mõtlen bussijuhtidele

Pooled lubavad, et kui neil oleks ajamasin, siis nad läheks ja killiks hitleri. No nüüd on – aga ma ei näe tegusid. 
Vaatasime Shoga Jim Jarmuschi filmi Paterson. Treiler jätab petliku mulje, et filmis toimub midagi. Vihjab võimalikele konflikti allikatele. Aga mitte midagi ei toimu. Miski neist treileri vihjetest ei arene pöördeliseks sündmuseks.
Nii hea film. Poeetiline argipäev armastuse foonil. 
Ma ei tihanud seda Shole esimesena öelda, aga ta ütles mulle, et see on nagu meie elu. Aga me elu pole nii hull, onju, ütles. 
Mis hull? See on parim. 
Sho ei ole küll bussijuht, aga ta on natuke selline, et läheb ja teeb oma asja ja tuleb tagasi, ja ma ei ole küll kaunitar ega kunstnik, aga ma olen mitmes aspektis samade vigadega kui ta naine, aga armastan sama kõvasti. Ja midagi ei toimu. 
Juba treileri soundtrackist napsasin selle loo ära ja kuulasin pikalt. 
Muide, olen juba ammu tahtnud blogisse kirjutada, et ma mõtlen väga palju bussijuhtidest. Ja trammijuhtidest. Küll mitte üldse sellisel viisil nagu Jim Jarmusch. Aga päriselt, kolmveerandil kordadest, kui bussi või trammiga sõidan, mõtlen nende juhtide peale.  Juba aastaid, pikki aastaid. Huvitaval kombel rongijuhtidele mitte nii väga. 
Usun, et Jarmusch ei mõelnud mitte bussijuhile, vaid Inimesele. Otsustas, et ütleme, et Inimene on bussijuht. 
Aga ma mõtlen Bussijuhile, bussijuhi tööle, tehnilistele iseärasustele. 
Huvitav, kuidas see või teine asi on korraldatud. Huvitav, kuidas see rool ikka niiviisi käib ja… Tunde olen mõelnud neil teemadel. 
Trammid. Oh, trammid. Mu unistus on natuke aega trammi juhtida. Alati vaatan trammijuhtide nägusid enne, kui trammi astun. Imetluse ja kadedusega. Ok, see oli nali. Lihtsalt huviga vaatan, et kes on. 
Samas, Sho mõtleb pidevalt kassidele. Kolmveerand oma ärkveloleku ajast, kahtlustan. Ta on Briti välisministeeriumi kass Palmerstoni jälgija sotsiaalmeedias algusest peale ja elas kõvasti kaasa, kui Julian Assange’i kass talle ära pani ja mis kõik veel toimus. (Äh magasin maha võimaluse kasutada sõna cat fight, aga siis peaksin lause struktuuri muutma.) 
Aga alles paar päeva tagasi voodis enne magama jäämist vaatas Sho välisminni kassi pile. Neid oli 44 pilti ja ta lappas neid rahulikult, vaatas ja arutles, kuidas kassil ikka silmade ümbrus on must ja käpaotsad valged ja nii edasi, ja kui 44 pilti otsa said, siis… ta hakkas otsast peale. 
Võib-olla olen blogisse juba kirjutanud, et mõtlen bussijuhtidele. Olen nii tohutult kaua blogi pidanud, et ei mäleta, mis kirjutasin ja mis mitte. Vahel, näiteks eelmise postitusega seoses, on hirm, et olen juba samad mõtted kirja pannud. Sest mõned neist on nii ammust aega peas, et sama hästi võisin kirja panna. 
Tõenäoliselt paningi. Deem. 
Üllatuskass! See on Miki vend Aki.

hiline valentinipäev ehk kuidas suhet värskena hoida

Paljusid paare üle maailma vaevab küsimus, kuidas pikaajalist suhet värskena hoida. Mõelge, ärkad viis või kümme või viiskümmend aastat järjest ühe — ja  — sama inimese kõrval. Kõik teavad, et pikaajalises suhtes võib värskus ära kaduda – eriti voodis, eks ole.

Ma räägin teile ühest meie nipist, mis eile õhtul voodis kasutusele võtsime.
Nimelt pärast enam-vähem kaheksat aastat magamist niiviisi, et mina olen alati vasakul ja Sho on alati paremal, otsustasime, et oleme mängulised ja vahetame pooli.

Kõik need aastad oleme me olnud täiuslikud voodikaaslased – kui Sho mu õhtul kaissu võtab, siis ta on nagu Maarja-kujuline vorm, kuhu ma täpselt mahutun. Kaisus uinumine on väga harmooniline ja nii paganama igav.

Aga eile vahetasime pooled ja selline tunne oli, nagu võõra inimesega oleks voodis.
Ei teadnud, kus mis täpselt käib – milline käsi millise all või hoopis peal. Midagi oleks justkui valesti, aga kuidas asja parandada, täpselt ei tea ja suure nihelemise käigus käis mu kukal korra vastu Sho nina ja Sho ütles “ai” ja Sho sõrmeküüs käis vastu mu selga ja ma ütlesin “ai” ja…
Uus, värske ja erutav. Nagu uuesti esimest korda.

Hommikul oli tunne, nagu oleks mitte ainult võõra inimesega, vaid lausa võõras voodis maganud. Sai nagu magatud küll, aga kas ka hästi. Ei leidnud Shod oma paremalt käelt üles ja mõtlesin, kus ta on või kes ta üldse on.

Nii et kui rutiin teid suhtes tapab, soovitan palavalt. Saate tagasi selle võõra ja kohmaka tunde, selle värskuse, mis lennutab teid hetkega tagasi aega, mil te alles kohtusite.

