sa ei saa kunagi!

Mmmm ma mõtlesin,  et suhtun Mikisse nagu vägistaja ohvrisse. 
“No tule-tule-tule,” ütlen ma kassi silitades.
“Ainult natukeneeeeee,” ütlen põgenevat kassi krabades, “ma tahan sind lihtsalt silitadaaaaa”.
“Aga ise sa oled nii pehme,” kassi voodile pikali lükates, “see on su enda süü.” 
Rõve paralleel, aga ma sain järsku aimu, kelleks ahistajad oma ohvreid peavad. Nagu kassiks, noh.
Rääkisin Shole ka. Tal läks hoobilt kassi kiusamise isu ära.
Nii et otsustasime kassi austusega suhtuma hakata.
Miki oli esimese päeva täitsa segaduses. Praegu ta istub pesumasina trumlis. 
Way Down We Go, mida viimati linkisin. Nüüd just sattusin live versioonile, mis on salvestatud vulkaani sees.
Nad on videos kõik seda nägu, nagu et “kelle mõte see vulkaan oli. See oli nii halb mõte.” Aga muidu on hästi võimas. 
K’ga rääkisime. Ütlesin: lapsepõlves, kui ma mõtlesin tulevikule, siis eeldasin, et hakkan suurena midagi oskama.
Kõigepealt ma muidugi ei oska, aga siis õpin, saan selgeks ja siis oskangi.
Aga oi mis piin see on, et need piirid nii uduseks jäävad.
Midagi tuleb hästi välja, aga vaevalt et seepärast, et õppisin.
Midagi ei oska, kuigi õppisin.
Midagi õppisin, nüüd justkui oskan, aga no “sain selgeks” on täielik liialdus.
Siis üks õhtu või päev tabas mind Suur Mõistmine, et ma ei saa kunagi päris kõike täielikult.
Pole lihtsalt võimalik. Alati jääb puudu, kas siis ajast või võimekusest või võimalustest või… A-la-ti jääb puudu – ja see on elu.
Keegi oleks pidanud seda mulle ütlema, kui 8aastane olin. Fakin waldorf-haridus, hoiavad lapsi vati sees.
Õpetaja oleks pidanud mulle näkku röökima: sa ei saa kunagi!
Aga ei, laseb oodata mul 22 aastat, et ma asjast ise aru saaks. 
Sho on makatöö pärast stressis. Viimaks ometi. Ta on muidu nii kõigutamatu. Mäletan, kuidas 12 tundi enne makakaitsmist oli mul nii paha, et ma ei suutnud rääkida. Makatööd ka ei osanud, puudu jäi ajast ja taibust. Aga elus on asjad nii, et makakraadi sain ikka kätte.
Sellest rääkisin ka K’le, et mingi 15aastase hilinemisega on minuni jõudnud uus põnev mure. Kõige täpsemini välja öeldes kõlab see: nkn kõik vihkavad mind. 
Ainus lahendus, mis ma probleemile seni leidnud olen, on vastata Sho küsimusele “millist teed sa tahad?” – “Palun mulle kõigile-meeldib-Maarja-must-piimaga-ja-paljupaljuMETT”.
Meil käis üks inimene asju rääkimas ja pärast ma hakkasin Shole seletama, mis ta rääkis, aga Sho ütles, et ta sai aru.
Need olid päris keerulised asjad, millest ta aru sai, nii et ma läksin otsustavalt eesti keelele üle.
Ma: no tõesti. Kui sa sellest kõigest juba aru said, siis ma ei näe põhjust, miks peaksime edasi üldse jaapani keeles rääkima.
Sho: njet! Estonski – njet!
Saunasõnavara kõik. Viimati vist kirjutasin Sho joobes saunakaaslastest. Aga hiljuti oli tal saunas veel põnevam.

