sa ei saa kunagi!

Mmmm ma mõtlesin,  et suhtun Mikisse nagu vägistaja ohvrisse. 
“No tule-tule-tule,” ütlen ma kassi silitades.
“Ainult natukeneeeeee,” ütlen põgenevat kassi krabades, “ma tahan sind lihtsalt silitadaaaaa”.
“Aga ise sa oled nii pehme,” kassi voodile pikali lükates, “see on su enda süü.” 
Rõve paralleel, aga ma sain järsku aimu, kelleks ahistajad oma ohvreid peavad. Nagu kassiks, noh.
Rääkisin Shole ka. Tal läks hoobilt kassi kiusamise isu ära.
Nii et otsustasime kassi austusega suhtuma hakata.
Miki oli esimese päeva täitsa segaduses. Praegu ta istub pesumasina trumlis. 
Way Down We Go, mida viimati linkisin. Nüüd just sattusin live versioonile, mis on salvestatud vulkaani sees.
Nad on videos kõik seda nägu, nagu et “kelle mõte see vulkaan oli. See oli nii halb mõte.” Aga muidu on hästi võimas. 
K’ga rääkisime. Ütlesin: lapsepõlves, kui ma mõtlesin tulevikule, siis eeldasin, et hakkan suurena midagi oskama.
Kõigepealt ma muidugi ei oska, aga siis õpin, saan selgeks ja siis oskangi.
Aga oi mis piin see on, et need piirid nii uduseks jäävad.
Midagi tuleb hästi välja, aga vaevalt et seepärast, et õppisin.
Midagi ei oska, kuigi õppisin.
Midagi õppisin, nüüd justkui oskan, aga no “sain selgeks” on täielik liialdus.
Siis üks õhtu või päev tabas mind Suur Mõistmine, et ma ei saa kunagi päris kõike täielikult.
Pole lihtsalt võimalik. Alati jääb puudu, kas siis ajast või võimekusest või võimalustest või… A-la-ti jääb puudu – ja see on elu.
Keegi oleks pidanud seda mulle ütlema, kui 8aastane olin. Fakin waldorf-haridus, hoiavad lapsi vati sees.
Õpetaja oleks pidanud mulle näkku röökima: sa ei saa kunagi!
Aga ei, laseb oodata mul 22 aastat, et ma asjast ise aru saaks. 
Sho on makatöö pärast stressis. Viimaks ometi. Ta on muidu nii kõigutamatu. Mäletan, kuidas 12 tundi enne makakaitsmist oli mul nii paha, et ma ei suutnud rääkida. Makatööd ka ei osanud, puudu jäi ajast ja taibust. Aga elus on asjad nii, et makakraadi sain ikka kätte.
Sellest rääkisin ka K’le, et mingi 15aastase hilinemisega on minuni jõudnud uus põnev mure. Kõige täpsemini välja öeldes kõlab see: nkn kõik vihkavad mind. 
Ainus lahendus, mis ma probleemile seni leidnud olen, on vastata Sho küsimusele “millist teed sa tahad?” – “Palun mulle kõigile-meeldib-Maarja-must-piimaga-ja-paljupaljuMETT”.
Meil käis üks inimene asju rääkimas ja pärast ma hakkasin Shole seletama, mis ta rääkis, aga Sho ütles, et ta sai aru.
Need olid päris keerulised asjad, millest ta aru sai, nii et ma läksin otsustavalt eesti keelele üle.
Ma: no tõesti. Kui sa sellest kõigest juba aru said, siis ma ei näe põhjust, miks peaksime edasi üldse jaapani keeles rääkima.
Sho: njet! Estonski – njet!
Saunasõnavara kõik. Viimati vist kirjutasin Sho joobes saunakaaslastest. Aga hiljuti oli tal saunas veel põnevam.

Sho: サウナに本物のjoobes mees oli.
[Saunas oli päris]
Maarja: mis juhtus
Sho: turubamees tuli
Maarja: turvamees?
Sho: nii hälve
Maarja: halb
Sho: G4s mees. Kõige halbem.
Selle mõttega täna blogipostituse lõpetangi.

