tööelu

Ma olen nüüd Jaapanis. Tööga seoses oli ükspäev vaja kanda kollast õhtukleiti, mis mulle hästi ei sobinud, et kõigepealt minna pidulikule sündmusele ja hiljem, ikka sama kleidiga, Showa-aegsesse karaokebaari, kus 75aastane kimonos proua, kes baari juba 40 aastat peab, meid täis jootis ja aurutatud kanamuna süüa pakkus.
Kellegi telefonis on selline foto, kuidas kaks ballikleidis Eesti naist karaoke-baaris keedumuna kokku löövad, samas kui nende taga, teisel pool letti, 75aastane kimonos baaridaam mõlema käe näpud V-märgiks püsti viskab.
Pisikeses täissuitsetatud ruumis istus üks teine proua, 80-aastane kimonomeister, kelle lauluhääl oli hästi sügav ja kindel ja kellel baaridaam lasi ka endale järjest õlut valada. Siis oli veel üks 79-aastane proua, väga ilusa lauluhäälega. Siis terve posu purjus inimesi, oma elu parimais aastais, mis selgelt algab nii 70st. Siis oli üks hotelliboss-härra – 72aastane noormees, ka väga kauni lauluhäälega. 
Hotellis, mille kõige tähtsam nina too 72aastane on, käisime järgmisel päeval õhtustamas. See oli läbi ja lõhki valge, pulmadele ja Prantsuse köögile keskendunud hotell otse mere piiril. Peakokk, noormees, kes on Aasia number üks ja Jaapani number kaks (?) Prantsuse köögi alal, oli muidu ka väga sümpaatne. 
Me läksime hotelli ehitatud teemapark-kabelisse, istusime seal maha. Kabelis olid ehtsa moega kunstlilled ja see rist, millel Jeesus meie eest suri. Valgus kustus, algas jaapanikeelne “Amazing Grace”. Spotlight nähtamatule pruutpaarile liikus kabeli tagumisest otsast ristini välja, kulminatsioonina avanes risti taga “sein”, mille taga oli hoopis seina suurune aken, otse merele. Kui ma 72aastase härraga abielluks, oleks tseremoonia just seesugune.

Ah deem. Ma ei oska sellistest asjadest üldse kirjutada. Neid on parem kogeda. Aga kui ei kirjuta, siis on, et mida Maarja siis üldse viimased kolm nädalat tegi? Mõtles Leonardi ja Donaldi peale vä?

Ükspäev pritsiti osad meist inimese tüvirakkude mingi vedelikuga üle. Ilma küsimata. Pärast räägiti, et need on heas keskkonnas kasvanud ja hästi toidetud noore neiu tüvirakud. 
Mu kaaslased nägid iga uue täistunni tiksudes järjest paremad välja. 
Haige lugu. Või õigemini, klassikaline muinasjutt. 
Vaja vaid noore mahe-neitsi tüvirakke näkku piserdada, et vanad nõiad maagilisel kombel igavest ilu ja noorust nautida võiks. Kolme tee ristil saatanale veretilgad, nati Grimmi muinasjutte, pisut Dorian Gray portreed ja – voila. 
Kusjuures tõsimeeli, kogu selle põneva elu peale on kõige põnevam pilt, mille teinud olen, selline.

Võib, ma panen kassi pildi ka?
Sho rääkis eile, et kass proovis magama jääda tema peal ja sättis ja sättis, kuni lõpuks leidis, et parim poos on, kui ta oma tagumiku paneb vastu Sho nägu, nii et saba kõditab Sho nina. 
Täna kirjutas Sho, et kass unustas igasugused piirid ja ta ärkas üles nii, et Miki pepuauk oli vastu tema laupa. Vaeseke tõlgendab nende sõprust kuidagi valesti. Või on tal mingi plaan. Tõenäoliselt on plaan.
Esmaspäeval lähen löön korra majja.  
Sellised olid põhilised uudised alates eelmisest korrast. 