Üks kassapidaja toidupoes hakkas minuga Eesti sünnipäeva eelõhtul lihtsalt rääkima. Korraks oli selline tunne, nagu välismaal oleks. Et mis mõttes inimene hakkab teise inimesega lihtsalt rääkima.

Mul oli aega bussini, nii et kuulasin ja naeratasin ja ütlesin sõnu vastu.

Kui ma oma rahakotti seljakoti põhjast välja koukisin, soovitas ta, et toetaksin koti kusagile. Siis rääkis, et hea, kui rahakott on kotis sügaval. 
Ta ütles: just täna hommikul tulin bussiga tööle ja järsku hakkab üle bussi üks poiss – selline minuvanune noormees -, hädaldama “aiaiaiai, valus!”
Tuli välja, et tegemist oli vargaga, aga naisterahvas, kelle käekotti ta sõrmed pistis, oli soetanud endale rotilõkse. 
No ja lõks võttis poisil niiviisi sõrmedest kinni. 
Siis ta näitas oma sõrmede peal teise käega, kuidas lõks neist kinni haarab ja ma vaatasin, et just neid rotilõksukohti kassapidaja sõrmedel katab plaaster.

Hmmm.

Eesti sünnipäeva hommikul avastasin, et meil pole ei kohvi ega piima ja kohe kirjutasin ülemisele korrusele MAYDAY MAYDAY. Üleval sain kohvi ja J ütles: aitäh, et lipu üles panid.
Ma ütlesin: mida?
Vaatasin aknast välja, lipp lehvis.
Mingi jaapanlane oli Eesti lipu üles pannud.

Ühel sama kaunil päeval kui täna läksin basseini, õnnestus ujuda 50 otsa ehk 1250 meetrit, ilma et asjadele mõtleks. Seejuures pool otsa krooli, ilma et ära upuks, aga lonksu vett neelasin küll.
Siis läksin mullikasse ja vaatasin sealt päikesega tõtt, kuni vesi mu väsinud alaselga mudis.

Neti kõige armsam koeravideo on J Cole’i “Wet Dreamz” oma.


Ükskord kuulasin seda teist J. Cole’i lugu, mis mulle meeldib, aga siis hakkas see video mängima. Ma vaatasin, oi kui armas koeravideo!

Siis kuulasin laulusõnu ja natuke oli rõve.
Aga siis kuulasin veel ja mõtlesin, et see laul on ka ülimalt armas. Täielik valentiniromantika, aga hääldab kõik mõtted välja.

Ei tea, kas olen paremini sõnastatud armumist kohanud kui see:

it started off so innocent
she had a vibe and a nigga started diggin’ it

Aga need kutsad!

Ma olen seda tüüpi kuulaja, kelle jaoks muusika on suuresti luule ägestaja. Kuulan sõnu.
Esimesena mitte. Esimesena kõnetab ikka muusika, aga sõnumi leian tõenäolisemalt sõnadest.

Üldse hoolin sõnadest rohkem kui paljudest muudest asjadest, aga oi muusika. Käisime sõbrapäeval kuulamas segakoori HUIK, kus K laulab ja nende esimene lugu oli selline ja see oli võimas.

elamine debiilikutele

Tulin läbi metsatuka nagu läbi mingi… ohtliku paiga. Männiokstelt kukkus suuri lumelahmakaid, pidevalt ja kaootiliselt. Balti jaamas libastusin ühes kohas, mis silma järgi üldse libe ei olnud ja olin kindel, et kukun, aga ime juhtus ja tasakaal püsis. Nii valus oleks olnud. Siis läksin vanalinna ja paar meetrit otse minu ees maandus järjekordne lahmakas lund katuselt. 
Ringi liikuda on ohtlik. Võib-olla mitte nii ohtlik kui Süürias või Jeemenis või Somaalias.

Käsiraamat “Elamine debiilikutele” on inspireeritud sarjast for dummies ja selle sümboolseks alguseks paneksin hetke umbes aasta tagasi, kui mina ja M istusime mingi argipäeva napilt pärastlõunasel ajal jälle kohvikus, mõlemad sissetuleku ja tulevikuvisioonita, sõime kooki ja rüüpasime kohvi.

Kui maksmiseks läks, siis selgus, et M’i kaardil pole raha.
Mina, nagu boss, tõstsin käe: pange kõik minu arvele.
Edasi läksin Selverisse midagi ostma, aga tuli välja, et mu arvel on järel 40 eurosenti.

Umbes nädal hiljem istusime M’iga jälle argipäeva ebamäärasel kellaajal kohvikus Komeet – endiselt kaks sissetuleku ja tulevikuvisioonita töötut -, jõime kohvi ja sõime kooki ja mõtlesime, et küll eelmisel korral läks ikka napilt.

Ma arvan, et sellest tekkis meil omavahelises suhtluses uus kood – debiilikutele. Ühtlasi valmis esimene peatükk raamatus “Majandamine debiilikutele – kuidas käia oma viimase rahaga ringi nagu lollpea.”

Aa, mu reied on paksud!
Aga üks ütles, et reierasv on beebile vajalik. Kui rasedaks jääda, siis beebi kasutab kõhus kõigepealt reiepeki ära – “Dieedipidamine debiilikutele”.

Aga see käsiraamat on mu elu.

Juba ammu mõtlesin, et viskaks oma praeguse arvuti ära ja hangiks asemele sellise, millel ei ole kriime ja mis ei ole aeglane.
Mac (mu “2000eurone facebookimasin”), mille magistritöö kirjutamise ettekäändel Sholt mõned aastad tagasi ärandasin, on nõme ja ma vajan uut. Kuigi meie väljaminekud on endiselt kordi suuremad kui sissetulekud. 
Olin kuid veendunud, et varsti ostan uue. Ootan lihtsalt, kuni uue põlvkonna SSDga versioon välja tuleb.

