mõtlen bussijuhtidele

Pooled lubavad, et kui neil oleks ajamasin, siis nad läheks ja killiks hitleri. No nüüd on – aga ma ei näe tegusid. 
Vaatasime Shoga Jim Jarmuschi filmi Paterson. Treiler jätab petliku mulje, et filmis toimub midagi. Vihjab võimalikele konflikti allikatele. Aga mitte midagi ei toimu. Miski neist treileri vihjetest ei arene pöördeliseks sündmuseks.
Nii hea film. Poeetiline argipäev armastuse foonil. 
Ma ei tihanud seda Shole esimesena öelda, aga ta ütles mulle, et see on nagu meie elu. Aga me elu pole nii hull, onju, ütles. 
Mis hull? See on parim. 
Sho ei ole küll bussijuht, aga ta on natuke selline, et läheb ja teeb oma asja ja tuleb tagasi, ja ma ei ole küll kaunitar ega kunstnik, aga ma olen mitmes aspektis samade vigadega kui ta naine, aga armastan sama kõvasti. Ja midagi ei toimu. 
Juba treileri soundtrackist napsasin selle loo ära ja kuulasin pikalt. 
Muide, olen juba ammu tahtnud blogisse kirjutada, et ma mõtlen väga palju bussijuhtidest. Ja trammijuhtidest. Küll mitte üldse sellisel viisil nagu Jim Jarmusch. Aga päriselt, kolmveerandil kordadest, kui bussi või trammiga sõidan, mõtlen nende juhtide peale.  Juba aastaid, pikki aastaid. Huvitaval kombel rongijuhtidele mitte nii väga. 
Usun, et Jarmusch ei mõelnud mitte bussijuhile, vaid Inimesele. Otsustas, et ütleme, et Inimene on bussijuht. 
Aga ma mõtlen Bussijuhile, bussijuhi tööle, tehnilistele iseärasustele. 
Huvitav, kuidas see või teine asi on korraldatud. Huvitav, kuidas see rool ikka niiviisi käib ja… Tunde olen mõelnud neil teemadel. 
Trammid. Oh, trammid. Mu unistus on natuke aega trammi juhtida. Alati vaatan trammijuhtide nägusid enne, kui trammi astun. Imetluse ja kadedusega. Ok, see oli nali. Lihtsalt huviga vaatan, et kes on. 
Samas, Sho mõtleb pidevalt kassidele. Kolmveerand oma ärkveloleku ajast, kahtlustan. Ta on Briti välisministeeriumi kass Palmerstoni jälgija sotsiaalmeedias algusest peale ja elas kõvasti kaasa, kui Julian Assange’i kass talle ära pani ja mis kõik veel toimus. (Äh magasin maha võimaluse kasutada sõna cat fight, aga siis peaksin lause struktuuri muutma.) 
Aga alles paar päeva tagasi voodis enne magama jäämist vaatas Sho välisminni kassi pile. Neid oli 44 pilti ja ta lappas neid rahulikult, vaatas ja arutles, kuidas kassil ikka silmade ümbrus on must ja käpaotsad valged ja nii edasi, ja kui 44 pilti otsa said, siis… ta hakkas otsast peale. 
Võib-olla olen blogisse juba kirjutanud, et mõtlen bussijuhtidele. Olen nii tohutult kaua blogi pidanud, et ei mäleta, mis kirjutasin ja mis mitte. Vahel, näiteks eelmise postitusega seoses, on hirm, et olen juba samad mõtted kirja pannud. Sest mõned neist on nii ammust aega peas, et sama hästi võisin kirja panna. 
Tõenäoliselt paningi. Deem. 
Üllatuskass! See on Miki vend Aki.

eneseõigustus

Sho blogist, kus on peamiselt Miki pildid.

Üks kaks korda käisin Tokyos klassikalise muusika kontserdil. Kuulasin ja mõtlesin: 80 muusikut. Iga muusik mängib pilli keskmiselt kolm tundi päevas, oletame. 1095 tundi aastas ühe muusiku, 87 600 tundi 80 muusiku kohta – aastas. 

Numbrid lähevad liiga suureks, et hoomata. Võtame aastad.
Iga muusik selles sümfooniaorkestris on keskmiselt 20 aastat tööd teinud. 80 muusiku peale kokku 1600 aastat.
1600 aasta jagu tööd selleks, et mina ja teised saaksime koguneda täna siia saali muusikat kuulama. Siis mõtled küll, et inimesed on imelised. Esteetika võidab.

Aga vahel on tunne, et terve elu üht asja teha pole üllas. Umbes et  pole piisavalt ümbermensch või ma ei teagi, mida silmas pean. Eks ma lihtsalt õigustan ennast.
Kui küsitakse, millega ma tegelen, kujutan peas midagi spiraaljat ette.

Ühest küljest hakkaks pulmakorraldajaks, samas paneks elektrijaama püsti, aga võiks ju kinnisvaraga tegeleda, õpetada on tore. Investeerida tahaks. Mingi eksporditeema võiks ju olla. Mingit toodet võiks müüa.
Samal ajal tahan kanda oma heleroosasid talvepapusid ilma, et keegi arvaks, et ma ülal kirjeldatuga hakkama ei saa. Te ei kujuta ette, kui nunnult infantiilsed need saapad on.

Trots on ka. Äh, miks ma ei või siis kõike seda teha. Kes keelab, ah?
“Aga Maarja, sa oled ju nii leebe ja kannad alati pikki seelikuid ja näo järgi vaadates sul autojuhiluba küll ei ole ja alkoholi sa niikuinii ei joo, rääkimata narkost, ja kindlasti tegeled mingite kultuuri… asjadega.”
See tähtis asjapulk pintsaku ja Porschega võiksin olla mina. Ja too kodutu tüüp, kes prügikastist pudeleid korjab, võiksin olla mina. Mõlemas suunas liikuda on nii lihtne. Teine variant on minu jaoks küll nati lihtsam ja läheb loomulikumalt kui esimene.

Nagu üks ütles, ei tasu nina püsti ajada edu puhul, sest su valikud on poolenisti juhus, nii nagu ka kõigi teiste valikud on poolenisti juhus.
Juhust enda suurepärase isiku teeneks pidada, juhuse eest au endale võtta oleks lühinägelik ja rumal.

Tegelikult, mis siin salata, viimasel ajal mõtlen, et tahaks hakata jazztrummariks ja siis mängida bändides. Nende ja teiste riikide kontsertsaalides ja klubides. 

Kohtusime M’iga ja ma siis rääkisin talle, et mul on hea seis. Väga hea seis, aga see nõuab nii tohutut pingutust. Just ükspäev vaatasin kella. Ütlesin endale: näed, kell on kolm ja sul on olnud väga hea päev.

Kell pool viis ütlesin: näed, kell on pool viis ja sul on olnud väga hea päev.
See kõik on juhuks, kui kell seitse õhtul avaneb allakäigutrepp ja mulle tundub, et kogu päev on olnud sitt. Kuigi sitt oli alles kell seitse õhtul.

Käin joogas nagu mingi sõdur. Sho käib nüüd ka, me oleme jõupaar joogasõdureid, kell pool kaheksa hommikul matil siruli.
Ainult, kui teised ütlevad lõpus “namaste”, siis ma vaikin, sest olen kitsa rinna ja vaese vaimuga natsionalist, kes tahab kasutada sõnu, millest ta aru saab, või tegelikult, mida ta tähenduslikuks peab. 

Ma hiljuti võtsin endale kaks komplimenti. Ei, kolm komplimenti. Üks oli K poolt, kes rääkis mu segamini kodust, aga hästi positiivses võtmes.
Ma noogutasin kaasa. Jaa, p*tsi IKEA kodud. Need suvalised asjad, mida me kodus suvalistesse kohtadesse asetanud oleme, näitavad autentset Maarjat ja Shod. (Ja autentset JYSKi. Meil on liiga palju JYSKi asju.)

Teine kompliment… mis see oligi. Aa, vaatasin sarja “Horace and Pete“, ma pole näinud sarja, mis niiviisi mõjuks. Sarjad panevad heal juhul kaasa elama, aga see paneb mõtlema. Louis CK on oma elus ja kunstis korduvalt feilinud, aga nüüd on ta kuningas.

