inspire the next

Kui tolmuimeja undab

Algul oli kõik uus, juulikuus. Aga siis tuli masen-duus, tülpi-muus. 

Katsun sellest üle olla, aga ega päris ei ole. Viivitan asjadega, millega ei ole hea viivitada. Jätan tegemata asju, mida peaks tegema. 
Lihtne analüüs ütleb, et eks mulle mõjub see, et järsku
– suri koer ära
– panime mu sünnikodu müüki
– kolisime üürikorterisse, nii et me igakuised kulud kasvasid kõvasti 
Vahepala. Ma ütlesin Shole, et meil on arvel viimased eurod ja kuu lõpuni on veel aega, nii et kulutame targalt. 
Sho tuli järgmisel päeval koju. Ütles, et leidis poest ühe raamatu, mille lausa pidi soetama. 
Me viimaste rahade eest ostis ta raamatu pealkirjaga “Think Like an Artist”. 
Mu vaimset seisu kõigutava nimekirjaga jätkates: 
– Sho otsib tööd
– vend hakkab korterit ostma
– kontor kolib
– uued projektid algavad, vanad jätkuvad
Seda on liiga palju – mulle, täna. 
Alustuseks tahaks, et 
– Sho leiaks eriti suurepärase töö
– vend saaks kolitud
– maja saaks müüdud
– kontor saaks kolitud, et saaks rahulikult projektidele keskenduda
Meil saab kohe täis 5 abieluaastat ja 9 aastat tutvumisest. 
Niisiis, 9 aastat hiljem me veedame oma päeva suures osas kassiga mängides ja pöidlad peos, et kõik need asjad ülal nimekirjas juhtuvad. 
Taasiseseisvuspäeval tulime poest. Koduteel kuulsime karjatust. Vaatasin selja taha. Vanaproua oli komistanud ja pea lõhki kukkunud. 
Helistasin kiirabisse. Istusin ka teele maha ja rääkisin verest tilkuva prouaga juttu. 15 minutit hiljem helistasin uuesti kiirabisse. Nad olid olnud eelmise juhtumiga hõivatud, aga nüüd juba teel. Eks neid lolle, kes iseseisvust nii tähistada ei oska, et ise terveks jäävad, oli sellel päeval palju.
Rääkisime veel prouaga juttu. 
15 minutit hiljem helistasin taas kiirabisse. 
Siis läks veel paar-kolm minutit, kuni kiirabi tuli. 
Me oleks võinud kahe minutiga takso tellida ja veel kuue minuti pärast emos olla, aga kohe selle peale ei tulnud ja ega ei julgenud verist prouat väntsutada ka. 
Aeglase kiirabi juhtum tekitas tugeva tahtmise rohkem makse maksta.
See on üks asi, mis meil siin Eestis valesti on. 
Aga teate, mis veel maailmas valesti on? 
Meil on Jaapanis üks sõber. Ta alustas magistriõpingutega tehisintellekti laboris umbes siis, kui Sho sealt magistrikraadi kätte sai. Aga meil on ühiseid sõpru, näiteks Dush, ja nii sattusime koos lendavat taldrikut loopima ja Dushi karrit sööma ja igasugu asju ette võtma. 
Äge kutt – intelligentne, vaimukas. Muuseas nati liigagi valjult võitlev ateist, aga mõistan ta võitlust. 
Kevadel sai ta doktorikraadi. Eeskujulik värk. Kandideeris Hitachi-nimelisse suurkorporatsiooni (Hitachi – inspire the next!). Särav, nagu ta on, läbis kenasti mitme astme eksamid ja intervjuud. 
Ainus asi, et kui me temaga kuus aastat tagasi tutvusime, oli ta lihtsalt Süüria kutt. Nüüd on ta aga digimuutunud Süüria pagulasterroristiks. 
See juhtub ju kõigi rahvastega, kellele sõda korraldatakse. Sellest momendist pole neil inimestel meie silmis enam mingit kultuuri, traditsiooni, ajalugu. Uus tõde ütleb, et nad kõik on harimatud, kirjaoskamatud sarisigijad.  
Uue narratiivi järgi olid seal juba 4000 aastat enne Kristust ainult saamatud alla-andja-põgenikud segamini salakavalate terroristidega. Mingit tsivilisatsiooni pole sealkandis kunagi olnudki.
Hitachist tuli me sõbrale, keda pidi särav karjäär ees ootama, järsku väga pikk, väga ametlik kiri, mille sisu oli samas väga lihtne: 
Süürias on sõda ja sina oled Süüria insener, kes niikuinii oskab pommi teha. 
Seepärast ei luba Ameerika meil (ega teistel meiesugustel) sind (ega teisi sinusuguseid) tööle võtta. 
Poiss jätkab nüüd samas laboris post-dokis. Näis, mis edasi saab.
Nii, nüüd mul õnnestus siin diivanil pikutades kõvasti vihastuda. Mõtlen, äkki on midagi toredat ka vahepeal juhtunud. 
Tore on see, et kuu tagasi siia kolides oli kuues korrus paras katsumus. Nüüd võtan kaks astet korraga ja tulen ühe hooga üles. Lõpuks hingeldan metsikult, aga ikkagi. Reielihased on ebaproportsionaalselt suured. 

elamine debiilikutele

Tulin läbi metsatuka nagu läbi mingi… ohtliku paiga. Männiokstelt kukkus suuri lumelahmakaid, pidevalt ja kaootiliselt. Balti jaamas libastusin ühes kohas, mis silma järgi üldse libe ei olnud ja olin kindel, et kukun, aga ime juhtus ja tasakaal püsis. Nii valus oleks olnud. Siis läksin vanalinna ja paar meetrit otse minu ees maandus järjekordne lahmakas lund katuselt. 
Ringi liikuda on ohtlik. Võib-olla mitte nii ohtlik kui Süürias või Jeemenis või Somaalias.

Käsiraamat “Elamine debiilikutele” on inspireeritud sarjast for dummies ja selle sümboolseks alguseks paneksin hetke umbes aasta tagasi, kui mina ja M istusime mingi argipäeva napilt pärastlõunasel ajal jälle kohvikus, mõlemad sissetuleku ja tulevikuvisioonita, sõime kooki ja rüüpasime kohvi.