Aga siis üks jaapanlasest töökaaslane küsis mu käest: miks sa uut arvutit tahad.
Ta hääl kõlas rahulikult, selliselt, nagu ma alati mõistuse hääle kõla ette olen kujutanud.
Ma: see on aeglane ja nõme ja…
Ta: pane sellele SSD sisse, hoopis teine kvaliteet. Sul on ju hea ja kallis arvuti.

Sain aru, et ma olen debiilik ja läksime Shoga kaubanduskeskusesse, et alustuseks osta rohkem mälu. Mu arvutil oli naeruväärselt vähe mälu ja seepärast ei funktsioneerinud ta oma kvaliteedi vääriliselt. 

Elu Jaapanis ajas mingid asjad mu jaoks täiesti vussi. Näiteks raha väärtuse.
Kui mulle mu esimesed normaalse toote 1000protsendise hinnaga brändiasjad kingiti, siis valutasin südant, mõeldes, mida kõike palju mõistlikumat selle rahaga teha oleks saanud.

Aga siis harjusin ära.

Vahemärkusena, teate seda kuulsat eesseed-kõnet, mis räägib, kuidas elada. Seal on selline fraas: 
Live in New York City once but leave before it makes you hard. 
Live in northern California once but leave before it makes you soft.

New Yorgi asemel mõtlesin Eesti peale, aga California kohal oli Tokyo.

Ma läksin Jaapanis nii pehmoks kätte.
Selliseks pehmoks, kes Eestisse tulles muretses: kuidas ma rongist välja saan, kui keegi mulle ei ütle, kumma poole rongiuksed avanevad. Kuidas suudan turvaliselt astuda üle 10 cm pikkuse lõhe rongi ja perrooni vahel, kui keegi ei ütle: ettevaatust, rongi ja perrooni vahel on lõhe.
Ja veel selliseks muidugi-on-mul-kõige-uuem-Apple’i-toode-pehmoks.

Ma olen endiselt natuke Tokyo-pehmo. Isegi poolteist aastat hiljem. Aga vaikselt-vaikselt tahenen ja otsus soetada 100 euro eest juppe, mis arvuti heaks teevad, mitte tuhande-paari euro eest uus arvuti – sest ma ei saa seda endale lubada! – on suur samm.

Läksime kaubanduskeskusesse esiteks selleks, et osta mälu. Poemüüja oli sümpa. Ta kaelal oli jaapani keeles kirjas “usaldus”.
Onju sümpa müüja, ütlesin pärast Shole.
Sho ütles: ta mõjus väga usaldusväärselt.

Teiseks oli kaubanduskeskust vaja külastada selleks, et Sho tahtis teada, millises poes täpsemalt see turvamata turvakaamera on, mida netist turvamata turvakaamerate lehelt vabalt näha saab. Jep, selline leht on olemas.

Õhtul vaatasime arvutist juveelipoe turvakaamera pilti nagu õhtust draamasarja. “Ta mängib mobiiliga! Ta pani telefoni kinni! Üks külastaja tuli! Külastaja lahkus! Ta pühib vitriine! Ta sulges poe! Ta kustutas tule!” Pingeline.
Küberturvalisus debiilikutele.
Sho ütles: näed, see on selle kaamera registrikood.
Ma: mhmh
Sho: selle arvuti, mille taga poemüüja on, kood on kindlasti sarnane. Tõenäoliselt viimane number on üks madalam või kõrgem.
Ma: mhmh
Sho: kui selle numbri kätte saab, siis…
Ma: aga proovi!
Sho: ma ei tea, see on juriidiliselt hall ala. Ei tasu vist.
Ma: no okei. 
Üks õhtu voodis jageleme tekkide ja voodipooltega, eesti keeles:
Sho tõmbab teki tihedalt enda ümber ja siis tõmbab sõrmega joone kahe voodipoole vahele: sinu pool on pagulasepool. Minu pool on meie maa pool.
Poliitika debiilikutele.

Mõni jaanuarihommik ärkan üles ja mõtlen, et see kõik pole seda väärt ja siis mõtlen: kas ma tõesti tahan end ära tappa seepärast, et ma olen ebakindel ja võib-olla kõik asjad ei õnnestu. Enekas debiilikutele?

Sho paanitses ükskord, et meil saab raha varsti otsa.
Mis me siis teeme, küsisin. Mis me teeme, kui sa pärast kooli tööd ei leia ja kui mu ettevõtmistest midagi välja ei tule.
Sho ütles, et siis tuleb end küll ära tappa.
Haha, jaapanlane! naersin.
Ma ütlesin: Jaapanis tapab end igal aastal 25 tuhat inimest. Sho, palju see päevas teebki?
Sho: mingi 70 enesetappu päevas.
Ma: kui Eestis igal aastal 25 tuhat inimest end tapaks, kauaks eestlasi jätkuks?
Siis me hakkasime naerma. Kohatu küll, aga hakkasime. Appi, eestlasi on nii vähe, mhahaha.
Majandamine debiilikutele: kõige parem on kulutada igapäevaelus ära need tuhanded, mis iseeneesest kopsaka korteri pangalaenu sissemaksena kvalifitseeruksid.

Ja siis, kui tuhanded on otsas, ei jäägi muud üle kui “kassapidajaks”. Sest kümme tuhat eurot varem – isegi viis tuhat eurot varem -, ei suutnud me veel välja mõelda plaani, kuidas täpselt panustada rohkem tulevikku ja vähem restoranidesse.

Me oleks võinud selle raha eest ka teha aasta pikkuse reisi ümber maailma, aga valisime Eesti jaanuari. Elamine debiilikutele. 
Talv on juba olnud liiga pikk ja vaikselt hakkavad lähenema kolme mu elu kõige kohutavama sündmuse tähtpäevad, nii et lubage mulle pisut satiirilist pilku iseendale. Satiiri alternatiiv oleks enesehaletsus.

