mõtlen bussijuhtidele

Pooled lubavad, et kui neil oleks ajamasin, siis nad läheks ja killiks hitleri. No nüüd on – aga ma ei näe tegusid. 
Vaatasime Shoga Jim Jarmuschi filmi Paterson. Treiler jätab petliku mulje, et filmis toimub midagi. Vihjab võimalikele konflikti allikatele. Aga mitte midagi ei toimu. Miski neist treileri vihjetest ei arene pöördeliseks sündmuseks.
Nii hea film. Poeetiline argipäev armastuse foonil. 
Ma ei tihanud seda Shole esimesena öelda, aga ta ütles mulle, et see on nagu meie elu. Aga me elu pole nii hull, onju, ütles. 
Mis hull? See on parim. 
Sho ei ole küll bussijuht, aga ta on natuke selline, et läheb ja teeb oma asja ja tuleb tagasi, ja ma ei ole küll kaunitar ega kunstnik, aga ma olen mitmes aspektis samade vigadega kui ta naine, aga armastan sama kõvasti. Ja midagi ei toimu. 
Juba treileri soundtrackist napsasin selle loo ära ja kuulasin pikalt. 
Muide, olen juba ammu tahtnud blogisse kirjutada, et ma mõtlen väga palju bussijuhtidest. Ja trammijuhtidest. Küll mitte üldse sellisel viisil nagu Jim Jarmusch. Aga päriselt, kolmveerandil kordadest, kui bussi või trammiga sõidan, mõtlen nende juhtide peale.  Juba aastaid, pikki aastaid. Huvitaval kombel rongijuhtidele mitte nii väga. 
Usun, et Jarmusch ei mõelnud mitte bussijuhile, vaid Inimesele. Otsustas, et ütleme, et Inimene on bussijuht. 
Aga ma mõtlen Bussijuhile, bussijuhi tööle, tehnilistele iseärasustele. 
Huvitav, kuidas see või teine asi on korraldatud. Huvitav, kuidas see rool ikka niiviisi käib ja… Tunde olen mõelnud neil teemadel. 
Trammid. Oh, trammid. Mu unistus on natuke aega trammi juhtida. Alati vaatan trammijuhtide nägusid enne, kui trammi astun. Imetluse ja kadedusega. Ok, see oli nali. Lihtsalt huviga vaatan, et kes on. 
Samas, Sho mõtleb pidevalt kassidele. Kolmveerand oma ärkveloleku ajast, kahtlustan. Ta on Briti välisministeeriumi kass Palmerstoni jälgija sotsiaalmeedias algusest peale ja elas kõvasti kaasa, kui Julian Assange’i kass talle ära pani ja mis kõik veel toimus. (Äh magasin maha võimaluse kasutada sõna cat fight, aga siis peaksin lause struktuuri muutma.) 
Aga alles paar päeva tagasi voodis enne magama jäämist vaatas Sho välisminni kassi pile. Neid oli 44 pilti ja ta lappas neid rahulikult, vaatas ja arutles, kuidas kassil ikka silmade ümbrus on must ja käpaotsad valged ja nii edasi, ja kui 44 pilti otsa said, siis… ta hakkas otsast peale. 
Võib-olla olen blogisse juba kirjutanud, et mõtlen bussijuhtidele. Olen nii tohutult kaua blogi pidanud, et ei mäleta, mis kirjutasin ja mis mitte. Vahel, näiteks eelmise postitusega seoses, on hirm, et olen juba samad mõtted kirja pannud. Sest mõned neist on nii ammust aega peas, et sama hästi võisin kirja panna. 
Tõenäoliselt paningi. Deem. 
Üllatuskass! See on Miki vend Aki.

hiline valentinipäev ehk kuidas suhet värskena hoida

Paljusid paare üle maailma vaevab küsimus, kuidas pikaajalist suhet värskena hoida. Mõelge, ärkad viis või kümme või viiskümmend aastat järjest ühe — ja  — sama inimese kõrval. Kõik teavad, et pikaajalises suhtes võib värskus ära kaduda – eriti voodis, eks ole.