Sho: サウナに本物のjoobes mees oli.
[Saunas oli päris]
Maarja: mis juhtus
Sho: turubamees tuli
Maarja: turvamees?
Sho: nii hälve
Maarja: halb
Sho: G4s mees. Kõige halbem.
Selle mõttega täna blogipostituse lõpetangi.

luksused, väärtused ja paste’imata copy’d

Vahel ma arvan, et olen jõudnud tõeliste väärtusteni. 
Vabadus olla ja teha ja otsustada on väärtus, samas kui mingid pisikesed asjad, mida poest järelmaksuga soetada saab, ei ole väärtuslikud. 
Sho võib tabureti peale siduda kinni kassi ronimispuu, et see kõrgem oleks, ja sinna veel suvalist helkivat ja krabisevat sodi lisada. Siis see kassikindlus ehk hunnik risu seisab uhkelt keset me elu-kööki. 
Kass rõõmustab, Sho rõõmustab ja ma ei tunne taburetist puudust. See on ju hea – rõõmu nimel risu keset kööki hoida. Maarja väärtused on paigas. 
Me elame pisikeses köök-toas ja sama väikeses magamistoas, kuhu Sho makatöö tarbeks ka kirjutuslaua pressisime. Koos suure koera ja hullu kassiga. Mõtlen, patt oleks rohkem tahta. 
Sokis võibki olla auk, tuba võibki kütta kõige odavama nökatsiga, autota on elu ökolill. Mulle meeldib mu 15 aastat vana talvemantel ja Sho katkise pandlaga seljakott, mida talt vahel laenutan.  
Aga järsku tuleb tõehetk: mõistan, et okei, ma nendest väikestest asjadest ei hooli üldse. Ma tahan elada justkui lihtsat elu. 
Asi on aga selles, et ma ei taha mitte autot, vaid autot koos sohvriga. Tahan tagasihoidlikku eluviisi & kortereid, maju ja aktsiaid. 
Petan ennast lihtsalt ahnuse loogilisi vaheetappe skippides.
Ise arvan, et olen lõpp-tagasihoidlik, kui tahan alustuseks ainult kahetoalist korterit & optimaalses suuruses maja. Kusjuures kasutan sõna “ja”, mitte “või”, sest mul on vaja aias lõket teha ka.
Shol on palju rõõme ja unistusi.
“Lähme Piirissaarele,” ütleb ta ja mina – unistusekärpija-naine, vastan iga kord järjest valjemalt: ei. 
Ta teostab oma sedalaadi unistusi ka. 
Näiteks käis ta vihmasel argipäeval veebruari alguses kahe gruusialasest sõbraga Narvas. 
Nad ootasid seal Tallinna-bussi, kui nende juures peatus piirivalveauto. Kolm piirivalvurit otsisid nad läbi ja küsisid dokumenti. 
Nad oleks muidugi võinud lihtsalt dokumenti küsida.
Küllap keegi koputas, et pagulased. 
Tegelt saan aru. Ainult hull käib sellisel ajal Narvas niisama turistiks, nii et ma Shole väga kaasa ei suutnud tunda. 
Ta unistab ka Lõuna-Eesti keelte kursusele minemisest. See on tore. Pomiseb arvuti taga omaette: üts, kats, latseke ja nii edasi. Rõõmustab, et sõna “istuma” asemel on “istma”, sest tal ei tule u-tähe välja hääldamine lihtsalt.