Kui maksmiseks läks, siis selgus, et M’i kaardil pole raha.
Mina, nagu boss, tõstsin käe: pange kõik minu arvele.
Edasi läksin Selverisse midagi ostma, aga tuli välja, et mu arvel on järel 40 eurosenti.

Umbes nädal hiljem istusime M’iga jälle argipäeva ebamäärasel kellaajal kohvikus Komeet – endiselt kaks sissetuleku ja tulevikuvisioonita töötut -, jõime kohvi ja sõime kooki ja mõtlesime, et küll eelmisel korral läks ikka napilt.

Ma arvan, et sellest tekkis meil omavahelises suhtluses uus kood – debiilikutele. Ühtlasi valmis esimene peatükk raamatus “Majandamine debiilikutele – kuidas käia oma viimase rahaga ringi nagu lollpea.”

Aa, mu reied on paksud!
Aga üks ütles, et reierasv on beebile vajalik. Kui rasedaks jääda, siis beebi kasutab kõhus kõigepealt reiepeki ära – “Dieedipidamine debiilikutele”.

Aga see käsiraamat on mu elu.

Juba ammu mõtlesin, et viskaks oma praeguse arvuti ära ja hangiks asemele sellise, millel ei ole kriime ja mis ei ole aeglane.
Mac (mu “2000eurone facebookimasin”), mille magistritöö kirjutamise ettekäändel Sholt mõned aastad tagasi ärandasin, on nõme ja ma vajan uut. Kuigi meie väljaminekud on endiselt kordi suuremad kui sissetulekud. 
Olin kuid veendunud, et varsti ostan uue. Ootan lihtsalt, kuni uue põlvkonna SSDga versioon välja tuleb.

Aga siis üks jaapanlasest töökaaslane küsis mu käest: miks sa uut arvutit tahad.
Ta hääl kõlas rahulikult, selliselt, nagu ma alati mõistuse hääle kõla ette olen kujutanud.
Ma: see on aeglane ja nõme ja…
Ta: pane sellele SSD sisse, hoopis teine kvaliteet. Sul on ju hea ja kallis arvuti.

Sain aru, et ma olen debiilik ja läksime Shoga kaubanduskeskusesse, et alustuseks osta rohkem mälu. Mu arvutil oli naeruväärselt vähe mälu ja seepärast ei funktsioneerinud ta oma kvaliteedi vääriliselt. 

Elu Jaapanis ajas mingid asjad mu jaoks täiesti vussi. Näiteks raha väärtuse.
Kui mulle mu esimesed normaalse toote 1000protsendise hinnaga brändiasjad kingiti, siis valutasin südant, mõeldes, mida kõike palju mõistlikumat selle rahaga teha oleks saanud.

Aga siis harjusin ära.

Vahemärkusena, teate seda kuulsat eesseed-kõnet, mis räägib, kuidas elada. Seal on selline fraas: 
Live in New York City once but leave before it makes you hard. 
Live in northern California once but leave before it makes you soft.

New Yorgi asemel mõtlesin Eesti peale, aga California kohal oli Tokyo.

Ma läksin Jaapanis nii pehmoks kätte.
Selliseks pehmoks, kes Eestisse tulles muretses: kuidas ma rongist välja saan, kui keegi mulle ei ütle, kumma poole rongiuksed avanevad. Kuidas suudan turvaliselt astuda üle 10 cm pikkuse lõhe rongi ja perrooni vahel, kui keegi ei ütle: ettevaatust, rongi ja perrooni vahel on lõhe.
Ja veel selliseks muidugi-on-mul-kõige-uuem-Apple’i-toode-pehmoks.

Ma olen endiselt natuke Tokyo-pehmo. Isegi poolteist aastat hiljem. Aga vaikselt-vaikselt tahenen ja otsus soetada 100 euro eest juppe, mis arvuti heaks teevad, mitte tuhande-paari euro eest uus arvuti – sest ma ei saa seda endale lubada! – on suur samm.

Läksime kaubanduskeskusesse esiteks selleks, et osta mälu. Poemüüja oli sümpa. Ta kaelal oli jaapani keeles kirjas “usaldus”.
Onju sümpa müüja, ütlesin pärast Shole.
Sho ütles: ta mõjus väga usaldusväärselt.

Teiseks oli kaubanduskeskust vaja külastada selleks, et Sho tahtis teada, millises poes täpsemalt see turvamata turvakaamera on, mida netist turvamata turvakaamerate lehelt vabalt näha saab. Jep, selline leht on olemas.

Õhtul vaatasime arvutist juveelipoe turvakaamera pilti nagu õhtust draamasarja. “Ta mängib mobiiliga! Ta pani telefoni kinni! Üks külastaja tuli! Külastaja lahkus! Ta pühib vitriine! Ta sulges poe! Ta kustutas tule!” Pingeline.
Küberturvalisus debiilikutele.
Sho ütles: näed, see on selle kaamera registrikood.
Ma: mhmh
Sho: selle arvuti, mille taga poemüüja on, kood on kindlasti sarnane. Tõenäoliselt viimane number on üks madalam või kõrgem.
Ma: mhmh
Sho: kui selle numbri kätte saab, siis…
Ma: aga proovi!
Sho: ma ei tea, see on juriidiliselt hall ala. Ei tasu vist.
Ma: no okei. 
Üks õhtu voodis jageleme tekkide ja voodipooltega, eesti keeles:
Sho tõmbab teki tihedalt enda ümber ja siis tõmbab sõrmega joone kahe voodipoole vahele: sinu pool on pagulasepool. Minu pool on meie maa pool.
Poliitika debiilikutele.

Mõni jaanuarihommik ärkan üles ja mõtlen, et see kõik pole seda väärt ja siis mõtlen: kas ma tõesti tahan end ära tappa seepärast, et ma olen ebakindel ja võib-olla kõik asjad ei õnnestu. Enekas debiilikutele?