Sho tegi endale suppi ja sõi kaks nädalat vana kõva saia, kuidagi kägaras tooli peal, sest köögilauda meil pole.

Ütlesin Shole: appi, kuhu sa jõudnud oled. Sa võiksid teha Jaapanis karjääri ja koguda raha ja sul võiks olla naine ja lapsed.
Aga Ida-Euroopa pruut on sind vedanud siia külma mülkasse, kulutand ära kõik su säästud ja nüüd sa sööd seda vana saia me räpases lauata köögis…

Sho ütles: aga ma ei taha elada Jaapani pereelu. See oleks kohutav.
Tahan elada… Lonniga. Vaatas hellal pilgul koerale otsa. Selle asemel, et mulle otsa vaadata.

Aga et asi nüüd segaseks ei jääks, ütlen, Eesti jaanuar on meie valik ja meil on selle üle hea meel. Iga päev on tore päev, palju toredam kui pangalaenu sissemakse.

Lihtsalt loodan, et K lemmiktsitaat, mida ta mulle vähemalt kaks korda meelde tuletanud on, vastab tõele.
See on Dorothy Parkerilt: take care of the luxuries and the necessities will take care of themselves. 
Siiani on see tõsi olnud, peab olema ka edaspidi. Muidu oleme kaelani soos.

Lõpetuseks mõni tellimuspilt Mikist:

Siis, kui ta magab süles nunnult. 

Kui ta mängib munnult 

Kui ta mängib nagu tõeline kiskja.
Kui ta jälle magab nunnult. 

Ütlen ausalt, et sellisesse asendisse tuleb nad panna. Niisama seda ei juhtu. Aga heal päeval nad lepivad mu tungiva asendisoovitusega. Kuigi koera silmist võib lugeda, mida ta asjast tegelikult arvab.

lepatriinumajandus

Ühel õhtul voodis.
Sho: Riigimetsa Majandamise Keskus….
Maarja: ?

Sho: Riigikassi majandamise keskus… riigi koeramajandamise keskus…. riigi sea… metsa… metssea majandamise keskus, riigiorava majandamise keskus, riigi lepatriinu majandamise keskus…

Sho sõnavaras on veel “võrgutama”. Aga kontekst, nagu alati, on vale.
Nimetl T tütar M kasutab sõna “võrgutama” valesti, seletas T mulle.
Tütar küsib talt: kuidas võrgutada kassi?

Sho kuulas seda juttu kõrvalt ja nüüd vahel kui võtab kassi sülle, siis ütleb: võrgutama-võrgutama-võrgutama.
Ainult, et võrgu-tama kõlab nagu Kuro-tama, kelleks me kassi hellitavalt tema mustade munade tõttu kutsume. Seepärast Shole see sõna nii lihtsalt meelde jäi, võin kihla vedada.

Miki magab imelikult.
Mis ka ei toimuks, koeral on jummala suvv.

Maša Peterburis
Kassi-koera piltidel mõjuvad nad nagu oleks samas suuruses.Tegelikult pole, asi on psühholoogilisvisuaalne. Aga mäletate, veel paar kuud tagasi oli üks valmis teise ära sööma.

ideaalne tarbija

Mulle meeldivad need päikesetriibud ja läigatavad lehed
Lonnit jälitab pidevalt mingi varikoer

 Sho tegi laupäeval kodukalja. Ise nii õnnelik, säde silmis kohe. Pühapäeval võttis oma viha ja läks jälle sauna. Saatis mulle sealt e-kirja, pealkirjaga “suur probleem”. Kirjaga oli kaasas foto sildist saunauksel, mis ütles, et aprilli alguses on see mõned päevad suletud. 

Sho ütles õhtul voodis, et ta ei tea, mida nüüd tegema peaks. Et võib-olla peaks kasutama seda pausi, et tutvuda teiste saunadega. Lasnamäe saunaga, näiteks. Ma ütlesin: kuidas oleks Nõmme ujulaga. Ta ütles, et see pole õige. 
Väsimatu saunaskäik on viimaks kandnud vilja ja ta saab pidada alasti vestlusi tuttavate nägudega. Eile küsis üks mees talt, mitu kraadi saunas on ja ta vastas 80.
(Seletas mulle, et temperatuur oli seepärast madal, et väga palju inimesi oli.)
Siis küsis ta uus alasti sõber, mida ta õpib ja mis keeles ta oma Eesti naisega räägib jne. 
Ükspäev tahtis Sho mulle öelda, et on avaliku sauna kaudu omaks võtnud vanamehekultuuri. Aga ütles vanamehekartuli. 
Ta ajab need kaks sõna – kartul ja kultuur -, endiselt segamini, Mikita vaimus. 
Sauna võtab ta alati kaasa saunaõlle. Õllest rääkides, siis Sho hollandlasest grupikaaslane õpetas talle sõna sakumuskel. 
Shol Saku ohtu pole, ta on truu A. Le Coqile.

Ta on täielik reklaamiohver. Ideaalne tarbija. Ma ütlesin talle, et ta toidab sellega stereotüüpi jaapanlasest, kes iga uue moega innukalt kaasa läheb, aga ta ei hoolinud, vaid vaatas õrnal pilgul A. Le Coqi Facebook’i lehelt õllepilte.
Mõtled, et mis need süütud õllepildid siis teha võivad, aga asi eskaleerus kiiresti ja väljus kontrolli alt.