Ma räägin teile ühest meie nipist, mis eile õhtul voodis kasutusele võtsime.
Nimelt pärast enam-vähem kaheksat aastat magamist niiviisi, et mina olen alati vasakul ja Sho on alati paremal, otsustasime, et oleme mängulised ja vahetame pooli.

Kõik need aastad oleme me olnud täiuslikud voodikaaslased – kui Sho mu õhtul kaissu võtab, siis ta on nagu Maarja-kujuline vorm, kuhu ma täpselt mahutun. Kaisus uinumine on väga harmooniline ja nii paganama igav.

Aga eile vahetasime pooled ja selline tunne oli, nagu võõra inimesega oleks voodis.
Ei teadnud, kus mis täpselt käib – milline käsi millise all või hoopis peal. Midagi oleks justkui valesti, aga kuidas asja parandada, täpselt ei tea ja suure nihelemise käigus käis mu kukal korra vastu Sho nina ja Sho ütles “ai” ja Sho sõrmeküüs käis vastu mu selga ja ma ütlesin “ai” ja…
Uus, värske ja erutav. Nagu uuesti esimest korda.

Hommikul oli tunne, nagu oleks mitte ainult võõra inimesega, vaid lausa võõras voodis maganud. Sai nagu magatud küll, aga kas ka hästi. Ei leidnud Shod oma paremalt käelt üles ja mõtlesin, kus ta on või kes ta üldse on.

Nii et kui rutiin teid suhtes tapab, soovitan palavalt. Saate tagasi selle võõra ja kohmaka tunde, selle värskuse, mis lennutab teid hetkega tagasi aega, mil te alles kohtusite.

Üks kassapidaja toidupoes hakkas minuga Eesti sünnipäeva eelõhtul lihtsalt rääkima. Korraks oli selline tunne, nagu välismaal oleks. Et mis mõttes inimene hakkab teise inimesega lihtsalt rääkima.

Mul oli aega bussini, nii et kuulasin ja naeratasin ja ütlesin sõnu vastu.

Kui ma oma rahakotti seljakoti põhjast välja koukisin, soovitas ta, et toetaksin koti kusagile. Siis rääkis, et hea, kui rahakott on kotis sügaval. 
Ta ütles: just täna hommikul tulin bussiga tööle ja järsku hakkab üle bussi üks poiss – selline minuvanune noormees -, hädaldama “aiaiaiai, valus!”
Tuli välja, et tegemist oli vargaga, aga naisterahvas, kelle käekotti ta sõrmed pistis, oli soetanud endale rotilõkse. 
No ja lõks võttis poisil niiviisi sõrmedest kinni. 
Siis ta näitas oma sõrmede peal teise käega, kuidas lõks neist kinni haarab ja ma vaatasin, et just neid rotilõksukohti kassapidaja sõrmedel katab plaaster.

Hmmm.

Eesti sünnipäeva hommikul avastasin, et meil pole ei kohvi ega piima ja kohe kirjutasin ülemisele korrusele MAYDAY MAYDAY. Üleval sain kohvi ja J ütles: aitäh, et lipu üles panid.
Ma ütlesin: mida?
Vaatasin aknast välja, lipp lehvis.
Mingi jaapanlane oli Eesti lipu üles pannud.

Ühel sama kaunil päeval kui täna läksin basseini, õnnestus ujuda 50 otsa ehk 1250 meetrit, ilma et asjadele mõtleks. Seejuures pool otsa krooli, ilma et ära upuks, aga lonksu vett neelasin küll.
Siis läksin mullikasse ja vaatasin sealt päikesega tõtt, kuni vesi mu väsinud alaselga mudis.

Neti kõige armsam koeravideo on J Cole’i “Wet Dreamz” oma.


Ükskord kuulasin seda teist J. Cole’i lugu, mis mulle meeldib, aga siis hakkas see video mängima. Ma vaatasin, oi kui armas koeravideo!

