mõtlen bussijuhtidele

Pooled lubavad, et kui neil oleks ajamasin, siis nad läheks ja killiks hitleri. No nüüd on – aga ma ei näe tegusid. 
Vaatasime Shoga Jim Jarmuschi filmi Paterson. Treiler jätab petliku mulje, et filmis toimub midagi. Vihjab võimalikele konflikti allikatele. Aga mitte midagi ei toimu. Miski neist treileri vihjetest ei arene pöördeliseks sündmuseks.
Nii hea film. Poeetiline argipäev armastuse foonil. 
Ma ei tihanud seda Shole esimesena öelda, aga ta ütles mulle, et see on nagu meie elu. Aga me elu pole nii hull, onju, ütles. 
Mis hull? See on parim. 
Sho ei ole küll bussijuht, aga ta on natuke selline, et läheb ja teeb oma asja ja tuleb tagasi, ja ma ei ole küll kaunitar ega kunstnik, aga ma olen mitmes aspektis samade vigadega kui ta naine, aga armastan sama kõvasti. Ja midagi ei toimu. 
Juba treileri soundtrackist napsasin selle loo ära ja kuulasin pikalt. 
Muide, olen juba ammu tahtnud blogisse kirjutada, et ma mõtlen väga palju bussijuhtidest. Ja trammijuhtidest. Küll mitte üldse sellisel viisil nagu Jim Jarmusch. Aga päriselt, kolmveerandil kordadest, kui bussi või trammiga sõidan, mõtlen nende juhtide peale.  Juba aastaid, pikki aastaid. Huvitaval kombel rongijuhtidele mitte nii väga. 
Usun, et Jarmusch ei mõelnud mitte bussijuhile, vaid Inimesele. Otsustas, et ütleme, et Inimene on bussijuht. 
Aga ma mõtlen Bussijuhile, bussijuhi tööle, tehnilistele iseärasustele. 
Huvitav, kuidas see või teine asi on korraldatud. Huvitav, kuidas see rool ikka niiviisi käib ja… Tunde olen mõelnud neil teemadel. 
Trammid. Oh, trammid. Mu unistus on natuke aega trammi juhtida. Alati vaatan trammijuhtide nägusid enne, kui trammi astun. Imetluse ja kadedusega. Ok, see oli nali. Lihtsalt huviga vaatan, et kes on. 
Samas, Sho mõtleb pidevalt kassidele. Kolmveerand oma ärkveloleku ajast, kahtlustan. Ta on Briti välisministeeriumi kass Palmerstoni jälgija sotsiaalmeedias algusest peale ja elas kõvasti kaasa, kui Julian Assange’i kass talle ära pani ja mis kõik veel toimus. (Äh magasin maha võimaluse kasutada sõna cat fight, aga siis peaksin lause struktuuri muutma.) 
Aga alles paar päeva tagasi voodis enne magama jäämist vaatas Sho välisminni kassi pile. Neid oli 44 pilti ja ta lappas neid rahulikult, vaatas ja arutles, kuidas kassil ikka silmade ümbrus on must ja käpaotsad valged ja nii edasi, ja kui 44 pilti otsa said, siis… ta hakkas otsast peale. 
Võib-olla olen blogisse juba kirjutanud, et mõtlen bussijuhtidele. Olen nii tohutult kaua blogi pidanud, et ei mäleta, mis kirjutasin ja mis mitte. Vahel, näiteks eelmise postitusega seoses, on hirm, et olen juba samad mõtted kirja pannud. Sest mõned neist on nii ammust aega peas, et sama hästi võisin kirja panna. 
Tõenäoliselt paningi. Deem. 
Üllatuskass! See on Miki vend Aki.

eneseõigustus

Sho blogist, kus on peamiselt Miki pildid.

Üks kaks korda käisin Tokyos klassikalise muusika kontserdil. Kuulasin ja mõtlesin: 80 muusikut. Iga muusik mängib pilli keskmiselt kolm tundi päevas, oletame. 1095 tundi aastas ühe muusiku, 87 600 tundi 80 muusiku kohta – aastas. 

Numbrid lähevad liiga suureks, et hoomata. Võtame aastad.
Iga muusik selles sümfooniaorkestris on keskmiselt 20 aastat tööd teinud. 80 muusiku peale kokku 1600 aastat.
1600 aasta jagu tööd selleks, et mina ja teised saaksime koguneda täna siia saali muusikat kuulama. Siis mõtled küll, et inimesed on imelised. Esteetika võidab.

Aga vahel on tunne, et terve elu üht asja teha pole üllas. Umbes et  pole piisavalt ümbermensch või ma ei teagi, mida silmas pean. Eks ma lihtsalt õigustan ennast.
Kui küsitakse, millega ma tegelen, kujutan peas midagi spiraaljat ette.