luksused, väärtused ja paste’imata copy’d

Vahel ma arvan, et olen jõudnud tõeliste väärtusteni. 
Vabadus olla ja teha ja otsustada on väärtus, samas kui mingid pisikesed asjad, mida poest järelmaksuga soetada saab, ei ole väärtuslikud. 
Sho võib tabureti peale siduda kinni kassi ronimispuu, et see kõrgem oleks, ja sinna veel suvalist helkivat ja krabisevat sodi lisada. Siis see kassikindlus ehk hunnik risu seisab uhkelt keset me elu-kööki. 
Kass rõõmustab, Sho rõõmustab ja ma ei tunne taburetist puudust. See on ju hea – rõõmu nimel risu keset kööki hoida. Maarja väärtused on paigas. 
Me elame pisikeses köök-toas ja sama väikeses magamistoas, kuhu Sho makatöö tarbeks ka kirjutuslaua pressisime. Koos suure koera ja hullu kassiga. Mõtlen, patt oleks rohkem tahta. 
Sokis võibki olla auk, tuba võibki kütta kõige odavama nökatsiga, autota on elu ökolill. Mulle meeldib mu 15 aastat vana talvemantel ja Sho katkise pandlaga seljakott, mida talt vahel laenutan.  
Aga järsku tuleb tõehetk: mõistan, et okei, ma nendest väikestest asjadest ei hooli üldse. Ma tahan elada justkui lihtsat elu. 
Asi on aga selles, et ma ei taha mitte autot, vaid autot koos sohvriga. Tahan tagasihoidlikku eluviisi & kortereid, maju ja aktsiaid. 
Petan ennast lihtsalt ahnuse loogilisi vaheetappe skippides.
Ise arvan, et olen lõpp-tagasihoidlik, kui tahan alustuseks ainult kahetoalist korterit & optimaalses suuruses maja. Kusjuures kasutan sõna “ja”, mitte “või”, sest mul on vaja aias lõket teha ka.
Shol on palju rõõme ja unistusi.
“Lähme Piirissaarele,” ütleb ta ja mina – unistusekärpija-naine, vastan iga kord järjest valjemalt: ei. 
Ta teostab oma sedalaadi unistusi ka. 
Näiteks käis ta vihmasel argipäeval veebruari alguses kahe gruusialasest sõbraga Narvas. 
Nad ootasid seal Tallinna-bussi, kui nende juures peatus piirivalveauto. Kolm piirivalvurit otsisid nad läbi ja küsisid dokumenti. 
Nad oleks muidugi võinud lihtsalt dokumenti küsida.
Küllap keegi koputas, et pagulased. 
Tegelt saan aru. Ainult hull käib sellisel ajal Narvas niisama turistiks, nii et ma Shole väga kaasa ei suutnud tunda. 
Ta unistab ka Lõuna-Eesti keelte kursusele minemisest. See on tore. Pomiseb arvuti taga omaette: üts, kats, latseke ja nii edasi. Rõõmustab, et sõna “istuma” asemel on “istma”, sest tal ei tule u-tähe välja hääldamine lihtsalt.
Üks Sho rõõme ja minu piinu on Alo TV. 
Me andsime teleka mingi kuu tagasi ära, sest ei osanud seda sihtotstarbeliselt kasutada. 
Aga paar päeva tagasi kirjutas Sho mulle tööle, et jesssssssss. Alo TVd saab netist vaadata!
Varem oli Alo TVl ainult üks reklaam, mis kutsus 10 sõbraga sauna. 
Sho alati rõõmustas, kui seda reklaami nägi, sest ta käib ka oma kümne “sõbraga” saunas. 
Ta on ikka totaalne sihtgrupp. 
Üle pika aja netist Alo TVd vaadates avastas Sho, et saunareklaam on asendunud muu reklaamiga.
Muutus raputas teda nii tugevalt, et ta pidi sellest mulle kohe FBs teada andma. 
Sho eesti keeles kirjutamise oskus on nati nadi. 
Ta tahtis kirjutada “tule 10 sõbraga sauna”, aga kirjutas “10 sobulaga”, mis on nii armas. 
Üks teine päev ma tutvustasin talle politsei FB kampaaniat, mis lõppes väljakutsete enim esinenud märksõnade sõnapilvega. 
Nagu me teame, domineerisid kolm sõna: joobes; mees; Tallinnas.
Eile oli Shol iganädalane saunapäev. Kirjutas mulle: joobes mees saunas. 
Pärast rääkis, et üks mees jõi saunas pool pudelit viina ära. Tõesti, Eestis on sellega probleeme, leidis. 
Ükspäev õhtustasime S’iga ja ta ütles: mul on mingi muna kõrva taga. Mingi asi, mida katsudes on tunda. Huvitav, mis see on.
Ma ütlesin: näita.
Siis vaatasin. 
Siis arutasime asja. 
Järsku S ütleb: äkki need on kõik need copy‘d. 
Ma: mis copy‘d?
S: no need copy‘d, mis sa paste‘imata jätad. Tead, kõik see copy to the clipboardcopy to the clipboard… vastutustundetu, väga vastutustundetu…
M: ja need täitmata missiooniga copy’d kogunevad su kõrva taha…?
Korraks röögatasin naerda ja siis vajusin mõttesse. 
Leidsime, et control+C vastutustundetu käppimine tuleb lõpetada – kui lihtne see kahe-näpu-liigutus ka poleks. 
Mõtlesime kõikide nende sümboolsete copy‘de peale, mis paste‘ini pole jõudnud. 
Ma mõtlesin mõne raamatu peale, mida ma üldse ei tagasta ja mingite nööpide peale, mida uuesti ette ei õmble. Tema mõtles autokooli peale. 
Praegu mõtlen igasugu asjade peale Jaapanis. Mingite sealsete sõpruste ja tööasjade peale. Üldse pole hea tunne. 
Oh, aga täna ma olin korraks kuulsus. Rongis piletikontrollija ütles, et ta just luges mu raamatut. 
Üks mu meelest lõpmata armas jutt veel. 
Alates sellest, kui Eestisse kolisime, on Sho oma vanaemaga pidanud regulaarset postkaardivahetust. Seekord tuli vanaemalt korraga kaks postkaarti. Ühel tavapärane jutt, aga teisele ta oli joonistanud toite, mis nad ükskord Sho emaga sõid. Täitsa lõpp.

toimetuleku mehhanismid

Sain eelmise postituse kohta nii palju positiivset tagasisidet ja rõõmustasin, et kirjutis kellelegi midagi tähendas (debiilikute edevuse laat), aga olin segaduses ka, sest lugejaid rõõmustas ju minu sügavalt masendav olek.  
Postituse kirja panemise hetkel polnud mul tegelikult häda midagi. Aga ma ei tea, mis pärast seda juhtus. Võib-olla oli asi selles, et sõnastasin kõik need asjad, mille pärast masendusse vajuda. Siis vajusin kaheks nädalaks sellisesse auku, et silme eest läks mustaks. 
Algul olin oma uuest saavutusest masendusrindel suures segaduses ja mõtlesin, mida peale hakata. Otsustasin, et meeleheitlikud ajad, meeleheitlikud abinõud ja võtsin mehaanilised lahenduskäigud ette: pilates ja s ja tantsimine ja ujumine. 
Tegin iga päev trenni, nii et valutas, ja püüdsin vajalikud ained õigetesse aju nurkadesse suruda. 
Tantsu puhul töötas NÖEP “Rihanna”. See laul on nagu vereülekanne. Isegi kui veri tekitab okset või minestust, on ülekannet vaja, et ellu jääda. 

Kellegi ees küll nii ei tantsiks, aga üksinda köögis on see parim tantsuretsept. Ka olen valmis deitima suht iga poisi või tüdrukuga, kes nii tantsib. 
Kui “Rihanna” on high, siis Röyksopp “Here She Comes Again” on low. Tuleb targalt doseerida.
Muuseas, kui keegi on huvitatud jaapani keele õppimisest, siis tulevast teisipäevast hakkan kaks korda nädalas algajaid õpetama. Gruppi mahub veel inimesi. Täpsema info jaoks võtke minuga e-kirjatsi või FB kaudu ühendust. Olen täitsa põnevil. Mõnusa kursuse kavatsen korraldada.
Võib-olla peaks siinkohal täpsustama, et ma ei näe tegelikult nii masendav välja kui blogis kõlan.

