inspire the next

Kui tolmuimeja undab

Algul oli kõik uus, juulikuus. Aga siis tuli masen-duus, tülpi-muus. 

Katsun sellest üle olla, aga ega päris ei ole. Viivitan asjadega, millega ei ole hea viivitada. Jätan tegemata asju, mida peaks tegema. 
Lihtne analüüs ütleb, et eks mulle mõjub see, et järsku
– suri koer ära
– panime mu sünnikodu müüki
– kolisime üürikorterisse, nii et me igakuised kulud kasvasid kõvasti 
Vahepala. Ma ütlesin Shole, et meil on arvel viimased eurod ja kuu lõpuni on veel aega, nii et kulutame targalt. 
Sho tuli järgmisel päeval koju. Ütles, et leidis poest ühe raamatu, mille lausa pidi soetama. 
Me viimaste rahade eest ostis ta raamatu pealkirjaga “Think Like an Artist”. 
Mu vaimset seisu kõigutava nimekirjaga jätkates: 
– Sho otsib tööd
– vend hakkab korterit ostma
– kontor kolib
– uued projektid algavad, vanad jätkuvad
Seda on liiga palju – mulle, täna. 
Alustuseks tahaks, et 
– Sho leiaks eriti suurepärase töö
– vend saaks kolitud
– maja saaks müüdud
– kontor saaks kolitud, et saaks rahulikult projektidele keskenduda
Meil saab kohe täis 5 abieluaastat ja 9 aastat tutvumisest. 
Niisiis, 9 aastat hiljem me veedame oma päeva suures osas kassiga mängides ja pöidlad peos, et kõik need asjad ülal nimekirjas juhtuvad. 
Taasiseseisvuspäeval tulime poest. Koduteel kuulsime karjatust. Vaatasin selja taha. Vanaproua oli komistanud ja pea lõhki kukkunud. 
Helistasin kiirabisse. Istusin ka teele maha ja rääkisin verest tilkuva prouaga juttu. 15 minutit hiljem helistasin uuesti kiirabisse. Nad olid olnud eelmise juhtumiga hõivatud, aga nüüd juba teel. Eks neid lolle, kes iseseisvust nii tähistada ei oska, et ise terveks jäävad, oli sellel päeval palju.
Rääkisime veel prouaga juttu. 
15 minutit hiljem helistasin taas kiirabisse. 
Siis läks veel paar-kolm minutit, kuni kiirabi tuli. 
Me oleks võinud kahe minutiga takso tellida ja veel kuue minuti pärast emos olla, aga kohe selle peale ei tulnud ja ega ei julgenud verist prouat väntsutada ka. 
Aeglase kiirabi juhtum tekitas tugeva tahtmise rohkem makse maksta.
See on üks asi, mis meil siin Eestis valesti on. 
Aga teate, mis veel maailmas valesti on? 
Meil on Jaapanis üks sõber. Ta alustas magistriõpingutega tehisintellekti laboris umbes siis, kui Sho sealt magistrikraadi kätte sai. Aga meil on ühiseid sõpru, näiteks Dush, ja nii sattusime koos lendavat taldrikut loopima ja Dushi karrit sööma ja igasugu asju ette võtma. 
Äge kutt – intelligentne, vaimukas. Muuseas nati liigagi valjult võitlev ateist, aga mõistan ta võitlust. 
Kevadel sai ta doktorikraadi. Eeskujulik värk. Kandideeris Hitachi-nimelisse suurkorporatsiooni (Hitachi – inspire the next!). Särav, nagu ta on, läbis kenasti mitme astme eksamid ja intervjuud. 
Ainus asi, et kui me temaga kuus aastat tagasi tutvusime, oli ta lihtsalt Süüria kutt. Nüüd on ta aga digimuutunud Süüria pagulasterroristiks. 
See juhtub ju kõigi rahvastega, kellele sõda korraldatakse. Sellest momendist pole neil inimestel meie silmis enam mingit kultuuri, traditsiooni, ajalugu. Uus tõde ütleb, et nad kõik on harimatud, kirjaoskamatud sarisigijad.  
Uue narratiivi järgi olid seal juba 4000 aastat enne Kristust ainult saamatud alla-andja-põgenikud segamini salakavalate terroristidega. Mingit tsivilisatsiooni pole sealkandis kunagi olnudki.
Hitachist tuli me sõbrale, keda pidi särav karjäär ees ootama, järsku väga pikk, väga ametlik kiri, mille sisu oli samas väga lihtne: 
Süürias on sõda ja sina oled Süüria insener, kes niikuinii oskab pommi teha. 
Seepärast ei luba Ameerika meil (ega teistel meiesugustel) sind (ega teisi sinusuguseid) tööle võtta. 
Poiss jätkab nüüd samas laboris post-dokis. Näis, mis edasi saab.
Nii, nüüd mul õnnestus siin diivanil pikutades kõvasti vihastuda. Mõtlen, äkki on midagi toredat ka vahepeal juhtunud. 
Tore on see, et kuu tagasi siia kolides oli kuues korrus paras katsumus. Nüüd võtan kaks astet korraga ja tulen ühe hooga üles. Lõpuks hingeldan metsikult, aga ikkagi. Reielihased on ebaproportsionaalselt suured. 

