitu lihtsalt kiirete eksamiperioodide tõttu. 
Lisaks veel vähemalt kolm kevadet kadus suure hirmu tõttu tuleviku ees – siis, kui esimest korda Jaapanist tagasi tulema pidin, kui baka läbi sai ja kui teist korda Jaapanisse minemiseks valmistusin. 
Ma üldse ei hakka kaheteistkümne kooliaasta kevadeid mainimagi. 
No mis värk sellega on ja kas mul on midagi viga?
Tragöödiad kõrvale jättes, siis selgelt on korduvaks mustriks kool ja selle rütmid. (Viga pole kunagi minus, vaid alati süsteemis, eks ole.) 
Jaapanis algab kooliaasta aprillist ja lõpeb veebruaris. Pool veebruari ja märts on vaba. August ja pool septembrit on ka vaba. Umbes nii vist, kooliti pisut erinev.
Mingis mõttes imelik korraldus, on ju 1. september ainus ja õige esimene koolipäev. 
Aga just selle kevadpimeduse vaimus ma hakkasin mõtlema, et äkki on nii loogilisem. Kevad on ju esimene aastaaaeg, tärkamine, algamine. Mitte sügis. Sügis on heal juhul lõpu algus.
Aga ega asi lõppe kooliga. Tõsised tööinimesed ka ei pruugi kevade tulekut tähele panna. Nii vähemalt räägitakse. Oih, puud on lehte läinud, oih, tulbid õitsevad, oih. Kõik see kipub üllatusena tulema. 
Kuigi kuus kuud on hambad ristis just kevadet oodatud. Kas pole nii? 
Niisiis, mul on käsil esimene tõeline kevad. Viimasel ajal kuulan koeraga jalutamas käies audioraamatuid. Ma nimelt võtsin luubi alla küsimuse, mida ette võtta, et rohkem raamatuid loeksin ja leidsin, et audioraamat lahendab järgmised probleemid: 
– mu kergesti väsivaid silmi pole vaja pingutada
– sellega saab tegeleda ükskõik kui kehvasti valgustatud ruumis, ka pimedas
– saab tegeleda samal ajal jalutades, joostes või aiatööd tehes, nõusid pestes, pesu kuivama pannes 
Raamatu kuulamine on isegi ägedam värk kui lugemine, sest jutustamine oli enne kirjutamist, lood enne kirjasõna. Jutustamine on elus. 
Ma ei tea, miks on mul vaja kõike põhjendada ja õigustada, aga on, sest ma olen lihtsalt selline põhjendaja ja õigustaja, sest…
Regasin end lehel scribd.com ja nüüd loen vastavalt tujule korraga seda ja teist ja kolmandat. Muuseas Elizabeth Gilberti raamatut “Committed”, mis õhutab neid naisi, kes tema esimesest raamatust inspireeritult lahutuse käsile võtsid, nüüd endale uue kaaslase leidma ja talle pühenduma. 
Nali naljaks, tegelikult mitte. Või siiski.
Julgen öelda, et iga kaaslasele pühendunud inimene on tõenäoliselt valdava osa raamatu mõttekäikudega juba isiklikult tuttav. Või olen ma lihtsalt nii special.   
Aga mõni asi on uus ka, näiteks huvitav fakt, et esimene abielunõustamise keskus loodi rassipuhtuse edendamiseks eugeenikute poolt. Esiteks Saksamaal, hiljem USAs.  
Abielu lõputut kujunemislugu kirjeldab raamat ülevaatlikult ja ka selle taustal on “traditsiooniliste väärtuste kaitsmine” üks kurbnaljakas lugu, aga see on juba teine teema. 
Ehk et täna kannan ette, et ma näen kevadet ja kuulan raamatuid. 
Edasi väärib märkimist, et ma hankisin endale kollased kummikindad ja esimest korda elus pesen ma nüüd nõusid kindad käes. Mul pole kunagi olnud mingit maniküüri, mida kaitsta ja ma pole end käte teemaga eriti vaevanud, aga ei tea, mis sel talvel juhtus, et kätele kuivusest lausa haavandid tekkisid. Kollaste kinnasteni jõudmine võttis muidugi kuid ja kuid.  
Ja viimane oluline asi – ma hakkasin jälle trenni tegema. Pean sellega iga päev tegelema, muidu ei tegele üldse. Lihtsam on teha midagi iga päev kui iga nädal, tundub. 
Alustasin nati liiga äkilise ülakehatrenniga, nii et pärast oli mitu päeva päris valus olla. Aga nüüd olen teinud pilatest veel ja veel ja Stellaga käime ujumas kah. Tähendab, oleme kahel korral käinud. Aga läheme veel. Saunamõnud ja värgid. Eile nägin kunstrindu.
Kui ma ujun konna, siis käed teevad palju tööd, aga jalad sugugi mitte. Mõtlesin, et kõigepealt teen pilatest jalgadele ja pepule ja siis lähen ujun õlgadele ja kätele. 
Nii tegin, kõik oli suurepärane. 

