magalaromantika, eestlasemüüt ja veel midagi

Täna hommikul avasin silmad ja mu ees oli kassi pea ja mu näost paari sentimeetri kaugusele välja sirutatud käpp, mis kohe hellalt mulle nina pihta andis. Kuna vahetult enne ärkamist nägin unes ka Mikit, siis oletan, et tegu polnud esimese ninapatsutusega sel hommikul. 
Ta lihtsalt tahtis, et talle pai teeksin ja kui tegin, hakkas hoobilt nurruma.
Miki on täiega armas, vahel driftib täiskiirusel mööda põrandaid ja siis sooritab hüppe kusagile, feilib naeruväärselt, aga lahkub, saba püsti ja endal nägu, nagu ütleks: õnnitlen end plaanipärase soorituse puhul. 
Suht Põhja-Korea liiderlik.
Tal on täiega palju nimesid. Peamiselt kutsume teda perekonnanime järgi, mis on Kurotama. 
Miki Kurotama, sest tal on mustad munad. 
Kui ta esimest korda murule panin, siis ta nuuskis üle iga rohukõrre ja kui mõni oli teistest pikem, siis äsas sellele käpaga. Nii teenis ta endale nime Miki Kõrrekaristaja.
Kristel tegi Mikile ideaalse kingituse. Kass mängis õite ja okastega päevade kaupa, lisaks veel hõbedase palliga. Ja maiustada sai ka. 
Koeraga on nende suhe olnud umbes selline, et mingi perioodi käitus Lonni nagu märulipolitsei, kes oli varmas teda iga pisema väärteo eest karistama.
Hiljem ta aga leebus ja nüüd on pigem nagu lapsehoidja, kes käib uurimas, millega kass jälle hakkama sai. Eriti, kui Miki õues lahti lasime, mõistis koer järsku, et kassipoeg on uues situatsioonis ja koer peab teda juhendama ja kantseldama.  
Sel nädalal olen palju supelnud ärihai vetes ja üllatuslikult tekkis eile selline oh so maagiline tunne. 
Kuidas ikka selleta poleks olnud seda ja tolleta toda, kuidas kõik on nii selge ja hea. Kunagi, kui äri käib ja ma mudasse feilinud pole, räägin teile oma imelise stoori.
Jama muidugi, kui asi lõpuks kõrbeb. Vabalt võib kõrbeda. 
Kui tekib see tunne, mis mul vahel tekib, kui asjad seisavad: ei saa, ei taha, ei oska, või-ma-tu & suvv.
Aga kui asjad liiguvad, olen ma järsku temperamentne inimene, kes räägib hästi valjult ja kiiresti ja vehib palju kätega. 
Panen kokku praegu unelmate tiimi, kaasan oma valdkonna Eesti parimaid ja kõik, kellele ma asjast räägin, on vaimustuses või vähemalt väga huvitatud ja tahavad kaasa tulla. 
Teisipäeval läksime Sho ja Kerliga mereranda ja merre. Kuulutasin selle päeva suveks ja põletasin rõõmuga selga. 
Eelsoojendasin, tähendab. Nüüd piisab vaid päikesekillukesest, et selg jälle soojaks läheks. Hoian seda suvevõimalust tagataskus, seljataga.  
Eile plaanisime S’iga tegelikult ujulasse ujuma minna, aga ilm oli nii ilus, et jätsime ära. S ütles: täna ujulasse minna oleks nagu…. kondoom. 
Vahel paisatakse õhku lauseid, millest ei peaks aru saama, aga saab.
Eile õhtul tulid meile küttepuud, mida hakkasime kohe tublisti laduma, aga mis siiani lõpuni laotud pole. 
Puude ladumine on aga tõeline rituaal. Kas Mikita (Valdur ilma Mikita, hää!) pole sellest kirjutanud? Ladumine tuleks eestlasemüüti lisada.
Mäletan, see oli üks põhiline kvaliteetaja veetmine isaga. Üldse ei mäleta, mis siis rääkisime ja vahepeal ei rääkinudki, aga ikka. 
Puulõhn ja meditatiivne tegevus, mis kestab just parajalt liiga kaua. 
Eelmine suvi tellisime puud võrkkotis (mitte mingi bensujaama hinnaga muidugi) ja selle ladumine läks tookord liiga ladusalt. Sel aastal on päris, valdavalt lepad, sekka kuuske, sest Sho tahtis midagi uut proovida. 
Sho unistus on laduda üldse puud ümmarguselt. Aga see peab jääma tulevikku. Praegu harjutab sirget riita, laob korralikult serva risti, siis astub paar sammu tagasi, silmitseb oma kätetööd, siis lisab veel küttepuid.
Ma väsisin enne ära, võtsin toast kassi sülle ja läksin tagasi õue, siis Sho pakkus, et laome kassi riita. Ütles: küttekass. 
Lisaks halgudele on Sho uueks kireks Õismäe. Käib seal jalgrattaga tiirutamas, kodus vaatab Õismäe fotosid ja loeb selle kohta. 
Ütles, et kui üür oleks odav, võiks sinna põnevuse mõttes korteri üürida.
Ma ütlesin: ei.
Ta vaatas selle peale Vene filmi (mis see pealkiri oligi, saatuse keerdkäigud või midagi), kus purjus mees sattus Moskva korteri asemel täpselt sama aadressi ja välimusega Leningradi korterisse  – ja sealt algas magalaromaan.  
Nüüd Sho arvab, et kui ta Õismäele kolib, juhtub kindlasti midagi head.     
Meil kodust kahe minuti kaugusel olid metsmaasikad ja kolme minuti kaugusel on mustikad. Käime koeratiirul alati maiustamas. 