elamine debiilikutele

Tulin läbi metsatuka nagu läbi mingi… ohtliku paiga. Männiokstelt kukkus suuri lumelahmakaid, pidevalt ja kaootiliselt. Balti jaamas libastusin ühes kohas, mis silma järgi üldse libe ei olnud ja olin kindel, et kukun, aga ime juhtus ja tasakaal püsis. Nii valus oleks olnud. Siis läksin vanalinna ja paar meetrit otse minu ees maandus järjekordne lahmakas lund katuselt. 
Ringi liikuda on ohtlik. Võib-olla mitte nii ohtlik kui Süürias või Jeemenis või Somaalias.

Käsiraamat “Elamine debiilikutele” on inspireeritud sarjast for dummies ja selle sümboolseks alguseks paneksin hetke umbes aasta tagasi, kui mina ja M istusime mingi argipäeva napilt pärastlõunasel ajal jälle kohvikus, mõlemad sissetuleku ja tulevikuvisioonita, sõime kooki ja rüüpasime kohvi.

Kui maksmiseks läks, siis selgus, et M’i kaardil pole raha.
Mina, nagu boss, tõstsin käe: pange kõik minu arvele.
Edasi läksin Selverisse midagi ostma, aga tuli välja, et mu arvel on järel 40 eurosenti.

Umbes nädal hiljem istusime M’iga jälle argipäeva ebamäärasel kellaajal kohvikus Komeet – endiselt kaks sissetuleku ja tulevikuvisioonita töötut -, jõime kohvi ja sõime kooki ja mõtlesime, et küll eelmisel korral läks ikka napilt.

Ma arvan, et sellest tekkis meil omavahelises suhtluses uus kood – debiilikutele. Ühtlasi valmis esimene peatükk raamatus “Majandamine debiilikutele – kuidas käia oma viimase rahaga ringi nagu lollpea.”

Aa, mu reied on paksud!
Aga üks ütles, et reierasv on beebile vajalik. Kui rasedaks jääda, siis beebi kasutab kõhus kõigepealt reiepeki ära – “Dieedipidamine debiilikutele”.

Aga see käsiraamat on mu elu.

Juba ammu mõtlesin, et viskaks oma praeguse arvuti ära ja hangiks asemele sellise, millel ei ole kriime ja mis ei ole aeglane.
Mac (mu “2000eurone facebookimasin”), mille magistritöö kirjutamise ettekäändel Sholt mõned aastad tagasi ärandasin, on nõme ja ma vajan uut. Kuigi meie väljaminekud on endiselt kordi suuremad kui sissetulekud. 
Olin kuid veendunud, et varsti ostan uue. Ootan lihtsalt, kuni uue põlvkonna SSDga versioon välja tuleb.

Aga siis üks jaapanlasest töökaaslane küsis mu käest: miks sa uut arvutit tahad.
Ta hääl kõlas rahulikult, selliselt, nagu ma alati mõistuse hääle kõla ette olen kujutanud.
Ma: see on aeglane ja nõme ja…
Ta: pane sellele SSD sisse, hoopis teine kvaliteet. Sul on ju hea ja kallis arvuti.

Sain aru, et ma olen debiilik ja läksime Shoga kaubanduskeskusesse, et alustuseks osta rohkem mälu. Mu arvutil oli naeruväärselt vähe mälu ja seepärast ei funktsioneerinud ta oma kvaliteedi vääriliselt. 

Elu Jaapanis ajas mingid asjad mu jaoks täiesti vussi. Näiteks raha väärtuse.
Kui mulle mu esimesed normaalse toote 1000protsendise hinnaga brändiasjad kingiti, siis valutasin südant, mõeldes, mida kõike palju mõistlikumat selle rahaga teha oleks saanud.

Aga siis harjusin ära.

Vahemärkusena, teate seda kuulsat eesseed-kõnet, mis räägib, kuidas elada. Seal on selline fraas: 
Live in New York City once but leave before it makes you hard. 
Live in northern California once but leave before it makes you soft.

New Yorgi asemel mõtlesin Eesti peale, aga California kohal oli Tokyo.