Algul proovis ta Weizenit ja ütles, et see eriti ei maitse talle. Aga siis jõi veel ja ütles, et nüüd ta mõistab, et see ongi õige maitse.
 Siis üks hetk avastasin, et ta mängib Weizeni valamise mängu
“Milline on õige klaas?” kordab ta küsimust. 
“Braavo, tegid õige valiku!”
“Vali serveerimise alustamiseks õige valamisnurk.” 
Ja nii edasi. 
Siis läheb paar nädalat mööda ja Sho on ostnud endale Weizeni ja õlleklaasi komplekti ja demonstreerib mulle valamiskunsti juba me oma köögis.
Vaat sellised lood.

Ükspäev, kui aega leian, kirjutan, mis ma karjäärinõustaja käest teada sain. Aga seniks: ma arvan, et see on üks netiajaloo sürrimaid videoid. Kunagi Alo sheeris, nüüd Joonas. Ma ütleks, et seda peab mitu korda vaatama. Kindlasti tekib igaühel sealt oma lemmikfraas. Minu oma on but you can do jiu jitsu. See tuletab mingit lapsepõlve mänguloogikat meelde. 

ettekanne paremast päevast

Hommikul tõusin mina voodist esimesena ja koer rõõmustas minu üle ja kui Sho tõusis, polnud koer enam nii entusiastlik, vot. 
Esimese asjana läksin töötukassasse aru andma. Palusin, kas oleks võimalik karjäärinõustaja juurde minna. Sellise, kes ei teata, et tööelu ongi raske, kandideeri puhastusteenindajaks, vaid kes julgustab mind äriplaani ellu viima või siis laidab selle idee veenvate argumentidega maha. 
Sain aja ja nüüd on mul kogu lootus selle peal. Nagu kaardimoori juurde läheks: ütle mulle, mis tulevik toob!
Minu konsultandiks oli uus inimene, kes vahepeal pidi omakorda vanemate olijatega konsulteerima. Sain noomida, et kaks korda pole kohale ilmunud. Kui kolmanda veel puudun, võetakse mind arvelt maha ja siis mul pole enam ravikindlustust. Korra magasin sisse ja veel korra ajasin kuupäevad segi, täielik luuserivabandus. Rääkisin, milliseid töösid ma vahepeal ei saanud ja miks ma endiselt oma äriplaani pole esitanud jne. 
Asjad said aetud, ma kohmitsesin veel oma koti kallal, kui konsultant ütles: mulle väga meeldis sinu raamat.
Ma pole ammu end ühekorraga nõnda luuseri ja viinerina tundnud.
Oleks ma seda oodata osanud, oleks eelmisel õhtul juuksed ära pesnud, ripsmed värvinud ja võib-olla  ennetavalt töögi hankinud.
See kompliment oli muidugi osaliselt puhtalt lahkusest, umbes, et ära kaota lootust. Aga ta pidi olema siiras, sest ta ütles, et oli raamatust inspireeritult suurejoonelise sünnipäevapeo korraldanud. Mis, ma oletan, tähendas Jaapani-teemalist pidu, mitte et kõik külalised pidid riietuma Maarjaks või Shoks või mõneks muuks raamatukangelaseks.
Igatahes läks mul nägu totakat naeru täis, komplimendid on mu kütus. Ütlesin midagi, et uhkuseriismeid päästa. Ütlesin: noh, hah, vot, töötukassas siis… selline algus päevale, hah, hoh, siin ma nüüd olen … huh, aga püüan erialaselt midagi leida või… heh. 
Ja nõnda langes kangelane. 
Aga siis läksin edasi Stella poole kohvile. Päike säras, nagu võiks veebruari alguses juba kevadet ootama hakata. Kõik oli tore ja Selveris oli mingi Durexi kinkekomplekti sooduskampaania, mida otse sissepääsu ees reklaamiti. Ma leidsin, et just seda on mul praegu vaja ja viskasin korvi.
Hommikul kell kümme poelindil võis see koos kohupiimataskute ja Nopri talu jõhvikajogurtiga omapärase komplektina mõjuda, aga millal olen ma hoolinud.  
Helistas Tele2-inimene, kes veenis mind ikka jääma neile, sest ma enne olin rääkinud EMT-inimesega, kes veenis mind üle minema. Ma hakkasin muretsema juba, et nad ei helistagi. Ütlesin mõlemale oma jah-sõna, hehe. 
Vaatasin üle ja kiitsin heaks Stella uue voodi, mida ma  nati aega tagasi soetama inspireerisin. Ta mõtles: ostaks uue madratsi. Ma ütlesin: mõtle suurelt! 
Meil tuli kohvi ja taskute kõrvale üks väga hea idee, millest ma muidugi ei räägi. 
Siis tulin koju, aga päike paistis nii ilusti, nii et tegin kõik aknad lahti ja lasin värske külma õhu sisse. Käisin koeraga pikema tiiru, tegin kella kahe paiku trenni ja tagatipuks helistas vahepeal Siiri ja kutsus mu õhtul teatrisse vaatama etendust “Harakale haigus…”, mis on niikuinii hea.