peenar vs bassein

Vaarema kingituse postitus osutus enneolematult populaarseks. Tädi hakkas uurima, millal täpselt vanavanaema sünnipäev oli. Et aprillis, seda ta mäletas.
Siis tuligi välja, et jagasin seda lugu teiega täitsa juhuslikult vaarema sünnipäeval. 
Nagu Karl ütleb: mitte-juhuslik juhus. 
Nagu ma ütlen: ilus juhus.
Me siblime päevast päeva aias. Nii palju on teha. Ma ei ütle “vaja teha”, sest vaja pole midagi. Vaat nii. 
Kui vanaema selle maja ehitas ja vanaisa külla tuli, siis vanaema seletas, et ta tahab akna alla suure basseini teha.
Vanaisa ütles: mis bassein. Kartulid tuleb maha panna. Akna alla tulgu peenramaa. 
Järgmine kord, kui vanaisa külla tuli, oli akna all suur veetilga või pisara kujuga bassein. 
Vanaisa pööras selja, astus uksest välja ega tulnud enam tükil ajal tagasi. 
Selline lugu olevat olnud. 
Ükspäev askeldasime Shoga jälle aias. 
Sho: tead, ma leidsin aiast ühe kartuli. 
Ma: ahaa.
Sho: panin selle mulda. 
Ma: ahaa. 
Sho: salakohta panin. Sulle ei ütle, kuhu. 
Ma: miks?!!!
Sho: muidu teed sinna veel basseini. 

päris armas

Sho ise on praegu õllelinnas Tartus, aga ta lai naeratus niikuinii pildile ei mahuks, nii et vaadake seda. Päris armas. 
Ma arvasin, et A. Le Coq’il on mingi mailing list, kus nad lihtsalt linki sellele blogipostitusele jagavad, aga tuleb välja, et neil on hoopis siseleht Tornikaja.  
Muuseas, kes üldse praegu aru ei saa, mis toimub, lugegu seda postitust ka. 
Teine päris armas lugu, et üks lugeja nomineeris mind blogivõistlusel lemmikblogi kategoorias. 
Tegu pole mingi leige asjaga, et parim see ja parim too. Lemmik on kõige tulisem kategooria – kõik või mitte midagi. 
Kui olen lemmik, siis rõõmustage mind ja andke sellest märku siin. Minu oma on kogu selle pika nimekirja kõige viimane blogi.
Kui aga pole lemmik, siis ei anna paraku midagi ära teha. Viiner võtab kõik.  
Ja lõpetuseks teadaanne, et JAFFi raames olen homme kell 13 Solarise 0-korrusel ja räägin jaapani keeles(t). 

sooneutraalne kasvatus

Ükspäev tuli meil Kristeli ja Stellaga teemaks, et neil on tööl vaja trelli kasutada, aga kumbki ei oska. 
Kristel on suutnud juba aastaid saladuses hoida, et tal puudub oskus, mida tema erialal sisuliselt igapäevaselt vaja läheb. Stella on oma puudust pidanud varjama vaid mõne nädala oma uuel ametikohal. 
Ma ütlesin, et võin neid õpetada. 
Mina oskan auke puurida ja kruvisid kruvida juba lapsepõlvest alates. Ei ole tulnud selle pealegi, et see CVs presenteerimist vääriv skill oleks – aga on. (Hobid ja oskused: kruvimine.)
Alles nüüd saan aru, et mu isa – suur feminist -, praktiseeris minu peal sooneutraalset kasvatust.
Sõbrad tulidki eile õhtul. Mõlemad tööpäevast väsinud, aga nii põnevil. Nad arutlesid omaette, et oot, aukude puurimine ja kruvide kruvimine eeldavad vist pisut erinevat varustust.  
Mina, et tubli, väga head küsimused. Neile ja kõikidele teistele leiate vastuse mõne hetke pärast minu trelli-tutorialist. 
Meil on pooleli kevadine garaažikoristus, nii et tegevus asetus just sobivale lavale. 
Panin selga vastava kostüümi, kuhu kuulusid ka viisteist aastat tagasi kaltsukast soetatud triibuga dressipüksid. 
Kuna igasugu träni on pilla-palla, siis oli lihtne leida ka pind, mis sõelapõhjaks puurida. 
Ma olin nii äss õpetaja, seletasin kohe, mida parema käega ja vasaku käega teha ja kui palju survet avaldada ja mida silmas pidada. 
Näitasin, mis on trelli võti ja kuidas seda kasutada ja kuidas vahetada otsikuid ja kuidas õige välja valida. 
Kõigepealt puurisid õpilased väikse augu, siis puurisid suure augu. Kui see edukalt läbitud, võtsime ette järgmise raskustaseme ehk kruvid. 
Õpilased kruvisid kruvi sisse ja siis kruvisid välja ja siis jälle sisse ja siis jälle välja.
Tüüblid tulid ka jutuks. Ma ütlesin, et see on veel eraldi tase, kus tuleb rakendada nii augupuurimisoskust kui kruvimisoskust ja lisaks täpsust otsikute valimisel.
“Kas sa mingi panid tüübleid ka mingi viieaastaselt,” pöördus Kristel mu poole uskumatuse ja imetlusega segamini. 
Mis mul selle peale ikka öelda oli. Jah või ei. 
Alustuseks tutvustasin kõiki vajalikke juppe ja ohutusnõudeid.
Sho tegi pilte. Peamiselt koerast.
Mina doing my thing ja mu peata sõbrannad õpivad meistrilt.
Õpivad.
Redneck hoov pole midagi ilma ühe korraliku autoromuta.