mõtlen bussijuhtidele

Pooled lubavad, et kui neil oleks ajamasin, siis nad läheks ja killiks hitleri. No nüüd on – aga ma ei näe tegusid. 
Vaatasime Shoga Jim Jarmuschi filmi Paterson. Treiler jätab petliku mulje, et filmis toimub midagi. Vihjab võimalikele konflikti allikatele. Aga mitte midagi ei toimu. Miski neist treileri vihjetest ei arene pöördeliseks sündmuseks.
Nii hea film. Poeetiline argipäev armastuse foonil. 
Ma ei tihanud seda Shole esimesena öelda, aga ta ütles mulle, et see on nagu meie elu. Aga me elu pole nii hull, onju, ütles. 
Mis hull? See on parim. 
Sho ei ole küll bussijuht, aga ta on natuke selline, et läheb ja teeb oma asja ja tuleb tagasi, ja ma ei ole küll kaunitar ega kunstnik, aga ma olen mitmes aspektis samade vigadega kui ta naine, aga armastan sama kõvasti. Ja midagi ei toimu. 
Juba treileri soundtrackist napsasin selle loo ära ja kuulasin pikalt. 
Muide, olen juba ammu tahtnud blogisse kirjutada, et ma mõtlen väga palju bussijuhtidest. Ja trammijuhtidest. Küll mitte üldse sellisel viisil nagu Jim Jarmusch. Aga päriselt, kolmveerandil kordadest, kui bussi või trammiga sõidan, mõtlen nende juhtide peale.  Juba aastaid, pikki aastaid. Huvitaval kombel rongijuhtidele mitte nii väga. 
Usun, et Jarmusch ei mõelnud mitte bussijuhile, vaid Inimesele. Otsustas, et ütleme, et Inimene on bussijuht. 
Aga ma mõtlen Bussijuhile, bussijuhi tööle, tehnilistele iseärasustele. 
Huvitav, kuidas see või teine asi on korraldatud. Huvitav, kuidas see rool ikka niiviisi käib ja… Tunde olen mõelnud neil teemadel. 
Trammid. Oh, trammid. Mu unistus on natuke aega trammi juhtida. Alati vaatan trammijuhtide nägusid enne, kui trammi astun. Imetluse ja kadedusega. Ok, see oli nali. Lihtsalt huviga vaatan, et kes on. 
Samas, Sho mõtleb pidevalt kassidele. Kolmveerand oma ärkveloleku ajast, kahtlustan. Ta on Briti välisministeeriumi kass Palmerstoni jälgija sotsiaalmeedias algusest peale ja elas kõvasti kaasa, kui Julian Assange’i kass talle ära pani ja mis kõik veel toimus. (Äh magasin maha võimaluse kasutada sõna cat fight, aga siis peaksin lause struktuuri muutma.) 
Aga alles paar päeva tagasi voodis enne magama jäämist vaatas Sho välisminni kassi pile. Neid oli 44 pilti ja ta lappas neid rahulikult, vaatas ja arutles, kuidas kassil ikka silmade ümbrus on must ja käpaotsad valged ja nii edasi, ja kui 44 pilti otsa said, siis… ta hakkas otsast peale. 
Võib-olla olen blogisse juba kirjutanud, et mõtlen bussijuhtidele. Olen nii tohutult kaua blogi pidanud, et ei mäleta, mis kirjutasin ja mis mitte. Vahel, näiteks eelmise postitusega seoses, on hirm, et olen juba samad mõtted kirja pannud. Sest mõned neist on nii ammust aega peas, et sama hästi võisin kirja panna. 
Tõenäoliselt paningi. Deem. 
Üllatuskass! See on Miki vend Aki.

eneseõigustus

Sho blogist, kus on peamiselt Miki pildid.

Üks kaks korda käisin Tokyos klassikalise muusika kontserdil. Kuulasin ja mõtlesin: 80 muusikut. Iga muusik mängib pilli keskmiselt kolm tundi päevas, oletame. 1095 tundi aastas ühe muusiku, 87 600 tundi 80 muusiku kohta – aastas. 

Numbrid lähevad liiga suureks, et hoomata. Võtame aastad.
Iga muusik selles sümfooniaorkestris on keskmiselt 20 aastat tööd teinud. 80 muusiku peale kokku 1600 aastat.
1600 aasta jagu tööd selleks, et mina ja teised saaksime koguneda täna siia saali muusikat kuulama. Siis mõtled küll, et inimesed on imelised. Esteetika võidab.

Aga vahel on tunne, et terve elu üht asja teha pole üllas. Umbes et  pole piisavalt ümbermensch või ma ei teagi, mida silmas pean. Eks ma lihtsalt õigustan ennast.
Kui küsitakse, millega ma tegelen, kujutan peas midagi spiraaljat ette.

Ühest küljest hakkaks pulmakorraldajaks, samas paneks elektrijaama püsti, aga võiks ju kinnisvaraga tegeleda, õpetada on tore. Investeerida tahaks. Mingi eksporditeema võiks ju olla. Mingit toodet võiks müüa.
Samal ajal tahan kanda oma heleroosasid talvepapusid ilma, et keegi arvaks, et ma ülal kirjeldatuga hakkama ei saa. Te ei kujuta ette, kui nunnult infantiilsed need saapad on.

Trots on ka. Äh, miks ma ei või siis kõike seda teha. Kes keelab, ah?
“Aga Maarja, sa oled ju nii leebe ja kannad alati pikki seelikuid ja näo järgi vaadates sul autojuhiluba küll ei ole ja alkoholi sa niikuinii ei joo, rääkimata narkost, ja kindlasti tegeled mingite kultuuri… asjadega.”
See tähtis asjapulk pintsaku ja Porschega võiksin olla mina. Ja too kodutu tüüp, kes prügikastist pudeleid korjab, võiksin olla mina. Mõlemas suunas liikuda on nii lihtne. Teine variant on minu jaoks küll nati lihtsam ja läheb loomulikumalt kui esimene.

Nagu üks ütles, ei tasu nina püsti ajada edu puhul, sest su valikud on poolenisti juhus, nii nagu ka kõigi teiste valikud on poolenisti juhus.
Juhust enda suurepärase isiku teeneks pidada, juhuse eest au endale võtta oleks lühinägelik ja rumal.