S kinkis mulle ühed ilusad sukkpüksid, mis talle endale ei sobinud ja ma korra kandsin neid lühikese seelikuga. Tulemuseks põiepõletik. 

Ravimid ei aidanud. Või ei võtnud ma ravimist piisavalt tõsiselt, igatahes oli mul mitu päeva ka füüsiliselt nõme, nii et s ja ujumine jäid toimetuleku mehhanismide arsenalist välja.
Ükskord Jaapanis oli nii hull, et läks neerudesse ja see valu oli väljakannatamatu. (Jõhvikatablette või umbrohuteed sealt naljalt ei leia.) 
Seega olin valmis seekord kohe antibiotse neelama, aga ravikindlustus pidi alles nädalapäevad hiljem kehtima hakkama, mis lükkas mu masendustrepist veel korruse võrra allapoole.
Õnneks üks käsimüügiravim ikka töötas. 
Sho toimetuleku mehhanism on saun. Ta vihtleb seal oma sõpradega üksteise selgasid, räägib eesti keeles juttu ja sai isegi ühe pea-aegu tööpakkumise.
Ükspäev tuli saunast, ma küsisin, kas rääkisid jälle eesti keeles. 
Ta ütles: ei, vene keeles rääkisin.
Ma: mis ütlesid? 
Ta: davai, tšau.
Ükspäev ütles Sho selliseid asju: 
Sho: hea mõte! 
Ma: ? 
Sho: Selver. 
Ma: ?? 
Sho: elus on maitset – A. Le Coq. Kindlalt edasi – Elron ja Reformierakond. 
What. Kollasel tiimil ja porgandikarva rongil on sama moto. Elusees ei teadnud, vaid lasin poliitikal oma alateadvusega mehkeldada. Häbitult, mu armsaid ronge ära kasutades.
Ma ei pane üldse tähele igasugu motosid ja asju. Sõpradega tuli miskipärast jutuks poekett. “No see kassipood, noh” öeldi. 
Ma: Maxima? 
Ta: Ei, Comarket!
Ma: Aga… Ma-ksss-ksss-ksss-ima. 
Okei, see oli sellel hetkel hea nali, võib-olla mitte enam praegu siin blogis. 
Kassidest rääkides, siis Sho jäljendab meie oma ülimalt nüansirikkalt. Ma alati hirnun nagu hobu, kui ta nurruma hakkab või kui talle midagi ei meeldi ja ta teeb sama nägu kui Miki, kui Mikile midagi ei meeldi. 
Ma olen selles mõttes hästi mugav kaaslane, et kui mulle mingi nali meeldib, siis võib seda mulle viis või kümme korda korrata, ma naeran ikka nii nagu esimesel korral. Eriti kui Sho seda teeb. Võibolla ka kui vend J nalja teeb. 
Mingil põhjusel õnnestus mul sellest august, mida ülal kirjeldasin, välja ronida. Ei saa päris hästi aru, kuidas see depressiooni ja mitte-depressiooni asi töötab.
Igatahes, kui seda pilti vaatan, mõtlen küll, et mis mul häda. Midagi pole häda. Kassi elul pole igatahes midagi häda.

elamine debiilikutele

Tulin läbi metsatuka nagu läbi mingi… ohtliku paiga. Männiokstelt kukkus suuri lumelahmakaid, pidevalt ja kaootiliselt. Balti jaamas libastusin ühes kohas, mis silma järgi üldse libe ei olnud ja olin kindel, et kukun, aga ime juhtus ja tasakaal püsis. Nii valus oleks olnud. Siis läksin vanalinna ja paar meetrit otse minu ees maandus järjekordne lahmakas lund katuselt. 
Ringi liikuda on ohtlik. Võib-olla mitte nii ohtlik kui Süürias või Jeemenis või Somaalias.

Käsiraamat “Elamine debiilikutele” on inspireeritud sarjast for dummies ja selle sümboolseks alguseks paneksin hetke umbes aasta tagasi, kui mina ja M istusime mingi argipäeva napilt pärastlõunasel ajal jälle kohvikus, mõlemad sissetuleku ja tulevikuvisioonita, sõime kooki ja rüüpasime kohvi.

Kui maksmiseks läks, siis selgus, et M’i kaardil pole raha.
Mina, nagu boss, tõstsin käe: pange kõik minu arvele.
Edasi läksin Selverisse midagi ostma, aga tuli välja, et mu arvel on järel 40 eurosenti.

Umbes nädal hiljem istusime M’iga jälle argipäeva ebamäärasel kellaajal kohvikus Komeet – endiselt kaks sissetuleku ja tulevikuvisioonita töötut -, jõime kohvi ja sõime kooki ja mõtlesime, et küll eelmisel korral läks ikka napilt.

Ma arvan, et sellest tekkis meil omavahelises suhtluses uus kood – debiilikutele. Ühtlasi valmis esimene peatükk raamatus “Majandamine debiilikutele – kuidas käia oma viimase rahaga ringi nagu lollpea.”

Aa, mu reied on paksud!
Aga üks ütles, et reierasv on beebile vajalik. Kui rasedaks jääda, siis beebi kasutab kõhus kõigepealt reiepeki ära – “Dieedipidamine debiilikutele”.

Aga see käsiraamat on mu elu.

Juba ammu mõtlesin, et viskaks oma praeguse arvuti ära ja hangiks asemele sellise, millel ei ole kriime ja mis ei ole aeglane.
Mac (mu “2000eurone facebookimasin”), mille magistritöö kirjutamise ettekäändel Sholt mõned aastad tagasi ärandasin, on nõme ja ma vajan uut. Kuigi meie väljaminekud on endiselt kordi suuremad kui sissetulekud. 
Olin kuid veendunud, et varsti ostan uue. Ootan lihtsalt, kuni uue põlvkonna SSDga versioon välja tuleb.