Sho paanitses ükskord, et meil saab raha varsti otsa.
Mis me siis teeme, küsisin. Mis me teeme, kui sa pärast kooli tööd ei leia ja kui mu ettevõtmistest midagi välja ei tule.
Sho ütles, et siis tuleb end küll ära tappa.
Haha, jaapanlane! naersin.
Ma ütlesin: Jaapanis tapab end igal aastal 25 tuhat inimest. Sho, palju see päevas teebki?
Sho: mingi 70 enesetappu päevas.
Ma: kui Eestis igal aastal 25 tuhat inimest end tapaks, kauaks eestlasi jätkuks?
Siis me hakkasime naerma. Kohatu küll, aga hakkasime. Appi, eestlasi on nii vähe, mhahaha.
Majandamine debiilikutele: kõige parem on kulutada igapäevaelus ära need tuhanded, mis iseeneesest kopsaka korteri pangalaenu sissemaksena kvalifitseeruksid.

Ja siis, kui tuhanded on otsas, ei jäägi muud üle kui “kassapidajaks”. Sest kümme tuhat eurot varem – isegi viis tuhat eurot varem -, ei suutnud me veel välja mõelda plaani, kuidas täpselt panustada rohkem tulevikku ja vähem restoranidesse.

Me oleks võinud selle raha eest ka teha aasta pikkuse reisi ümber maailma, aga valisime Eesti jaanuari. Elamine debiilikutele. 
Talv on juba olnud liiga pikk ja vaikselt hakkavad lähenema kolme mu elu kõige kohutavama sündmuse tähtpäevad, nii et lubage mulle pisut satiirilist pilku iseendale. Satiiri alternatiiv oleks enesehaletsus.

Sho tegi endale suppi ja sõi kaks nädalat vana kõva saia, kuidagi kägaras tooli peal, sest köögilauda meil pole.

Ütlesin Shole: appi, kuhu sa jõudnud oled. Sa võiksid teha Jaapanis karjääri ja koguda raha ja sul võiks olla naine ja lapsed.
Aga Ida-Euroopa pruut on sind vedanud siia külma mülkasse, kulutand ära kõik su säästud ja nüüd sa sööd seda vana saia me räpases lauata köögis…

Sho ütles: aga ma ei taha elada Jaapani pereelu. See oleks kohutav.
Tahan elada… Lonniga. Vaatas hellal pilgul koerale otsa. Selle asemel, et mulle otsa vaadata.

Aga et asi nüüd segaseks ei jääks, ütlen, Eesti jaanuar on meie valik ja meil on selle üle hea meel. Iga päev on tore päev, palju toredam kui pangalaenu sissemakse.

Lihtsalt loodan, et K lemmiktsitaat, mida ta mulle vähemalt kaks korda meelde tuletanud on, vastab tõele.
See on Dorothy Parkerilt: take care of the luxuries and the necessities will take care of themselves. 
Siiani on see tõsi olnud, peab olema ka edaspidi. Muidu oleme kaelani soos.

Lõpetuseks mõni tellimuspilt Mikist:

Siis, kui ta magab süles nunnult. 

Kui ta mängib munnult 

Kui ta mängib nagu tõeline kiskja.
Kui ta jälle magab nunnult. 

Ütlen ausalt, et sellisesse asendisse tuleb nad panna. Niisama seda ei juhtu. Aga heal päeval nad lepivad mu tungiva asendisoovitusega. Kuigi koera silmist võib lugeda, mida ta asjast tegelikult arvab.

kuidas kassipatenti kirjutada

Sho edastas mulle tähelepaneku, et ma ütlen kassile ja koerale eesti keeles ainult üht: kas sa saad!

Ükspäev tõi Sho mulle šokolaadi ja ma sõin kõik ära ilma, et ta ise ühtki tükki saaks.
Sho vaikne monoloog: 

Miki-Miki! Kus on minu šokolaadi… Maarja kõhtus? Oi-oi, see on probleem. Kas sa saad, Maarja.

Ükspäev helistasin H’le, et üht asja küsida ja ühtlasi tõdesime, et inimesele helistamine ja jutu puhumine on harvaks ja eksootiliseks muutunud.
H rääkis oma kassist, kes on nagu nemad: korda armastav, rahulik, harmooniline. Korra oli kassil (kes muidu kunagi tuppa ei tee) tõsine häda ja siis ta tegi selle otse inimeste vetsupoti kõrvale.

Ma rääkisin seepeale, kuidas meie Miki oksendas üks öö otse tekikoti sisse.
Miki on kaos nagu me ise. Kui tal tuleb hull tuur peale, siis võtab ta kaugelt koridorist hoogu ja sööstab täiskiirusel läbi köögi ja mööda kardinat üles puule.
Edukas sooritus põrandalt kardinapuule võtab tal sekund-paar. Aga paljud sooritused pole nii edukad ja ma taban ta kardnalt. Säärase perspektiivitu soorituse korral jääb ta kardinale rippuma. Sirutan käed, ütlen, it’s over, Miki, it’s over ja ta kukutab end resigneerunult selili mu kätele.

Veidi hiljem teeb muidugi uue katse. Ühe korra pani jälle koridorist täiskiirusel, aga ma istusin diivanil, mis on kardina ees ja toimib üldiselt hüppelauana.
Kass kihutas minu suunas ja ma sirutasin kaks kätt pea kohale. Püüdsin lendava kassi kinni. Nagu see kuulus stseen filmist “Dirty Dancing“.
Aga kui hull tuur üle läheb, siis on ta täiega pehmo ja magab mu embuses ja siis on mu nina tema pehmes kasukas.