esoteeriline rassism ja palverännak

Käisin kioskis pitsa järel. Kioskiaknast mängis kõvasti raadio ja seal üks mees seletas, kuidas mustanahalised on rassina inimarengu varasemas etapis, mis tähendab, et nende hing on välja kujunemata. Hästi hingestatult, tõde täis häälega rääkis. 
Ma pole sihukest esoteerilist rassismi varem kohanud.
Kujutlen, kuidas kõneleja on omale haakristi õlale tätoveerinud, aga kui keegi sellele osutab, siis solvub, et sel pole Hitleriga mitte mingit seost, kuidas te võite üldse midagi sellist eeldada! Tegu on hoopis iidse kosmilist väge täis sümboliga.  
Kosmilisest rääkides, siis mul tekkis võõrasse universumisse sattumise tunne. Korraks oli ajus  justkui vaakum ja siis mõtlesin, kas on mõtet üldse kuidagi reageerida ja kui, siis kuidas. Ütlesin pitsamehele loiult: te kuulate nii rumalat juttu. 
Ta ütles: ah see niisama taustaks. Ära pane tähele. Ütles, et vahel on imelikud jutud raadios. Ei tasu end sellest segada lasta.
“Mis raadio see on?” 
“Nõmme raadio.” 
Kuulujutud räägivad, et tegu mitteametliku hullumajaga, aga see oli esimene kord, kui oma kõrvaga kuulsin. 
Pitsamees oli hea müügimees selles mõttes, et muidu oleks ehk pitsakliendi kaotanud, aga nüüd vingerdas välja.
Mitte keegi ei kuula sellist paska lihtsalt taustaks. Mitte keegi. 
Sellest on mitu-mitu päeva möödas, aga alles praegu seda kirja pannes vihastasin tõsiselt. Mida perset. 

Aga jätkem see teema. Lubasin kirjutada Kumano Kodo palverännakutee muljeid, aga ei kirjutanud midagi. Mitu nädalat on juba möödas.
Pildid on FB’s üleval siin ja siin ja siin. Neid näeb ka ilma Facebooki logimata, ma arvan. 
Mitu korda on küsinud, et kas valgustusid ka.
Nagu me vestluses K’ga defineerisime, siis ma ei läinud sinna ei religioossele rännakule (nagu usklikud) ega spirituaalsele (nagu hipid), vaid läksin lihtsalt matkale. Lisaks ainult kaks päeva kestvale kõndimisele. Kokku kulus reisle neli päeva, kolm ööd.
Kartsin, et jään oma mõtetega üksi ja mis siis küll saab, aga see polnud üldse mureks, sest loodus oli fantastiline, vaated imelised ja füüsiline koormus oli nii suur, et polnud suurt aega mõelda. 
Mõlemal päeval alustasin matka seitsme paiku hommikul ja esimesel kõndisin kaheni, teisel poole neljani. Puhkasin ainult natuke. Sho ja kõik teised ähvardasid, et kui pime tuleb kätte ja ma siis ikka veel mägedes ekslen, on oi-oi-oi, nii et ma suurest hirmust peamiselt jooksin mäest üles ja alla ja jõudsin kohale kõvasti enne voldikutes märgitud orienteeruvaid kestvusaegu.
Esimesel õhtul, st enne matka algust, tutvusin ühe Taiwani ja ühe Kanada tüdrukuga ja kuigi õhtu oli tore, tabas mind hirm, et peangi nendega kogu matka veetma. Õnneks raputasin juba esimesel tõusul Kanada tüdruku maha ja Taiwani tüdruk osutus peamiselt vaikivaks kaaslaseks, mis oli alustuseks isegi toredam kui üksinda kõndida.
Esimene päev oli täiuslikult päikeseline, teine oli väga vihmane. 
Viimase otsa kõndisin koos ühe pool-jaapanlasest ameeriklasega, kes oli kiire sammuga sõjaväelane. Me algul hoidsime omaette, aga vihma sadas nii, et ükski vihmakindel asi ei jäänud enam vihmakindlaks ja mu põlved valutasid (mäest alla ei tohi põnts-põnts joosta, vaid rahulikult astuda, õpetas sõjaväelane) ja hea oli fookus viia väsimuselt ja valult Obama Care’ile (it’s not American!). 
Poleks vihma sadanud, poleks ma seda vestlust talunud. Aga kuna sadas, on mul hea meel, et vestlus toimus. Tegelikult oli paar huvitavat teemat ka. Et kuidas on olla pool-jaapanlane Jaapanis jne. 
Kumano Hongu Taisha nimeline pühamu oli sihtpunktiks. Kirjutasin seal mõned südamesoovid puuplaadile – matkasin ju ometi 2 päeva, et sinna kohale jõuda. Soetasin suveniire. 
Tahan tagasi minna ja järgmise jupi matkata, seekord Hongu Taishast Kumano Nachi Taisha nimelisse pühamusse. Üksinda matkata on mõnus. 
Sõjaväelane tegi minust Hongu Taishas pilti. Olin üleni märg ja valus ja mu püksid hakkasid natuke vahutama, mis tekitas eriti ebameeldivaid küsimusi.