Aga siis üks jaapanlasest töökaaslane küsis mu käest: miks sa uut arvutit tahad.
Ta hääl kõlas rahulikult, selliselt, nagu ma alati mõistuse hääle kõla ette olen kujutanud.
Ma: see on aeglane ja nõme ja…
Ta: pane sellele SSD sisse, hoopis teine kvaliteet. Sul on ju hea ja kallis arvuti.

Sain aru, et ma olen debiilik ja läksime Shoga kaubanduskeskusesse, et alustuseks osta rohkem mälu. Mu arvutil oli naeruväärselt vähe mälu ja seepärast ei funktsioneerinud ta oma kvaliteedi vääriliselt. 

Elu Jaapanis ajas mingid asjad mu jaoks täiesti vussi. Näiteks raha väärtuse.
Kui mulle mu esimesed normaalse toote 1000protsendise hinnaga brändiasjad kingiti, siis valutasin südant, mõeldes, mida kõike palju mõistlikumat selle rahaga teha oleks saanud.

Aga siis harjusin ära.

Vahemärkusena, teate seda kuulsat eesseed-kõnet, mis räägib, kuidas elada. Seal on selline fraas: 
Live in New York City once but leave before it makes you hard. 
Live in northern California once but leave before it makes you soft.

New Yorgi asemel mõtlesin Eesti peale, aga California kohal oli Tokyo.

Ma läksin Jaapanis nii pehmoks kätte.
Selliseks pehmoks, kes Eestisse tulles muretses: kuidas ma rongist välja saan, kui keegi mulle ei ütle, kumma poole rongiuksed avanevad. Kuidas suudan turvaliselt astuda üle 10 cm pikkuse lõhe rongi ja perrooni vahel, kui keegi ei ütle: ettevaatust, rongi ja perrooni vahel on lõhe.
Ja veel selliseks muidugi-on-mul-kõige-uuem-Apple’i-toode-pehmoks.

Ma olen endiselt natuke Tokyo-pehmo. Isegi poolteist aastat hiljem. Aga vaikselt-vaikselt tahenen ja otsus soetada 100 euro eest juppe, mis arvuti heaks teevad, mitte tuhande-paari euro eest uus arvuti – sest ma ei saa seda endale lubada! – on suur samm.

Läksime kaubanduskeskusesse esiteks selleks, et osta mälu. Poemüüja oli sümpa. Ta kaelal oli jaapani keeles kirjas “usaldus”.
Onju sümpa müüja, ütlesin pärast Shole.
Sho ütles: ta mõjus väga usaldusväärselt.

Teiseks oli kaubanduskeskust vaja külastada selleks, et Sho tahtis teada, millises poes täpsemalt see turvamata turvakaamera on, mida netist turvamata turvakaamerate lehelt vabalt näha saab. Jep, selline leht on olemas.

Õhtul vaatasime arvutist juveelipoe turvakaamera pilti nagu õhtust draamasarja. “Ta mängib mobiiliga! Ta pani telefoni kinni! Üks külastaja tuli! Külastaja lahkus! Ta pühib vitriine! Ta sulges poe! Ta kustutas tule!” Pingeline.
Küberturvalisus debiilikutele.
Sho ütles: näed, see on selle kaamera registrikood.
Ma: mhmh
Sho: selle arvuti, mille taga poemüüja on, kood on kindlasti sarnane. Tõenäoliselt viimane number on üks madalam või kõrgem.
Ma: mhmh
Sho: kui selle numbri kätte saab, siis…
Ma: aga proovi!
Sho: ma ei tea, see on juriidiliselt hall ala. Ei tasu vist.
Ma: no okei. 
Üks õhtu voodis jageleme tekkide ja voodipooltega, eesti keeles:
Sho tõmbab teki tihedalt enda ümber ja siis tõmbab sõrmega joone kahe voodipoole vahele: sinu pool on pagulasepool. Minu pool on meie maa pool.
Poliitika debiilikutele.

Mõni jaanuarihommik ärkan üles ja mõtlen, et see kõik pole seda väärt ja siis mõtlen: kas ma tõesti tahan end ära tappa seepärast, et ma olen ebakindel ja võib-olla kõik asjad ei õnnestu. Enekas debiilikutele?

Sho paanitses ükskord, et meil saab raha varsti otsa.
Mis me siis teeme, küsisin. Mis me teeme, kui sa pärast kooli tööd ei leia ja kui mu ettevõtmistest midagi välja ei tule.
Sho ütles, et siis tuleb end küll ära tappa.
Haha, jaapanlane! naersin.
Ma ütlesin: Jaapanis tapab end igal aastal 25 tuhat inimest. Sho, palju see päevas teebki?
Sho: mingi 70 enesetappu päevas.
Ma: kui Eestis igal aastal 25 tuhat inimest end tapaks, kauaks eestlasi jätkuks?
Siis me hakkasime naerma. Kohatu küll, aga hakkasime. Appi, eestlasi on nii vähe, mhahaha.
Majandamine debiilikutele: kõige parem on kulutada igapäevaelus ära need tuhanded, mis iseeneesest kopsaka korteri pangalaenu sissemaksena kvalifitseeruksid.

Ja siis, kui tuhanded on otsas, ei jäägi muud üle kui “kassapidajaks”. Sest kümme tuhat eurot varem – isegi viis tuhat eurot varem -, ei suutnud me veel välja mõelda plaani, kuidas täpselt panustada rohkem tulevikku ja vähem restoranidesse.

Me oleks võinud selle raha eest ka teha aasta pikkuse reisi ümber maailma, aga valisime Eesti jaanuari. Elamine debiilikutele. 
Talv on juba olnud liiga pikk ja vaikselt hakkavad lähenema kolme mu elu kõige kohutavama sündmuse tähtpäevad, nii et lubage mulle pisut satiirilist pilku iseendale. Satiiri alternatiiv oleks enesehaletsus.

Sho tegi endale suppi ja sõi kaks nädalat vana kõva saia, kuidagi kägaras tooli peal, sest köögilauda meil pole.