Mul oli tõlkimistöö jaoks abi vaja, nii et Sho seletas mulle patentide loomust ja struktuuri kassi ja koera näitel.
Miki ja Lonni patendid kõlasid umbes, et Claim I neljajalgne, nina ja kõrvadega.
Claim II karvane koduloomakujuline, seejuures Claim III külvab segadust ja nurub pai ronides Claim IV mööda kardinaid, öeldes mjau või Claim V poriste käppadega diivanile, öeldes auhh. 
Siis ta andis mulle lugeda yukimi daifuku jäätise patenti. See on täiega maitsev jäätis, sees on vanillijäts ja välimine kiht on imepehme mochi.  Sho luges patenti mulle ette, endal suu sülge täis. On see nüüd patent või on see retsept…
Ilma talumise viimane piir on käes. Mis mõttes on meil kaks novembrit järjest. Või nagu keegi FBs kirjutas, oktember. Ma parandaks: oksember. 
Kirjutasin oma järgmise aasta kalendermärkmiku oktoobri esimesele nädalale meeldetuletuse broneerida detsembriks lõunamaareis. Kirjarelvaks kehv pliiats.
Aga muidu mõtisklen viimase kümne aasta üle. Viimased nädalad pidevalt. Et mis on juhtunud sellest ajast peale, kui ma olin 20 ja mida see tähendab. Ma arvan, et järgmise postituse kirjutangi sellest.

kiirem kui iial varem

Nonii-nonii, mul on neid, teisi & kolmandaid jutte, aga miski pole tähtsam kui Miki munad. 
Ta käis eile operatsioonil. Ütlen ausalt, et esimesed mõned tunnid olid nukrad ja uimased. Aga kui ta narkoosist täielikult toibus, siis sai temast turbokass. Miki-sõdalane kihutas terve öö edasi-tagasi, palju kiiremini ja äkilisemaid kurve võttes kui iial varem. Nagu oleks tinamunad teda enne tagasi hoidnud.
Lisaks karastas arstikogemus teda nii, et ta ei kohku enam millegi ees tagasi. 
Vesi nähtusena on teda algusest peale vaimustanud, aga seni ta lihtsalt surkis seda näpu- ja keeleotsaga. Aga täna öösel ja hommikul, kui ta just mööda tube ei kihutanud, veetis ta kaht esikäppa pidi sügaval koera veekausis. Hommikuks oli pea kogu vesi koridori põrandat mööda laiali pritsitud. 
Teine jutt on see, et ma lähen laupäeval jälle Jaapanisse, paariks nädalaks. Ma seekord mõtlesin väga pingsalt, mida ma sinna tegema lähen. Esimene nädal oli paigas, aga teine nädal. Mida ma teine nädal teen. 
Pingutasin täiega ajusid ja mõtlesin, mida teeks selle nädalaga inimene, kes ei lähe Jaapanisse sama tundega kui vanaema juurde maale; keegi, kelle unistus oleks korra elus Jaapanisse minna. 
Et ei juhtuks see, mis juhtus juulis: jõudsin Jaapanisse teadmata, miks ma sinna läksin. 
Sho abiga mõtlesin välja, et lähen seekord  Kumano Kodo palverännakule. 
Ma pole üldse üksinda matkaja ja mingi kuradi sisekaemusega ma ka tegeleda ei taha. Selles mõttes hüppan palverännakuga üle oma varju. Aga üle varju hüppamine on minu teema, seepärast lähen. 
Ainult paar päeva matkan, võtan asjast miinimumi. Aga juba muretsen, et levi pole ja inimesi pole ja pean lihtsalt kaks päeva tühja kõndima. 
Ükspäev olin Tartus. Kohtusin Minu Tokyo lugejatega. 
S tuli ka kuulama ja pärast võtsime ühed valged veinid ja ta rääkis, et inimene on nii fantastiline – ühes punaverelibles on neli rauda ja nende igaühe küljes kaks hapnikku ja siis need libled sõidavad ülikiiresti kehas ringi – paarikümne sekundiga teevad tiiru ära, nagu mingi rong, võtavad kopsus hapniku peale ja viskavad lämmastiku maha ja siis sõidavad edasi suurde varbasse ja… 
Ma: miks suurde varbasse? 
S: näiteks suurde varbasse… 
Ma täiega mõtlesin, et äkki suures varbas on vereliblerongil mingi tähis jaam. 
(Andestage mulle kõik faktivead eelmises paaris lõigus. Jätsin ma jah meelde, mitu rauda ja mitu hapnikku tegelikult libles on.)
Shol oli vahepeal sünnipäev. Ma küsisin, mida sa teha tahad. Ta ütles, lähme Teletorni. Läksime ja veetsimegi seal mõnuga aega. Sõime restoranis, väga maitsev oli, siis uurisime erinevaid eksponaate ja lõpuks hankisime Shole teletorni väga õnnestunud tulnukas-maskotiga t-särgi. 
Koduteel käisime poest läbi. Poes oli värvilist martsipani. Me võtsime selle kaasa ja läksime J&K juurde martsipani voolima. 
Paremal on Sho (kelle seljas on Teletorni maskotiga särk) ja vasakul Teletorni tulnukas ehk mina. Sho tegi vasaku tüübi lõpuni, ma üldse ei oska käega asju teha. Eriti hull on võrdlus alumise pildiga, kus K & J viljelesid täiuslikku martsipanikunsti. 

Pildid: helkero
Õhtul tulime lõpuks oma korrusele ja ma andsin üle enda kingituse – diskopalli. Kartsin, et see äkki pole äge ja ostsin talle lisaks veel Arvo Pärdi plaadi, aga oleks võinud ka ostmata jätta, sest diskopall on täiega äge. 
Panime köögis keerutama ja kohe hakkas jalg tatsuma ja siis tuli spontaanne disko. Tantsisime vahepeal, siis jõime õlut ja rääkisime juttu, siis mõtlesime niisama omi mõtteid, siis rääkisime ja tantsisime veel.

kogemused, kohad ja kohalikud

Kaotasin eile D-terminali või Viru Keskuse kandis 25 eurot. Ühe roheka ümbriku sees on. Pakun leidjale vaevatasu 25 eurot. 

Ütlen nii ja tunnen end jälle olukorra peremehena.
Kusjuures täna jätsin oma rahakoti Sõõrikukohviku toolile. Kümmekond minutit ootas see mind seal.

Sho eesti keele sõnavaras on vähemalt kaks ajastuspetsiifilist sõna. Üks on “pagulane”. Õigemini ta kasutab omastavat vormi, räägib pagulase-pagulase.
Paljudel eesti keele õppijatel jääb omastav kääne kõigepealt meelde, eriti jaapanlastel, küllap seepärast, et see lõpeb täishäälikuga.

Teine sõna on OÜtamine.
Mina olen tõsine OÜtaja, võib-olla mitte selle sõna maksuameti sõnastiku tähenduses, aga mul on nüüdseks kolm OÜ’d ja üks MTÜ. Silm ka ei pilgu.