Soovitasin palavalt M’ile, kes vaatas ja ütles, tsiteerin: “kuidagi nii sinulik – siuke hullult aus, naljakas ja valus.”
Ma kümblesin selles komplimendis omajagu aega. Jaa, ma tahan olla aus, naljakas ja valus.
Elu on aus, naljakas ja valus, ma tahan olla nagu elu.

Nali, mis ei torka, ei eruta. Tähendab, nalja eesmärk ei tohi olla haiget teha, aga ta peab olema valus.

Andestage, aga mulle meeldivad peamiselt sõnumid, mis on ropud. Like, rap music.
Siis meeldivad mulle veel ülevad, taevalikud sõnumid. Mulle meeldib, kui muusika räägib jumalast või jumalaga. Mulle meeldib see mõõde muusikas.

Kuulasn ühe ämerika bestseller-audioraamatu algust. Autori sissejuhatuses oli üks sõnum, raamatu sissejuhatuses oli see sama sõnum ja öeldi, et see ongi raamatu sõnum. Esimestes peatükkides oli ka see üks sõnum, nii et lõpetasin selle nalja ja hakkasin lugema raamatut, milles on üle ühe sõnumi.

Aga sõnum oli hea – üks väike asi iga päev kumuleerub lõpuks hiiglaslikuks asjaks. Näiteks 10 lehekülge raamatut päevas on käkitegu, samas aastas tuleb see 3650 lehekülge uusi tarkusi või vähemalt mõtteid. Üks tehtud trenn ei tee head vormi, üks tegemata trenn ei tee nõrgaks, aga kui teed, oled aasta pärast uus inimene ja kui ei tee, on aasta pärast päris kehv seis.

Võtsin raamatu-näidet üks-ühele ja lubasin 10 lehekülje kaupa lugema hakata, aga võtsin endale parema raamatu ette.

“Thinking, Fast and Slow”, räägib, et esitad endale keerulise küsimuse, aga aju mõtleb, et küsimus on keeruline ja esitab asemele hoopis lihtsa küsimuse ja vastab sellele. Aga see toimub alateadlikult ja  sa ise arvad, et vastad keerulisele küsimusele.

Kas peaksin investeerima ettevõttesse Apple Inc? Küsimusele vastamiseks on miljon asja, mida kaaluda, uurida. Keeruline.

Aju lahendab probleemi hoopis nii, et küsib lihtsa asendusküsimuse: kas mulle meeldivad iTooted? Vastab: jaa, muidugi!
Ise arvad, et “jaa, muidugi” on vastus sellele esimesele, keerulisele küsimusele, aga sa ei teagi, et aju vahepeal su jaoks väikese asendusküsimuse tekitas. Siis investeeridki.

Ja siis oli raamatus selge põhjendusjada, miks spontaansed inimesed on positiivsed, õnnelikud, loomingulised ja neil sujub elus palju paremini, samas kui need inimesed, kes palju analüüsivad, väldivad küll kõiki opakaid loogikavigu ja what not, aga nad on õnnetud ja neil asjad ei õnnestu.

Kolmas kompliment on see, et detsembris sai sai K lapse, tahtis tütrele nimeks panna Maarja, tuli poeg ja pani mu venna nime. Ja teine K sai jaanuaris ka lapse ja pani tütre teiseks nimeks Maaria. Mis on sama. Sama.
Hakkasin oma nime (ja nati isegi ennast) uues valguses vaatama.

Ah see enese kiitmine on libe tee. Nagu selfie

linnaelu

Näiteks reedel oli nii, et kella üheksast kaheni tõlkisin elektroonika-teemalist koosolekut, siis hüppasin bussile, kuus korrust trepist üles, korralikud riided seljast, opakad selga, panin alarm-kella kolmeks ja unustasin end Super Mariot mängima, sest meil on nüüd olemas kõik kaheksa- ja üheksakümnendate hitt-mängud. 
Kell kolm, kui alarm häält tegi, ajasin korralikud riided selga, kell pool neli olin energeetika-teemalisel koosolekul. Koosolek lõppes kell kolmveerand viis ja ma mõtlesin, et oi, tahaks minna joogasse. Sõitsin koju, võtsin riided, olin enne poolt kuut soojas ruumis matil pikali.
Selline on kesklinna elu.
Olgu kas või tunnike päeval aega, saad koju hüpata, end tööelust täiesti välja lülitada, et siis tund hiljem jälle samas vaimus edasi panna. 
Mitte, et tuled hommikul linna ja siis vahepeal vegeteerid kohvikutes või kus iganes, sest hommikul on üks ülesanne ja õhtupoolikul teine, aga kodu kaugel. 
K sai lapse, kelle nimeks pidi tulema Maarja, sest kõik Maarjad on fantastilised, aga kõhust välja tuli poisslaps. 
Mind see igatahes ei kõiguta. Kui Maarja, siis Maarja. Otsusele tuleb kindaks jääda, sest mis signaali annab see lapsele? Et täna otsustad üht ja homme juba teist? Ei-ei. Õhtumaade allakäik. 
Mu jaapani keele õpilased on täiesti käest ära. 
Üks hetk oli ühel õpilasel sünnipäev ja hiljem ta tõi paki küpsiseid – peamiselt vist seepärast, et tal oli endal küpsise isu ja siis oli viisakas teistele ka anda, aga siis oli teisel õpilasel sünnipäev ja talle vihjati, et nüüd peab tema küpsiseid tooma, aga kui õpilased kokku tulid, oli igaühel maiustusi kaasas ja siis anti ühele korraldus veini kaasa tuua ja siis sõime ja jõime ja ma mõtlesin, kas ma peaks püüdma jaapani keelt õpetada või oleks tark kohe loobuda. 
Järgmine kord tähistame niikuinii minu sünnat ja ülejärgmine kord on viimane tund, mida tuleb ka tähistada ja… 
Kui ma Jaapanis olin, käis Sho mu asemel neile üht tundi andmas. Ütles, et õpilaste käekiri on kohutav ja nüüd teisipäeval teeme ühe kalligraafiatunni koos õpetaja Shoga. Kelle käekiri on ka kohutav, räägitakse. 
Sho sai vahepeal hüüdnime – Kalevipoeg. Põhjust näeb videost. (On see video ikka nähtav?)
Koju saime vahepeal ühe mööblitüki, mille kokkupanekul kass suureks toeks oli. 