Üks Sho rõõme ja minu piinu on Alo TV. 
Me andsime teleka mingi kuu tagasi ära, sest ei osanud seda sihtotstarbeliselt kasutada. 
Aga paar päeva tagasi kirjutas Sho mulle tööle, et jesssssssss. Alo TVd saab netist vaadata!
Varem oli Alo TVl ainult üks reklaam, mis kutsus 10 sõbraga sauna. 
Sho alati rõõmustas, kui seda reklaami nägi, sest ta käib ka oma kümne “sõbraga” saunas. 
Ta on ikka totaalne sihtgrupp. 
Üle pika aja netist Alo TVd vaadates avastas Sho, et saunareklaam on asendunud muu reklaamiga.
Muutus raputas teda nii tugevalt, et ta pidi sellest mulle kohe FBs teada andma. 
Sho eesti keeles kirjutamise oskus on nati nadi. 
Ta tahtis kirjutada “tule 10 sõbraga sauna”, aga kirjutas “10 sobulaga”, mis on nii armas. 
Üks teine päev ma tutvustasin talle politsei FB kampaaniat, mis lõppes väljakutsete enim esinenud märksõnade sõnapilvega. 
Nagu me teame, domineerisid kolm sõna: joobes; mees; Tallinnas.
Eile oli Shol iganädalane saunapäev. Kirjutas mulle: joobes mees saunas. 
Pärast rääkis, et üks mees jõi saunas pool pudelit viina ära. Tõesti, Eestis on sellega probleeme, leidis. 
Ükspäev õhtustasime S’iga ja ta ütles: mul on mingi muna kõrva taga. Mingi asi, mida katsudes on tunda. Huvitav, mis see on.
Ma ütlesin: näita.
Siis vaatasin. 
Siis arutasime asja. 
Järsku S ütleb: äkki need on kõik need copy‘d. 
Ma: mis copy‘d?
S: no need copy‘d, mis sa paste‘imata jätad. Tead, kõik see copy to the clipboardcopy to the clipboard… vastutustundetu, väga vastutustundetu…
M: ja need täitmata missiooniga copy’d kogunevad su kõrva taha…?
Korraks röögatasin naerda ja siis vajusin mõttesse. 
Leidsime, et control+C vastutustundetu käppimine tuleb lõpetada – kui lihtne see kahe-näpu-liigutus ka poleks. 
Mõtlesime kõikide nende sümboolsete copy‘de peale, mis paste‘ini pole jõudnud. 
Ma mõtlesin mõne raamatu peale, mida ma üldse ei tagasta ja mingite nööpide peale, mida uuesti ette ei õmble. Tema mõtles autokooli peale. 
Praegu mõtlen igasugu asjade peale Jaapanis. Mingite sealsete sõpruste ja tööasjade peale. Üldse pole hea tunne. 
Oh, aga täna ma olin korraks kuulsus. Rongis piletikontrollija ütles, et ta just luges mu raamatut. 
Üks mu meelest lõpmata armas jutt veel. 
Alates sellest, kui Eestisse kolisime, on Sho oma vanaemaga pidanud regulaarset postkaardivahetust. Seekord tuli vanaemalt korraga kaks postkaarti. Ühel tavapärane jutt, aga teisele ta oli joonistanud toite, mis nad ükskord Sho emaga sõid. Täitsa lõpp.