 Mõtlesin isegi mõistatuse välja: mõista-mõista, mis on üks T, üks Ü, kolm O’d, neli Ü’d? – Maarja!

Sho tegi laupäeval mitu purki õunamoosi ja siis läks sauna.

Lehed muudkui langevad. Eelmisel aastal oli kõikidel naabritel patakas punaseid kilekotte, millesse lehti pakkida. Sho tahtis meile ka, tookord vandudes, et järgmisel aastal kindlasti hangime punased kotid.
Nüüd on jälle kilekotiaasta käes. Kust kilekotte saab, küsisin. 
Sho ütles, üks hetk, ma vaatan Nõmme Sõnumitest. 
Sirvis telefonis lehte (võimalik, et NS on tal kiirvalikutes), ütles, et Nõmme Kultuurikeskusel on 70. juubel, aga kilekottide kohta pole praegu midagi kirjas.
Sho on kohalik.
Eelmisel nädalal käisin ühes Lasnamäe koolis Jaapanist rääkimas. Tagasi kooli. 
Ütlesin Shole, et lähen sinna kooli. Sho ütles, aa, see on seal. Kena kant, kena kant.

Miks ta seda teab…
Tegelikult ta suvel käis vahepeal üksinda rattaga tiirutamas. Vahel helistasin, kus sa oled. Siis vastas, olen Põhja-Tallinnas, olen Sakus, olen Lasnamäel…

Ükspäev käis K külas ja ma rääkisin talle, kuidas Sho teab paremini kui mina, kus mis asub, näiteks see Lasnamäe kool. Siis Sho lisas, et jah, selle kooli kandis on üks tuletorn ja… 
Lasnamäel? Tuletorn? 
Sho: jah, kaks tuletorni tegelikult.
Me K’ga võtsime hetke, et šokist toibuda. 
K ütles: mina eestlasena ütlen, et Lasnamäel EI OLE tuletorne. 
Sho: on! on! Selleks, et laevad Tallinna lahte saaks, on Lasnamäel kaks tuletorni. 
K: aga mina… eestlasena… 
Ok, nali naljaks.
Õpin ja kogen. Mul on nii huvitavad tööd. Päevasel ajal mõtlen, et vau, nii palju uut ja huvitavat valdkondadest, millega arvasin, et mitte kunagi kokku ei puutu. Öösiti jälle närin küüsi, et kas olen hull, et ma need asjad kõik ette olen võtnud.
Ja siis veel, et kuigi entusiastlikult sebin kõiki neid asju, siis tegelikult tean, et mitte millelgi pole mõtet ja ma olen universumi mõttes kasutu tolmukübe, kes elab vaid sekundi ja kelle probleemid pole igaviku taustal isegi naeruturtsatust väärt.

Nüüd ma sebin aga ringi, nagu kõigel oleks mõte. Olen elevil ja mõtlen, et vot kui tore ja kui põnev ja kui see ja teine eesmärk täituks, küll siis oleksin rahuldatud.
Aga samas tean koguaeg, et depressiooni-Maarjal on tegelikult õigus. Et see tolmukübe on rohkem reaalsus kui mingid eesmärgid ja mingi rahuldus. Aga miks ma siis sebin?
Selline dissonants. Ma sõnastasin probleemi hiljuti K’ga tsättides, aga see on olnud juba kuude kaupa niiviisi ja ma ei suuda asja lahti hammustada.

Ühe uue täiesti teist liiki kogemuse korraldas Joonas. Ta laenutas sõbralt need prillid, millega saab mängida arvutimänge nii, et sa ise oled mängus sees. Siis me proovisime esiteks üht sellist, kus sa oled roboti sees kõrbes ja otsid teisi roboteid ja tulistad. Päris hull, vaatad alla, siis näed enda keha, mis pole enda keha. Vaatad selja taha, näed kokpiti sisu.

Siis proovisime ameerika mägede mängu. See oli klassikaliselt hullumeelne. Istun tavalisel toolil Joonase arvuti taga, aga hoian kümne küünega sellest kinni, et kujuteldav gravitatsioon mind toolilt maha ei paiskaks. Pärast oli süda paha.

Aga see, mis tõsiselt kummitama jäi, oli mitte mäng, aga kogemus. Kõigepealt ma istusin paati, mis oli nii selges vees, et põhi paistis. Ümber olid imelised mäed ja puud, siis oli natuke õudseid lõustasid, siis olin järsku keset tuld ja lõpuks läksin valgusesse. Noh, nagu pärast surma. Ületad jõe ja… Suremise kogemine.
See oli sürr. Võtsin prillid peast, olin jälle venna elutoas. Aga kogemus kummitas mind päevi ja päevi.

Hull värk, ma ütlen. Tulevik on täna. Üks küberkaitse-superstaar rääkis Pealtnägijas, et see moment, kui inimene loob endast intelligentsema olendi, on pöördeline. Ma mõtlesin, et fak-tõesti.
Sel hetkel, kui inimene kukub maailma nr 1 positsioonilt maailma nr 2 positsioonile, on ta sisuliselt juba kaotaja.
Fak! Mida me teeme!
Õpetame arvutile fakin eetikat või? Kui kõik arvutused näitavad, et planeet Maad kõige hullemini kurnav viirus on inimene… Vajalik tulevikueriala on arvutipsühholoog ja -läbirääkija.

South Parki üleeelmine osa oli muidu ülihea. Rääkis Kalamajast ja Telliskivist.

Miki on juba päris pikk pooleaastane kõuts.

lepatriinumajandus

Ühel õhtul voodis.
Sho: Riigimetsa Majandamise Keskus….
Maarja: ?

Sho: Riigikassi majandamise keskus… riigi koeramajandamise keskus…. riigi sea… metsa… metssea majandamise keskus, riigiorava majandamise keskus, riigi lepatriinu majandamise keskus…

Sho sõnavaras on veel “võrgutama”. Aga kontekst, nagu alati, on vale.
Nimetl T tütar M kasutab sõna “võrgutama” valesti, seletas T mulle.
Tütar küsib talt: kuidas võrgutada kassi?