uudised

Nii palju uudiseid, aga peamine on see:
Kerli tegeles juba mitu kuud tagasi sellise üllatuse ettevalmistusega. Ja siis lihtsalt ütles, et Miki ja Lonni on nüüd kaanestaarid. Ma käisin seepeale päeva-kaks laia naeratusega ringi. 
Joonistusplokke me Miki ja Lonniga saab vähemalt Selveritest ja Charlot/Knopka kontoritarvetest. Võib-olla mujalt ka.
Kõige toredam päev Jaapanis oli, kui käisime me Sri Lanka sõbral Dushil külas. Tal on kõik nii hästi tasakaalus. Ta teeb ikka laboris tööd, neil on meditsiinitehnoloogia valdkonnas tegutsev idufirma koos ta (ja Sho) labori juhatajaga (kes on haruldane geenius, neljakümnesena riigiülikooli professori positsioonil) Idufirma sai pool aastat tagasi ligi miljon dollarit, nii et ta enam ei virele, hehe. 
Aga ta ütleb, et ta tahab ehitada ja teha ja uurida. Ta ei anna ülikoolis loenguid ega juhenda õpilasi, sest siis ta ei saa nokitseda. Õpetaja paneb teised enda eest tööle, aga tema tahab ju ise teha.  
Nii et suure osa ajast ta nokitseb. Aga lisaks on tal juba paar aastat uus hobi – jooksmine. Ta on läbinud mitu maratoni ja ma pole teda kunagi nii heas vormis näinud. 
Ta rääkis jooksmisest nii kirglikult, et järgmisel päeval soetasin endale jooksutossud – ja siis muidugi ei kasutanud neid tükk aega. Põhjustest (ettekäänetest) hiljem. 
Dush on vaid nati oma ajast ees. 
Jaapanis on – noh, nagu ka Eestis, aga palju suuremal skaalal – alati mingid uued teemad moes. Praegu on jaapanlased avastanud enda jaoks kassid. Kasse võetakse koju nüüd rohkem kui koeri. Ühtlasi on ohtralt kassikaupa müügil ja Shol oli raske end tagasi hoida. 
Aga teine asi, mis Jaapanis vahepeal laialdase populaarsuse saavutas, on maratoni jooksmine. 
Jep – maraton läks massidesse. 
No ja siis on popp veel üks jogurt, kus eriti head bakterid sees. Aga vahet pole. 
Iva on selles, et jaapanlased jooksevad massiliselt maratone – kõigil jalas New Balance tossud. (See on ka massides.) Ja Dush rääkis nii kirglikult jooksmisest ja joogast, et ma mõtlesin: selleks, et olla õnnelik, pean kopeerima seda, mida tema teeb. 
Niisiis ostsin New Balance tossud ja jätsin nad unarusse. 
Jaapanist tagasi jõudsin ühel neljapäeval. Ma fihhhhhkhan lennusõite. 
Muuseas teen endast kõik, et mitte innustada pinginaabrit vestlusele. 
Seekord istusin noore Jaapani poisi kõrval ja alustasin klassikaliselt. Esimene trikk on mitte rääkida jaapani keeles. 
Tuleb öelda “excuse me” või midagi, kui tahad inimese kõrvale istuda, aga ta kraam su pingil, näiteks. Nagu ka lennusaatjatega tuleb inglise keeles kõneleda. Tuleb summutada kõik spontaansused ja hästi süvenenud pilgul jõllitada filme või lennukurssi ekraanil. 
Ma tegin kõik nagu oma kirjutatud “õpiku” järgi. Aga ta küsis mu käest, inglise keeles, kaua ma olin ja kui, tõrksal toonil, vastasin, siis ta küsis, kas esimest korda ja siis ma, tõrksal toonil, vastasin ja siis ta ütles: aa, siis räägid ka jaapani keelt? 
Edasi selgus, et poiss kolmas laps neljast, ta on ülikooli lõpetanud Taiwanil (see on tõenäoliselt osa põhjusest, miks ta imelik jaapanlane on), ta isa oli enne pensionile minekut JAL piloot ja seepärast teeb ta nüüd kuu pikkuse Euroopa tripi, makstes kõikide lendude eest (ka Jaapani-otsad) kokku 400 eurot. 
Ta isal oli palju armukesi, ema algul ei sallinud neid, aga siis andis alla. Isa pojale ikka uhkustas. 
Enne, kui ta rääkis, et talle meeldivad toidud ja ta tahab toidublogi pidama hakata, kuulasin teda vaid poole kõrvaga. Aga isa armukeste lugu oli muidugi see esimene, mille peale ta mulle huvi hakkas pakkuma. 
Ta vist tabas ära, mis sorti lood mulle meeldivad ja edasi jätkas sellel lainel.
Ta esimene kogemus oli endast vanema neiuga.  Tüdruk oli ülikooli teisel kursusel, kui tema oli keskkooli lõpuklassis. Teenisid taskuraha samas kohas. 
Tüdrukul oli oma poisiga riid ja siis helistas talle: kas ma vähemalt sulle meeldin? 
Jah, väga meeldid.
Lõpuks, paar kuud hiljem, keset “uinumist” (nagu ta seksi kogu me vestluse jooksul nimetas), hakkas tüdruk nutma ja ütles, et tead, ma ei kavatse oma poisist lahku minna. 
Ta oli murtud.
Siis olid veel need ja teised tüdrukud, Hongkongi ja Singapuri ja Taiwani ja Jaapani tüdrukud. Vahel rääkis ta minuga hoopis Singlish‘is, Singapuri kreoolkeeles, mis oli isegi nati mõistetav. 
Suurimad elamused olid 32aastase naisega. Aga naine tahtis kohe lapsi saada, samas kui tema oli alles 20. 
Praegu ta on 25.
Taiwanis, kui ta ühiselamus elas, oli seal üks hästi sõbralik Ameerika kutt, aga ta ütles talle korduvalt: ma ei ole huvitatud. 
Aga ükskord, kui ta õuest jooksmast tuli, tahtis kutt väga talle külla tulla. Ta ütles, okei, oota, ma käin duši all. (Viga! hüüdsin ma vahele – selleks hetkeks elasin ta lugudele häbitult kaasa.) 
Tuli pesust välja ja Ameerika kutt oli ta voodis siruli, alasti. 
Ta käskis riidesse panna ja saatis uksest välja.
See oli üks lugu paljudest sarnastest.
Ta ütles, et muretseb natuke, sest Soomes ööbib ta ka ühe geimehe juures ja võib-olla saab too ka temast valesti aru. 
Nende ja mingite teiste juttude põhjal tundus mulle, et Tinder on tema jaoks. Ta haaras ideest (ja hetkel kindlasti naudib juhukohtumisi eurooplastega), aga ütles, et kõik nkn peavad teda geiks ja tema ei saa parata, ta on selline ja ei oska murega midagi ette võtta. 
Ütles, et ma valiksin ta telefonist mitte-gei vaibiga foto Tinderisse.
Lennukis istutakse ikka kõrvuti ja üksteisele otsa ei jõllitata, nii et mul ei olnud tema välimusest head ettekujutust. 
Hakkasin naerma, kui ta pilte vaatasin, sest järsku sain aru, milles probleem on.  Ja see täiesti võõras naiselike näojoontega poiss, see nunnu lapsuke, kes mu kõrval lennukis istus, toksas rusikaga mu õlga. 
Ma ütlesin: räägi mulle mõni saladus. No nagu võõrale räägitakse.
Ta ütles: need kõik lood ongi saladused. 
Hmm, nüüd räägin neid lugusid teile. Mida see ütleb minu kohta. 
Igatahes, ta rääkis mulle nii palju seksist, et ma ei olnud nõus tema giidiks hakkama sel ühel päeval, mis ta Tallinnas veeta plaanis. 
Ma kuulasin seda laulu alati, nagu see oleks sensuaalne laul mingist mehest ja seksist, aga nüüd üks kommentaar ütles: see on ju nurisünnitusest. 
No ja ongi ju. 
Teine segadusse ajav laul on Darkness Descends, mida ma terve eilse päeva kuulasin. Selle meloodia on nii lõbus, aga sõnad mitte. Laura Marling paistab üldse kihvt.
Ettekääne, miks ma jooksutosse nii kaua unaruses hoidsin, on järgmine: jõudsin tol neljapäeval koju ja laupäeval otsustasin välja kolida. 
Esmaspäeval käisin korterit vaatamas, teisipäeval lubasin võtta, kolmapäeval sain võtmed, neljapäeval tuli Sho. 
Kuu tagasi lahkus ta me Nõmme kodust, kassi ja koera juurest Jaapanisse. Tagasi tulles polnud koera ja kodu oli kolinud. 
Niisiis, neljapäeva õhtul tuli Sho, reede hommikul pakkisime ja õhtuks olime kolinud. Nüüd elame kesklinna katusekorteris. Magamistoast on vaade merele ja vahel ilutulestikele. 
Aga sellest järgmisel korral, muidu venib jutt liiga pikaks. 

work work work

Ma olen nüüd see inimene, kes kell üheksa või kümme töölt koju jõuab ja siis arvutis tööd tegema hakkab.
Kogu aeg peab kellegagi kusagil midagi tegema ja ainus rahulik moment tekib, kui end vetsu lukustan. Nii veedan vetsus järjest rohkem aega.
Vahel vastan töökirjadele ka seal.

Aga vahel lihtsalt istun ja mõtisklen. Nagu neljapäeva hommikul ühes Hiiumaa välikäimlas, mille uksest vaade rannakadakatele mõjus peput paitava tuulekesega koostöös väga rahustavalt.

Iga kord, kui välikäimlasse satun, mõtlen Tanizakile, kes peldikuid Jaapani luuletraditsiooni alussambaks ülistab. Putukate siristamine ja kehvakese pellerikatuse vahelt paistev poolkuu, vaikne moment iseendale…

Just praegu tuli Selveri kuller. Noor habemega poiss. Vaatas kotist paistvaid spinatilehti. Ütles: teil on ju aed olemas, saate ise rohelist kasvatada.