Ühest küljest hakkaks pulmakorraldajaks, samas paneks elektrijaama püsti, aga võiks ju kinnisvaraga tegeleda, õpetada on tore. Investeerida tahaks. Mingi eksporditeema võiks ju olla. Mingit toodet võiks müüa.
Samal ajal tahan kanda oma heleroosasid talvepapusid ilma, et keegi arvaks, et ma ülal kirjeldatuga hakkama ei saa. Te ei kujuta ette, kui nunnult infantiilsed need saapad on.

Trots on ka. Äh, miks ma ei või siis kõike seda teha. Kes keelab, ah?
“Aga Maarja, sa oled ju nii leebe ja kannad alati pikki seelikuid ja näo järgi vaadates sul autojuhiluba küll ei ole ja alkoholi sa niikuinii ei joo, rääkimata narkost, ja kindlasti tegeled mingite kultuuri… asjadega.”
See tähtis asjapulk pintsaku ja Porschega võiksin olla mina. Ja too kodutu tüüp, kes prügikastist pudeleid korjab, võiksin olla mina. Mõlemas suunas liikuda on nii lihtne. Teine variant on minu jaoks küll nati lihtsam ja läheb loomulikumalt kui esimene.

Nagu üks ütles, ei tasu nina püsti ajada edu puhul, sest su valikud on poolenisti juhus, nii nagu ka kõigi teiste valikud on poolenisti juhus.
Juhust enda suurepärase isiku teeneks pidada, juhuse eest au endale võtta oleks lühinägelik ja rumal.

Tegelikult, mis siin salata, viimasel ajal mõtlen, et tahaks hakata jazztrummariks ja siis mängida bändides. Nende ja teiste riikide kontsertsaalides ja klubides. 

Kohtusime M’iga ja ma siis rääkisin talle, et mul on hea seis. Väga hea seis, aga see nõuab nii tohutut pingutust. Just ükspäev vaatasin kella. Ütlesin endale: näed, kell on kolm ja sul on olnud väga hea päev.

Kell pool viis ütlesin: näed, kell on pool viis ja sul on olnud väga hea päev.
See kõik on juhuks, kui kell seitse õhtul avaneb allakäigutrepp ja mulle tundub, et kogu päev on olnud sitt. Kuigi sitt oli alles kell seitse õhtul.

Käin joogas nagu mingi sõdur. Sho käib nüüd ka, me oleme jõupaar joogasõdureid, kell pool kaheksa hommikul matil siruli.
Ainult, kui teised ütlevad lõpus “namaste”, siis ma vaikin, sest olen kitsa rinna ja vaese vaimuga natsionalist, kes tahab kasutada sõnu, millest ta aru saab, või tegelikult, mida ta tähenduslikuks peab. 

Ma hiljuti võtsin endale kaks komplimenti. Ei, kolm komplimenti. Üks oli K poolt, kes rääkis mu segamini kodust, aga hästi positiivses võtmes.
Ma noogutasin kaasa. Jaa, p*tsi IKEA kodud. Need suvalised asjad, mida me kodus suvalistesse kohtadesse asetanud oleme, näitavad autentset Maarjat ja Shod. (Ja autentset JYSKi. Meil on liiga palju JYSKi asju.)

Teine kompliment… mis see oligi. Aa, vaatasin sarja “Horace and Pete“, ma pole näinud sarja, mis niiviisi mõjuks. Sarjad panevad heal juhul kaasa elama, aga see paneb mõtlema. Louis CK on oma elus ja kunstis korduvalt feilinud, aga nüüd on ta kuningas.

Soovitasin palavalt M’ile, kes vaatas ja ütles, tsiteerin: “kuidagi nii sinulik – siuke hullult aus, naljakas ja valus.”
Ma kümblesin selles komplimendis omajagu aega. Jaa, ma tahan olla aus, naljakas ja valus.
Elu on aus, naljakas ja valus, ma tahan olla nagu elu.

Nali, mis ei torka, ei eruta. Tähendab, nalja eesmärk ei tohi olla haiget teha, aga ta peab olema valus.

Andestage, aga mulle meeldivad peamiselt sõnumid, mis on ropud. Like, rap music.
Siis meeldivad mulle veel ülevad, taevalikud sõnumid. Mulle meeldib, kui muusika räägib jumalast või jumalaga. Mulle meeldib see mõõde muusikas.

Kuulasn ühe ämerika bestseller-audioraamatu algust. Autori sissejuhatuses oli üks sõnum, raamatu sissejuhatuses oli see sama sõnum ja öeldi, et see ongi raamatu sõnum. Esimestes peatükkides oli ka see üks sõnum, nii et lõpetasin selle nalja ja hakkasin lugema raamatut, milles on üle ühe sõnumi.

Aga sõnum oli hea – üks väike asi iga päev kumuleerub lõpuks hiiglaslikuks asjaks. Näiteks 10 lehekülge raamatut päevas on käkitegu, samas aastas tuleb see 3650 lehekülge uusi tarkusi või vähemalt mõtteid. Üks tehtud trenn ei tee head vormi, üks tegemata trenn ei tee nõrgaks, aga kui teed, oled aasta pärast uus inimene ja kui ei tee, on aasta pärast päris kehv seis.