Siis kuulasin laulusõnu ja natuke oli rõve.
Aga siis kuulasin veel ja mõtlesin, et see laul on ka ülimalt armas. Täielik valentiniromantika, aga hääldab kõik mõtted välja.

Ei tea, kas olen paremini sõnastatud armumist kohanud kui see:

it started off so innocent
she had a vibe and a nigga started diggin’ it

Aga need kutsad!

Ma olen seda tüüpi kuulaja, kelle jaoks muusika on suuresti luule ägestaja. Kuulan sõnu.
Esimesena mitte. Esimesena kõnetab ikka muusika, aga sõnumi leian tõenäolisemalt sõnadest.

Üldse hoolin sõnadest rohkem kui paljudest muudest asjadest, aga oi muusika. Käisime sõbrapäeval kuulamas segakoori HUIK, kus K laulab ja nende esimene lugu oli selline ja see oli võimas.

elamine debiilikutele

Tulin läbi metsatuka nagu läbi mingi… ohtliku paiga. Männiokstelt kukkus suuri lumelahmakaid, pidevalt ja kaootiliselt. Balti jaamas libastusin ühes kohas, mis silma järgi üldse libe ei olnud ja olin kindel, et kukun, aga ime juhtus ja tasakaal püsis. Nii valus oleks olnud. Siis läksin vanalinna ja paar meetrit otse minu ees maandus järjekordne lahmakas lund katuselt. 
Ringi liikuda on ohtlik. Võib-olla mitte nii ohtlik kui Süürias või Jeemenis või Somaalias.

Käsiraamat “Elamine debiilikutele” on inspireeritud sarjast for dummies ja selle sümboolseks alguseks paneksin hetke umbes aasta tagasi, kui mina ja M istusime mingi argipäeva napilt pärastlõunasel ajal jälle kohvikus, mõlemad sissetuleku ja tulevikuvisioonita, sõime kooki ja rüüpasime kohvi.

Kui maksmiseks läks, siis selgus, et M’i kaardil pole raha.
Mina, nagu boss, tõstsin käe: pange kõik minu arvele.
Edasi läksin Selverisse midagi ostma, aga tuli välja, et mu arvel on järel 40 eurosenti.

Umbes nädal hiljem istusime M’iga jälle argipäeva ebamäärasel kellaajal kohvikus Komeet – endiselt kaks sissetuleku ja tulevikuvisioonita töötut -, jõime kohvi ja sõime kooki ja mõtlesime, et küll eelmisel korral läks ikka napilt.

Ma arvan, et sellest tekkis meil omavahelises suhtluses uus kood – debiilikutele. Ühtlasi valmis esimene peatükk raamatus “Majandamine debiilikutele – kuidas käia oma viimase rahaga ringi nagu lollpea.”

Aa, mu reied on paksud!
Aga üks ütles, et reierasv on beebile vajalik. Kui rasedaks jääda, siis beebi kasutab kõhus kõigepealt reiepeki ära – “Dieedipidamine debiilikutele”.

Aga see käsiraamat on mu elu.

Juba ammu mõtlesin, et viskaks oma praeguse arvuti ära ja hangiks asemele sellise, millel ei ole kriime ja mis ei ole aeglane.
Mac (mu “2000eurone facebookimasin”), mille magistritöö kirjutamise ettekäändel Sholt mõned aastad tagasi ärandasin, on nõme ja ma vajan uut. Kuigi meie väljaminekud on endiselt kordi suuremad kui sissetulekud. 
Olin kuid veendunud, et varsti ostan uue. Ootan lihtsalt, kuni uue põlvkonna SSDga versioon välja tuleb.

Aga siis üks jaapanlasest töökaaslane küsis mu käest: miks sa uut arvutit tahad.
Ta hääl kõlas rahulikult, selliselt, nagu ma alati mõistuse hääle kõla ette olen kujutanud.
Ma: see on aeglane ja nõme ja…
Ta: pane sellele SSD sisse, hoopis teine kvaliteet. Sul on ju hea ja kallis arvuti.