positively surprising ehk 1 aasta eestis

Sho mõtles Eesti sloganile positively surprising jaapanikeelse versiooni:
エストニア ビックリを楽しもう 
Eesti – nautigem ehmatust

Teeme praegu Helsingi lennukas aega parajaks, nuusutasin just parfüüme ja nüüd puhkame Starbucksis nina. Peaaegu oleksime halba kallist sushit söönud, aga peame hea sushini ööpäeva veel vastu.
Homme maandume Tokyos. See tähendab, samal kuupäeval, kui aasta tagasi sealt lahkusime.

Ei põgene me kuhugi, niisama käime ära. Kuupäev selline, sest ma tahan oma elamisluba säilitada. Kuidas see täpselt käib, on pikk ja tühi jutt, millega meid tüütama ei hakka.

Mulle meeldib see pilt. Segadust on palju, aga ikkagi rabarberikook ja õhtuvalgus. Sho blogist võtsin, ta on vahepeal mõne pildi me käikudest üles pannud.

Nonii-nonii-nonii, kuhu ma oma jutuga jäingi. Kiired ajad olid koguaeg, Sho hakkas juba rahulolematuse märke näitama (mis on iseenesest juba märk) ja lõõgastust oli vaja, nii et me võtsime nädalavahetuse ja läksime Rakvere spaasse. Selline küps puhkamise viis. Aga töötab, puhkasime hoobilt välja.

Mu absoluutsed lemmikatraktsioonid olid liutoru veekeskuses ja peegel voodi peatsis. Liutorust lasime oma paarkümmend korda alla. Nii õudne ja äge oli. 
See nädalavahetus oli ühtlasi ka ühe Eesti-aasta tähistamiseks. Tegime kokkuvõtteid ja mõtlesime elu üle järele.

Ülimalt tore on olnud. Imestame, et terve aasta rõõmsameelselt vastu pidasime. Vastu peab igaüks, aga rõhk on sõnal rõõmsameelselt.
Käisime ükspäev K’l külas ja Sho vestles väikese Ruudiga. Täitsa lõpp, kui hea vestluskaaslane laps võib keeleõppel olla.
1 ta rääkis aeglaselt ja selgelt
2 ta ei kohkunud tagasi, kui Sho aru ei saanud, vaid seletas ilusti uuesti või siis lihtsalt eiras fakti ja rääkis edasi, kuni Sho järjele jõudis
3 teemadest ei tulnud üldse puudust, sest vahepeal ta rääkis, mis ta eile tegi ja mis ta mõtleb ja küsis  Sholt küsimusi, nagu et “mis su perekonnanimi on? Ah et su nimi on kokku siis Sho Yano.”

Sho: mis see on?
Ruudi: see on merihobu
Sho: ahaa. Kas merihobu Eesti meres ka elab? Merihobule meeldib soe vesi
Ruudi: Eesti meri on külm, nii et ma arvan, et merihobu ei ela Eesti meres

Legitiimne mõttevahetus.

Üldiselt olen kogu selle aasta kramplikult roosasid prille peas hoidnud. Siiani hoian. Kui me kõige lähemad on head, on kõik hea. Ainult korra on vilksanud peast läbi mõte, et okou, võib-olla on asjad väga halvasti, võib-olla pole Shol ohutu tänaval liikuda.