Ma: tõsi…. tõsi….

Tänks, saan oma süümekanimekirja veel ühe punkti lisada.

Eelmine kord tellisime Selverist õlut ka, sest Sho tahtis Jaapanisse kaasa võtta. Sama poiss tõi koju. Küsis dokumenti.
Ma ütlesin: tänks komplimendi eest.
Aga siis kohe kahetsesin, sest sain aru, et tegu formaalsusega. Pidi lihtsalt dokunumbri kirja panema.
Juba 2:0 tema kasuks. Kardan me järgmist kohtumist.

Sho kaitses esmaspäeval tublisti magistritöö. Õhtul läksime Elevanti sööma ja rääkisime muudel teemadel kui äridest (Maarja) ja kassist (Sho).

Sho ütles, et algkoolis küsiti kõigilt, kelleks nad saada tahavad. Kuna tegu oli suht eliidikaga, siis väikelapsed vastasid treenitult, et arstiks või advokaadiks. Aga Sho, keda õigesti vastama polnud õpetatud, ütles, et häkkeriks. Nüüd on tal küberkaitse eriala magistrikraad.
Sho ütles: aga kui ma praegu mõtlen, kelleks ma saada tahaks, siis kõige rohkem tahaksin saada kassiks.
Siis rääkisime veel nati kassist.

Viimastel nädalatel oli tal selline elu, et makatöö oli valmis ja suurt midagi teha ei olnud, aga mina olin karjäärinaine.
Mais toimus ju täielik taimeorgia – juba läbi metsatuka jaama jalutades kattusid mu linnakingad kollaka õietolmuga.
Kass hakkas õues käimist kohe oma kassiõiguseks pidama ja lihtsalt röökis, kui õue ei saanud.
Kuna me kass on endiselt selline tüüp, kellel läheb paremini kekas kui matas, siis pidime soetama 20 meetri pikkuse köiekese. Muidu ta lihtsalt tormab sirgjoones, kuni sein vastu tuleb. Aga õues ei tule ju. Tuleb tiheda liiklusega autotee.

Igal hommikul panin ma pintsaku selga ja tormasin tööle, samas kui Sho jäi kassi ja koeraga koju. Toitis, potitas. Kui kass röökis, viis õue. Tegeles aias programmeerimisega, mida katkestas iga paari minuti pärast kass, kes oli end ümber erinevate objektide kinni keerutada suutnud.

Korra kukkus kass basseini. Korra ronis nii kõrgele puu otsa, et köis sinna kinni takerdus. Kassi sai Sho alla, aga köis on endiselt puuladvas kinni.

Mina tulin õhtuti hilja koju ja tegin tööd veel edasi. Sho ütles, et ta enam ei suuda. Juba õhtul mõtleb, et järgmisel hommikul hakkab kass jälle röökima ja siis peab teda õues jälle kantseldama ja… Kes ütles, et kass on iseseisev loom, kes hoolitsust ei vaja?
Ma ütlesin: aitäh, kallis, et sa seda kõike teed. Sorri, mul on homme jälle pikk tööpäev.

Ma olin nagu salaryman, tõin pappi koju. Tema oli nagu koduperenaine, hoolitses.
Ma sain aru, et päris hea on, kui keegi kodus ootab. Mõnus, kui õhtusöök valmis ja keeruline, kui pärast pikka tööpäeva veel õhtusöögi ise tegema pean.
Kui ma Jaapanis koduperenaise-laadne toode olin, ei suutnud ma igal õhtul midagi valmistada. Nüüd tunnen süümekaid selle pärast.
Ma ei saanud ka aru, miks Sho igal õhtul nii väsinud oli. Nüüd saan.

Aga Sho sai aru, et igapäevane kokkamine ammendab end paari nädala jooksul. Et koduperemehe elu, mis seni tundus eriti mõnus tsillimise ja mängimise võimalus, on pikas perspektiivis tüütu ja kergelt nüristav.

Nii hea, ma ütlen. Hea, et me saame omal nahal erinevad rollid ära proovida. Vastasel juhul on keeruline teist mõista.
Nüüd, ma arvan, mõistame jälle pisut rohkem ja oskame üksteise eest hoolitseda.

Esmaspäeval kaitses Sho makatöö ja reedel läks Jaapanisse. 
Enne lennureisi ma alati mõtlen, et Sho on kõige suurepärasem inimene maailmas ja mis siis, kui see on meie viimane ühine hetk. 
Ma lähen jaanipäeval ka Jaapanisse, tööle ja külla. Eelmisel aastal samal ajal käisin ka Jaapanis ja tegelikult kahetsesin, sest siis toimusid ainsad kaks nädalat Eesti suve ja pojeng õitses. Jaapanis oli aga vihmaperiood. 
Sel aastal kordan viga. 
Juulis tuleme tagasi, tsillime veel natuke ja siis on Sho avatud igasugustele tööpakkumistele. 
Vimasel ajal olen jälle rohkem taksoga sõitnud. Ühe korra juhtus nii, et pidin sulas tasuma 5.15. Aga mul sente polnud, oli kaks viiekat. Küsisin, et kas võin jeenides sendid maksta ja taksokutt oli vaimustuses, sest ta oli valuutakollektsionäär – andsin auguga viiekümnejeenise.
Enne seda oli üks kord, kui tulin Latitude 59’lt taksoga koju, sest järgmine päev pidi sama pikk ja väsitav olema. Suurest näljast olin endale šoksi kaasa haaranud, aga üksinda süüa tundus ebaviisakas ja nii küsisin kenalt noormehelt, kes roolis istus, kas ta ka šoksi tahab. 
Ta ütles: ei, ma ei söö enam magusat. Lõpetasin paar aastat tagasi ja võtsin 32 kilo alla.  
Vaatasin ta taksojuhi-dokumenti ja tõepoolest, üks väga paks mees vaatas fotolt vastu. 
Taksojuht ütles, et keegi ei tunne teda selle pildi järgi ära, aga uut fotot ei lubata teha. 
Ülejäänud teekonna rääkisime trennidest, dieetidest ja nõrkadest inimestest, kes ei suuda magusasõltuvusest üle olla. Mu šoks ei maitsenud enam eriti hästi, kleepus vastikult hammastele ja suulaele. 
Kas ma pean veel lisama, et mu lemmiklaul on Rihanna Work
Aina imestan, kuidas R suudab olla nõnda veenev loetud arvu selgelt välja hääldatud sõnadega, samas kui Drake ei suuda ära otsustada, on ta badass või pussy. 

Sorry if I’m way less friendly 
I got niggas tryna end me, oh
I spilled all my emotions tonight, I’m sorry
wtf.

Miki on badass. Isegi unes ja isegi endale annab lõuksi.