Tegelikult, mis siin salata, viimasel ajal mõtlen, et tahaks hakata jazztrummariks ja siis mängida bändides. Nende ja teiste riikide kontsertsaalides ja klubides. 

Kohtusime M’iga ja ma siis rääkisin talle, et mul on hea seis. Väga hea seis, aga see nõuab nii tohutut pingutust. Just ükspäev vaatasin kella. Ütlesin endale: näed, kell on kolm ja sul on olnud väga hea päev.

Kell pool viis ütlesin: näed, kell on pool viis ja sul on olnud väga hea päev.
See kõik on juhuks, kui kell seitse õhtul avaneb allakäigutrepp ja mulle tundub, et kogu päev on olnud sitt. Kuigi sitt oli alles kell seitse õhtul.

Käin joogas nagu mingi sõdur. Sho käib nüüd ka, me oleme jõupaar joogasõdureid, kell pool kaheksa hommikul matil siruli.
Ainult, kui teised ütlevad lõpus “namaste”, siis ma vaikin, sest olen kitsa rinna ja vaese vaimuga natsionalist, kes tahab kasutada sõnu, millest ta aru saab, või tegelikult, mida ta tähenduslikuks peab. 

Ma hiljuti võtsin endale kaks komplimenti. Ei, kolm komplimenti. Üks oli K poolt, kes rääkis mu segamini kodust, aga hästi positiivses võtmes.
Ma noogutasin kaasa. Jaa, p*tsi IKEA kodud. Need suvalised asjad, mida me kodus suvalistesse kohtadesse asetanud oleme, näitavad autentset Maarjat ja Shod. (Ja autentset JYSKi. Meil on liiga palju JYSKi asju.)

Teine kompliment… mis see oligi. Aa, vaatasin sarja “Horace and Pete“, ma pole näinud sarja, mis niiviisi mõjuks. Sarjad panevad heal juhul kaasa elama, aga see paneb mõtlema. Louis CK on oma elus ja kunstis korduvalt feilinud, aga nüüd on ta kuningas.

Soovitasin palavalt M’ile, kes vaatas ja ütles, tsiteerin: “kuidagi nii sinulik – siuke hullult aus, naljakas ja valus.”
Ma kümblesin selles komplimendis omajagu aega. Jaa, ma tahan olla aus, naljakas ja valus.
Elu on aus, naljakas ja valus, ma tahan olla nagu elu.

Nali, mis ei torka, ei eruta. Tähendab, nalja eesmärk ei tohi olla haiget teha, aga ta peab olema valus.

Andestage, aga mulle meeldivad peamiselt sõnumid, mis on ropud. Like, rap music.
Siis meeldivad mulle veel ülevad, taevalikud sõnumid. Mulle meeldib, kui muusika räägib jumalast või jumalaga. Mulle meeldib see mõõde muusikas.

Kuulasn ühe ämerika bestseller-audioraamatu algust. Autori sissejuhatuses oli üks sõnum, raamatu sissejuhatuses oli see sama sõnum ja öeldi, et see ongi raamatu sõnum. Esimestes peatükkides oli ka see üks sõnum, nii et lõpetasin selle nalja ja hakkasin lugema raamatut, milles on üle ühe sõnumi.

Aga sõnum oli hea – üks väike asi iga päev kumuleerub lõpuks hiiglaslikuks asjaks. Näiteks 10 lehekülge raamatut päevas on käkitegu, samas aastas tuleb see 3650 lehekülge uusi tarkusi või vähemalt mõtteid. Üks tehtud trenn ei tee head vormi, üks tegemata trenn ei tee nõrgaks, aga kui teed, oled aasta pärast uus inimene ja kui ei tee, on aasta pärast päris kehv seis.

Võtsin raamatu-näidet üks-ühele ja lubasin 10 lehekülje kaupa lugema hakata, aga võtsin endale parema raamatu ette.

“Thinking, Fast and Slow”, räägib, et esitad endale keerulise küsimuse, aga aju mõtleb, et küsimus on keeruline ja esitab asemele hoopis lihtsa küsimuse ja vastab sellele. Aga see toimub alateadlikult ja  sa ise arvad, et vastad keerulisele küsimusele.

Kas peaksin investeerima ettevõttesse Apple Inc? Küsimusele vastamiseks on miljon asja, mida kaaluda, uurida. Keeruline.

Aju lahendab probleemi hoopis nii, et küsib lihtsa asendusküsimuse: kas mulle meeldivad iTooted? Vastab: jaa, muidugi!
Ise arvad, et “jaa, muidugi” on vastus sellele esimesele, keerulisele küsimusele, aga sa ei teagi, et aju vahepeal su jaoks väikese asendusküsimuse tekitas. Siis investeeridki.

Ja siis oli raamatus selge põhjendusjada, miks spontaansed inimesed on positiivsed, õnnelikud, loomingulised ja neil sujub elus palju paremini, samas kui need inimesed, kes palju analüüsivad, väldivad küll kõiki opakaid loogikavigu ja what not, aga nad on õnnetud ja neil asjad ei õnnestu.

Kolmas kompliment on see, et detsembris sai sai K lapse, tahtis tütrele nimeks panna Maarja, tuli poeg ja pani mu venna nime. Ja teine K sai jaanuaris ka lapse ja pani tütre teiseks nimeks Maaria. Mis on sama. Sama.
Hakkasin oma nime (ja nati isegi ennast) uues valguses vaatama.