Sho kuulas seda juttu kõrvalt ja nüüd vahel kui võtab kassi sülle, siis ütleb: võrgutama-võrgutama-võrgutama.
Ainult, et võrgu-tama kõlab nagu Kuro-tama, kelleks me kassi hellitavalt tema mustade munade tõttu kutsume. Seepärast Shole see sõna nii lihtsalt meelde jäi, võin kihla vedada.

Miki magab imelikult.
Mis ka ei toimuks, koeral on jummala suvv.

Maša Peterburis
Kassi-koera piltidel mõjuvad nad nagu oleks samas suuruses.Tegelikult pole, asi on psühholoogilisvisuaalne. Aga mäletate, veel paar kuud tagasi oli üks valmis teise ära sööma.

kristlik telekanal, igapäevane islam ja kohtumine

Sho ei luba mul kristlikke telekanaleid vaadata. Ütleb, et see pole minusugustele mõeldud ja mu süda muutub pisikeseks ja räpaseks, kui niiviisi, ülalt alla ja muigega neid kanaleid vaatan. 
Aga ma ei muiga ega kommenteeri ega midagi.
Lisaks sellele, et ta kristliku televisiooni hügieeni eest hoolitseb, on tal viimasel ajal keeratava korgiga väike pakk piima kotis kaasas, et Eestimaist piimatootmist toetada.

Aga need telekanalid. Algul ma olin üllatunud, pehmelt öeldes. Aga nüüd ma isegi ei puista mingeid süngeid kommentaare. Vaikselt istun ja vaatan kristlikke saateid. Õpin igapäevakristluse kohta.
Endast välja läksin ainult ühe korra. Siis, kui teadlane seletas teaduslikult, miks planeet Maa on 6000 aastat vana. Ta kasutas seejuures igasugu teaduslikke sõnu nagu “geenid”. 
Ma mõtlesin: see on sülitamine inimmõistuse & kogu me tsivilisatsiooni peale.
Aga viimati vaatasin intervjuud poisiga, kes sai üle rasketest sõltuvustest ja uuesti järjele Lootuse külas. See oli liigutav intervjuu. 
Tegelikult puutusin hiljuti islamiusuga ka kokku. Laupäeval läksime Sho koolikaaslaste söömapeole. Üks hetk tuli välja, et kolm neist on moslemid ja me tähistame õhtusöögiga midagi islamiusu vaimus. 
Nad küsisid, kas ma tean, mida täpselt ja ma vastasin natuke liiga kergel toonil, et praegu surid jälle sajad inimesed Mekas, et äkki midagi sellega seoses. 
Ühe kuti ema on just palverännakul ja igasugused surmauudised Mekast viskavad ta südame kurku. 
Palusin, et nad räägiks mulle islamist. Nad alustasid kaitsekõnega terrorismi teemal, et see pole religioon, vaid poliitika jne ja ma ütlesin, et ma saan aru, aga rääkige mulle igapäevaislamist. 
Siis nad rääkisid, mis on see islam, mida nende vanemad neile õpetasid. Viis sammast ja siis mõned asjad, mida peab ja mida ei tohi ja siis veel mõned põhilised väärtused.
Ma ei küsinud kiuslikke küsimusi ja naljakas, et India poiss sai sellest aru. Lõpuks ta ütles: ma tean, et sa oleks võinud mu jutust siit ja sealt kinni haarata, aga ei teinud seda. Ta tänas mind, et lahke olin.
Ainult paar torkivat küsimust esitasin. Näiteks ei tohiks olla abielueelseid suhteid, aga Türgi poiss oli enne maininud oma tüdruksõpra. 
Sellel teemal arutledes jõudsid nad järeldusele, et esiteks on islam jumala ja inimese isiklik suhe, ei ole kellegi kolmanda asi, kas inimene palvetab viis korda päevas ja hoidub alkoholist. 
Küll aga on tõenäoline, leidis üks, et selle seltskonnas mitte keegi paradiisi ei jõua.
Seltskonnas oli lisaks Türgi ja India moslemitele (Indias on moslemid vähemuses) ka paar hindut, üks oli Bangladeshist (kus muuseas enamus on moslemid) ja tema esitas mulle huvitavas vaimus küsimuse. 
Ta küsis: ütleme, kui sa oled abielus ja kui sulle hakkab meeldima teine mees, mis sa selles suhtes siis ette võtad? 
Selline lahtise otsaga küsimus.
Näha oli, et seda teemat on nad omavahel ehk varemgi arutanud ja et hinduismi vaimus kasvatatud tüdruk peab meid, kristlasi, moraalseteks värdjateks. 
Ma seletasin, et nii kehvasti need lood siin ei ole. Tegu on moraalselt keerulise oluorraga, mis lõpuks tuleb igaühel ise lahendada, aga lihtsustatult on õige vastus kristlase jaoks muidugi abikaasa juurde jäämine. 
Nad noogutasid, et ahaa, siis see on ikka samamoodi kui meil.
Aga siis ma ütlesin, et ma pole kristlane ega midagi ja see lõi kõik pahviks. Asi tuli neile säärase ootamatusena, et nad ei osanud minu uskmatuse kallale asudagi. 
Moslemi poiss, kes oli valmistunud ette argumendid islami kasuks ja piibli kahjuks, ütles mulle alustuseks: “Kuidas ma ka ei vaataks, ma näen sind kristlasena…” ja siis esitas ikka oma argumendid ära.
Aga see ei paisunud suureks vaidluseks, sest mul polnudki nagu midagi kaitsta. Küll aga osutasin mõnele eksiarvamusele kristluse suhtes. Alustasin, “kui ma oleksin kristlane, siis ma tõenäoliselt vastaks sulle praegu nii…”.  
Miks ma seda siin niiviisi pisteliselt kajastan… No seepärast, et me ühisest õhtusöögist tuli lausa anekdootlikult lihtsakoelises vormis välja, kuidas inimesed üksteise kohta mitte midagi ei tea, aga teadmiselünga täidavad müüdiga.
Nii palju erinevaid inimesi on maailmas, man. Kuidas inimaju küll kõikide nende eri- ja omapärade ja erandite ja eristustega toime peaks tulema. 
See oli maitsev õhtusöök ja tore seltskond ja vestlus. 
Jalutasin reede õhtul koeraga. Tõeliselt rammestunud tunne oli, sest kurnav töönädal oli seljataga ja olin sellele just oodatud punkti pannud varaõhtuse uinakuga. Ärgates sundis Lonni mu õue.
Jalutasin Lonniga ja kuulasin muusikat, Melody Gardot’ lugu “Preacherman“.
Tee ääres pühkis vanaproua tasakesi lehti kokku. 
Ütlesin: jõudu tööle!
Ma ei mäleta, millal ma viimati seda suurepärast fraasi kasutasin.
Ta naeratas ja vastas: jõudu tarvis, aitäh.
Kiire reaktsioon, täpselt õige vastus ja ilus naeratus.
Isa sõnu kasutades: tundus, et kohtumine toimus. 