olen täiega ajastu vaimust kantud

Mõtlesin, et pean ikka varem üles ärkama kui praegu, sest just need hommikused paar tundi jäävad edukast päevast puudu. 
S soovitas, sest ta internetist kuulis, et paned kella igal hommikul 15 minutit varem äratama. Selline lihtne valem. Mitte korraga paar tundi, vaid lihtsalt 15 minutit. 
Ma leidsin veel 15 vabandust, miks ma seda teha ei saa. Näiteks, sest ma pean viimasel ajal korra nädalas ärkama kell 4.30, samas kui kaks korda nädalas viin läbi jaapani keele tundi, mis lõpeb kell 20.15 ja korra nädalas osalen jaapani keele tunnis, mis lõpeb kell 19.  
M’iga rääkisime ka. 
Ma ütlesin, et kui ma saaksin valida ühe superpower‘i, siis valiksin võime oma harjumusi hetkega muuta. 
Ta ütles, et ärkab kell 6 ja see on normaalne ja harjumuse tekkimiseks vajab inimene vaid 10 päeva. Kõik on lihtsasti saavutatav, sõnas M. 
Ma vingusin: agaaaaa kui see oleks superpoweeeeer, siis saaks ju hetkegaaaa. Seepärast seda nimetataksegi – superpoweeeeer. 
Võtsin end käsile ja panin kella 7.45 äratama. 
Eile ärkasin ja ei tea, mis juhtus, aga tegin ühe hommikuse vaikse võimlemise ka. Kohvi ja smuuti, muidugi. Silm selge, hea olla. 
Tänaseks panin 7.30. Jälle ärkasin ja võimlesin.
Aga siis hakkasin mõtlema, et peaks ikka rohkem hommikusi rituaale looma. Guugeldasin best morning routines ja hakkasin sirvima. 
Vahel, kui mõtlen oma mõttemustritele või kommetele, see tähendab, kui mõtlen endale, tuleb meelde see iTunesU poliitfilosoofia kursus. Viimases loengus räägib Andreson meie ajast ja mõtetest sama distantseeritult kui kõikidest teistest aegadest ja mõtetest. 
Ta räägib umbes nii, et teaduste ja tööstuste sõnavara (ja mõtteviis) on sisse söönud end kõikidesse teistesse  eluvaldkondadesse. 
Inimeste vahel on või ei ole keemiat. 
Suhe kas töötab või ei tööta.
Kõik asjad moodustavad süsteeme, mida on võimalik juppideks lahutada ja juppide summa võrdub süsteemiga. 
Okei, vaevalt, et ta neid suhte-asju rääkis. Mul lihtsalt tulid need näited kohe pähe.
Aga seda rääkis küll, et 20. sajandi inimene (kursus on salvestatud 30 aastat tagasi) arvab, et kõik on võimalik ja kõik läheb aina paremaks – tuleb teada vaid õiget valemit. 
Kui tead õnne valemit, siis astud lihtsalt vajalikud sammud ja oledki õnnelik.
Kõik need käsi- ja enesabiraamatud on hea ajastu vaimu peegeldus.
Tee mõõdukalt trenni, ole mindful ja mediteeri, toitu ja investeeri õigesti, siis oled õnnelik.
Ja sa pead olema õnnelik – see on esimene käsk.
Tõepoolest, ma olen täiega oma ajastu inimene, mõtlen.
Ah, ja siis veel info, massiline info otse taskus. Kui mul on küsimus, siis vastuse üle niisama juurelda tundub ajaraisk. Konkreetse vastusega küsimuste üle ei juurelda, neid guugeldatakse. Ka konkreetse vastuseta küsimusi tasub guugeldada, saad kohe vähemalt vastusevariandid. 
Aga ma tean, et alternatiiv õnnele ja selle valemitele on üks pime ja õudne koht ja seepärast teen heal meelel nägu, et maailm ei ole kaootilne, ettearvamatu ja mu soovidele allumatu paik, vaid kõik on süsteemi paigutatav ja juhitav. Lihtne, see on nagu projektijuhtimine: üks suur eesmärk ja siis väikesed eesmärgid selle suure täitmisel, mille taha saad eduka soorituse korral linnukese märkida. Lae alla õiged telefoniäpid ja oledki esimese sammu õnne suunas astunud. 
Ähäh, maailm on süsteem ja selle süsteemi keskmes olen mina ja mu elu, mille üle ma kontrolli võtan.  
Kui guugeldate populaarse blogi valemit, siis leiate tungiva soovituse iga postitus lõpetada küsimusega lugejatele. See on selleks, et lugejaid julgustada kaasa rääkima.
Selliseid küsimusi on raske siiralt esitada, aga seekord tõepoolest tahan teada, päriselt: millised on teie hommikused rituaalid? Tahan enda hommikuid ikka paremaks tuunida, äkki saan miskit üle võtta. 

luksused, väärtused ja paste’imata copy’d

Vahel ma arvan, et olen jõudnud tõeliste väärtusteni. 
Vabadus olla ja teha ja otsustada on väärtus, samas kui mingid pisikesed asjad, mida poest järelmaksuga soetada saab, ei ole väärtuslikud. 
Sho võib tabureti peale siduda kinni kassi ronimispuu, et see kõrgem oleks, ja sinna veel suvalist helkivat ja krabisevat sodi lisada. Siis see kassikindlus ehk hunnik risu seisab uhkelt keset me elu-kööki. 
Kass rõõmustab, Sho rõõmustab ja ma ei tunne taburetist puudust. See on ju hea – rõõmu nimel risu keset kööki hoida. Maarja väärtused on paigas. 
Me elame pisikeses köök-toas ja sama väikeses magamistoas, kuhu Sho makatöö tarbeks ka kirjutuslaua pressisime. Koos suure koera ja hullu kassiga. Mõtlen, patt oleks rohkem tahta. 
Sokis võibki olla auk, tuba võibki kütta kõige odavama nökatsiga, autota on elu ökolill. Mulle meeldib mu 15 aastat vana talvemantel ja Sho katkise pandlaga seljakott, mida talt vahel laenutan.  
Aga järsku tuleb tõehetk: mõistan, et okei, ma nendest väikestest asjadest ei hooli üldse. Ma tahan elada justkui lihtsat elu. 
Asi on aga selles, et ma ei taha mitte autot, vaid autot koos sohvriga. Tahan tagasihoidlikku eluviisi & kortereid, maju ja aktsiaid. 
Petan ennast lihtsalt ahnuse loogilisi vaheetappe skippides.
Ise arvan, et olen lõpp-tagasihoidlik, kui tahan alustuseks ainult kahetoalist korterit & optimaalses suuruses maja. Kusjuures kasutan sõna “ja”, mitte “või”, sest mul on vaja aias lõket teha ka.
Shol on palju rõõme ja unistusi.
“Lähme Piirissaarele,” ütleb ta ja mina – unistusekärpija-naine, vastan iga kord järjest valjemalt: ei. 
Ta teostab oma sedalaadi unistusi ka. 
Näiteks käis ta vihmasel argipäeval veebruari alguses kahe gruusialasest sõbraga Narvas. 
Nad ootasid seal Tallinna-bussi, kui nende juures peatus piirivalveauto. Kolm piirivalvurit otsisid nad läbi ja küsisid dokumenti. 
Nad oleks muidugi võinud lihtsalt dokumenti küsida.
Küllap keegi koputas, et pagulased. 
Tegelt saan aru. Ainult hull käib sellisel ajal Narvas niisama turistiks, nii et ma Shole väga kaasa ei suutnud tunda. 
Ta unistab ka Lõuna-Eesti keelte kursusele minemisest. See on tore. Pomiseb arvuti taga omaette: üts, kats, latseke ja nii edasi. Rõõmustab, et sõna “istuma” asemel on “istma”, sest tal ei tule u-tähe välja hääldamine lihtsalt.
Üks Sho rõõme ja minu piinu on Alo TV. 
Me andsime teleka mingi kuu tagasi ära, sest ei osanud seda sihtotstarbeliselt kasutada. 
Aga paar päeva tagasi kirjutas Sho mulle tööle, et jesssssssss. Alo TVd saab netist vaadata!
Varem oli Alo TVl ainult üks reklaam, mis kutsus 10 sõbraga sauna. 
Sho alati rõõmustas, kui seda reklaami nägi, sest ta käib ka oma kümne “sõbraga” saunas. 
Ta on ikka totaalne sihtgrupp. 
Üle pika aja netist Alo TVd vaadates avastas Sho, et saunareklaam on asendunud muu reklaamiga.
Muutus raputas teda nii tugevalt, et ta pidi sellest mulle kohe FBs teada andma. 
Sho eesti keeles kirjutamise oskus on nati nadi. 
Ta tahtis kirjutada “tule 10 sõbraga sauna”, aga kirjutas “10 sobulaga”, mis on nii armas. 
Üks teine päev ma tutvustasin talle politsei FB kampaaniat, mis lõppes väljakutsete enim esinenud märksõnade sõnapilvega. 
Nagu me teame, domineerisid kolm sõna: joobes; mees; Tallinnas.
Eile oli Shol iganädalane saunapäev. Kirjutas mulle: joobes mees saunas. 
Pärast rääkis, et üks mees jõi saunas pool pudelit viina ära. Tõesti, Eestis on sellega probleeme, leidis. 
Ükspäev õhtustasime S’iga ja ta ütles: mul on mingi muna kõrva taga. Mingi asi, mida katsudes on tunda. Huvitav, mis see on.
Ma ütlesin: näita.
Siis vaatasin. 
Siis arutasime asja. 
Järsku S ütleb: äkki need on kõik need copy‘d. 
Ma: mis copy‘d?
S: no need copy‘d, mis sa paste‘imata jätad. Tead, kõik see copy to the clipboardcopy to the clipboard… vastutustundetu, väga vastutustundetu…
M: ja need täitmata missiooniga copy’d kogunevad su kõrva taha…?
Korraks röögatasin naerda ja siis vajusin mõttesse. 
Leidsime, et control+C vastutustundetu käppimine tuleb lõpetada – kui lihtne see kahe-näpu-liigutus ka poleks. 
Mõtlesime kõikide nende sümboolsete copy‘de peale, mis paste‘ini pole jõudnud. 
Ma mõtlesin mõne raamatu peale, mida ma üldse ei tagasta ja mingite nööpide peale, mida uuesti ette ei õmble. Tema mõtles autokooli peale. 
Praegu mõtlen igasugu asjade peale Jaapanis. Mingite sealsete sõpruste ja tööasjade peale. Üldse pole hea tunne. 
Oh, aga täna ma olin korraks kuulsus. Rongis piletikontrollija ütles, et ta just luges mu raamatut. 
Üks mu meelest lõpmata armas jutt veel. 
Alates sellest, kui Eestisse kolisime, on Sho oma vanaemaga pidanud regulaarset postkaardivahetust. Seekord tuli vanaemalt korraga kaks postkaarti. Ühel tavapärane jutt, aga teisele ta oli joonistanud toite, mis nad ükskord Sho emaga sõid. Täitsa lõpp.