toimetuleku mehhanismid

Sain eelmise postituse kohta nii palju positiivset tagasisidet ja rõõmustasin, et kirjutis kellelegi midagi tähendas (debiilikute edevuse laat), aga olin segaduses ka, sest lugejaid rõõmustas ju minu sügavalt masendav olek.  
Postituse kirja panemise hetkel polnud mul tegelikult häda midagi. Aga ma ei tea, mis pärast seda juhtus. Võib-olla oli asi selles, et sõnastasin kõik need asjad, mille pärast masendusse vajuda. Siis vajusin kaheks nädalaks sellisesse auku, et silme eest läks mustaks. 
Algul olin oma uuest saavutusest masendusrindel suures segaduses ja mõtlesin, mida peale hakata. Otsustasin, et meeleheitlikud ajad, meeleheitlikud abinõud ja võtsin mehaanilised lahenduskäigud ette: pilates ja s ja tantsimine ja ujumine. 
Tegin iga päev trenni, nii et valutas, ja püüdsin vajalikud ained õigetesse aju nurkadesse suruda. 
Tantsu puhul töötas NÖEP “Rihanna”. See laul on nagu vereülekanne. Isegi kui veri tekitab okset või minestust, on ülekannet vaja, et ellu jääda. 

Kellegi ees küll nii ei tantsiks, aga üksinda köögis on see parim tantsuretsept. Ka olen valmis deitima suht iga poisi või tüdrukuga, kes nii tantsib. 
Kui “Rihanna” on high, siis Röyksopp “Here She Comes Again” on low. Tuleb targalt doseerida.
Muuseas, kui keegi on huvitatud jaapani keele õppimisest, siis tulevast teisipäevast hakkan kaks korda nädalas algajaid õpetama. Gruppi mahub veel inimesi. Täpsema info jaoks võtke minuga e-kirjatsi või FB kaudu ühendust. Olen täitsa põnevil. Mõnusa kursuse kavatsen korraldada.
Võib-olla peaks siinkohal täpsustama, et ma ei näe tegelikult nii masendav välja kui blogis kõlan.

S kinkis mulle ühed ilusad sukkpüksid, mis talle endale ei sobinud ja ma korra kandsin neid lühikese seelikuga. Tulemuseks põiepõletik. 

Ravimid ei aidanud. Või ei võtnud ma ravimist piisavalt tõsiselt, igatahes oli mul mitu päeva ka füüsiliselt nõme, nii et s ja ujumine jäid toimetuleku mehhanismide arsenalist välja.
Ükskord Jaapanis oli nii hull, et läks neerudesse ja see valu oli väljakannatamatu. (Jõhvikatablette või umbrohuteed sealt naljalt ei leia.) 
Seega olin valmis seekord kohe antibiotse neelama, aga ravikindlustus pidi alles nädalapäevad hiljem kehtima hakkama, mis lükkas mu masendustrepist veel korruse võrra allapoole.
Õnneks üks käsimüügiravim ikka töötas. 
Sho toimetuleku mehhanism on saun. Ta vihtleb seal oma sõpradega üksteise selgasid, räägib eesti keeles juttu ja sai isegi ühe pea-aegu tööpakkumise.
Ükspäev tuli saunast, ma küsisin, kas rääkisid jälle eesti keeles. 
Ta ütles: ei, vene keeles rääkisin.
Ma: mis ütlesid? 
Ta: davai, tšau.
Ükspäev ütles Sho selliseid asju: 
Sho: hea mõte! 
Ma: ? 
Sho: Selver. 
Ma: ?? 
Sho: elus on maitset – A. Le Coq. Kindlalt edasi – Elron ja Reformierakond. 
What. Kollasel tiimil ja porgandikarva rongil on sama moto. Elusees ei teadnud, vaid lasin poliitikal oma alateadvusega mehkeldada. Häbitult, mu armsaid ronge ära kasutades.
Ma ei pane üldse tähele igasugu motosid ja asju. Sõpradega tuli miskipärast jutuks poekett. “No see kassipood, noh” öeldi. 
Ma: Maxima? 
Ta: Ei, Comarket!
Ma: Aga… Ma-ksss-ksss-ksss-ima. 
Okei, see oli sellel hetkel hea nali, võib-olla mitte enam praegu siin blogis. 
Kassidest rääkides, siis Sho jäljendab meie oma ülimalt nüansirikkalt. Ma alati hirnun nagu hobu, kui ta nurruma hakkab või kui talle midagi ei meeldi ja ta teeb sama nägu kui Miki, kui Mikile midagi ei meeldi. 
Ma olen selles mõttes hästi mugav kaaslane, et kui mulle mingi nali meeldib, siis võib seda mulle viis või kümme korda korrata, ma naeran ikka nii nagu esimesel korral. Eriti kui Sho seda teeb. Võibolla ka kui vend J nalja teeb. 
Mingil põhjusel õnnestus mul sellest august, mida ülal kirjeldasin, välja ronida. Ei saa päris hästi aru, kuidas see depressiooni ja mitte-depressiooni asi töötab.
Igatahes, kui seda pilti vaatan, mõtlen küll, et mis mul häda. Midagi pole häda. Kassi elul pole igatahes midagi häda.