Võtsin raamatu-näidet üks-ühele ja lubasin 10 lehekülje kaupa lugema hakata, aga võtsin endale parema raamatu ette.

“Thinking, Fast and Slow”, räägib, et esitad endale keerulise küsimuse, aga aju mõtleb, et küsimus on keeruline ja esitab asemele hoopis lihtsa küsimuse ja vastab sellele. Aga see toimub alateadlikult ja  sa ise arvad, et vastad keerulisele küsimusele.

Kas peaksin investeerima ettevõttesse Apple Inc? Küsimusele vastamiseks on miljon asja, mida kaaluda, uurida. Keeruline.

Aju lahendab probleemi hoopis nii, et küsib lihtsa asendusküsimuse: kas mulle meeldivad iTooted? Vastab: jaa, muidugi!
Ise arvad, et “jaa, muidugi” on vastus sellele esimesele, keerulisele küsimusele, aga sa ei teagi, et aju vahepeal su jaoks väikese asendusküsimuse tekitas. Siis investeeridki.

Ja siis oli raamatus selge põhjendusjada, miks spontaansed inimesed on positiivsed, õnnelikud, loomingulised ja neil sujub elus palju paremini, samas kui need inimesed, kes palju analüüsivad, väldivad küll kõiki opakaid loogikavigu ja what not, aga nad on õnnetud ja neil asjad ei õnnestu.

Kolmas kompliment on see, et detsembris sai sai K lapse, tahtis tütrele nimeks panna Maarja, tuli poeg ja pani mu venna nime. Ja teine K sai jaanuaris ka lapse ja pani tütre teiseks nimeks Maaria. Mis on sama. Sama.
Hakkasin oma nime (ja nati isegi ennast) uues valguses vaatama.

Ah see enese kiitmine on libe tee. Nagu selfie

linnaelu

Näiteks reedel oli nii, et kella üheksast kaheni tõlkisin elektroonika-teemalist koosolekut, siis hüppasin bussile, kuus korrust trepist üles, korralikud riided seljast, opakad selga, panin alarm-kella kolmeks ja unustasin end Super Mariot mängima, sest meil on nüüd olemas kõik kaheksa- ja üheksakümnendate hitt-mängud. 
Kell kolm, kui alarm häält tegi, ajasin korralikud riided selga, kell pool neli olin energeetika-teemalisel koosolekul. Koosolek lõppes kell kolmveerand viis ja ma mõtlesin, et oi, tahaks minna joogasse. Sõitsin koju, võtsin riided, olin enne poolt kuut soojas ruumis matil pikali.
Selline on kesklinna elu.
Olgu kas või tunnike päeval aega, saad koju hüpata, end tööelust täiesti välja lülitada, et siis tund hiljem jälle samas vaimus edasi panna. 
Mitte, et tuled hommikul linna ja siis vahepeal vegeteerid kohvikutes või kus iganes, sest hommikul on üks ülesanne ja õhtupoolikul teine, aga kodu kaugel. 
K sai lapse, kelle nimeks pidi tulema Maarja, sest kõik Maarjad on fantastilised, aga kõhust välja tuli poisslaps. 
Mind see igatahes ei kõiguta. Kui Maarja, siis Maarja. Otsusele tuleb kindaks jääda, sest mis signaali annab see lapsele? Et täna otsustad üht ja homme juba teist? Ei-ei. Õhtumaade allakäik. 
Mu jaapani keele õpilased on täiesti käest ära. 
Üks hetk oli ühel õpilasel sünnipäev ja hiljem ta tõi paki küpsiseid – peamiselt vist seepärast, et tal oli endal küpsise isu ja siis oli viisakas teistele ka anda, aga siis oli teisel õpilasel sünnipäev ja talle vihjati, et nüüd peab tema küpsiseid tooma, aga kui õpilased kokku tulid, oli igaühel maiustusi kaasas ja siis anti ühele korraldus veini kaasa tuua ja siis sõime ja jõime ja ma mõtlesin, kas ma peaks püüdma jaapani keelt õpetada või oleks tark kohe loobuda. 
Järgmine kord tähistame niikuinii minu sünnat ja ülejärgmine kord on viimane tund, mida tuleb ka tähistada ja… 
Kui ma Jaapanis olin, käis Sho mu asemel neile üht tundi andmas. Ütles, et õpilaste käekiri on kohutav ja nüüd teisipäeval teeme ühe kalligraafiatunni koos õpetaja Shoga. Kelle käekiri on ka kohutav, räägitakse. 
Sho sai vahepeal hüüdnime – Kalevipoeg. Põhjust näeb videost. (On see video ikka nähtav?)
Koju saime vahepeal ühe mööblitüki, mille kokkupanekul kass suureks toeks oli.