elamine debiilikutele

Tulin läbi metsatuka nagu läbi mingi… ohtliku paiga. Männiokstelt kukkus suuri lumelahmakaid, pidevalt ja kaootiliselt. Balti jaamas libastusin ühes kohas, mis silma järgi üldse libe ei olnud ja olin kindel, et kukun, aga ime juhtus ja tasakaal püsis. Nii valus oleks olnud. Siis läksin vanalinna ja paar meetrit otse minu ees maandus järjekordne lahmakas lund katuselt. 
Ringi liikuda on ohtlik. Võib-olla mitte nii ohtlik kui Süürias või Jeemenis või Somaalias.

Käsiraamat “Elamine debiilikutele” on inspireeritud sarjast for dummies ja selle sümboolseks alguseks paneksin hetke umbes aasta tagasi, kui mina ja M istusime mingi argipäeva napilt pärastlõunasel ajal jälle kohvikus, mõlemad sissetuleku ja tulevikuvisioonita, sõime kooki ja rüüpasime kohvi.

Kui maksmiseks läks, siis selgus, et M’i kaardil pole raha.
Mina, nagu boss, tõstsin käe: pange kõik minu arvele.
Edasi läksin Selverisse midagi ostma, aga tuli välja, et mu arvel on järel 40 eurosenti.

Umbes nädal hiljem istusime M’iga jälle argipäeva ebamäärasel kellaajal kohvikus Komeet – endiselt kaks sissetuleku ja tulevikuvisioonita töötut -, jõime kohvi ja sõime kooki ja mõtlesime, et küll eelmisel korral läks ikka napilt.

Ma arvan, et sellest tekkis meil omavahelises suhtluses uus kood – debiilikutele. Ühtlasi valmis esimene peatükk raamatus “Majandamine debiilikutele – kuidas käia oma viimase rahaga ringi nagu lollpea.”

Aa, mu reied on paksud!
Aga üks ütles, et reierasv on beebile vajalik. Kui rasedaks jääda, siis beebi kasutab kõhus kõigepealt reiepeki ära – “Dieedipidamine debiilikutele”.

Aga see käsiraamat on mu elu.

Juba ammu mõtlesin, et viskaks oma praeguse arvuti ära ja hangiks asemele sellise, millel ei ole kriime ja mis ei ole aeglane.
Mac (mu “2000eurone facebookimasin”), mille magistritöö kirjutamise ettekäändel Sholt mõned aastad tagasi ärandasin, on nõme ja ma vajan uut. Kuigi meie väljaminekud on endiselt kordi suuremad kui sissetulekud. 
Olin kuid veendunud, et varsti ostan uue. Ootan lihtsalt, kuni uue põlvkonna SSDga versioon välja tuleb.

Aga siis üks jaapanlasest töökaaslane küsis mu käest: miks sa uut arvutit tahad.
Ta hääl kõlas rahulikult, selliselt, nagu ma alati mõistuse hääle kõla ette olen kujutanud.
Ma: see on aeglane ja nõme ja…
Ta: pane sellele SSD sisse, hoopis teine kvaliteet. Sul on ju hea ja kallis arvuti.

Sain aru, et ma olen debiilik ja läksime Shoga kaubanduskeskusesse, et alustuseks osta rohkem mälu. Mu arvutil oli naeruväärselt vähe mälu ja seepärast ei funktsioneerinud ta oma kvaliteedi vääriliselt. 

Elu Jaapanis ajas mingid asjad mu jaoks täiesti vussi. Näiteks raha väärtuse.
Kui mulle mu esimesed normaalse toote 1000protsendise hinnaga brändiasjad kingiti, siis valutasin südant, mõeldes, mida kõike palju mõistlikumat selle rahaga teha oleks saanud.

Aga siis harjusin ära.

Vahemärkusena, teate seda kuulsat eesseed-kõnet, mis räägib, kuidas elada. Seal on selline fraas: 
Live in New York City once but leave before it makes you hard. 
Live in northern California once but leave before it makes you soft.

New Yorgi asemel mõtlesin Eesti peale, aga California kohal oli Tokyo.

Ma läksin Jaapanis nii pehmoks kätte.
Selliseks pehmoks, kes Eestisse tulles muretses: kuidas ma rongist välja saan, kui keegi mulle ei ütle, kumma poole rongiuksed avanevad. Kuidas suudan turvaliselt astuda üle 10 cm pikkuse lõhe rongi ja perrooni vahel, kui keegi ei ütle: ettevaatust, rongi ja perrooni vahel on lõhe.
Ja veel selliseks muidugi-on-mul-kõige-uuem-Apple’i-toode-pehmoks.

Ma olen endiselt natuke Tokyo-pehmo. Isegi poolteist aastat hiljem. Aga vaikselt-vaikselt tahenen ja otsus soetada 100 euro eest juppe, mis arvuti heaks teevad, mitte tuhande-paari euro eest uus arvuti – sest ma ei saa seda endale lubada! – on suur samm.

Läksime kaubanduskeskusesse esiteks selleks, et osta mälu. Poemüüja oli sümpa. Ta kaelal oli jaapani keeles kirjas “usaldus”.
Onju sümpa müüja, ütlesin pärast Shole.
Sho ütles: ta mõjus väga usaldusväärselt.

Teiseks oli kaubanduskeskust vaja külastada selleks, et Sho tahtis teada, millises poes täpsemalt see turvamata turvakaamera on, mida netist turvamata turvakaamerate lehelt vabalt näha saab. Jep, selline leht on olemas.

Õhtul vaatasime arvutist juveelipoe turvakaamera pilti nagu õhtust draamasarja. “Ta mängib mobiiliga! Ta pani telefoni kinni! Üks külastaja tuli! Külastaja lahkus! Ta pühib vitriine! Ta sulges poe! Ta kustutas tule!” Pingeline.
Küberturvalisus debiilikutele.
Sho ütles: näed, see on selle kaamera registrikood.
Ma: mhmh
Sho: selle arvuti, mille taga poemüüja on, kood on kindlasti sarnane. Tõenäoliselt viimane number on üks madalam või kõrgem.
Ma: mhmh
Sho: kui selle numbri kätte saab, siis…
Ma: aga proovi!
Sho: ma ei tea, see on juriidiliselt hall ala. Ei tasu vist.
Ma: no okei. 
Üks õhtu voodis jageleme tekkide ja voodipooltega, eesti keeles:
Sho tõmbab teki tihedalt enda ümber ja siis tõmbab sõrmega joone kahe voodipoole vahele: sinu pool on pagulasepool. Minu pool on meie maa pool.
Poliitika debiilikutele.