Ma läksin Jaapanis nii pehmoks kätte.
Selliseks pehmoks, kes Eestisse tulles muretses: kuidas ma rongist välja saan, kui keegi mulle ei ütle, kumma poole rongiuksed avanevad. Kuidas suudan turvaliselt astuda üle 10 cm pikkuse lõhe rongi ja perrooni vahel, kui keegi ei ütle: ettevaatust, rongi ja perrooni vahel on lõhe.
Ja veel selliseks muidugi-on-mul-kõige-uuem-Apple’i-toode-pehmoks.

Ma olen endiselt natuke Tokyo-pehmo. Isegi poolteist aastat hiljem. Aga vaikselt-vaikselt tahenen ja otsus soetada 100 euro eest juppe, mis arvuti heaks teevad, mitte tuhande-paari euro eest uus arvuti – sest ma ei saa seda endale lubada! – on suur samm.

Läksime kaubanduskeskusesse esiteks selleks, et osta mälu. Poemüüja oli sümpa. Ta kaelal oli jaapani keeles kirjas “usaldus”.
Onju sümpa müüja, ütlesin pärast Shole.
Sho ütles: ta mõjus väga usaldusväärselt.

Teiseks oli kaubanduskeskust vaja külastada selleks, et Sho tahtis teada, millises poes täpsemalt see turvamata turvakaamera on, mida netist turvamata turvakaamerate lehelt vabalt näha saab. Jep, selline leht on olemas.

Õhtul vaatasime arvutist juveelipoe turvakaamera pilti nagu õhtust draamasarja. “Ta mängib mobiiliga! Ta pani telefoni kinni! Üks külastaja tuli! Külastaja lahkus! Ta pühib vitriine! Ta sulges poe! Ta kustutas tule!” Pingeline.
Küberturvalisus debiilikutele.
Sho ütles: näed, see on selle kaamera registrikood.
Ma: mhmh
Sho: selle arvuti, mille taga poemüüja on, kood on kindlasti sarnane. Tõenäoliselt viimane number on üks madalam või kõrgem.
Ma: mhmh
Sho: kui selle numbri kätte saab, siis…
Ma: aga proovi!
Sho: ma ei tea, see on juriidiliselt hall ala. Ei tasu vist.
Ma: no okei. 
Üks õhtu voodis jageleme tekkide ja voodipooltega, eesti keeles:
Sho tõmbab teki tihedalt enda ümber ja siis tõmbab sõrmega joone kahe voodipoole vahele: sinu pool on pagulasepool. Minu pool on meie maa pool.
Poliitika debiilikutele.

Mõni jaanuarihommik ärkan üles ja mõtlen, et see kõik pole seda väärt ja siis mõtlen: kas ma tõesti tahan end ära tappa seepärast, et ma olen ebakindel ja võib-olla kõik asjad ei õnnestu. Enekas debiilikutele?

Sho paanitses ükskord, et meil saab raha varsti otsa.
Mis me siis teeme, küsisin. Mis me teeme, kui sa pärast kooli tööd ei leia ja kui mu ettevõtmistest midagi välja ei tule.
Sho ütles, et siis tuleb end küll ära tappa.
Haha, jaapanlane! naersin.
Ma ütlesin: Jaapanis tapab end igal aastal 25 tuhat inimest. Sho, palju see päevas teebki?
Sho: mingi 70 enesetappu päevas.
Ma: kui Eestis igal aastal 25 tuhat inimest end tapaks, kauaks eestlasi jätkuks?
Siis me hakkasime naerma. Kohatu küll, aga hakkasime. Appi, eestlasi on nii vähe, mhahaha.
Majandamine debiilikutele: kõige parem on kulutada igapäevaelus ära need tuhanded, mis iseeneesest kopsaka korteri pangalaenu sissemaksena kvalifitseeruksid.

Ja siis, kui tuhanded on otsas, ei jäägi muud üle kui “kassapidajaks”. Sest kümme tuhat eurot varem – isegi viis tuhat eurot varem -, ei suutnud me veel välja mõelda plaani, kuidas täpselt panustada rohkem tulevikku ja vähem restoranidesse.

Me oleks võinud selle raha eest ka teha aasta pikkuse reisi ümber maailma, aga valisime Eesti jaanuari. Elamine debiilikutele. 
Talv on juba olnud liiga pikk ja vaikselt hakkavad lähenema kolme mu elu kõige kohutavama sündmuse tähtpäevad, nii et lubage mulle pisut satiirilist pilku iseendale. Satiiri alternatiiv oleks enesehaletsus.

Sho tegi endale suppi ja sõi kaks nädalat vana kõva saia, kuidagi kägaras tooli peal, sest köögilauda meil pole.

Ütlesin Shole: appi, kuhu sa jõudnud oled. Sa võiksid teha Jaapanis karjääri ja koguda raha ja sul võiks olla naine ja lapsed.
Aga Ida-Euroopa pruut on sind vedanud siia külma mülkasse, kulutand ära kõik su säästud ja nüüd sa sööd seda vana saia me räpases lauata köögis…

Sho ütles: aga ma ei taha elada Jaapani pereelu. See oleks kohutav.
Tahan elada… Lonniga. Vaatas hellal pilgul koerale otsa. Selle asemel, et mulle otsa vaadata.