Vahet pole, kas kooseluseadus on hea või kui ranget joont me immigratsiooni osas hoidma peaks, aga need kaks debatti on pasa pinnale töönud.
Rumal heatahtlikkus on ka paha, aga rumal pahatahtlikkus on ülim õudus.
Mitte just positively surprising, kui palju kohutavalt rumalaid inimesi on olemas. Selliseid, kes ei oska mõelda. Ei ole võimelised aru saama, et kui A+B=C, siis C-B=A. Või midagi sama lihtsat või natuke keerulisemat. Allikakriitilisus, põhjuse ja tagajärje seos ja muud seesugused võõrsõnad, noh.
Ise täiskasvanud. Ma ei kujuta ette, mis tunne võib sellise inimesena elada olla – pikki aastaid niisugune olla. Ma võin olla loll, aga no nii loll ma ei ole.
Olen lausa nii elukogenud, et sõprade, lähedaste, tuttavatega seda teemat ei tõstata: ei taha näha nende sisemist koletist.   
Sho mõtles Eestile seepeale uue slogani, kaks tegelikult: 
エストニア しようがないでしょう 
Eesti – pole parata
エストニア 私は悪くない ソ連がわるかった 
Eesti – ma pole halb. Nõukogude Liit oli halb.
Kui Sho tänaval peksa ei saa, on kõik hästi. Sest üks-ühele, näost-näkku on kõik äge. Isegi saunavanamehed. Küsivad kõigepealt, kas ta räägib vene või eesti keelt ja siis hakkavad jutustama. 
Üks oli talle just seletanud, et kui naine on vana, siis ta naba on tisside vahel. 
Shol oli olemas kogu vajalik sõnavara nende õpetussõnade mõistmiseks.  
Siis ta ütleb veel, et eesti keel kõlab (või kõlavad eestlased?) kuidagi süüdimatult. 
Ükspäev ta muudkui korrutas kerglasel toonil: ma ei tea, ma unustasin… ma ei tea, ma unustasin… 
ma ei tea, ma unustasin koju. 
Ta ütleb, et jaapani keeles kõlab see fraas peaaegu kriminaalselt. 
Sho mõtles Eestile veel ühe slogani.
エストニア    責任をとらないふり 
Eesti – teeme nägu, et ei võta vastutust
Ja kui keegi talle peaks veel ütlema “tubli poiss”, siis ta vastab tülpinult: ma tean, et ma olen tubli poiss. 
Või hakkab rääkima: “kui ma oleksin tubli poiss, siis ma…” ja lisab midagi absurdset.
Nõnda siis. Rohkem polegi aega kirjutada. Nüüd peabki lennuki suunas minema hakkama. Loodan, et alla ei kuku. Ma juba nädala pärast tagasi, Sho on poole kauem. 