Mõni jaanuarihommik ärkan üles ja mõtlen, et see kõik pole seda väärt ja siis mõtlen: kas ma tõesti tahan end ära tappa seepärast, et ma olen ebakindel ja võib-olla kõik asjad ei õnnestu. Enekas debiilikutele?

Sho paanitses ükskord, et meil saab raha varsti otsa.
Mis me siis teeme, küsisin. Mis me teeme, kui sa pärast kooli tööd ei leia ja kui mu ettevõtmistest midagi välja ei tule.
Sho ütles, et siis tuleb end küll ära tappa.
Haha, jaapanlane! naersin.
Ma ütlesin: Jaapanis tapab end igal aastal 25 tuhat inimest. Sho, palju see päevas teebki?
Sho: mingi 70 enesetappu päevas.
Ma: kui Eestis igal aastal 25 tuhat inimest end tapaks, kauaks eestlasi jätkuks?
Siis me hakkasime naerma. Kohatu küll, aga hakkasime. Appi, eestlasi on nii vähe, mhahaha.
Majandamine debiilikutele: kõige parem on kulutada igapäevaelus ära need tuhanded, mis iseeneesest kopsaka korteri pangalaenu sissemaksena kvalifitseeruksid.

Ja siis, kui tuhanded on otsas, ei jäägi muud üle kui “kassapidajaks”. Sest kümme tuhat eurot varem – isegi viis tuhat eurot varem -, ei suutnud me veel välja mõelda plaani, kuidas täpselt panustada rohkem tulevikku ja vähem restoranidesse.

Me oleks võinud selle raha eest ka teha aasta pikkuse reisi ümber maailma, aga valisime Eesti jaanuari. Elamine debiilikutele. 
Talv on juba olnud liiga pikk ja vaikselt hakkavad lähenema kolme mu elu kõige kohutavama sündmuse tähtpäevad, nii et lubage mulle pisut satiirilist pilku iseendale. Satiiri alternatiiv oleks enesehaletsus.

Sho tegi endale suppi ja sõi kaks nädalat vana kõva saia, kuidagi kägaras tooli peal, sest köögilauda meil pole.

Ütlesin Shole: appi, kuhu sa jõudnud oled. Sa võiksid teha Jaapanis karjääri ja koguda raha ja sul võiks olla naine ja lapsed.
Aga Ida-Euroopa pruut on sind vedanud siia külma mülkasse, kulutand ära kõik su säästud ja nüüd sa sööd seda vana saia me räpases lauata köögis…

Sho ütles: aga ma ei taha elada Jaapani pereelu. See oleks kohutav.
Tahan elada… Lonniga. Vaatas hellal pilgul koerale otsa. Selle asemel, et mulle otsa vaadata.

Aga et asi nüüd segaseks ei jääks, ütlen, Eesti jaanuar on meie valik ja meil on selle üle hea meel. Iga päev on tore päev, palju toredam kui pangalaenu sissemakse.

Lihtsalt loodan, et K lemmiktsitaat, mida ta mulle vähemalt kaks korda meelde tuletanud on, vastab tõele.
See on Dorothy Parkerilt: take care of the luxuries and the necessities will take care of themselves. 
Siiani on see tõsi olnud, peab olema ka edaspidi. Muidu oleme kaelani soos.

Lõpetuseks mõni tellimuspilt Mikist:

Siis, kui ta magab süles nunnult. 

Kui ta mängib munnult 

Kui ta mängib nagu tõeline kiskja.
Kui ta jälle magab nunnult. 

Ütlen ausalt, et sellisesse asendisse tuleb nad panna. Niisama seda ei juhtu. Aga heal päeval nad lepivad mu tungiva asendisoovitusega. Kuigi koera silmist võib lugeda, mida ta asjast tegelikult arvab.

eesti – imeline utoopia

Sõprade pool oli kogunemine ja seal olid ka kaks Ameerika noormeest, kes Eestis reisil.

Küsimusele, kust täpsemalt nad pärit on, vastasid, et sealt lõunapoolt ja kuna nad olid juba enne irooniliste vaimukustega maha saanud, julgesin öelda: aha, you’re from the racist part of the United States ja nad ütlesid: jah! Just!
Ma ütlesin: welcome to the racist part of Europe! 

Ei tea, kuidas mul selle kommentaariga nii naelapea pihta lüüa õnnestus. Õhtu edenedes selgus, et tegu päris rassistidega ja see kohtumine mõjus mulle katartiliselt nagu hea teatrietendus.

Üks poiss rääkis vähem, aga teine ütles: ma armastan Eestit, täiesti fantastiline maa! Olen siia alati tulla tahtnud. Juba aastaid! Uurisin netist Eesti kohta juba lapsena ja mõtlesin, pean seda oma silmaga nägema.

Ta rääkis selge sügava häälega. Selline siilisoenguga peenike poiss. Väikese pea ja suurte tumesiniste silmadega.

Teised: mis sulle siis Eestis nii väga meeldib?

Tema: Ajasite venelased tagasi, ajasite sakslased tagasi. Laulev revolutsioon! Palju metsa, vähe inimesi, e-riik. Maksusüsteem.
Kultuur ja traditsioon. Rahvusriik.
Käin mööda linna ringi, kõik on valgenahalised. Lõpuks leidsin ühe mustanahalise. See ka turist New Yorgist.

Õhtu läheb edasi, ma kuulen, kuidas nad sõbraga räägivad sellest, kuidas neil mõlemal on alati relv vööl. Selle võib nende osariigis ilma mingi väljaõppeta soetada.
Miks?
Sest nii palju mustanahalisi on ja nad on kõik kriminaalid.

Räägib, kuidas Obama tahab Ameerikast kolmanda maailma riiki teha. Tema valib Trump’i. Ütleb, et Kanadas on kuradi sotsialistid, käsivad kõigil olla peded või transud.
Siis ma pettusin temas kui vestluskaaslases. Lolli juttu võib ajada, aga palun mitte igavat.

Siis ütles, et aga vot selle oma sõbra võtaks küll kohe ära, kui ta vaid nõus oleks. Haha, naerdi.
Nad juba kooliajast bestikad.
Ta oli öelnud sõbrale: lähme Eestisse. Sa pead seda imelist maad (loe: natsiutoopiat) nägema. Rääkis sõbra pehmeks, tulidki.

Hiljem läks jutt jälle pisut huvitavamaks.
Kuulasin, mis talle Ameerika juures täpselt ei meeldi ja ta seletas, et kultuuritus ja rahvaste segunemine ja juurteta, traditsioonita olemine.

Lasi DNA testi teha ja tuli välja, et temas on segunenud mingi vähemalt viis rahvast.
Ma ütlesin, et eestlased on ka segu kõigest. Ka minu DNA on tõenäoliselt sama kirju.
Ta ütles: ei või olla.
Ma ütlesin, et lõputult õdede-vendadega lapsi saada ju ei tahaks.
Ta: ikka parem kui väljamaalastega.

Küsisin üle: kas sa oledki päris rassist?
Kinnitas: jah, ma olen päris rassist. See äärmuslase tüüpi.

Mul oli selline tunne, nagu jõuluvanaga oleks kohtunud. Neid valge võltshabeme ja punase hommikumantliga wannabesid, kes “murjam see” ja murjam teine” räägivad, on varemgi nähtud. Aga päris jõuluvana! See põhjapõtradega!

Vahepeal rääkis sellist juttu, et kõrvad tahtsid küljest ära kukkuda, aga ma kuulasin ikka edasi.

Ta ütles: Eesti on nii palju parem kui Ameerika. Ma tulin siia kõige külmemal pimedamal ajal. Mõtlesin, et kui mulle siin praegu meeldib, meeldib ilusal ajal kindlasti. Eesti on fantastiline!

Kogun raha, et võiksin Eestisse kolida. Palun abiellu minuga. Mul on vaja Eesti naist, kellega abielluda ja lapsi saada. Viisat on vaja.

Ma: aga me, eestlased, ei taha oma DNA’d mingi segaverelise ameeriklasega miksida.
Ta: aga ma õpin ära teie keele, teie kultuuri. Ma teen kõik, et saada eestlaseks!

Ma ütlesin, et temasugune kena noormees leiaks muidu hoobilt Eesti naise, ainult, et raske on leida kedagi, kes sellist natsi kaaslaseks tahaks.