Ülemine pilt on selles mõttes ebaõiglane, et koer tõenäoliselt ei aima, et kass ta peal lösutab. Küll aga just praegu limpsis kass pikalt ja põhjalikult Lonni koonu. Koer ärkas selle peale üles, aga kannatas tublisti. Kui kass limpsimise lõpetas, lasi koer kuuldavale vaid sügava ohke.
Alumisel pildil magab Miki nii armsasti ja ta on nii pehme.

mikimomendid

Vahepeal leidis aset ajalooline moment, kus koer ja kass panid ninad kokku ja koer liputas saba.

 Miki on nagu pisike armas lapiline nats.
Proovib paremat, siis vasakut käppa.


Edasi pidi ajalugu peaaegu korduma. Kass ulatas arglikult käpa, koer tuli arglikult lähemale, kass sirutas veel hellalt käppa, koer astus veel sammukese lähemale… ja kass andis koerale käpaga vastu nina. 
Asi oleks võinud sõbraliku ninade kohtumisega lõppeda, aga lõppes umbes niiviisi:

meie Miki

Autor: Kerli
See on meie Miki. 
Saime ta niiviisi: T & J hakkasid ajutiseks koduks tiinele tänavakassile, kes sai viis poega. 
Me Shoga läksime külla. Kaks kollast, üks kolmevärviline, üks pilvekese moodi pehme, üks mustalapiline valge. 
T tutvustas poegi, et kõigil on jaapani nimed. Siis näitas, kuidas valgel moodustub mustadest laikudest miki-hiire kuju. 
Ma ütlesin: aga Jaapanis on Miki tüdruku nimi. 
Nii ristisimegi kassitüdruku ümber Mikiks. 
Tulime koju. Sho küsis: kas me siis ei võtagi kassipoega. Ma ütlesin: tõsiselt või.
Ta ütles: einoh, kui ei võta, siis ei võta…. no hästi siis… 
Nii otsustasime Miki võtta. 
Nati hiljem, kui kassipojad kiipi ja vaktsiini saamas käisid, selgus pommuudis: Miki on hoopis poiss. (Ja üks kollastest kiisudest hoopis tüdruk, haruldus.)
Aeg läks edasi, teised pesakonna kassid olid järjest julgemad ja sõbralikumad, Miki aga järjest memmekam kiisu, kes puges oma metslasest ema selja taha ja õppis temalt inimvihkamist.
Kui lõpuks kolimiseks läks, tuli Mikit oma pool tundi püüda ja ta pani püüdja lõpuks ikka tõsiselt veritsema. Turtsus ja susises ja ma mõtlesin: okou.
Aga me valisime ju Miki ja isegi nime panime. Ja kuidas sa võtad viimasel hetkel hästi käituva kassipoja, kui juba nädalaid on Sho kodus rääkinud Miki see ja Miki teine. 
Nii et mõtlesin: okei, see on meie veterinaarabiprojekt. Kassike vajab kodu. Olgu ta siis sõbralik või mitte. Kui kedagi nunnutada tahame, nunnutame koera. Kassile pakume lihtsalt kodu ja sööki.
Miki tuli koju siis, kui Sho veel Jaapanis oli. Esimesed kolm päeva ta põrnitses mind niiviisi, vihkaval pilgul, ja susises, kui talle natukegi lähenesin: 
Ta ei söönud päevade kaupa mitte midagi, kössitas nurgas, turtsus ja susises isegi mänguasjade peale. Öösel mäugus aga südantlõhestavalt, nii et ma ei saanud üldse magada. Guugeldasin ogaralt palju ja sain teada, et kõik on veel võimalik, aga see võtab terve igaviku aega. 
Aga vist oli neljas päev, kui ta enam mänguasja peale ei sisisenud ja mul õnnestus ta isegi arglikult mängima meelitada.
Arvasin, et esimene samm tehtud ja edasi anname rahulikult aega järgmisteks tibusammudeks, aga mängutuhinas üks hetk mõtlesin, et katsetan ja silitasin teda natuke selle pulgaga, mille otsas pael, mille otsas mänguasi. 
Mikile meeldis see nii õudselt, et ta silmad läksid pahupidi ja ma võtsin julguse rindu ja sujuvalt asendasin pulga enda käega ja siis võtsin ta sülle ja sügasin teda rängalt. Nagu kassiema, tugevasti vastukarva. Ja Miki oli täiesti nõiutud. 
Tema vajadus läheduse järele oli suurem kui inimesehirm, tuli välja. Kuigi ma polnud selles esialgu kindel ja uurisin ega ma kogemata palderjaniga immutatud mänguasja ei ostnud. Põdesin, et uimastasin pisikese kassipoja mingi date rape drug’iga. Aga ei, tavaline mänguasi oli.
Sellest päevast põgenes ta ikka kapi alla, kui ma tuppa astusin, aga kui mänguasja kätte võtsin ja natuke sellega vehkisin, oli ta kohe kapi alt väljas.  
Aga ta oli alati seda nägu, et girl, keda me selle mänguasjarituaaliga petame. Ma tean, et sa tahad mind. Sa tead, et ma tahan sind. 
Nii et kohe võtsin Miki jälle sülle ja sügasin. 
Mikiga võib ükskõik mida teha. Sügada kõhtu, sasida selga, panna ta suht ükskõik mis asendisse ja nurrumasin möirgab ikka.
Sellised lood. 
Kerli tegi eile selliseid pilte:
Muide, mul ja Mikil on suht sama värvi silmad. Ainult mul on pupillid nagu inimesel. 
Ja Sho mõtles välja Miki sümboli:    ・|・

positively surprising ehk 1 aasta eestis

Sho mõtles Eesti sloganile positively surprising jaapanikeelse versiooni:
エストニア ビックリを楽しもう 
Eesti – nautigem ehmatust

Teeme praegu Helsingi lennukas aega parajaks, nuusutasin just parfüüme ja nüüd puhkame Starbucksis nina. Peaaegu oleksime halba kallist sushit söönud, aga peame hea sushini ööpäeva veel vastu.
Homme maandume Tokyos. See tähendab, samal kuupäeval, kui aasta tagasi sealt lahkusime.