Ah see enese kiitmine on libe tee. Nagu selfie

dimensioonid

Mul on tunne, et ootan oma blogi kirjutamise evolutsiooni järgmist etappi. Juba ammu on peas sellised mõtted ja teemad ja tähendused, mida ei oska veel mõistlikult kirja panna, aga mis on mu jaoks väga tähtsad ja tähtsaid asju ma tahan sõnastada. Sõnastamine vajab aga täpsust ja vot seda oskust mul veel pole. 
Viimase aasta uus teadmine on mu jaoks selline: jää täpselt selleks, kes sa oled või siis tee põhjalikult tööd, et muutuda. Muutus nõuab tööd. 
See on nüüd rangelt sõnum mulle endale, mitte kellelegi teisele. 
Mu viimase aja lemmiklaul on IRAH “Into Dimensions“. Tohutult ilus. K FB lehel jagas. Ta tutvustas mulle ka fantastilist bändi nagu Port St. Willow, mis me hiljutisel väljasõidul põhiliseks soundtrack’iks sai.  Soft Light Rush, pöörane! Ütlesin praegu K’le, et olen sellest sõltuvuses, tänu talle, ja ta vastas: minu mõnu.  
Minu mõnu võiks olla 2017. aasta märksõna. Täna tundsin ära 2016. aasta oma, mis on freedumb
Lugesin sellist sõna ja mõtlesin: 2016, jep, täpselt seda sõna otsisingi. 
S saatis selliseid illustratsioone: 
2016 tappis poeedid ja printsessid. Räägitakse, et tõe tappis ka. 
Maailma mastaabis kohutav aasta, samas mu enda elus kaugeltki mitte kõige kohutavam. Kuigi juhtus paar õudust ka. Õudustel me ei peatu. 

Möödunud aasta peamine enne-pärast efekt on lapsepõlvekodu Nõmmel versus katusekorter kesklinnas. Sho puhul tudeng vs tööinimene. 
Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. 
Loen eelmise aasta unelmate stsenaariumi postitust
Edasiminekutest. Ma olen majanduslikult jätkusuutlik, jess! Ja katsetan leiva lauale tooja positsiooni. Kuigi Shol on ka sissetulek, aga uhkem on, kui me nüüd vahelduseks minu raha kulutame.
Sellel aastal tunnetasin esimest korda, et raha ei vaena mind. 
Laste teemal ma ei peatuks. Sain juba tükk aega tagasi aru, et see teema võib teistele tekitada rohkem ebamugavust kui mulle endale, nii ma enam ei ütle asju.  
Jaapani ja Eesti teemad. Käisin möödunud aastal kahel korral töö asjus Jaapanis. Päris tore. Liigun heas suunas. Samas on mul ikka veel kõik rauad tules, sest pole kindel, mis kuhu viib. Aga asi praegu ja sellisel kujul enam-vähem toimib. 
2017. aasta kohta. 
Huvitaval kombel suutis internetis surfamine end mu jaoks täielikult ammendada. Nüüd pean tekitama uusi harjumusi, sest teoreetiliselt peaks ikka tõsine jupp aega igas päevas üle jääma. 
Ma tahan korralikku passiivset sissetulekut, sest teate, ma tahan töötada ainult siis, kui tahan töötada. 
Tahan soetada kauni korteri kesklinnas. 
Aga peamine, ma tahan teha kõva tööd, et olla järjest rohkem selline, nagu tahan ja veeta oma päevi teadvusel olles ja nii, et enne magama jäämist mõtlen: küll täna oli jälle hea päev. 
Kui vaatan oma eelmise kahe aasta unelmate stsenaariumit, siis näen, et muutun aasta-aastalt järjest nõudlikumaks. Selle üle on hea meel. 

puhas kuld

I have to die a little 
between each murderous thought 
and when I’m finished thinking
I have to die a lot
Puhas kuld, puhas kuld… kui Cohen ütleb “that’s what my momma said” 
või kui ta ütleb 
“a weekend on your lips, a lifetime in your eyes”
Ja kui ta neid teisi asju seal laulus ütleb.
Cohen ütles nii palju asju, et vist ei tasu kõike seda blogisse kopida. Kuigi õudne kiusatus on. Kõik. Siia. Kopida. Ja siis öelda: on ju äge, kas pole äge, onju eksju onju eksju? Ja siis rääkida pikalt-laialt, mis tundeid minus üks või teine lause tekitab. 
Aga ma ei tee seda. Sest mõnel teol ja mõnel jutul pole mõtet. Sellest saan aru. 
On nii palju asju, millest ma aru ei saa. Aga siis mõtlen: tuleb aru saada. Peab saama.
Eelmise nädala kolmapäevast alates põen hullu maailmavalu. Võiks ju blogida sellest, aga ma isegi ei oska sõnu leida. Kõik on ju niikuinii öeldud ja kes mõtlevad nii, nagu mina, noogutavad äratundvalt ja kes mõtlevad teisiti, raputavad pead.
Lihtsalt kaks õudset mõtet: 
Õudne, kui paljule nõustub inimene läbi sõrmede vaatama, et üht oma hirmu või iha rahuldada.
Õudne, kui lühike on mälu ja kui kergelt toimub kohanemine.
“Noh, nüüd on sedapsi, aga äkki polegi lugu nii hull.” 
On küll. Lugu on hull. 
Seda ütlen selle kohta. Rohkem mitte. 
Muidu, mul on jälle see pean-oma-elu-muutma-tuhin peal. 
Teisipäeval käisin massaažis ja eile ja täna tegin joogat ja homme lähen massaaži. Juba on parem. 
Pean oma päevi täitma täiesti teistsuguste tegevuste ja tunnetega kui seni. Ümberkasvatust on vaja. Ma isegi ei peatu neil teemadel lähemalt, sest mu püsilugeja on sellest vä-si-nud. 
Need värsiread on puhtamast puhtam kuld: 
there is no god in heaven 
and there is no hell below
so says the great professor
of all there is to know
but I’ve had the invitation
that a sinner can’t refuse 
and it’s almost like salvation 

‘member?

‘Member eile, kui DT polnud uus president, Eestil oli peaminister ja mul mu sünnikodu?