Aga et asi nüüd segaseks ei jääks, ütlen, Eesti jaanuar on meie valik ja meil on selle üle hea meel. Iga päev on tore päev, palju toredam kui pangalaenu sissemakse.

Lihtsalt loodan, et K lemmiktsitaat, mida ta mulle vähemalt kaks korda meelde tuletanud on, vastab tõele.
See on Dorothy Parkerilt: take care of the luxuries and the necessities will take care of themselves. 
Siiani on see tõsi olnud, peab olema ka edaspidi. Muidu oleme kaelani soos.

Lõpetuseks mõni tellimuspilt Mikist:

Siis, kui ta magab süles nunnult. 

Kui ta mängib munnult 

Kui ta mängib nagu tõeline kiskja.
Kui ta jälle magab nunnult. 

Ütlen ausalt, et sellisesse asendisse tuleb nad panna. Niisama seda ei juhtu. Aga heal päeval nad lepivad mu tungiva asendisoovitusega. Kuigi koera silmist võib lugeda, mida ta asjast tegelikult arvab.

kuidas kassipatenti kirjutada

Sho edastas mulle tähelepaneku, et ma ütlen kassile ja koerale eesti keeles ainult üht: kas sa saad!

Ükspäev tõi Sho mulle šokolaadi ja ma sõin kõik ära ilma, et ta ise ühtki tükki saaks.
Sho vaikne monoloog: 

Miki-Miki! Kus on minu šokolaadi… Maarja kõhtus? Oi-oi, see on probleem. Kas sa saad, Maarja.

Ükspäev helistasin H’le, et üht asja küsida ja ühtlasi tõdesime, et inimesele helistamine ja jutu puhumine on harvaks ja eksootiliseks muutunud.
H rääkis oma kassist, kes on nagu nemad: korda armastav, rahulik, harmooniline. Korra oli kassil (kes muidu kunagi tuppa ei tee) tõsine häda ja siis ta tegi selle otse inimeste vetsupoti kõrvale.

Ma rääkisin seepeale, kuidas meie Miki oksendas üks öö otse tekikoti sisse.
Miki on kaos nagu me ise. Kui tal tuleb hull tuur peale, siis võtab ta kaugelt koridorist hoogu ja sööstab täiskiirusel läbi köögi ja mööda kardinat üles puule.
Edukas sooritus põrandalt kardinapuule võtab tal sekund-paar. Aga paljud sooritused pole nii edukad ja ma taban ta kardnalt. Säärase perspektiivitu soorituse korral jääb ta kardinale rippuma. Sirutan käed, ütlen, it’s over, Miki, it’s over ja ta kukutab end resigneerunult selili mu kätele.

Veidi hiljem teeb muidugi uue katse. Ühe korra pani jälle koridorist täiskiirusel, aga ma istusin diivanil, mis on kardina ees ja toimib üldiselt hüppelauana.
Kass kihutas minu suunas ja ma sirutasin kaks kätt pea kohale. Püüdsin lendava kassi kinni. Nagu see kuulus stseen filmist “Dirty Dancing“.
Aga kui hull tuur üle läheb, siis on ta täiega pehmo ja magab mu embuses ja siis on mu nina tema pehmes kasukas.

Mul oli tõlkimistöö jaoks abi vaja, nii et Sho seletas mulle patentide loomust ja struktuuri kassi ja koera näitel.
Miki ja Lonni patendid kõlasid umbes, et Claim I neljajalgne, nina ja kõrvadega.
Claim II karvane koduloomakujuline, seejuures Claim III külvab segadust ja nurub pai ronides Claim IV mööda kardinaid, öeldes mjau või Claim V poriste käppadega diivanile, öeldes auhh. 
Siis ta andis mulle lugeda yukimi daifuku jäätise patenti. See on täiega maitsev jäätis, sees on vanillijäts ja välimine kiht on imepehme mochi.  Sho luges patenti mulle ette, endal suu sülge täis. On see nüüd patent või on see retsept…
Ilma talumise viimane piir on käes. Mis mõttes on meil kaks novembrit järjest. Või nagu keegi FBs kirjutas, oktember. Ma parandaks: oksember. 
Kirjutasin oma järgmise aasta kalendermärkmiku oktoobri esimesele nädalale meeldetuletuse broneerida detsembriks lõunamaareis. Kirjarelvaks kehv pliiats.
Aga muidu mõtisklen viimase kümne aasta üle. Viimased nädalad pidevalt. Et mis on juhtunud sellest ajast peale, kui ma olin 20 ja mida see tähendab. Ma arvan, et järgmise postituse kirjutangi sellest.