Ei põgene me kuhugi, niisama käime ära. Kuupäev selline, sest ma tahan oma elamisluba säilitada. Kuidas see täpselt käib, on pikk ja tühi jutt, millega meid tüütama ei hakka.

Mulle meeldib see pilt. Segadust on palju, aga ikkagi rabarberikook ja õhtuvalgus. Sho blogist võtsin, ta on vahepeal mõne pildi me käikudest üles pannud.

Nonii-nonii-nonii, kuhu ma oma jutuga jäingi. Kiired ajad olid koguaeg, Sho hakkas juba rahulolematuse märke näitama (mis on iseenesest juba märk) ja lõõgastust oli vaja, nii et me võtsime nädalavahetuse ja läksime Rakvere spaasse. Selline küps puhkamise viis. Aga töötab, puhkasime hoobilt välja.

Mu absoluutsed lemmikatraktsioonid olid liutoru veekeskuses ja peegel voodi peatsis. Liutorust lasime oma paarkümmend korda alla. Nii õudne ja äge oli. 
See nädalavahetus oli ühtlasi ka ühe Eesti-aasta tähistamiseks. Tegime kokkuvõtteid ja mõtlesime elu üle järele.

Ülimalt tore on olnud. Imestame, et terve aasta rõõmsameelselt vastu pidasime. Vastu peab igaüks, aga rõhk on sõnal rõõmsameelselt.
Käisime ükspäev K’l külas ja Sho vestles väikese Ruudiga. Täitsa lõpp, kui hea vestluskaaslane laps võib keeleõppel olla.
1 ta rääkis aeglaselt ja selgelt
2 ta ei kohkunud tagasi, kui Sho aru ei saanud, vaid seletas ilusti uuesti või siis lihtsalt eiras fakti ja rääkis edasi, kuni Sho järjele jõudis
3 teemadest ei tulnud üldse puudust, sest vahepeal ta rääkis, mis ta eile tegi ja mis ta mõtleb ja küsis  Sholt küsimusi, nagu et “mis su perekonnanimi on? Ah et su nimi on kokku siis Sho Yano.”

Sho: mis see on?
Ruudi: see on merihobu
Sho: ahaa. Kas merihobu Eesti meres ka elab? Merihobule meeldib soe vesi
Ruudi: Eesti meri on külm, nii et ma arvan, et merihobu ei ela Eesti meres

Legitiimne mõttevahetus.

Üldiselt olen kogu selle aasta kramplikult roosasid prille peas hoidnud. Siiani hoian. Kui me kõige lähemad on head, on kõik hea. Ainult korra on vilksanud peast läbi mõte, et okou, võib-olla on asjad väga halvasti, võib-olla pole Shol ohutu tänaval liikuda.

Vahet pole, kas kooseluseadus on hea või kui ranget joont me immigratsiooni osas hoidma peaks, aga need kaks debatti on pasa pinnale töönud.
Rumal heatahtlikkus on ka paha, aga rumal pahatahtlikkus on ülim õudus.
Mitte just positively surprising, kui palju kohutavalt rumalaid inimesi on olemas. Selliseid, kes ei oska mõelda. Ei ole võimelised aru saama, et kui A+B=C, siis C-B=A. Või midagi sama lihtsat või natuke keerulisemat. Allikakriitilisus, põhjuse ja tagajärje seos ja muud seesugused võõrsõnad, noh.
Ise täiskasvanud. Ma ei kujuta ette, mis tunne võib sellise inimesena elada olla – pikki aastaid niisugune olla. Ma võin olla loll, aga no nii loll ma ei ole.
Olen lausa nii elukogenud, et sõprade, lähedaste, tuttavatega seda teemat ei tõstata: ei taha näha nende sisemist koletist.   
Sho mõtles Eestile seepeale uue slogani, kaks tegelikult: 
エストニア しようがないでしょう 
Eesti – pole parata
エストニア 私は悪くない ソ連がわるかった 
Eesti – ma pole halb. Nõukogude Liit oli halb.
Kui Sho tänaval peksa ei saa, on kõik hästi. Sest üks-ühele, näost-näkku on kõik äge. Isegi saunavanamehed. Küsivad kõigepealt, kas ta räägib vene või eesti keelt ja siis hakkavad jutustama. 
Üks oli talle just seletanud, et kui naine on vana, siis ta naba on tisside vahel. 
Shol oli olemas kogu vajalik sõnavara nende õpetussõnade mõistmiseks.  
Siis ta ütleb veel, et eesti keel kõlab (või kõlavad eestlased?) kuidagi süüdimatult. 
Ükspäev ta muudkui korrutas kerglasel toonil: ma ei tea, ma unustasin… ma ei tea, ma unustasin… 
ma ei tea, ma unustasin koju. 
Ta ütleb, et jaapani keeles kõlab see fraas peaaegu kriminaalselt. 
Sho mõtles Eestile veel ühe slogani.
エストニア    責任をとらないふり 
Eesti – teeme nägu, et ei võta vastutust
Ja kui keegi talle peaks veel ütlema “tubli poiss”, siis ta vastab tülpinult: ma tean, et ma olen tubli poiss. 
Või hakkab rääkima: “kui ma oleksin tubli poiss, siis ma…” ja lisab midagi absurdset.
Nõnda siis. Rohkem polegi aega kirjutada. Nüüd peabki lennuki suunas minema hakkama. Loodan, et alla ei kuku. Ma juba nädala pärast tagasi, Sho on poole kauem.