Ütlesin Shole: appi, kuhu sa jõudnud oled. Sa võiksid teha Jaapanis karjääri ja koguda raha ja sul võiks olla naine ja lapsed.
Aga Ida-Euroopa pruut on sind vedanud siia külma mülkasse, kulutand ära kõik su säästud ja nüüd sa sööd seda vana saia me räpases lauata köögis…

Sho ütles: aga ma ei taha elada Jaapani pereelu. See oleks kohutav.
Tahan elada… Lonniga. Vaatas hellal pilgul koerale otsa. Selle asemel, et mulle otsa vaadata.

Aga et asi nüüd segaseks ei jääks, ütlen, Eesti jaanuar on meie valik ja meil on selle üle hea meel. Iga päev on tore päev, palju toredam kui pangalaenu sissemakse.

Lihtsalt loodan, et K lemmiktsitaat, mida ta mulle vähemalt kaks korda meelde tuletanud on, vastab tõele.
See on Dorothy Parkerilt: take care of the luxuries and the necessities will take care of themselves. 
Siiani on see tõsi olnud, peab olema ka edaspidi. Muidu oleme kaelani soos.

Lõpetuseks mõni tellimuspilt Mikist:

Siis, kui ta magab süles nunnult. 

Kui ta mängib munnult 

Kui ta mängib nagu tõeline kiskja.
Kui ta jälle magab nunnult. 

Ütlen ausalt, et sellisesse asendisse tuleb nad panna. Niisama seda ei juhtu. Aga heal päeval nad lepivad mu tungiva asendisoovitusega. Kuigi koera silmist võib lugeda, mida ta asjast tegelikult arvab.

kuidas kassipatenti kirjutada

Sho edastas mulle tähelepaneku, et ma ütlen kassile ja koerale eesti keeles ainult üht: kas sa saad!

Ükspäev tõi Sho mulle šokolaadi ja ma sõin kõik ära ilma, et ta ise ühtki tükki saaks.
Sho vaikne monoloog: 

Miki-Miki! Kus on minu šokolaadi… Maarja kõhtus? Oi-oi, see on probleem. Kas sa saad, Maarja.

Ükspäev helistasin H’le, et üht asja küsida ja ühtlasi tõdesime, et inimesele helistamine ja jutu puhumine on harvaks ja eksootiliseks muutunud.
H rääkis oma kassist, kes on nagu nemad: korda armastav, rahulik, harmooniline. Korra oli kassil (kes muidu kunagi tuppa ei tee) tõsine häda ja siis ta tegi selle otse inimeste vetsupoti kõrvale.

Ma rääkisin seepeale, kuidas meie Miki oksendas üks öö otse tekikoti sisse.
Miki on kaos nagu me ise. Kui tal tuleb hull tuur peale, siis võtab ta kaugelt koridorist hoogu ja sööstab täiskiirusel läbi köögi ja mööda kardinat üles puule.
Edukas sooritus põrandalt kardinapuule võtab tal sekund-paar. Aga paljud sooritused pole nii edukad ja ma taban ta kardnalt. Säärase perspektiivitu soorituse korral jääb ta kardinale rippuma. Sirutan käed, ütlen, it’s over, Miki, it’s over ja ta kukutab end resigneerunult selili mu kätele.

Veidi hiljem teeb muidugi uue katse. Ühe korra pani jälle koridorist täiskiirusel, aga ma istusin diivanil, mis on kardina ees ja toimib üldiselt hüppelauana.
Kass kihutas minu suunas ja ma sirutasin kaks kätt pea kohale. Püüdsin lendava kassi kinni. Nagu see kuulus stseen filmist “Dirty Dancing“.
Aga kui hull tuur üle läheb, siis on ta täiega pehmo ja magab mu embuses ja siis on mu nina tema pehmes kasukas.

Mul oli tõlkimistöö jaoks abi vaja, nii et Sho seletas mulle patentide loomust ja struktuuri kassi ja koera näitel.
Miki ja Lonni patendid kõlasid umbes, et Claim I neljajalgne, nina ja kõrvadega.
Claim II karvane koduloomakujuline, seejuures Claim III külvab segadust ja nurub pai ronides Claim IV mööda kardinaid, öeldes mjau või Claim V poriste käppadega diivanile, öeldes auhh. 
Siis ta andis mulle lugeda yukimi daifuku jäätise patenti. See on täiega maitsev jäätis, sees on vanillijäts ja välimine kiht on imepehme mochi.  Sho luges patenti mulle ette, endal suu sülge täis. On see nüüd patent või on see retsept…
Ilma talumise viimane piir on käes. Mis mõttes on meil kaks novembrit järjest. Või nagu keegi FBs kirjutas, oktember. Ma parandaks: oksember. 
Kirjutasin oma järgmise aasta kalendermärkmiku oktoobri esimesele nädalale meeldetuletuse broneerida detsembriks lõunamaareis. Kirjarelvaks kehv pliiats.
Aga muidu mõtisklen viimase kümne aasta üle. Viimased nädalad pidevalt. Et mis on juhtunud sellest ajast peale, kui ma olin 20 ja mida see tähendab. Ma arvan, et järgmise postituse kirjutangi sellest.

kogemused, kohad ja kohalikud

Kaotasin eile D-terminali või Viru Keskuse kandis 25 eurot. Ühe roheka ümbriku sees on. Pakun leidjale vaevatasu 25 eurot. 

Ütlen nii ja tunnen end jälle olukorra peremehena.
Kusjuures täna jätsin oma rahakoti Sõõrikukohviku toolile. Kümmekond minutit ootas see mind seal.

Sho eesti keele sõnavaras on vähemalt kaks ajastuspetsiifilist sõna. Üks on “pagulane”. Õigemini ta kasutab omastavat vormi, räägib pagulase-pagulase.
Paljudel eesti keele õppijatel jääb omastav kääne kõigepealt meelde, eriti jaapanlastel, küllap seepärast, et see lõpeb täishäälikuga.

Teine sõna on OÜtamine.
Mina olen tõsine OÜtaja, võib-olla mitte selle sõna maksuameti sõnastiku tähenduses, aga mul on nüüdseks kolm OÜ’d ja üks MTÜ. Silm ka ei pilgu.

 Mõtlesin isegi mõistatuse välja: mõista-mõista, mis on üks T, üks Ü, kolm O’d, neli Ü’d? – Maarja!

