meie Miki

Autor: Kerli
See on meie Miki. 
Saime ta niiviisi: T & J hakkasid ajutiseks koduks tiinele tänavakassile, kes sai viis poega. 
Me Shoga läksime külla. Kaks kollast, üks kolmevärviline, üks pilvekese moodi pehme, üks mustalapiline valge. 
T tutvustas poegi, et kõigil on jaapani nimed. Siis näitas, kuidas valgel moodustub mustadest laikudest miki-hiire kuju. 
Ma ütlesin: aga Jaapanis on Miki tüdruku nimi. 
Nii ristisimegi kassitüdruku ümber Mikiks. 
Tulime koju. Sho küsis: kas me siis ei võtagi kassipoega. Ma ütlesin: tõsiselt või.
Ta ütles: einoh, kui ei võta, siis ei võta…. no hästi siis… 
Nii otsustasime Miki võtta. 
Nati hiljem, kui kassipojad kiipi ja vaktsiini saamas käisid, selgus pommuudis: Miki on hoopis poiss. (Ja üks kollastest kiisudest hoopis tüdruk, haruldus.)
Aeg läks edasi, teised pesakonna kassid olid järjest julgemad ja sõbralikumad, Miki aga järjest memmekam kiisu, kes puges oma metslasest ema selja taha ja õppis temalt inimvihkamist.
Kui lõpuks kolimiseks läks, tuli Mikit oma pool tundi püüda ja ta pani püüdja lõpuks ikka tõsiselt veritsema. Turtsus ja susises ja ma mõtlesin: okou.
Aga me valisime ju Miki ja isegi nime panime. Ja kuidas sa võtad viimasel hetkel hästi käituva kassipoja, kui juba nädalaid on Sho kodus rääkinud Miki see ja Miki teine. 
Nii et mõtlesin: okei, see on meie veterinaarabiprojekt. Kassike vajab kodu. Olgu ta siis sõbralik või mitte. Kui kedagi nunnutada tahame, nunnutame koera. Kassile pakume lihtsalt kodu ja sööki.
Miki tuli koju siis, kui Sho veel Jaapanis oli. Esimesed kolm päeva ta põrnitses mind niiviisi, vihkaval pilgul, ja susises, kui talle natukegi lähenesin: 
Ta ei söönud päevade kaupa mitte midagi, kössitas nurgas, turtsus ja susises isegi mänguasjade peale. Öösel mäugus aga südantlõhestavalt, nii et ma ei saanud üldse magada. Guugeldasin ogaralt palju ja sain teada, et kõik on veel võimalik, aga see võtab terve igaviku aega. 
Aga vist oli neljas päev, kui ta enam mänguasja peale ei sisisenud ja mul õnnestus ta isegi arglikult mängima meelitada.
Arvasin, et esimene samm tehtud ja edasi anname rahulikult aega järgmisteks tibusammudeks, aga mängutuhinas üks hetk mõtlesin, et katsetan ja silitasin teda natuke selle pulgaga, mille otsas pael, mille otsas mänguasi. 
Mikile meeldis see nii õudselt, et ta silmad läksid pahupidi ja ma võtsin julguse rindu ja sujuvalt asendasin pulga enda käega ja siis võtsin ta sülle ja sügasin teda rängalt. Nagu kassiema, tugevasti vastukarva. Ja Miki oli täiesti nõiutud. 
Tema vajadus läheduse järele oli suurem kui inimesehirm, tuli välja. Kuigi ma polnud selles esialgu kindel ja uurisin ega ma kogemata palderjaniga immutatud mänguasja ei ostnud. Põdesin, et uimastasin pisikese kassipoja mingi date rape drug’iga. Aga ei, tavaline mänguasi oli.
Sellest päevast põgenes ta ikka kapi alla, kui ma tuppa astusin, aga kui mänguasja kätte võtsin ja natuke sellega vehkisin, oli ta kohe kapi alt väljas.  
Aga ta oli alati seda nägu, et girl, keda me selle mänguasjarituaaliga petame. Ma tean, et sa tahad mind. Sa tead, et ma tahan sind. 
Nii et kohe võtsin Miki jälle sülle ja sügasin. 
Mikiga võib ükskõik mida teha. Sügada kõhtu, sasida selga, panna ta suht ükskõik mis asendisse ja nurrumasin möirgab ikka.
Sellised lood. 
Kerli tegi eile selliseid pilte:
Muide, mul ja Mikil on suht sama värvi silmad. Ainult mul on pupillid nagu inimesel. 
Ja Sho mõtles välja Miki sümboli:    ・|・

kingitus vaaremalt (my favorite things)

Mu 19. sajandi lõpul sündinud vanavanaema suri 93selt ja ma olin siis kuuene. Neid arve arvestades on mul temast ütlemata palju mälestusi. 
Mängisime lauamänge ja üldiselt siblisin lõputult ta ümber. Mäletan ka seda, kui teda haiglas enne surma vaatamas käisime ja mäletan lõputut hulka antiikmööblit, mis temast jäi.
Aga ükspäev, kui ma juba suur olin, andis ema mulle ühe asja üle. Selline kiri käis kaasas:

Kohe näha, et puhtalt sõna jõul on mu kingitus aastakümneid puutumatult kilekotikeses püsinud ja minu suureks saamist oodanud.
Lisaks on postkaart, kus on selline luuletus:

Ja selline on kingitus ise. Wana wana ema tikitud ja heegeldatud linik. Suur, meeter korda meeter ehk. Ma ei julge seda kasutada. Pean veel nati ootama, kuni tunnen, et selle vääriliseks saan.

Paneb mõtlema põlvnemisele ja aja loomule ja suurtele ja väikestele väärtustele, kas pole?

my favorite things

Juba talvest peale kripeldab, et tegelikult ma tahaksin teile näidata üht asja, mis mul on. Aga kuidas seda ometi teha. 
Anna, ma näitan sulle, mis mul on.
Praegu aga tuli raadio Tallinnast juba mitmendat korda “My Favorite Things” (mingis põnevas esituses, mida ma youtube’ist üles ei leia, aga see on ka päris kena versioon) ja ma mõtlesin, et kui asutan sellenimelise uue rubriigi, olen leidnud noobli viisi teile oma asja tutvustamiseks ja ühtlasi jätan endale võimaluse ka oma teiste asjade näitamiseks tulevikus. Nii hea plaan.

Kõik algas sellest, et meile kingiti nii aasta tagasi kaks Fuji mäe kujulist kristallklaasi. Ma mõtlesin, et oi kui vahva. Ainult et no tõesti, mis ma nendega peale hakkama peaks.

Vastus küsimusele tuli jõulude paiku, kui S&M meil viina joomas käisid. Ma ütlen, pole elegantsemat viisi viinavõtmiseks.  
Ja kuidas nad neid klaase kiitsid… Ma sain siis aru, et oman midagi erilist. Vaadake:  
Esiteks, kõik Jaapani elegantsed asjad on pakendatud ka elegantselt.
Pildilt ehk raske aru saada, aga nad on sellised umbes-täpselt viinapitsi suurused. 
Kas pole äge? 
Üks on seda värvi.
Teine on aga seda värvi.