Kui ma tookord seal majas torumeest ootasin – kolm päeva -, siis esimene ja teine päev koduväravast sisse astudes tekkis sihuke kurbus, et nutt tuli peale. Kolmandal päeval tantsisin tühjas toas niisama ringi. Mulle meeldis siis Moderatori lugu “Words Remain” nii, et kõik need päevad kuulasin ainult seda.  
Asi on lihtsalt selles, et mul on selle koduga seoses liiga palju mälestusi. Alates mu esimestest ja lõpetades… no viimastega. Aga vahepeale jääb kogu mu senine elu ju. 
Lisaks veel unistused. Kõik, mida plaanisin seal majas edaspidi ette võtta. Selles mõttes said torumehe ootamise päevad unistuste matusteks. (Mitte segamini ajada “unelmate pulmadega”.)
Teisalt, rahasüst. Kui konverteerin raha City24 korteriks, tuleb õud peale. Kui mõtlen, et umbes sellise summa kulutasime rahulikult Eestisse kolimise ja siin elamise peale ära, siis ei tundu summa ka teab mis. 
Samas, pole paremat ajastust investeerimaks kas teiste või iseenda hirmudesse: aktsiatesse või punkrisse. 
Kuradi DT. Ma mäletan hästi naiivset-naiivset jaanuari, kui kohtusin kahe natsipoisiga ja mõtlesin, kuidas saab keegi üldse tõsise näoga DT võimalust kaaluda. 
Mäletate, kui me Eestisse kolisime ja Sho õppis põneval plahvatuslikul viisil oma esimese eestikeelse roppuse – pui? Nüüd on sellest üle kahe aasta möödas, aga me kasutame sõna “pui” endiselt igapäevaselt. 
Nüüd viimaks tundus olevat õige aeg Shole teada anda, kuidas seda sõna tegelikult hääldatakse ja mida see tähendab. 
Ja et tegelikult peaksid meie igaõhtused vestlused kõlama hoopis niiviisi: 
“Mine sina enne pesema.”
“Putsi, mine ise enne pesema!” 
“Putsi, miks alati mina pean esimesena minema?” 
“Putsi!” 
“Putsi, no ma siis lähen.” 
Igal õhtul. 
K oli ka külas, nii et õpetasime talle viimaks kõik olulised rõvedused, nende kasutusviisi ja tagamaad selgeks. Ma ei tea, miks eestlased oma väljamaa kaaslastele selliseid asju alati esimesena õpetama kipuvad. Roppuste kasutamisõigus on privileeg, mis tuleb välja teenida. 
Hakkasin eelmisest lausest mingit hullult tarka mõttekäiku ja põhjendusrada edasi arendama, aga no kellele seda vaja on. Nii et tsau.
Aa, üks mäletate-asi veel. Mäletate, eelmises postituses kirjutasin massöörist, kes mu oma hotellituppa kutsus. 
Oluline täiendus: ta on naissoost! Ütlen seda juhuks, kui te, nagu osad mu sõbrad ja mu psühholoog, automaatselt eeldasite, et ta mees on, ja et ma olen sihuke päevanoppija, et kui kutsutakse, siis kohe igaühe hotellituppa lähen.  
Täiega member berry nägu padi meil.

uus kodu

Niisiis kolisime kesklinna.
Kuues korrus, aga lifti pole. Mul tuli see hiljem pähe, et … lifti ei ole. 
Te ei kujuta ette, kui ilusa pepu ma endale saan.  
Kui pool tunnikest enne kolimisaega meie aia taha paar meest ilmusid, siis ütlesin Shole, et asi on väga kahtlane. Tõenäoliselt narkodiiler ja klient. 
Sho jõllitas aknast. Käskisin tal varjuda. Jumala eest, et nende ja meie silmad ei kohtuks. 
Aga siis tuli kolimisauto ja tuli välja, et nad on kolimismehed. 
Nad käisid tund aega järjest, lõõtsutades ja higist leemendades kuuendale ja alla, kuuendale ja alla. Kordagi ei puhanud. Sõnagi ei öelnud.
Algul arvasime, et laseme neil raske mööbli tuua ja ülejäänuga saame ise hakkama. Aga ma jaksasin mingi kaks korda üles ronida, edasi oli võimatu. 
Nagu juba mainisin, elame palavas katusekorteris.
Kass on koguaeg selline: 
Ka praegu on ta mu kõrval selline: 
Sho lemmik on köögilaud, aga minu ja kassi lemmik on diivan. 
Algul ärkasin hommikuti vara, sest valgeks ja palavaks läks. 
Ärkasin ja läksin diivanile raamatut lugema. 
Lugesin raamatut “Think Like a Freak”. 
“Freakonomicsi” ei-tea-mitmes järg, mille lennujaamast kaasa ostsin, et lennukis lugeda, aga – nagu teame -, ei lasknud nunnukas jaapanlane mul seda teha. 
Järgmisena lugesin diivanil läbi Talebi raamatu “Black Swan: the impact of the highly improbable” , millega võrreldes friigijutt oli lahja lurr. 
Nüüd võtsin uuesti kätte “23 Things They Don’t Tell You about Capitalism” ja jätkasin 16. Thing’i kohalt, kus mingi aastajagu päevi tagasi pooleli jätsin. 
Jutu iva: meil on nii mõnus kodu, et ma isegi loen raamatuid. Kõiki neid raamatuid, mis mind juba ammu riiulis ootasid. 
Näitan nati me elutuba ka. Kass suutis end pildistamiseks jälle siruli visata. Seal, kus ta praegu on, olen muidu mina raamatuga. Öösel võib diivanilt taevatähti imetleda.
Need punased kõrvaklapid saime üllatuskingiks, kui uue tolmuimeja ostsime. Täielik võit. Kuulan nendest “Enamoradat“. 
Selline on meie köök-elutuba. Sho unistus – köögilaud – on ilusti olemas. Me saame selle taga istuda ja selle peal hommiku- või muid sööke süüa. Luksus.


Selge see, et korteri valisime akende pärast. 
Ainult ei tea, kuidas sellistele akendele kardinaid peaks panema. See ka väike läbikukkumine, koos lifti ja palavuse teemaga. 
Aga kõik ülejäänu on suur edulugu. Praegu on meie strateegia oodata, kuni päike mugavalt hilja tõusma hakkab. Kes viitsib kardinatega tegeleda, kui võib ükskõik-mida muud teha.
Ma täiega ootan novembrit. See on soe ja valge novembri-korter. Esimest korda elus võin jaanuaris üles ärgates lihtsalt teki alt välja tulla ja kohvi teha. Ei mingit võitlust külmaga.  Ma ootan isegi jaanuari.