Sain aru, et ma olen debiilik ja läksime Shoga kaubanduskeskusesse, et alustuseks osta rohkem mälu. Mu arvutil oli naeruväärselt vähe mälu ja seepärast ei funktsioneerinud ta oma kvaliteedi vääriliselt. 

Elu Jaapanis ajas mingid asjad mu jaoks täiesti vussi. Näiteks raha väärtuse.
Kui mulle mu esimesed normaalse toote 1000protsendise hinnaga brändiasjad kingiti, siis valutasin südant, mõeldes, mida kõike palju mõistlikumat selle rahaga teha oleks saanud.

Aga siis harjusin ära.

Vahemärkusena, teate seda kuulsat eesseed-kõnet, mis räägib, kuidas elada. Seal on selline fraas: 
Live in New York City once but leave before it makes you hard. 
Live in northern California once but leave before it makes you soft.

New Yorgi asemel mõtlesin Eesti peale, aga California kohal oli Tokyo.

Ma läksin Jaapanis nii pehmoks kätte.
Selliseks pehmoks, kes Eestisse tulles muretses: kuidas ma rongist välja saan, kui keegi mulle ei ütle, kumma poole rongiuksed avanevad. Kuidas suudan turvaliselt astuda üle 10 cm pikkuse lõhe rongi ja perrooni vahel, kui keegi ei ütle: ettevaatust, rongi ja perrooni vahel on lõhe.
Ja veel selliseks muidugi-on-mul-kõige-uuem-Apple’i-toode-pehmoks.

Ma olen endiselt natuke Tokyo-pehmo. Isegi poolteist aastat hiljem. Aga vaikselt-vaikselt tahenen ja otsus soetada 100 euro eest juppe, mis arvuti heaks teevad, mitte tuhande-paari euro eest uus arvuti – sest ma ei saa seda endale lubada! – on suur samm.

Läksime kaubanduskeskusesse esiteks selleks, et osta mälu. Poemüüja oli sümpa. Ta kaelal oli jaapani keeles kirjas “usaldus”.
Onju sümpa müüja, ütlesin pärast Shole.
Sho ütles: ta mõjus väga usaldusväärselt.

Teiseks oli kaubanduskeskust vaja külastada selleks, et Sho tahtis teada, millises poes täpsemalt see turvamata turvakaamera on, mida netist turvamata turvakaamerate lehelt vabalt näha saab. Jep, selline leht on olemas.

Õhtul vaatasime arvutist juveelipoe turvakaamera pilti nagu õhtust draamasarja. “Ta mängib mobiiliga! Ta pani telefoni kinni! Üks külastaja tuli! Külastaja lahkus! Ta pühib vitriine! Ta sulges poe! Ta kustutas tule!” Pingeline.
Küberturvalisus debiilikutele.
Sho ütles: näed, see on selle kaamera registrikood.
Ma: mhmh
Sho: selle arvuti, mille taga poemüüja on, kood on kindlasti sarnane. Tõenäoliselt viimane number on üks madalam või kõrgem.
Ma: mhmh
Sho: kui selle numbri kätte saab, siis…
Ma: aga proovi!
Sho: ma ei tea, see on juriidiliselt hall ala. Ei tasu vist.
Ma: no okei. 
Üks õhtu voodis jageleme tekkide ja voodipooltega, eesti keeles:
Sho tõmbab teki tihedalt enda ümber ja siis tõmbab sõrmega joone kahe voodipoole vahele: sinu pool on pagulasepool. Minu pool on meie maa pool.
Poliitika debiilikutele.

Mõni jaanuarihommik ärkan üles ja mõtlen, et see kõik pole seda väärt ja siis mõtlen: kas ma tõesti tahan end ära tappa seepärast, et ma olen ebakindel ja võib-olla kõik asjad ei õnnestu. Enekas debiilikutele?