destilleeritud hala

Täna on see päev, noh, see. Et teed silma lahti, siis paned kinni, siis teed lahti ja vahid lage ja mõtled, ah ma üldse ei hakka ärkama. Nagu S ütleb, Debora on külas. 
Mu kõige lemmikum koht maailmas on mu voodi, sõnastasin paar päeva tagasi. Seal on soe, lõbus ja mõnus. See peab lihtsalt olema lemmik. Aga isegi, kui enne magama jäämist olen palju naernud või niisama rõõmustanud, et jess, õhtu käes ja jälle voodis, siis vahetult enne uinumist jooksevad silme-eest läbi kõige kurvemad mälestused ja neid kõige kurvemaid on kogunenud nii palju.  
Sho ajab end hommikul tavaliselt enne mind voodist välja ja siis on neil koeraga hommikurituaal. Koer niutsub rõõmust, et Sho ka täna üles ärkas ja Sho sügab teda ja teeb talle sabalihasemassaaži. Siis, tavaliselt, vean mina end voodist välja ja koer läheb uuesti rõõmust segaseks. Aga täna ta enam ei viitsinud ja ma nii solvusin. 
Pärast kohvi võtsin end kokku ja mõtlesin, okei, ma võtan selle ühe asja, millele juba pikalt mõelnud olen ja hakkan selle nimel ülimalt intensiivselt töötama ja üldse ei muretse, kas ma hakkama saan. Töötan kaks kuud niiviisi, lülitades välja enesekriitlise sisemonoloogi, siis vaatan, kas jõudsin hästi kiiresti eesmärgile lähemale. 
See tundus hea idee ja ma tundusin endale üpriski sihikindlana, aga kella kaheks andsin alla ja hakkasin hoopis tööotsinguportaalides surfama ja enesekriitilist sisemonoloogi pidama.
Kell kaks on üldse selline kellaaeg, kust asjad allamäge hakkavad minema. Kas on vaja teha süüa, aga ei viitsi. Siis nälgid või lükkad toidutegu edasi, süües võileibu ja kahetsedes, sest kõht ei rõõmusta. Või siis oled juba söönud, aga täis kõht teeb uniseks. Või siis saab lihtsalt hommikune energia otsa ja siis on oht looderdama hakata. Üks ennetusmeetod on kell kaks teha üks trenn ja siis peaks, teoreetiliselt, mõnda aega jälle hästi minema. 
Aga täna ei võtnud ma kella kahe suhtes midagi ette ja siin ma olen. Stellaga vahetasime sõnumeid, ma ütlesin, et totaalne masendus on. Ta kirjutas mulle vastu ja see tegi juba tuju nati paremaks, sest sõnum sisaldas fraasi “ajalooliskultuuriliste ja klimaatiliste tingimuste tõttu aktsepteeritav” ja sõna diginormaliseerumine, mis on selgelt pessimistlikum realistlikum versioon sõnast digimuutuma
Ma hakkasin tööd otsima. Kui kellelgi on pakkuda…
Viimase poole aasta jooksul olen kandideerinud kolme kohta, vist, aga ei loe seda tööotsinguks, sest need pakkumised on minuni poolkogemata jõudnud. Nüüd, tegelikult jaanuarist juba, hakkasin aga  vaikselt päriselt otsima.
Iial ei tea, mis elu toob, aga ma koguaeg võitlen kahe üksteisele vastanduva mõttekäiguga. Üks on see, et ära ole sihuke vuss, hangi endale asjalik töö, too leib lauale. Kõik elavad nii, nii elataksegi ja ainult päevavargad arvutavad, mis nende eluminutid väärt on.
Teine on see,  et kamoon, sa võid rabeleda ühtpidi ja teistpidi oma illusioonis, et leiad “normaalse” töö, aga kokkuvõttes läheb asi ikka loomulikku rada ja see loomulik rada on… No ma täpselt ei tea, aga igatahes ei ole see liiga kaugel mu mugavustsoonist ja kompetentsist ja see lihtsalt peab mulle rahuldust ja rõõmu ka pakkuma ja tõenäoliselt pole ma kunagi võimeline oma peret päriselt ära toitma ja lõpuks veedan kogu oma aja sahtliromaane kirjutades või midagi sinna kanti ja lähedased kannatavad.
Ma tegelikult suvel Eestisse jõudes esimese hooga mõtlesin, et ei hakka siin ärahellitatud siidinäpu nalja tegema ja kandideerin klienditeenindajaks ühte poodi. Nelisada eurot kuus on parem kui null eurot kuus, oli minu sisekampaania slogan. Lisaks on klienditeenindaja kogemus CVs ka ju väärtuslik. Ma pole varem olnud.
Kandideerisin, järgmisel päeval helistati, ülejärgmisel toimus vestlus, kus öeldi, et nad muidu võtavad ikka mõtlemisaega, aga mulle ütlevad kohe, et võtavad mu tööle. Sest ma olen nii sümpaatne. 
Mina: sümpaatne, jess, skoor!
Kuigi ma mängisin avatud kaartidega ja ütlesin, et ma alles hakkasin töid vaatama ja võib-olla tahan paari nädala pärast juba ära minna. Nad ütlesid, et nad ikka tahavad mind.
Ma võtsin päeva mõtlemisaega. Kuigi kõik tundus hästi klappivat. Aga siis, enne jah-sõna, küsisin täpsustavalt graafiku kohta ja tuli välja, et niisugune töögraafik võtaks mult igasuguse võimaluse millegi muuga (nt keeletundide andmine) regulaarselt tegeleda. See pani mind tõsiselt mõtlema, et kas nii ikka peaks tegema või peaks teisiti. Ja siis tulid juba uued plaanid, siidinäpu-plaanid.
Üks hea asi: isa raamat on Kultuurkapitali lastekirjanduse aastaauhinna nominent

eesti keele õppija huumorinurk

Sho, segaduses: garderoobitädi ütles mulle “tubli poiss”.