Sho tegi laupäeval mitu purki õunamoosi ja siis läks sauna.

Lehed muudkui langevad. Eelmisel aastal oli kõikidel naabritel patakas punaseid kilekotte, millesse lehti pakkida. Sho tahtis meile ka, tookord vandudes, et järgmisel aastal kindlasti hangime punased kotid.
Nüüd on jälle kilekotiaasta käes. Kust kilekotte saab, küsisin. 
Sho ütles, üks hetk, ma vaatan Nõmme Sõnumitest. 
Sirvis telefonis lehte (võimalik, et NS on tal kiirvalikutes), ütles, et Nõmme Kultuurikeskusel on 70. juubel, aga kilekottide kohta pole praegu midagi kirjas.
Sho on kohalik.
Eelmisel nädalal käisin ühes Lasnamäe koolis Jaapanist rääkimas. Tagasi kooli. 
Ütlesin Shole, et lähen sinna kooli. Sho ütles, aa, see on seal. Kena kant, kena kant.

Miks ta seda teab…
Tegelikult ta suvel käis vahepeal üksinda rattaga tiirutamas. Vahel helistasin, kus sa oled. Siis vastas, olen Põhja-Tallinnas, olen Sakus, olen Lasnamäel…

Ükspäev käis K külas ja ma rääkisin talle, kuidas Sho teab paremini kui mina, kus mis asub, näiteks see Lasnamäe kool. Siis Sho lisas, et jah, selle kooli kandis on üks tuletorn ja… 
Lasnamäel? Tuletorn? 
Sho: jah, kaks tuletorni tegelikult.
Me K’ga võtsime hetke, et šokist toibuda. 
K ütles: mina eestlasena ütlen, et Lasnamäel EI OLE tuletorne. 
Sho: on! on! Selleks, et laevad Tallinna lahte saaks, on Lasnamäel kaks tuletorni. 
K: aga mina… eestlasena… 
Ok, nali naljaks.
Õpin ja kogen. Mul on nii huvitavad tööd. Päevasel ajal mõtlen, et vau, nii palju uut ja huvitavat valdkondadest, millega arvasin, et mitte kunagi kokku ei puutu. Öösiti jälle närin küüsi, et kas olen hull, et ma need asjad kõik ette olen võtnud.
Ja siis veel, et kuigi entusiastlikult sebin kõiki neid asju, siis tegelikult tean, et mitte millelgi pole mõtet ja ma olen universumi mõttes kasutu tolmukübe, kes elab vaid sekundi ja kelle probleemid pole igaviku taustal isegi naeruturtsatust väärt.

Nüüd ma sebin aga ringi, nagu kõigel oleks mõte. Olen elevil ja mõtlen, et vot kui tore ja kui põnev ja kui see ja teine eesmärk täituks, küll siis oleksin rahuldatud.
Aga samas tean koguaeg, et depressiooni-Maarjal on tegelikult õigus. Et see tolmukübe on rohkem reaalsus kui mingid eesmärgid ja mingi rahuldus. Aga miks ma siis sebin?
Selline dissonants. Ma sõnastasin probleemi hiljuti K’ga tsättides, aga see on olnud juba kuude kaupa niiviisi ja ma ei suuda asja lahti hammustada.

Ühe uue täiesti teist liiki kogemuse korraldas Joonas. Ta laenutas sõbralt need prillid, millega saab mängida arvutimänge nii, et sa ise oled mängus sees. Siis me proovisime esiteks üht sellist, kus sa oled roboti sees kõrbes ja otsid teisi roboteid ja tulistad. Päris hull, vaatad alla, siis näed enda keha, mis pole enda keha. Vaatad selja taha, näed kokpiti sisu.

Siis proovisime ameerika mägede mängu. See oli klassikaliselt hullumeelne. Istun tavalisel toolil Joonase arvuti taga, aga hoian kümne küünega sellest kinni, et kujuteldav gravitatsioon mind toolilt maha ei paiskaks. Pärast oli süda paha.

Aga see, mis tõsiselt kummitama jäi, oli mitte mäng, aga kogemus. Kõigepealt ma istusin paati, mis oli nii selges vees, et põhi paistis. Ümber olid imelised mäed ja puud, siis oli natuke õudseid lõustasid, siis olin järsku keset tuld ja lõpuks läksin valgusesse. Noh, nagu pärast surma. Ületad jõe ja… Suremise kogemine.
See oli sürr. Võtsin prillid peast, olin jälle venna elutoas. Aga kogemus kummitas mind päevi ja päevi.

Hull värk, ma ütlen. Tulevik on täna. Üks küberkaitse-superstaar rääkis Pealtnägijas, et see moment, kui inimene loob endast intelligentsema olendi, on pöördeline. Ma mõtlesin, et fak-tõesti.
Sel hetkel, kui inimene kukub maailma nr 1 positsioonilt maailma nr 2 positsioonile, on ta sisuliselt juba kaotaja.
Fak! Mida me teeme!
Õpetame arvutile fakin eetikat või? Kui kõik arvutused näitavad, et planeet Maad kõige hullemini kurnav viirus on inimene… Vajalik tulevikueriala on arvutipsühholoog ja -läbirääkija.

South Parki üleeelmine osa oli muidu ülihea. Rääkis Kalamajast ja Telliskivist.

Miki on juba päris pikk pooleaastane kõuts.

lepatriinumajandus

Ühel õhtul voodis.
Sho: Riigimetsa Majandamise Keskus….
Maarja: ?

Sho: Riigikassi majandamise keskus… riigi koeramajandamise keskus…. riigi sea… metsa… metssea majandamise keskus, riigiorava majandamise keskus, riigi lepatriinu majandamise keskus…

Sho sõnavaras on veel “võrgutama”. Aga kontekst, nagu alati, on vale.
Nimetl T tütar M kasutab sõna “võrgutama” valesti, seletas T mulle.
Tütar küsib talt: kuidas võrgutada kassi?

Sho kuulas seda juttu kõrvalt ja nüüd vahel kui võtab kassi sülle, siis ütleb: võrgutama-võrgutama-võrgutama.
Ainult, et võrgu-tama kõlab nagu Kuro-tama, kelleks me kassi hellitavalt tema mustade munade tõttu kutsume. Seepärast Shole see sõna nii lihtsalt meelde jäi, võin kihla vedada.