Sho paanitses ükskord, et meil saab raha varsti otsa.
Mis me siis teeme, küsisin. Mis me teeme, kui sa pärast kooli tööd ei leia ja kui mu ettevõtmistest midagi välja ei tule.
Sho ütles, et siis tuleb end küll ära tappa.
Haha, jaapanlane! naersin.
Ma ütlesin: Jaapanis tapab end igal aastal 25 tuhat inimest. Sho, palju see päevas teebki?
Sho: mingi 70 enesetappu päevas.
Ma: kui Eestis igal aastal 25 tuhat inimest end tapaks, kauaks eestlasi jätkuks?
Siis me hakkasime naerma. Kohatu küll, aga hakkasime. Appi, eestlasi on nii vähe, mhahaha.
Majandamine debiilikutele: kõige parem on kulutada igapäevaelus ära need tuhanded, mis iseeneesest kopsaka korteri pangalaenu sissemaksena kvalifitseeruksid.

Ja siis, kui tuhanded on otsas, ei jäägi muud üle kui “kassapidajaks”. Sest kümme tuhat eurot varem – isegi viis tuhat eurot varem -, ei suutnud me veel välja mõelda plaani, kuidas täpselt panustada rohkem tulevikku ja vähem restoranidesse.

Me oleks võinud selle raha eest ka teha aasta pikkuse reisi ümber maailma, aga valisime Eesti jaanuari. Elamine debiilikutele. 
Talv on juba olnud liiga pikk ja vaikselt hakkavad lähenema kolme mu elu kõige kohutavama sündmuse tähtpäevad, nii et lubage mulle pisut satiirilist pilku iseendale. Satiiri alternatiiv oleks enesehaletsus.

Sho tegi endale suppi ja sõi kaks nädalat vana kõva saia, kuidagi kägaras tooli peal, sest köögilauda meil pole.

Ütlesin Shole: appi, kuhu sa jõudnud oled. Sa võiksid teha Jaapanis karjääri ja koguda raha ja sul võiks olla naine ja lapsed.
Aga Ida-Euroopa pruut on sind vedanud siia külma mülkasse, kulutand ära kõik su säästud ja nüüd sa sööd seda vana saia me räpases lauata köögis…

Sho ütles: aga ma ei taha elada Jaapani pereelu. See oleks kohutav.
Tahan elada… Lonniga. Vaatas hellal pilgul koerale otsa. Selle asemel, et mulle otsa vaadata.

Aga et asi nüüd segaseks ei jääks, ütlen, Eesti jaanuar on meie valik ja meil on selle üle hea meel. Iga päev on tore päev, palju toredam kui pangalaenu sissemakse.

Lihtsalt loodan, et K lemmiktsitaat, mida ta mulle vähemalt kaks korda meelde tuletanud on, vastab tõele.
See on Dorothy Parkerilt: take care of the luxuries and the necessities will take care of themselves. 
Siiani on see tõsi olnud, peab olema ka edaspidi. Muidu oleme kaelani soos.

Lõpetuseks mõni tellimuspilt Mikist:

Siis, kui ta magab süles nunnult. 

Kui ta mängib munnult 

Kui ta mängib nagu tõeline kiskja.
Kui ta jälle magab nunnult. 

Ütlen ausalt, et sellisesse asendisse tuleb nad panna. Niisama seda ei juhtu. Aga heal päeval nad lepivad mu tungiva asendisoovitusega. Kuigi koera silmist võib lugeda, mida ta asjast tegelikult arvab.

lepatriinumajandus

Ühel õhtul voodis.
Sho: Riigimetsa Majandamise Keskus….
Maarja: ?

Sho: Riigikassi majandamise keskus… riigi koeramajandamise keskus…. riigi sea… metsa… metssea majandamise keskus, riigiorava majandamise keskus, riigi lepatriinu majandamise keskus…

Sho sõnavaras on veel “võrgutama”. Aga kontekst, nagu alati, on vale.
Nimetl T tütar M kasutab sõna “võrgutama” valesti, seletas T mulle.
Tütar küsib talt: kuidas võrgutada kassi?