Sho joob peaaegu igapäevaselt kalja, vähemalt koolipäevadel. Eile vaatas silti kaljapudelil.
Sho: kas “Klassikaline kali” on kalambuur? 
Ma: mis mõttes kalambuur? Ei ole ju.
Sho: klassiKALIne
Laupäeval, sel ajal, kui ma raamatupoes Leonard Coheni luulekogu soetasin, võttis Sho sirvimiseks ette maja renoveerimise raamatu.  
Pärast ütles, et kõige enam jäid talle meelde erinevad putukad, kes majja sigineda võivad. 
Sho: sadajalg ja kaka-mushi. (mushi – jp k putukas). 
Tutvustasin talle seepeale Runnelit: keldrikakand, kena kakand, keldris söönd ja keldris kakand. 
Eile voodis: 
Sho: kaheksajalg. Sadajalg. Kümmejalg. Miljonitjalg. Kaka-mushi.
Ükskord ammu õhtul voodis: 
Sho (jaapani keeles): kuidas eesti keeles sõna rind on?
Ma: on kaks sõna, tiss ja rind, esimene vastab jaapani keeles sõnale oppai, teine mune. Palun-palun kasuta viimast. 
Järgmisel hommikul lesin veel voodis, kui kuulen, kuidas Sho köögis koera tervitab: 
Lonni, mitu tissi sul on? 

epiloog aastale

Hommikul kell neli null neli tellisin endale takso, aga seni möllasin tantsida Stella ja teistega Sinilinnus Bollywoodi peol. Mis saaks minna valesti sellise nimega peol, puldis Eplik, Chalice. Kui välja arvata natuke viinakokteili mu juustes ja kellegi teise õlut mu pükstel.

Kuulan praegu Johanna-Adele albumit, Duo Jansen/Jüssi, mis ta mulle eile kinkis, kui kohvikus hommikust tatraputru sõime. Juba teist ringi. Selge see, et mulle meeldisid esimesel ringil valsid kõigem. Kolm on minu number. Nüüd meeldib mulle reinlender juba täiega.

Aga 2014 ehk elu valusad õppetunnid. Sisuliselt õppetunnid, et elu on valus. Ei midagi uut. Aga kordamine on ka sel aastal tarkuse ema, tuleb välja.

Tormiline ja rahulik korraga. Ühelt poolt pikad jalutuskäigud rabas, teisalt kõik see hirmus. 

Pidi tulema uus korter, pangalaen ja pereelu Jaapanis. Aga pakkisime hoopis kompsud kokku, saime lahti kõikidest oma asjadest (ja Sho karjäärist), isegi tuttuue auto ärisime maha – ja tulime Eestisse.

Niiviisi üles kirjutades kõlab see jube julge käiguna.
Lubage, ma võtan momendi, et ennast imetleda.
(“Isegi auto, mõistate, tuttuue auto.” Appi, kuidas ma iseend viimasel ajal surmani tüütan.)

Sho õppis eesti keelt rääkima. See on suur asi. Kuigi paistab, et endiselt peab ta kõige olulisemateks eesti keele käibefraasideks sõnu “Lonni saba supp”, “koera sabalihas” ja – pisut uuema lisandusena -“ninasinep”.

Ma pole küll hea kaaslane keeleõppeks, sest jaapani keeles on praegu veel nii palju lihtsam, aga paar päeva tagasi jõi Sho viina ja siis õhtul voodis hakkas ikka täitsa korralikus eesti keeles patrama. Ma olin päris imestunud, aga ta selgitas:
Kui ma joon viina, siis räägin palju eesti keeles.
Ükspäev, kui ma palusin, et ta mulle magusaid sõnu ütleks, siis ta vastas:
mesi, mee, mett. Šokolaad, šokolaadi, šokolaadi. Suhkur, suhkru, suhkrut. Komm, kommi, kommi. 
Mitte päris see, mida silmas pidasin, aga kolm käänet on ikka kolm käänet.

Miks Sho viina jõi?
Sest mul oli sotsiaalpohmell. Ma olen kaks nädalat iga päev sõpradega kokku saanud ja vahepeal tegin vist üledoosi. Aga nüüd võtan juba peaparandust, nii-öelda, uute kohtumiste kujul. Täna on ka pidu. Joonase pool, tähistab sünnipäeva.

Minu sünnipäevareedel ostsin kõiksugu kraami, et korraldada laupäeval das Pidu. Pudeli Smirnoffi (jaa, Absolut oleks parem valik olnud) ostsin ka, aga laupäeva hommikul ma lihtsalt ei suutnud ja kuigi olen muidu ikka stabiilne tüüp, mitte hale allaandja, siis seekord  teatasin, et pidu jääb ära.

Palun andeks.

Aga H&J olid juba Tartust liikuma hakanud ja mõni inimene astus veel läbi, hoolimata sellest, et ma sihuke sitapea olen.

Viin jäi külmkappi, aga Stella ja Mirjam lahendasid selle ja hapukurgipurgi paar päeva hiljem mu elutuppa pagenud köögilaua taga. Nii saingi Mirjamiga tuttavaks.
Sho võttis ka ja õhtul lausa vulises eesti keelt suust. See oli siis vastus küsimusele, miks ta jõi.

2014. Niisiis. Eesti keel, kaks kaotust, suur kolimine…
Kevad-suvel tegin mingi paar kuud tublisti trenni, sain tunda, mida tähendab runner’s high ja see mõjub siiani. Lisaks ütlesin lahti näokreemisõltuvusest. Ka suur asi. Võite arvata, et pole – aga on.
Nüüd sõbrad muretsevad mu näo pärast, nii et Helene kinkis mulle kookosõli ja Stella avokaadoõli. Ülihead kingid, sest talvekülm mõjub ka sõltumatule näole.

Vennaga naabriks saamine rõõmustab ülimalt. 8000 km asemel 8 m või mis see võib olla.
Muuseas, täitsa lõpp, Kerli kudus mulle mütsi ja Kerli ema kudus kindad.

Ma lasin Shol pildistada spetsiaalselt teile näitamise jaoks ja tundsin end korra tõelise blogijana: abistatud enekas (nagu assisted suicide).

Mäletate neid aegu, kui enekas tähendas enesetappu, mitte selfit?



Sellega seoses üks pihtimus 2014. aasta läbikukkumisest. Ma nimelt mõtlesin, et ületaks ennast ja hakkasin Kerli õhutusel endale mütsi kuduma. See oli vist novembri lõpus. Tegin ühe ringi soonikut ja nüüd vardad seisavad niisama. Aga tunnen, et 2015. aasta tuuled puhuvad uuest ilmakaarest!