kiirem kui iial varem

Nonii-nonii, mul on neid, teisi & kolmandaid jutte, aga miski pole tähtsam kui Miki munad. 
Ta käis eile operatsioonil. Ütlen ausalt, et esimesed mõned tunnid olid nukrad ja uimased. Aga kui ta narkoosist täielikult toibus, siis sai temast turbokass. Miki-sõdalane kihutas terve öö edasi-tagasi, palju kiiremini ja äkilisemaid kurve võttes kui iial varem. Nagu oleks tinamunad teda enne tagasi hoidnud.
Lisaks karastas arstikogemus teda nii, et ta ei kohku enam millegi ees tagasi. 
Vesi nähtusena on teda algusest peale vaimustanud, aga seni ta lihtsalt surkis seda näpu- ja keeleotsaga. Aga täna öösel ja hommikul, kui ta just mööda tube ei kihutanud, veetis ta kaht esikäppa pidi sügaval koera veekausis. Hommikuks oli pea kogu vesi koridori põrandat mööda laiali pritsitud. 
Teine jutt on see, et ma lähen laupäeval jälle Jaapanisse, paariks nädalaks. Ma seekord mõtlesin väga pingsalt, mida ma sinna tegema lähen. Esimene nädal oli paigas, aga teine nädal. Mida ma teine nädal teen. 
Pingutasin täiega ajusid ja mõtlesin, mida teeks selle nädalaga inimene, kes ei lähe Jaapanisse sama tundega kui vanaema juurde maale; keegi, kelle unistus oleks korra elus Jaapanisse minna. 
Et ei juhtuks see, mis juhtus juulis: jõudsin Jaapanisse teadmata, miks ma sinna läksin. 
Sho abiga mõtlesin välja, et lähen seekord  Kumano Kodo palverännakule. 
Ma pole üldse üksinda matkaja ja mingi kuradi sisekaemusega ma ka tegeleda ei taha. Selles mõttes hüppan palverännakuga üle oma varju. Aga üle varju hüppamine on minu teema, seepärast lähen. 
Ainult paar päeva matkan, võtan asjast miinimumi. Aga juba muretsen, et levi pole ja inimesi pole ja pean lihtsalt kaks päeva tühja kõndima. 
Ükspäev olin Tartus. Kohtusin Minu Tokyo lugejatega. 
S tuli ka kuulama ja pärast võtsime ühed valged veinid ja ta rääkis, et inimene on nii fantastiline – ühes punaverelibles on neli rauda ja nende igaühe küljes kaks hapnikku ja siis need libled sõidavad ülikiiresti kehas ringi – paarikümne sekundiga teevad tiiru ära, nagu mingi rong, võtavad kopsus hapniku peale ja viskavad lämmastiku maha ja siis sõidavad edasi suurde varbasse ja… 
Ma: miks suurde varbasse? 
S: näiteks suurde varbasse… 
Ma täiega mõtlesin, et äkki suures varbas on vereliblerongil mingi tähis jaam. 
(Andestage mulle kõik faktivead eelmises paaris lõigus. Jätsin ma jah meelde, mitu rauda ja mitu hapnikku tegelikult libles on.)
Shol oli vahepeal sünnipäev. Ma küsisin, mida sa teha tahad. Ta ütles, lähme Teletorni. Läksime ja veetsimegi seal mõnuga aega. Sõime restoranis, väga maitsev oli, siis uurisime erinevaid eksponaate ja lõpuks hankisime Shole teletorni väga õnnestunud tulnukas-maskotiga t-särgi. 
Koduteel käisime poest läbi. Poes oli värvilist martsipani. Me võtsime selle kaasa ja läksime J&K juurde martsipani voolima. 
Paremal on Sho (kelle seljas on Teletorni maskotiga särk) ja vasakul Teletorni tulnukas ehk mina. Sho tegi vasaku tüübi lõpuni, ma üldse ei oska käega asju teha. Eriti hull on võrdlus alumise pildiga, kus K & J viljelesid täiuslikku martsipanikunsti. 

Pildid: helkero
Õhtul tulime lõpuks oma korrusele ja ma andsin üle enda kingituse – diskopalli. Kartsin, et see äkki pole äge ja ostsin talle lisaks veel Arvo Pärdi plaadi, aga oleks võinud ka ostmata jätta, sest diskopall on täiega äge. 
Panime köögis keerutama ja kohe hakkas jalg tatsuma ja siis tuli spontaanne disko. Tantsisime vahepeal, siis jõime õlut ja rääkisime juttu, siis mõtlesime niisama omi mõtteid, siis rääkisime ja tantsisime veel.