uudised

Nii palju uudiseid, aga peamine on see:
Kerli tegeles juba mitu kuud tagasi sellise üllatuse ettevalmistusega. Ja siis lihtsalt ütles, et Miki ja Lonni on nüüd kaanestaarid. Ma käisin seepeale päeva-kaks laia naeratusega ringi. 
Joonistusplokke me Miki ja Lonniga saab vähemalt Selveritest ja Charlot/Knopka kontoritarvetest. Võib-olla mujalt ka.
Kõige toredam päev Jaapanis oli, kui käisime me Sri Lanka sõbral Dushil külas. Tal on kõik nii hästi tasakaalus. Ta teeb ikka laboris tööd, neil on meditsiinitehnoloogia valdkonnas tegutsev idufirma koos ta (ja Sho) labori juhatajaga (kes on haruldane geenius, neljakümnesena riigiülikooli professori positsioonil) Idufirma sai pool aastat tagasi ligi miljon dollarit, nii et ta enam ei virele, hehe. 
Aga ta ütleb, et ta tahab ehitada ja teha ja uurida. Ta ei anna ülikoolis loenguid ega juhenda õpilasi, sest siis ta ei saa nokitseda. Õpetaja paneb teised enda eest tööle, aga tema tahab ju ise teha.  
Nii et suure osa ajast ta nokitseb. Aga lisaks on tal juba paar aastat uus hobi – jooksmine. Ta on läbinud mitu maratoni ja ma pole teda kunagi nii heas vormis näinud. 
Ta rääkis jooksmisest nii kirglikult, et järgmisel päeval soetasin endale jooksutossud – ja siis muidugi ei kasutanud neid tükk aega. Põhjustest (ettekäänetest) hiljem. 
Dush on vaid nati oma ajast ees. 
Jaapanis on – noh, nagu ka Eestis, aga palju suuremal skaalal – alati mingid uued teemad moes. Praegu on jaapanlased avastanud enda jaoks kassid. Kasse võetakse koju nüüd rohkem kui koeri. Ühtlasi on ohtralt kassikaupa müügil ja Shol oli raske end tagasi hoida. 
Aga teine asi, mis Jaapanis vahepeal laialdase populaarsuse saavutas, on maratoni jooksmine. 
Jep – maraton läks massidesse. 
No ja siis on popp veel üks jogurt, kus eriti head bakterid sees. Aga vahet pole. 
Iva on selles, et jaapanlased jooksevad massiliselt maratone – kõigil jalas New Balance tossud. (See on ka massides.) Ja Dush rääkis nii kirglikult jooksmisest ja joogast, et ma mõtlesin: selleks, et olla õnnelik, pean kopeerima seda, mida tema teeb. 
Niisiis ostsin New Balance tossud ja jätsin nad unarusse. 
Jaapanist tagasi jõudsin ühel neljapäeval. Ma fihhhhhkhan lennusõite. 
Muuseas teen endast kõik, et mitte innustada pinginaabrit vestlusele. 
Seekord istusin noore Jaapani poisi kõrval ja alustasin klassikaliselt. Esimene trikk on mitte rääkida jaapani keeles. 
Tuleb öelda “excuse me” või midagi, kui tahad inimese kõrvale istuda, aga ta kraam su pingil, näiteks. Nagu ka lennusaatjatega tuleb inglise keeles kõneleda. Tuleb summutada kõik spontaansused ja hästi süvenenud pilgul jõllitada filme või lennukurssi ekraanil. 
Ma tegin kõik nagu oma kirjutatud “õpiku” järgi. Aga ta küsis mu käest, inglise keeles, kaua ma olin ja kui, tõrksal toonil, vastasin, siis ta küsis, kas esimest korda ja siis ma, tõrksal toonil, vastasin ja siis ta ütles: aa, siis räägid ka jaapani keelt? 
Edasi selgus, et poiss kolmas laps neljast, ta on ülikooli lõpetanud Taiwanil (see on tõenäoliselt osa põhjusest, miks ta imelik jaapanlane on), ta isa oli enne pensionile minekut JAL piloot ja seepärast teeb ta nüüd kuu pikkuse Euroopa tripi, makstes kõikide lendude eest (ka Jaapani-otsad) kokku 400 eurot. 
Ta isal oli palju armukesi, ema algul ei sallinud neid, aga siis andis alla. Isa pojale ikka uhkustas. 
Enne, kui ta rääkis, et talle meeldivad toidud ja ta tahab toidublogi pidama hakata, kuulasin teda vaid poole kõrvaga. Aga isa armukeste lugu oli muidugi see esimene, mille peale ta mulle huvi hakkas pakkuma. 
Ta vist tabas ära, mis sorti lood mulle meeldivad ja edasi jätkas sellel lainel.
Ta esimene kogemus oli endast vanema neiuga.  Tüdruk oli ülikooli teisel kursusel, kui tema oli keskkooli lõpuklassis. Teenisid taskuraha samas kohas. 
Tüdrukul oli oma poisiga riid ja siis helistas talle: kas ma vähemalt sulle meeldin? 
Jah, väga meeldid.
Lõpuks, paar kuud hiljem, keset “uinumist” (nagu ta seksi kogu me vestluse jooksul nimetas), hakkas tüdruk nutma ja ütles, et tead, ma ei kavatse oma poisist lahku minna. 
Ta oli murtud.
Siis olid veel need ja teised tüdrukud, Hongkongi ja Singapuri ja Taiwani ja Jaapani tüdrukud. Vahel rääkis ta minuga hoopis Singlish‘is, Singapuri kreoolkeeles, mis oli isegi nati mõistetav. 
Suurimad elamused olid 32aastase naisega. Aga naine tahtis kohe lapsi saada, samas kui tema oli alles 20. 
Praegu ta on 25.
Taiwanis, kui ta ühiselamus elas, oli seal üks hästi sõbralik Ameerika kutt, aga ta ütles talle korduvalt: ma ei ole huvitatud. 
Aga ükskord, kui ta õuest jooksmast tuli, tahtis kutt väga talle külla tulla. Ta ütles, okei, oota, ma käin duši all. (Viga! hüüdsin ma vahele – selleks hetkeks elasin ta lugudele häbitult kaasa.) 
Tuli pesust välja ja Ameerika kutt oli ta voodis siruli, alasti. 
Ta käskis riidesse panna ja saatis uksest välja.
See oli üks lugu paljudest sarnastest.
Ta ütles, et muretseb natuke, sest Soomes ööbib ta ka ühe geimehe juures ja võib-olla saab too ka temast valesti aru. 
Nende ja mingite teiste juttude põhjal tundus mulle, et Tinder on tema jaoks. Ta haaras ideest (ja hetkel kindlasti naudib juhukohtumisi eurooplastega), aga ütles, et kõik nkn peavad teda geiks ja tema ei saa parata, ta on selline ja ei oska murega midagi ette võtta. 
Ütles, et ma valiksin ta telefonist mitte-gei vaibiga foto Tinderisse.
Lennukis istutakse ikka kõrvuti ja üksteisele otsa ei jõllitata, nii et mul ei olnud tema välimusest head ettekujutust. 
Hakkasin naerma, kui ta pilte vaatasin, sest järsku sain aru, milles probleem on.  Ja see täiesti võõras naiselike näojoontega poiss, see nunnu lapsuke, kes mu kõrval lennukis istus, toksas rusikaga mu õlga. 
Ma ütlesin: räägi mulle mõni saladus. No nagu võõrale räägitakse.
Ta ütles: need kõik lood ongi saladused. 
Hmm, nüüd räägin neid lugusid teile. Mida see ütleb minu kohta. 
Igatahes, ta rääkis mulle nii palju seksist, et ma ei olnud nõus tema giidiks hakkama sel ühel päeval, mis ta Tallinnas veeta plaanis. 
Ma kuulasin seda laulu alati, nagu see oleks sensuaalne laul mingist mehest ja seksist, aga nüüd üks kommentaar ütles: see on ju nurisünnitusest. 
No ja ongi ju. 
Teine segadusse ajav laul on Darkness Descends, mida ma terve eilse päeva kuulasin. Selle meloodia on nii lõbus, aga sõnad mitte. Laura Marling paistab üldse kihvt.
Ettekääne, miks ma jooksutosse nii kaua unaruses hoidsin, on järgmine: jõudsin tol neljapäeval koju ja laupäeval otsustasin välja kolida. 
Esmaspäeval käisin korterit vaatamas, teisipäeval lubasin võtta, kolmapäeval sain võtmed, neljapäeval tuli Sho. 
Kuu tagasi lahkus ta me Nõmme kodust, kassi ja koera juurest Jaapanisse. Tagasi tulles polnud koera ja kodu oli kolinud. 
Niisiis, neljapäeva õhtul tuli Sho, reede hommikul pakkisime ja õhtuks olime kolinud. Nüüd elame kesklinna katusekorteris. Magamistoast on vaade merele ja vahel ilutulestikele. 
Aga sellest järgmisel korral, muidu venib jutt liiga pikaks. 