Lonni-koeraga elamine on üle prahi, ta on nii nunnu, et tahaks katki teha. Kõik vist ei tea, aga Lonni on päranduseks vanaemalt. Mulle kuulub temast mõtteline neljandik, Joonasele teine ja onule lausa pool koera.
Sho tudengielu on värskendav talle ja mulle.
Sõbrad ja pere on lähedal.
See on kõik Eestis elamise vooruseks, meie puhul. Aga kui sa pole piisavalt süüdimatu suvatseja, siis omas kodus me elustiili järele proovida ei soovita.

Mu lubadus uude aastasse: rohkem ajutoitu. Lausa nii, et luban Mervi eeskujul lugeda läbi 24 raamatut. 6 vähem kui Mervi möödunud aastaks lubas ja luges, aga umbes kahe nädala kohta üks on mu jaoks piisavalt tõsine ülesanne.
Okei, luban 12 lugeda ja ülejäänu jätan õlalepatsutamisboonuseks. Sest mõni on nii paks. Kurramuse telliskivi “Plekktrumm” näiteks, mille raamatuklubiga järgmiseks võtsime.

Raamatukogu sulgemiseni oli 15 minutit, riiulis oli ainult üks “1984”, nii et sellest loobusime, ja ülejäänu, mis silma jäi, oli kõik vähemalt kuussada lehekülge.

Kõndisime Kristeliga riiulite vahel ja vingusime, et miks kõik raamatud nii paksud on. Mis on umbes sama mõistlik, nagu imestada, miks vesi märg on ja kuidas näitleja ikka nii palju teksti meelde suudab jätta.
Lõpuks sulguva raamatukogu pärast paanitsedes võtsime 700 lehekülge plekktrummi. 

elu sigatsejaga

Eile voodis:
Sho: lambatekk
Mina: lambavillatekk
Sho: lambavillatekk. Lambapadi
Mina: lambavillapadi
Sho: lammas Maarja
Kui Prismast talvetekki otsisime, leidsime sealt lamba-kujulise kaelapadja. Polnud üldse nii kallis, kui see, millega Sho ühes teises poes mängis ja mispeale me Eestisse kolimise esimesel päeval poemüüjalt sõimata saime.

Nii nunnu lammas, nii nunnu, ütlesin ja ostsime kaelapadja. Ma tean, see on imelik, aga ma otsustasin seda oma ööpadjana kasutada. Eelmine padi ajas õlad hommikuks krampi.

Nii kolis lammas me voodisse. Aga õhtul magama jäädes avastasime, et lambal pole silmi ja et ilma silmadeta lammas pole sugugi nunnu, vaid hoopis õõvastav. Kui Sho hauataguse häälega mmmmmmmmöööö tegi – nii, nagu ilma silmadeta lambad teevad -, siis läks mul uni päris ära. 
Nüüd peab Sho lambale silmad külge õmblema. 
Sellest ka igasugused lambajutud. 
Mina (jaapani keeles): Sho, ära mind lambaks kutsu, see on sama, kui lolliks kutsuda.
Sho: Miks?
Mina (igaks juhuks kõik jaapani keeles, muidu jääb paha väljend talle veel külge): Eestis öeldakse “loll nagu lammas” ja “lambapea”. 
Sho: Ahaa. (Mõttepaus.)
Sho: Lambavillatekk. Lambapadi. (Paus. Edasi väga vaikselt) Lambapea.
Mina: Hahahaa! Sa ikka pidid proovima. Vaata, et sa seda oma eesti keele õpetajale ei ütle.
Sho: Ma võin kõike öelda.  Seapea. Koerapea. Kassipea. Hobusepea. Kanapea.
Mina: Oot! “Kanapea” on ka problemaatiline. See on sama kui lambapea.
Sho: Karapea
Mina: KaLapea!!!
Praegu tuli meelde, oleks pidanud seletama “kukepea” kohta.
Aga loomadest rääkides, siis Lonni on tõeline sigatseja. Hommikul just hüppas üle aia naabrikoeraga hullama. Läks aia äärde, vaatas Sho poole. Nende pilgud kohtusid.
Sho ütles: ei!
Lonni ütles: just watch me

Sho tassis suurt koera süles koju, nagu mingi vihane Herkules. Pärast oli Lonni pikalt häbipostis, nägu kahetsust täis, aga just praegu otsustas, et aitab nüüd sellest ja tungis mu kõrvale diivanile kerra. 
Tal on vist jooksuaeg, aga naabri koer on nii noor ja süütu, et ei teadnud, mida see vanem naisterahvas naaberaiast temast tahab. Cougar Lonni.

Ühtlasi, me oleme tõesti korduvalt püüdnud koerale selgeks teha, et kuna tema määrib põrandat kõige rohkem, peaks ta võtma põranda puhastamise selles majapidamises enda kanda. Sho isegi püüab teda vahel mopina kasutada, aga see ei toimi.
Me kõik panustame koduellu, miks peaks Lonni erand olema, ah? Aga ta ei võta vedu. Lisaks põrandareostusele vastutab ta õhureostuse eest: sööb õunu ja peeretab rõlgelt.

Pildil on mingi paari päeva kogus köögi ja koridori pealt kokku pühitud koerakarvu. Kui tal augustis KÕIK karvad ära tulid, oli poole päeva noos selline.
Nagu Lonni keha on sellest vaatenurgast peaga võrreldes pisike, on ka karvakuhi tegelikkuses kõvasti suurem. 
Aga tegelikult on ta ikka nii nummi koer, tark kaunitar ja vahva jalutuskaaslane ja armas kudrutaja ja kõik. Isegi, kui ta kaht inimest mahutavale diivanile kolmandaks trügib.