Miki magab imelikult.
Mis ka ei toimuks, koeral on jummala suvv.

Maša Peterburis
Kassi-koera piltidel mõjuvad nad nagu oleks samas suuruses.Tegelikult pole, asi on psühholoogilisvisuaalne. Aga mäletate, veel paar kuud tagasi oli üks valmis teise ära sööma.

vahel mõtlen: miks oh miks & ei või olla

Selline lugu, reedel käisid külas T & Y lastega, tulid grillima. Y tõi kaasa kuus pudelit A. Le Coq’i. 
Sho avas õlle ja märkas, et korgi all on küsimus ja vastus ka kohe.
Luges ette: sushi kodumaa? 
Aivai kui tore! Y ja Sho on jaapanlased, eksole. Selles viktoriinis olid nad esimese löögiga võidumehed.
Vaatas järgmise korgi alla. Ulatas selle mulle, et ta ei saa aru. 
Ma heitsin korgile pilgu ja mu silmad läksid selliseks: o.0
Seal seisis: Asiaatide silmatüüp?
Vastus: pilusilm. 
Noh, mis seal kirjas on, küsisid kaks pilusilmadega asiaati mult nõudlikult.
Siis ma tõlkisin neile ära. 
Teine lugu, Sho sai eile lõunal nõelata, aga ei öelnud mulle enne kui täna hommikul, et käelaba on täiesti paistes. 
Kuna tal nati tagasi oli ühest sääsehammustusest sõrm paistes (või oli see ikka sääsk?), siis nüüd ma arvasin ka, et sääsk. Aga siis vaatasin kätt, et vist on ikka herilane. 
Ütlesin: djuud, miks sa ei öelnud mulle kohe. 
Siis hakkas meil ja Joonasel ja Kerlil terve pikk arutlus pihta. Sho uuris välja, kes on herilane ja siis ütles, et tema ründaja oli ikka teistsugune jne. 
Korrutas terve päeva: herilane, mesilane, mikilane, lonnilane, maarjalane, jaapanlane…
Õhtuks tuli koju, võttis kotist Eesti looduse taskuentsüklopeedia, mis ta oli ostnud kolmekümne euro eest – aasta Eestis on mulle õpetanud, et see on suur raha -, kolmkümmend eurot, et uurida, kas see oli kodumesilane, maakimalane, liivaherilane, sirelane, harilik sõgelane või miski muu, mis teda nõelas.
Terve raamat, et ründaja tabada, pragasin algul, aga siis sirvisin ja vaatasin, et seal on vastused kõikidele küsimustele, kui küsimus on: mis lind see seal on? Mis sammal see on? Mis loom see on? Mis kala see on? Hea, et raamat meil nüüd olemas on. 

positively surprising ehk 1 aasta eestis

Sho mõtles Eesti sloganile positively surprising jaapanikeelse versiooni:
エストニア ビックリを楽しもう 
Eesti – nautigem ehmatust

Teeme praegu Helsingi lennukas aega parajaks, nuusutasin just parfüüme ja nüüd puhkame Starbucksis nina. Peaaegu oleksime halba kallist sushit söönud, aga peame hea sushini ööpäeva veel vastu.
Homme maandume Tokyos. See tähendab, samal kuupäeval, kui aasta tagasi sealt lahkusime.

Ei põgene me kuhugi, niisama käime ära. Kuupäev selline, sest ma tahan oma elamisluba säilitada. Kuidas see täpselt käib, on pikk ja tühi jutt, millega meid tüütama ei hakka.

Mulle meeldib see pilt. Segadust on palju, aga ikkagi rabarberikook ja õhtuvalgus. Sho blogist võtsin, ta on vahepeal mõne pildi me käikudest üles pannud.

Nonii-nonii-nonii, kuhu ma oma jutuga jäingi. Kiired ajad olid koguaeg, Sho hakkas juba rahulolematuse märke näitama (mis on iseenesest juba märk) ja lõõgastust oli vaja, nii et me võtsime nädalavahetuse ja läksime Rakvere spaasse. Selline küps puhkamise viis. Aga töötab, puhkasime hoobilt välja.

Mu absoluutsed lemmikatraktsioonid olid liutoru veekeskuses ja peegel voodi peatsis. Liutorust lasime oma paarkümmend korda alla. Nii õudne ja äge oli. 
See nädalavahetus oli ühtlasi ka ühe Eesti-aasta tähistamiseks. Tegime kokkuvõtteid ja mõtlesime elu üle järele.

Ülimalt tore on olnud. Imestame, et terve aasta rõõmsameelselt vastu pidasime. Vastu peab igaüks, aga rõhk on sõnal rõõmsameelselt.
Käisime ükspäev K’l külas ja Sho vestles väikese Ruudiga. Täitsa lõpp, kui hea vestluskaaslane laps võib keeleõppel olla.
1 ta rääkis aeglaselt ja selgelt
2 ta ei kohkunud tagasi, kui Sho aru ei saanud, vaid seletas ilusti uuesti või siis lihtsalt eiras fakti ja rääkis edasi, kuni Sho järjele jõudis
3 teemadest ei tulnud üldse puudust, sest vahepeal ta rääkis, mis ta eile tegi ja mis ta mõtleb ja küsis  Sholt küsimusi, nagu et “mis su perekonnanimi on? Ah et su nimi on kokku siis Sho Yano.”

Sho: mis see on?
Ruudi: see on merihobu
Sho: ahaa. Kas merihobu Eesti meres ka elab? Merihobule meeldib soe vesi
Ruudi: Eesti meri on külm, nii et ma arvan, et merihobu ei ela Eesti meres

Legitiimne mõttevahetus.

Üldiselt olen kogu selle aasta kramplikult roosasid prille peas hoidnud. Siiani hoian. Kui me kõige lähemad on head, on kõik hea. Ainult korra on vilksanud peast läbi mõte, et okou, võib-olla on asjad väga halvasti, võib-olla pole Shol ohutu tänaval liikuda.