Ja nii edasi. Selge see, et ma esitan teile katkeid vestlustest, mis kestsid väga pikalt. Kas tema enda kultuuris pole siis midagi väärtuslikku. (“On küll, aga…”) Kas pole mitte mingit traditsiooni. (“On, aga…”) Eestlased, muide, elavad niisama koos ega abiellu (“See on väga halb. Abielluma peab.”) Tead, et suurem osa eesti keele sõnu ei ole soome-ugri päritolu?

Rääkisime, kuidas elada Eestis. Kuidas saada Eesti naine endaga abielluma.
Vahepeal sõber leidis netist info, et Eestis on kooseluseadus aktuaalne.
Ta: väga halb. Samast soost inimesed ei tohiks omavahel abielluda.
Ma ütlesin, et see on tsiviil-.
Ta: aa, seda võib. See pole probleem.
Ma: aga miks mitte abielu?

Ma tahtsin teada, mis ta mõtleb. Tahtsin teada, kesasi ta sihuke on, aga ta kuidagi justkui libises käest. Noor huumorimeelega intelligentne poiss. Aga kannab relva ja toetab Donaldit. Mis värk on, mis värk on. Ma tahan teada!!!

Vahepeal eemaldusin nõutult, aga siis tulin jälle ta juurde küsimusega. Õigemini küsimärgiga sõnaga: religioon?

Ta: ateist olen. Loeb see, mis on reaalne. Tõenduspõhine teadus.
Aga mis põhjusel sa abielu kooselust eristad?

Ta: abielu, mono- või polü- või misiganes-gaamne, on läbi aegade sõlmitud järglaste saamise eesmärgil.
Ma: Aga kas see pole ainult sõna? Kui isegi kirikut selle sõna taga enam pole. Kas siis ei võiks abielu päris ära kaotada ja nimetada kõik seesugused suhted seaduses kooseluks?

Ta: võib-olla tõesti. Ei tea… Võib-olla.
Mõtleb sellele.
Kooselu võiks sõlmida ükskõik milline paar. Näiteks mina oma sõbraga, kui tahaks. Osutab oma sõbrale.
Sõber naerab.
Ta ütleb: no vaata seda kutti, kes ei tahaks temaga kooselu sõlmida?

Ja siis ta ütleb, et ta on gei ja kui ta sõber vaid hetero poleks, võtaks ta kohe ära.

Ma mõtlen, et sain valesti aru ja küsin üle: sa oled gei?
Sõber: sa oled pigem bi, eks?
Ta: no bi, aga pigem ikka gei.

Siis mul küll pea plahvatas. Kui mul enne oli raske aru saada, kes ta selline on, siis see viimane infokild ei sobitunud mitte-mitte kuidagi.

Ta ütles, et abielluda plaanib niikuinii, sest tahab lapsi saada. Eesti viisat tahab ka, aga küllap pidurdab tema võimalusi nüüd Eesti naisega abiellumisel lisaks natsivaadetele ka homoseksuaalsus.

Täna ärkasin üles ja mõtlesin, et küll Ameerika poisid alles rõõmustavad. Isegi maa on meil valge.  

külge mõeldud rollid või kõikvõimas mina

Head uut aastat!
Kirjutasin 20ndate kriisidest, aga niiviisi, et alguses oli nii, aga lõpuks oli naa. Sedasi kirjutades ei tulnud üldse välja muutumise-muundumise protsess. 
Ei jäänud  sellega rahule. Aga olin halvas tujus ega mõelnud, kuidas täpselt asja kirja panna. 
Üks 20ndate läbiv teema oli rollid. Rollid, mis ma endale ise külge mõtlesin või millesse end surusin ja siis neid täita püüdes feilisin ja… feilisin. 
Mõtlen, et ei tea, millest see tuli. Pakuks näiteks sellise põhjuse: lapsepõlv hakkas läbi saama ja edasine teekond paistis välja kukkuvat just selline, nagu täiskasvanute elu väiksena kõrvalt tundus. See elu pani õlgu võdistama. 
Õlgu võdistama, sest pidasin inimesi ainult selleks, mis nad paistsid olevat. 
Niisiis, iga asi, mis ma tegin või olin, tõi uue hirmu. Kartsin, et minust saab See
Kui õppisin ülikoolis, siis kartsin, et minust saab See Igavene Üliõpilane, kel õnnestub ülikooliski istuma jääda.
Kartsin olla See Udupeast Humanitaar ja See, Kes Käib Koolis, Aga Ikka Midagi Ei Oska.
Ja siis oli veel See Lollpea, kes eriala valides ratsionaalselt mõelda ei osanud. Millest sa elada kavatsed, ah?
Lõpetasin kooli ja mõtlesin, et olen see See Hukas Hellik ehk tänapäeva noor, kes tööd ei mõista teha.
Abiellusin Shoga. Kartsin, et minust saab See Jaapani Koduperenaine, kes võtab enda peale lapsed ja majapidamise. Kes, kui üle viskab ja ta kodust välja tahab saada, läheb poemüüjaks, sest võrreldes koduseinte vahel passimisega on see paradiis ja See Ida-Euroopa Pruut, lastega veel, Jaapanis muud tööd ju ei saa. 
Mõtlesin: nii, nüüd ongi kõik. Mees teeb karjääri, aga minu elu tipud on vallutatud ja edasi olen Kael, kes tunneb veidrat uhkust, et ta tegelikult perepead liigutab. 
No lihtsalt selline tunne oli, et nüüd on mul see roll ja vaikimisi kaasneb rolliga mingi hulk ettekirjutisi. Aga ma ei osanud neid ettekirjutisi täita ja feilisin ka selles rollis, sest Koduperenaine saab kodu korras hoidmise, peremehele õhtusöögi valmistamisega ja muu seesugusega hakkama.  
Tol hetkel pidasin asja lihtsalt isiklikuks küündimatuseks. Saamatud ongi saamatud. Nüüd tean, depressioon oli.
Siis ma mõtlesin, et appi, ma olen See Välismaalane, kellega keegi pärast jutte teemal “Oi, kas Eestis on talvel külm?” ja “Mida te seal sööte?” tegeleda ei viitsi. 
See Välismaalane, kes jääb Jaapanisse liiga kauaks. See,  kes ei tabanud ära hetke, kui pidu läbi sai ja oleks olnud aeg koju minna. Aga kes enam koju minna ei julge, sest side kodumaaga sama nõrgaks jäänud kui Jaapaniga. 
Mõtlesin, et ma olen Kuramuse Kaan-Naine, kes mehe rahast elatub. 
See Eesti Naine, kes kuldsete kiharate lehvides välismaale läheb ja siis sealt endale pruunisilmse poisi ära sebib. 
Kõik need rollid, nendega käivad kaasas mingid stereotüüpsed stsenaariumid ja ma arvasin, et need olen mina ja see on mu elulugu. 
Aga rollid piiravad tohutult. Mõtlesin, et ma olen Kole Naine ja sellised ei saa olla Võluvad Naised. Olen Udupeast Humanitaar, järelikult pole mul ärisse asja. Olen abikaasa, järelikult pean tegema neid asju ja ei tohiks teha noid asju.

Kõik head asjad ja “saavutused” on tulnud just hetkedel, mil eiran seda, kelleks ma ennast pean. 

Esimese sammu rolliga seotud mõttekrambist välja astusin siis, kui sain aru, et Sho ei oota ega eelda mult midagi. Ei eelda rolli täitmist, ei eelda tegusid. 
Siis varsti hakkasin mõtlema, kui palju halba mulle need rollid teevad.
See, milleks teised mind peavad, polegi nii oluline. Seda saab eirata, neid võib üllatada. Aga iseenda mõtlemine… Üheaegselt end kasti suruda ja ühtlasi ka kastist välja suruda on võimatu.  
Appi see oli nii kohmakas metafoor. See vist polnud metafoorgi.
Aga hüppan käbe loo moraalini. Muidu jäängi keerutama, et kelleks ma end veel pidasin ja mida ma veel kartsin. 
Happy End on selline lihtsakoeline: sain aru, et Maarja pole stereotüüp, Maarja pole roll, Maarja on kõikvõimas Maarja.