work work work

Ma olen nüüd see inimene, kes kell üheksa või kümme töölt koju jõuab ja siis arvutis tööd tegema hakkab.
Kogu aeg peab kellegagi kusagil midagi tegema ja ainus rahulik moment tekib, kui end vetsu lukustan. Nii veedan vetsus järjest rohkem aega.
Vahel vastan töökirjadele ka seal.

Aga vahel lihtsalt istun ja mõtisklen. Nagu neljapäeva hommikul ühes Hiiumaa välikäimlas, mille uksest vaade rannakadakatele mõjus peput paitava tuulekesega koostöös väga rahustavalt.

Iga kord, kui välikäimlasse satun, mõtlen Tanizakile, kes peldikuid Jaapani luuletraditsiooni alussambaks ülistab. Putukate siristamine ja kehvakese pellerikatuse vahelt paistev poolkuu, vaikne moment iseendale…

Just praegu tuli Selveri kuller. Noor habemega poiss. Vaatas kotist paistvaid spinatilehti. Ütles: teil on ju aed olemas, saate ise rohelist kasvatada.

Ma: tõsi…. tõsi….

Tänks, saan oma süümekanimekirja veel ühe punkti lisada.

Eelmine kord tellisime Selverist õlut ka, sest Sho tahtis Jaapanisse kaasa võtta. Sama poiss tõi koju. Küsis dokumenti.
Ma ütlesin: tänks komplimendi eest.
Aga siis kohe kahetsesin, sest sain aru, et tegu formaalsusega. Pidi lihtsalt dokunumbri kirja panema.
Juba 2:0 tema kasuks. Kardan me järgmist kohtumist.

Sho kaitses esmaspäeval tublisti magistritöö. Õhtul läksime Elevanti sööma ja rääkisime muudel teemadel kui äridest (Maarja) ja kassist (Sho).

Sho ütles, et algkoolis küsiti kõigilt, kelleks nad saada tahavad. Kuna tegu oli suht eliidikaga, siis väikelapsed vastasid treenitult, et arstiks või advokaadiks. Aga Sho, keda õigesti vastama polnud õpetatud, ütles, et häkkeriks. Nüüd on tal küberkaitse eriala magistrikraad.
Sho ütles: aga kui ma praegu mõtlen, kelleks ma saada tahaks, siis kõige rohkem tahaksin saada kassiks.
Siis rääkisime veel nati kassist.

Viimastel nädalatel oli tal selline elu, et makatöö oli valmis ja suurt midagi teha ei olnud, aga mina olin karjäärinaine.
Mais toimus ju täielik taimeorgia – juba läbi metsatuka jaama jalutades kattusid mu linnakingad kollaka õietolmuga.
Kass hakkas õues käimist kohe oma kassiõiguseks pidama ja lihtsalt röökis, kui õue ei saanud.
Kuna me kass on endiselt selline tüüp, kellel läheb paremini kekas kui matas, siis pidime soetama 20 meetri pikkuse köiekese. Muidu ta lihtsalt tormab sirgjoones, kuni sein vastu tuleb. Aga õues ei tule ju. Tuleb tiheda liiklusega autotee.

Igal hommikul panin ma pintsaku selga ja tormasin tööle, samas kui Sho jäi kassi ja koeraga koju. Toitis, potitas. Kui kass röökis, viis õue. Tegeles aias programmeerimisega, mida katkestas iga paari minuti pärast kass, kes oli end ümber erinevate objektide kinni keerutada suutnud.

Korra kukkus kass basseini. Korra ronis nii kõrgele puu otsa, et köis sinna kinni takerdus. Kassi sai Sho alla, aga köis on endiselt puuladvas kinni.