Vahet pole, kas kooseluseadus on hea või kui ranget joont me immigratsiooni osas hoidma peaks, aga need kaks debatti on pasa pinnale töönud.
Rumal heatahtlikkus on ka paha, aga rumal pahatahtlikkus on ülim õudus.
Mitte just positively surprising, kui palju kohutavalt rumalaid inimesi on olemas. Selliseid, kes ei oska mõelda. Ei ole võimelised aru saama, et kui A+B=C, siis C-B=A. Või midagi sama lihtsat või natuke keerulisemat. Allikakriitilisus, põhjuse ja tagajärje seos ja muud seesugused võõrsõnad, noh.
Ise täiskasvanud. Ma ei kujuta ette, mis tunne võib sellise inimesena elada olla – pikki aastaid niisugune olla. Ma võin olla loll, aga no nii loll ma ei ole.
Olen lausa nii elukogenud, et sõprade, lähedaste, tuttavatega seda teemat ei tõstata: ei taha näha nende sisemist koletist.   
Sho mõtles Eestile seepeale uue slogani, kaks tegelikult: 
エストニア しようがないでしょう 
Eesti – pole parata
エストニア 私は悪くない ソ連がわるかった 
Eesti – ma pole halb. Nõukogude Liit oli halb.
Kui Sho tänaval peksa ei saa, on kõik hästi. Sest üks-ühele, näost-näkku on kõik äge. Isegi saunavanamehed. Küsivad kõigepealt, kas ta räägib vene või eesti keelt ja siis hakkavad jutustama. 
Üks oli talle just seletanud, et kui naine on vana, siis ta naba on tisside vahel. 
Shol oli olemas kogu vajalik sõnavara nende õpetussõnade mõistmiseks.  
Siis ta ütleb veel, et eesti keel kõlab (või kõlavad eestlased?) kuidagi süüdimatult. 
Ükspäev ta muudkui korrutas kerglasel toonil: ma ei tea, ma unustasin… ma ei tea, ma unustasin… 
ma ei tea, ma unustasin koju. 
Ta ütleb, et jaapani keeles kõlab see fraas peaaegu kriminaalselt. 
Sho mõtles Eestile veel ühe slogani.
エストニア    責任をとらないふり 
Eesti – teeme nägu, et ei võta vastutust
Ja kui keegi talle peaks veel ütlema “tubli poiss”, siis ta vastab tülpinult: ma tean, et ma olen tubli poiss. 
Või hakkab rääkima: “kui ma oleksin tubli poiss, siis ma…” ja lisab midagi absurdset.
Nõnda siis. Rohkem polegi aega kirjutada. Nüüd peabki lennuki suunas minema hakkama. Loodan, et alla ei kuku. Ma juba nädala pärast tagasi, Sho on poole kauem. 

ideaalne tarbija

Mulle meeldivad need päikesetriibud ja läigatavad lehed
Lonnit jälitab pidevalt mingi varikoer

 Sho tegi laupäeval kodukalja. Ise nii õnnelik, säde silmis kohe. Pühapäeval võttis oma viha ja läks jälle sauna. Saatis mulle sealt e-kirja, pealkirjaga “suur probleem”. Kirjaga oli kaasas foto sildist saunauksel, mis ütles, et aprilli alguses on see mõned päevad suletud. 

Sho ütles õhtul voodis, et ta ei tea, mida nüüd tegema peaks. Et võib-olla peaks kasutama seda pausi, et tutvuda teiste saunadega. Lasnamäe saunaga, näiteks. Ma ütlesin: kuidas oleks Nõmme ujulaga. Ta ütles, et see pole õige. 
Väsimatu saunaskäik on viimaks kandnud vilja ja ta saab pidada alasti vestlusi tuttavate nägudega. Eile küsis üks mees talt, mitu kraadi saunas on ja ta vastas 80.
(Seletas mulle, et temperatuur oli seepärast madal, et väga palju inimesi oli.)
Siis küsis ta uus alasti sõber, mida ta õpib ja mis keeles ta oma Eesti naisega räägib jne. 
Ükspäev tahtis Sho mulle öelda, et on avaliku sauna kaudu omaks võtnud vanamehekultuuri. Aga ütles vanamehekartuli. 
Ta ajab need kaks sõna – kartul ja kultuur -, endiselt segamini, Mikita vaimus. 
Sauna võtab ta alati kaasa saunaõlle. Õllest rääkides, siis Sho hollandlasest grupikaaslane õpetas talle sõna sakumuskel. 
Shol Saku ohtu pole, ta on truu A. Le Coqile.

Ta on täielik reklaamiohver. Ideaalne tarbija. Ma ütlesin talle, et ta toidab sellega stereotüüpi jaapanlasest, kes iga uue moega innukalt kaasa läheb, aga ta ei hoolinud, vaid vaatas õrnal pilgul A. Le Coqi Facebook’i lehelt õllepilte.
Mõtled, et mis need süütud õllepildid siis teha võivad, aga asi eskaleerus kiiresti ja väljus kontrolli alt.

Algul proovis ta Weizenit ja ütles, et see eriti ei maitse talle. Aga siis jõi veel ja ütles, et nüüd ta mõistab, et see ongi õige maitse.
 Siis üks hetk avastasin, et ta mängib Weizeni valamise mängu
“Milline on õige klaas?” kordab ta küsimust. 
“Braavo, tegid õige valiku!”
“Vali serveerimise alustamiseks õige valamisnurk.” 
Ja nii edasi. 
Siis läheb paar nädalat mööda ja Sho on ostnud endale Weizeni ja õlleklaasi komplekti ja demonstreerib mulle valamiskunsti juba me oma köögis.
Vaat sellised lood.

Ükspäev, kui aega leian, kirjutan, mis ma karjäärinõustaja käest teada sain. Aga seniks: ma arvan, et see on üks netiajaloo sürrimaid videoid. Kunagi Alo sheeris, nüüd Joonas. Ma ütleks, et seda peab mitu korda vaatama. Kindlasti tekib igaühel sealt oma lemmikfraas. Minu oma on but you can do jiu jitsu. See tuletab mingit lapsepõlve mänguloogikat meelde.