edusammud edu tarvis

Kuldnokamaffia ajab me aias mingit hämarat äri. Pidevalt on neid näha kavala näoga siia-sinna lendamas. 
Korra kiikusin aias, kui selja tagant kostus niisugust tuuseldamist, et hirm tuli peale.
Arvasin, et naabrinaine pühib lehti ja ühtlasi varjab end minu eest madala põõsa taga, aga pikemal uurimisel silmasin keset põõsastiku põrandat kuldnokka, kes julmalt lehti siia-sinna laiali pildus. Ja nad laulavad nii vingelt ikka.
Ma olen sel aastal vaadanud, kuidas kevad tuleb. Korralikult vaadanud ja näinud, kuidas lehed on nii pisikesed enne vihma ja juba nii suured kohe pärast vihma. 
Tõenäoliselt panen selliseid kevadasju tähele esimest või peaaegu esimest korda elus. 
Tavaliselt on kas must masendus või vähemalt stress või kurbus või hirm või ebakindlus mind just kevadeti pimestanud. 
Kaks kevadet kadusid mingite suurte katastroofide ja/või tragöödiate tõttu, kaks kuramuse makatöö pärast (esimesel korral loobusin ja lükkasin lõpetamise edasi), üks kindlasti bakatöö ja mitu lihtsalt kiirete eksamiperioodide tõttu. 
Lisaks veel vähemalt kolm kevadet kadus suure hirmu tõttu tuleviku ees – siis, kui esimest korda Jaapanist tagasi tulema pidin, kui baka läbi sai ja kui teist korda Jaapanisse minemiseks valmistusin. 
Ma üldse ei hakka kaheteistkümne kooliaasta kevadeid mainimagi. 
No mis värk sellega on ja kas mul on midagi viga?
Tragöödiad kõrvale jättes, siis selgelt on korduvaks mustriks kool ja selle rütmid. (Viga pole kunagi minus, vaid alati süsteemis, eks ole.) 
Jaapanis algab kooliaasta aprillist ja lõpeb veebruaris. Pool veebruari ja märts on vaba. August ja pool septembrit on ka vaba. Umbes nii vist, kooliti pisut erinev.
Mingis mõttes imelik korraldus, on ju 1. september ainus ja õige esimene koolipäev. 
Aga just selle kevadpimeduse vaimus ma hakkasin mõtlema, et äkki on nii loogilisem. Kevad on ju esimene aastaaaeg, tärkamine, algamine. Mitte sügis. Sügis on heal juhul lõpu algus.
Aga ega asi lõppe kooliga. Tõsised tööinimesed ka ei pruugi kevade tulekut tähele panna. Nii vähemalt räägitakse. Oih, puud on lehte läinud, oih, tulbid õitsevad, oih. Kõik see kipub üllatusena tulema. 
Kuigi kuus kuud on hambad ristis just kevadet oodatud. Kas pole nii? 
Niisiis, mul on käsil esimene tõeline kevad. Viimasel ajal kuulan koeraga jalutamas käies audioraamatuid. Ma nimelt võtsin luubi alla küsimuse, mida ette võtta, et rohkem raamatuid loeksin ja leidsin, et audioraamat lahendab järgmised probleemid: 
– mu kergesti väsivaid silmi pole vaja pingutada
– sellega saab tegeleda ükskõik kui kehvasti valgustatud ruumis, ka pimedas
– saab tegeleda samal ajal jalutades, joostes või aiatööd tehes, nõusid pestes, pesu kuivama pannes 
Raamatu kuulamine on isegi ägedam värk kui lugemine, sest jutustamine oli enne kirjutamist, lood enne kirjasõna. Jutustamine on elus. 
Ma ei tea, miks on mul vaja kõike põhjendada ja õigustada, aga on, sest ma olen lihtsalt selline põhjendaja ja õigustaja, sest…
Regasin end lehel scribd.com ja nüüd loen vastavalt tujule korraga seda ja teist ja kolmandat. Muuseas Elizabeth Gilberti raamatut “Committed”, mis õhutab neid naisi, kes tema esimesest raamatust inspireeritult lahutuse käsile võtsid, nüüd endale uue kaaslase leidma ja talle pühenduma. 
Nali naljaks, tegelikult mitte. Või siiski.
Julgen öelda, et iga kaaslasele pühendunud inimene on tõenäoliselt valdava osa raamatu mõttekäikudega juba isiklikult tuttav. Või olen ma lihtsalt nii special.   
Aga mõni asi on uus ka, näiteks huvitav fakt, et esimene abielunõustamise keskus loodi rassipuhtuse edendamiseks eugeenikute poolt. Esiteks Saksamaal, hiljem USAs.  
Abielu lõputut kujunemislugu kirjeldab raamat ülevaatlikult ja ka selle taustal on “traditsiooniliste väärtuste kaitsmine” üks kurbnaljakas lugu, aga see on juba teine teema. 
Ehk et täna kannan ette, et ma näen kevadet ja kuulan raamatuid. 
Edasi väärib märkimist, et ma hankisin endale kollased kummikindad ja esimest korda elus pesen ma nüüd nõusid kindad käes. Mul pole kunagi olnud mingit maniküüri, mida kaitsta ja ma pole end käte teemaga eriti vaevanud, aga ei tea, mis sel talvel juhtus, et kätele kuivusest lausa haavandid tekkisid. Kollaste kinnasteni jõudmine võttis muidugi kuid ja kuid.  
Ja viimane oluline asi – ma hakkasin jälle trenni tegema. Pean sellega iga päev tegelema, muidu ei tegele üldse. Lihtsam on teha midagi iga päev kui iga nädal, tundub. 
Alustasin nati liiga äkilise ülakehatrenniga, nii et pärast oli mitu päeva päris valus olla. Aga nüüd olen teinud pilatest veel ja veel ja Stellaga käime ujumas kah. Tähendab, oleme kahel korral käinud. Aga läheme veel. Saunamõnud ja värgid. Eile nägin kunstrindu.
Kui ma ujun konna, siis käed teevad palju tööd, aga jalad sugugi mitte. Mõtlesin, et kõigepealt teen pilatest jalgadele ja pepule ja siis lähen ujun õlgadele ja kätele. 
Nii tegin, kõik oli suurepärane.