Mina tulin õhtuti hilja koju ja tegin tööd veel edasi. Sho ütles, et ta enam ei suuda. Juba õhtul mõtleb, et järgmisel hommikul hakkab kass jälle röökima ja siis peab teda õues jälle kantseldama ja… Kes ütles, et kass on iseseisev loom, kes hoolitsust ei vaja?
Ma ütlesin: aitäh, kallis, et sa seda kõike teed. Sorri, mul on homme jälle pikk tööpäev.

Ma olin nagu salaryman, tõin pappi koju. Tema oli nagu koduperenaine, hoolitses.
Ma sain aru, et päris hea on, kui keegi kodus ootab. Mõnus, kui õhtusöök valmis ja keeruline, kui pärast pikka tööpäeva veel õhtusöögi ise tegema pean.
Kui ma Jaapanis koduperenaise-laadne toode olin, ei suutnud ma igal õhtul midagi valmistada. Nüüd tunnen süümekaid selle pärast.
Ma ei saanud ka aru, miks Sho igal õhtul nii väsinud oli. Nüüd saan.

Aga Sho sai aru, et igapäevane kokkamine ammendab end paari nädala jooksul. Et koduperemehe elu, mis seni tundus eriti mõnus tsillimise ja mängimise võimalus, on pikas perspektiivis tüütu ja kergelt nüristav.

Nii hea, ma ütlen. Hea, et me saame omal nahal erinevad rollid ära proovida. Vastasel juhul on keeruline teist mõista.
Nüüd, ma arvan, mõistame jälle pisut rohkem ja oskame üksteise eest hoolitseda.

Esmaspäeval kaitses Sho makatöö ja reedel läks Jaapanisse. 
Enne lennureisi ma alati mõtlen, et Sho on kõige suurepärasem inimene maailmas ja mis siis, kui see on meie viimane ühine hetk. 
Ma lähen jaanipäeval ka Jaapanisse, tööle ja külla. Eelmisel aastal samal ajal käisin ka Jaapanis ja tegelikult kahetsesin, sest siis toimusid ainsad kaks nädalat Eesti suve ja pojeng õitses. Jaapanis oli aga vihmaperiood. 
Sel aastal kordan viga. 
Juulis tuleme tagasi, tsillime veel natuke ja siis on Sho avatud igasugustele tööpakkumistele. 
Vimasel ajal olen jälle rohkem taksoga sõitnud. Ühe korra juhtus nii, et pidin sulas tasuma 5.15. Aga mul sente polnud, oli kaks viiekat. Küsisin, et kas võin jeenides sendid maksta ja taksokutt oli vaimustuses, sest ta oli valuutakollektsionäär – andsin auguga viiekümnejeenise.
Enne seda oli üks kord, kui tulin Latitude 59’lt taksoga koju, sest järgmine päev pidi sama pikk ja väsitav olema. Suurest näljast olin endale šoksi kaasa haaranud, aga üksinda süüa tundus ebaviisakas ja nii küsisin kenalt noormehelt, kes roolis istus, kas ta ka šoksi tahab. 
Ta ütles: ei, ma ei söö enam magusat. Lõpetasin paar aastat tagasi ja võtsin 32 kilo alla.  
Vaatasin ta taksojuhi-dokumenti ja tõepoolest, üks väga paks mees vaatas fotolt vastu. 
Taksojuht ütles, et keegi ei tunne teda selle pildi järgi ära, aga uut fotot ei lubata teha. 
Ülejäänud teekonna rääkisime trennidest, dieetidest ja nõrkadest inimestest, kes ei suuda magusasõltuvusest üle olla. Mu šoks ei maitsenud enam eriti hästi, kleepus vastikult hammastele ja suulaele. 
Kas ma pean veel lisama, et mu lemmiklaul on Rihanna Work
Aina imestan, kuidas R suudab olla nõnda veenev loetud arvu selgelt välja hääldatud sõnadega, samas kui Drake ei suuda ära otsustada, on ta badass või pussy. 

Sorry if I’m way less friendly 
I got niggas tryna end me, oh
I spilled all my emotions tonight, I’m sorry
wtf.

Miki on badass. Isegi unes ja isegi endale annab lõuksi.

paar asja, mis korraks naeratama panid

Eile tahtsin endale mobiili ID’d teha, aga nad sooritasid asja niiviisi, et ma ei saanud enam telefoni kasutada. Tammusin asjatult nende pool seni, kuni aeg otsa sai. 
Edasi käisin nõustamas ja juuksuris.  
Psühholoog tegi mu näoga oma töö ja mõtlesin, kui õudne ma juuksuripeeglist paista võin ja kuidas ma pean seal 45 minutit kas silmad kinni hoidma või paistes näoga endale otsa jõllitama. 
Aga juuksuril polnudki peeglit. 
Ta küsis, kas mulle juba piisab pika-juukse-kogemusest ja ma ütlesin, et piisab, nii et ta lõikas nad selliseks, nagu leidis, et on hea. Õlgadeni ja nii, et saan tukka silma eest ära loopida. 
Siis läksin tagasi telefonijaama ja nad ei osanud ikka midagi head mubiiliga ette võtta. Ajaraisk, mõtlesin, aga siis mõtlesin, et on nagu on nagu on, nagu psühholoog ehk umbes ütles. 
Lõpuks ütlesid, et saavad probleemi hommikuks parandada.
Sain ajutise sim-kaardi ja puhisesin vihaselt, mõeldes, et pole selle operaatoriga vist üht liigutust ka esimesel korral õnnestunud teha ja ehk oleks aeg ümber istuda, ja muid selliseid mõtteid.
Viru Keskuse juures tänaval mängis üks poiss trummi ja ma kohe tundsin,  et see on liigne müra ja kuidas ta julgeb mind segada, aga siis… siis tekkis tunne, nagu oleksin hoopis Birdman filmis “Birdman” ja nägu läks nii naerule. 
Täna läks ka nägu korra naerule. Siis, kui nägin bussiaknast, kuidas möödus auto, kus oli naine, kes imetas oma last. Ise oli ta samal ajal roolis. 
Beebi, selline suuremapoolne, põlvedel, ühtpidi vastu rinda, teistpidi vastu rooli.  
Mõtlesin, et see on äge multitasking. Võttis naeratama, kuidas inimesed oma elu korraldavad. Vastavalt oma paremale äranägemisele… ja heas usus.
Aga siis mõtlesin, et hirmus, sest ebaõnne korral on laps kohe surnud. 
Siis tuli meelde hirmus stseen John Irving’i raamatust “Garpi maailm”. Garpi naine võtab armukesel autos suhu, kui Garp, kes lastega koju saabub, nende autole enda omaga kogemata otsa sõidab. Üks poeg sureb, teine jääb silmast ilma, sest lendab kuidagi käigukangi otsa. Armukesel hammustatakse noks küljest.
Siis kujutasin ette, et õnnetuse korral hammustab laps rinnal kindlasti tüki küljest.
Samas ei sega imetamine juhtimist nii hullusti, nagu telefoni näppimine. Seda on bussiaknast hirmus jälgida, kui suur hulk juhte oma telefoniga tegelevad. Kas keegi üldse enda ette tänapäeval vaatab? Liiklus käib täitsa ehku peale.  
Mulle õudselt meeldib Aaron Jerome “Reason To“. 
All paar pilti sellest, kuidas loomad inimesi padjana kasutavad.