Sho kuulas seda juttu kõrvalt ja nüüd vahel kui võtab kassi sülle, siis ütleb: võrgutama-võrgutama-võrgutama.
Ainult, et võrgu-tama kõlab nagu Kuro-tama, kelleks me kassi hellitavalt tema mustade munade tõttu kutsume. Seepärast Shole see sõna nii lihtsalt meelde jäi, võin kihla vedada.

Miki magab imelikult.
Mis ka ei toimuks, koeral on jummala suvv.

Maša Peterburis
Kassi-koera piltidel mõjuvad nad nagu oleks samas suuruses.Tegelikult pole, asi on psühholoogilisvisuaalne. Aga mäletate, veel paar kuud tagasi oli üks valmis teise ära sööma.

ideaalne tarbija

Mulle meeldivad need päikesetriibud ja läigatavad lehed
Lonnit jälitab pidevalt mingi varikoer

 Sho tegi laupäeval kodukalja. Ise nii õnnelik, säde silmis kohe. Pühapäeval võttis oma viha ja läks jälle sauna. Saatis mulle sealt e-kirja, pealkirjaga “suur probleem”. Kirjaga oli kaasas foto sildist saunauksel, mis ütles, et aprilli alguses on see mõned päevad suletud. 

Sho ütles õhtul voodis, et ta ei tea, mida nüüd tegema peaks. Et võib-olla peaks kasutama seda pausi, et tutvuda teiste saunadega. Lasnamäe saunaga, näiteks. Ma ütlesin: kuidas oleks Nõmme ujulaga. Ta ütles, et see pole õige. 
Väsimatu saunaskäik on viimaks kandnud vilja ja ta saab pidada alasti vestlusi tuttavate nägudega. Eile küsis üks mees talt, mitu kraadi saunas on ja ta vastas 80.
(Seletas mulle, et temperatuur oli seepärast madal, et väga palju inimesi oli.)
Siis küsis ta uus alasti sõber, mida ta õpib ja mis keeles ta oma Eesti naisega räägib jne. 
Ükspäev tahtis Sho mulle öelda, et on avaliku sauna kaudu omaks võtnud vanamehekultuuri. Aga ütles vanamehekartuli. 
Ta ajab need kaks sõna – kartul ja kultuur -, endiselt segamini, Mikita vaimus. 
Sauna võtab ta alati kaasa saunaõlle. Õllest rääkides, siis Sho hollandlasest grupikaaslane õpetas talle sõna sakumuskel. 
Shol Saku ohtu pole, ta on truu A. Le Coqile.

Ta on täielik reklaamiohver. Ideaalne tarbija. Ma ütlesin talle, et ta toidab sellega stereotüüpi jaapanlasest, kes iga uue moega innukalt kaasa läheb, aga ta ei hoolinud, vaid vaatas õrnal pilgul A. Le Coqi Facebook’i lehelt õllepilte.
Mõtled, et mis need süütud õllepildid siis teha võivad, aga asi eskaleerus kiiresti ja väljus kontrolli alt.

Algul proovis ta Weizenit ja ütles, et see eriti ei maitse talle. Aga siis jõi veel ja ütles, et nüüd ta mõistab, et see ongi õige maitse.
 Siis üks hetk avastasin, et ta mängib Weizeni valamise mängu
“Milline on õige klaas?” kordab ta küsimust. 
“Braavo, tegid õige valiku!”
“Vali serveerimise alustamiseks õige valamisnurk.” 
Ja nii edasi. 
Siis läheb paar nädalat mööda ja Sho on ostnud endale Weizeni ja õlleklaasi komplekti ja demonstreerib mulle valamiskunsti juba me oma köögis.
Vaat sellised lood.

Ükspäev, kui aega leian, kirjutan, mis ma karjäärinõustaja käest teada sain. Aga seniks: ma arvan, et see on üks netiajaloo sürrimaid videoid. Kunagi Alo sheeris, nüüd Joonas. Ma ütleks, et seda peab mitu korda vaatama. Kindlasti tekib igaühel sealt oma lemmikfraas. Minu oma on but you can do jiu jitsu. See tuletab mingit lapsepõlve mänguloogikat meelde.