muusikast ja blogimisest ja muusikast

Kui M’iga viiuliõpetajal külas käisime, siis ta rääkis viiulimängust, no võtke korraks pill kätte. Täiesti teine tunne on. Midagi täiesti uut annab teie ellu. No proovige. 
Rääkis nii veenvalt, nagu ta alati räägib, nii et olin valmis juba pilli haarama. Ta on kõige säravam inimene, keda ma tean.
Veel ma rääkisin neile sellest, millest blogis ka kirjutasin. Avastusest, et kõik inimesed polegi ühtmoodi ja kõigil pole samasugune suhe muusikaga kui mul. 
Seletasin neile, et vot on inimesi, kes kuulavad muusikat täiesti teistsuguse tundega. Nende elus polegi muusika kire/sõltuvuse kategoorias.
Nad imestasid koos minuga.
Ütlesin, et aga samas on see mõistetav. Näiteks ma ise olen visuaalsete asjade suhtes ülimalt tundetu.
Mind puudutab ainult selline kunst, millel on lugu. Minu jaoks kas või. Lugu võib ka olla see inimene, kes pildi tegi. 
Ehk et muusika läheb peale, narratiiv läheb peale, aga visuaalselt olen täiesti puudulik.
M ja viiuliõpetaja vaatasid nüüd mind suurte silmadega. 
Kas tõesti, küsis viiuliõpetaja, kunst sind ei kõneta? 
Kas isegi mitte need kõledad külmad kaljud [maalil, mille nime ma ei mäleta], kas sa ei tunne neid? Väristas õlgu. 
Eip. Ma ei teadnud, millest ta rääkis, aga… küllap ei. 
Enne, kui muusika-teemal blogisse kirjutasin, rääkisin sellest vähemalt kahes seltskonnas. Seepärast ongi blogi vaja, et kui mul on mingi mõte, siis saan selle kirja panna ja inimesed saavad valida, kas mind kuulata või mitte. Vastasel juhul hakkab peale Maarja jutt suvalises seltskonnas talle parasjagu pinget pakkuval teemal ja keegi pole kaitstud. 
Ah, mulle meeldib blogida. See korrastab mõtteid. Vahel võtab mõte alles kirjutamise käigus kuju. 
Vahel aga on näiteks nii, et tahan kirjutada kolmest-neljast juhtumist või mõttest, mis üksteisega mu meelest kuidagi seotud ei ole. Aga siis läheb nii, et ma avastan need seosed kirja panemise käigus. Pärast imestan. 
Hädavajalik tegevus see blogimine.
Vahel loen mustandi üle ja vaatan: täitsa selge narratiiv joonistub, aga ma ise ei plaaninudki seda siia sisse kirjutada.
Kindlasti on hulk asju, mis panen siia kirja naiivses teadmatuses, et lugeja näeb asju, mida ma ise tähelegi panna ei oska ja siis olen kuidagi veidral viisil paljastatud. Hirmus mõte. 
Veel hirmsam, et kommunikatsioon on üldse võimatu. Lugeja ei loe välja mitte üht mõtet, mis siia panen, vaid ridamisi selliseid, mida pole pannud. 
Aga ikka blogin.
Vahel olen ma kassi peale blogis armukade. Enda meelest panin mingi hea mõtte kirja, aga niikuinii varjutab mu jutu hoopis Miki, kes on pildil jälle NII ARMAS. Seesugune omapärane kadedus.
Vahepeal külastasin psühholoogi, igaks juhuks, et mõtteid ja tundeid rehitseda. Lihtsalt selline Ämerika, et meelerahu tuleb raha eest maha müüa ja siis jälle 35 €/tund kaarega tagasi osta.
Ma ütlesin, et kas ma tõesti pean mediteerimisega tegelema hakkama, no kas tõesti. Ta lubas mulle mindfulness‘i instrumente jagada.  
Ta rääkis, et ühele asjale mitte keskendumiseks ei saa tegeleda mitte-keskendumisega, vaid peab keskenduma millelegi muule. Ühest mõttest loobumiseks tuleb mõelda hoopis teist mõtet. 
Siis tuli mul pähe täiesti uus põhjus, miks viiulit mängida.
Ma pole viiulit mänginud… aastaid. Enne jälle mängisin aastaid, aga viimased kümme on olnud mõru maik suus… Kas tõesti on asjaga lõpp. Või kas tõesti kuulutan asja oma hobiks ja hakkan mingisuguseid simmanilugusid kääksutama, sest enam muud ei oska. 
Aga nüüd sain aru, et see on kõige lähem asi meditatsioonile, mida ma kunagi teinud olen. Kui ma viiulit mängisin, siis ma midagi muud ei teinud ega mõelnud. Ma olin tõeliselt keskendunud. Mõtlesin ühele asjale korraga, pikalt.   
Nüüd tekkis uus pilk viiulimängule – uus vajadus ja eesmärk.
Siis ma paningi pillile uued keeled ja paar päeva tagasi hakkasin endale uuesti viiulit õpetama. Kuidas sõrmi viiulikaelal liigutada, kuidas panna pill kõlama, milline on mu kehahoiak. 
Kuidas kasvatada poognapikkust, vahetada positsiooni, vibraato kõlama ja flažoletid helisema panna. Nii palju on teha.