minu pardi number on 1851

Tavaliselt see ei ole hea, aga vahel siiski on, kui mingi mõttetu asi nurka vedelema jääb.
Sho võttis täna Tartust (kus ta sel semestril 2 päeva nädalas õppimas käib) ühendust, et kust saab karku osta, tema kursakaaslane Kolumbiast olla jala murdnud.
Ma ütlesin, et oot-oot, meil peaks üks kark kusagil olema ja nii tulid Kolumbia poisid kargule järele.
Mul oli nati heategija tunne.

Kuulasin täna pikalt Jane Eyre’i, kui maad kaevasin ja koeraga tiiru käisin ja veel mingeid asju tegin. Katsin kogu keha päikesekreemiga, faktor 50, sest sain oma aasta esimesed päikesepõletused juba kätte, kui õhtupoolikuti varjus jalgu kõlgutasin.

Eile käisin psühholoogi juures. Tal on seal mingi nututool, ausõna. Ma arvan, et ma ei saaks seal isegi šoksist, kohvist ja seksist ilma nututa räägitud.
Aga ta on nii populaarne, et järgmine vaba aeg on augusti lõpus. Rumal minust, et ma kohe mitu aega järjest kinni ei pannud. Aga nüüd panin.

Nõnda-nõnda. Kiri tuli, mis kutsub blogijate auhinnaõhtule, aga vaevalt et ma lähen. Tähendab, kindlasti ei lähe. Sest mida ma seal teeks.

Nii palju on teha, nii palju on teha… Tahaks ainult kiiremini edenemist näha.

Sponsoreerin parti, sest vähk on üks miljonist,  mida halastaja jumal lapsega juhtuda ei lubaks.

Eelmisel nädalal millalgi võtsime vastu otsuse, et soetame nõudepesumasina. See oli nii vabastav, et oi-oi.
Siiani pole end veel poodi vedanud, sest poed on maailma kõige tüütumad. Aga tunne on juba teine.

Teate, ma tahaks kvaliteetsete väikeste kodupoodide tihedat ketti.
Tahaks, et ma ei peaks veerand päeva ja pool hinge uputama mingitesse kaubanduskeskustesse, kus pikad kilomeetrid mu piima mu leivast lahutavad.
Suur pood võtab mult liiga palju ja ma ei raatsi oma varusid sellele raisata. Ärahellitatud õieke, nagu olen. Seepärast käingi palju kodupoes. Aga ma tahaks, et see pood oleks… parem.

Soetasime J ja K’ga tomateid, kurke, pipraid oma kasvuhoonesse. Aiapood on äge, seal käiks rohkem. Kui ma aiatööd oma tõeliseks hobiks võtaks, siis peaks kohe pensionile jääma. Aed on põhjatu võimalus oma aja ja raha paigutamiseks, igal aastal uue hooga.

Ma ostsin ka ühe kuuse.

Pärast mõtlesin, et fak ma ostsin kuuse. Aga ta on nii nunnu, et ma kutsun teda “tupsu” ja juba ootan jõule.

Hoian teda veel toas aastakese, esialgu kirjutuslaua peal. Kuuse istutuspaiga valimine pole väike töö. Meil on maja talvel niikuinii nõnda külm, et ta tunneb end nagu õues.

Tegelt ma ei oota jõule. Sho sai Eesti talvest trauma. See avaldus alles siis, kui talv möödas oli.
Keset maid hakkas rääkima juttu, kuidas ta järgmist talve kardab, talv juba ukse ees ja suvi on kiiremini läbi kui jõuad öelda “talv on külm, pime ja tüütu”.

kuidas jaapani mehed ka on ehk kaks moraalijutukest

Noh, kuidas Jaapani mehed on ka. Taksojuht küsis. Selles küsimuses on kõik valesti, ma ütlen – kõik. 

Ta oli selline kaval mees. Jutuks tuli, et ma olin vahepeal Jaapanis. Tegelikult ei tegele ma selles osas taksojuhtide süstemaatilise teavitustööga. Aga miskipärast oli seekord teemaks. 
Siis ta võttis maksmiseks mu pangakaardi (kus on mu nimi ju kirjas) ja ütles, et on tõesti jaapanipärane perenimi. Ütles veel mingi sõna, mis kõlas nagu Yano valesti hääldatuna. 
Ma parandasin: Yano. 
Ta ütles: päriselt ongi jaapani nimi ve. 
Ta oli niisama bluffinud tegelikult, öelnud mingi suvalise jaapanipärase tähekombo. Selline naljamees oli. 
Siis küsiski, kuidas Jaapani mehed on. 
Ma vastasin: ma ei tea, kuidas Jaapani mehed on. 
Ütles, et mul on armeenia aktsent. Ma läksin täitsa endast välja. Siis ütles jälle, et ta tegi nalja, pole mingit aktsenti. Aga see pole enam üldse naljakas. 
Kaks jutukest teile, et ma oma moraalipalliga ikka ilusa värava lööks. 
Esiteks rääkis J ükspäev, kuidas ta Jaapanisse minnes lubas endale, et ta Jaapani meest küll ei võta, sest need on sellised ja sellised ja sellised. 
Hiljem leidis endale Eesti mehe, kes oli just selline ja selline ja selline, nagu ta kartis Jaapani mehe olevat. Ise Eesti mees.
Teine lugu on selline, et me laupäeval tegime lõket ja grillisime. Eriliselt mõnus õhtu oli. 
Sho aga istus toas ja tuupis.
Pealtnäha kõik kehtis: laupäeva õhtu, normaalne inimene grillib õues, aga tema tuubib jälle nagu jaapanlane.
Jaapanlased ju õpivadki alati naeruväärselt usinalt ja Sho vastas niiviisi täpselt sellele pikale sirgele joonele, mida nimetatakse jaapanlaselikkuseks ja millest vasakule-paremale kõrvalekallet mõõdetakse ühikutes “kuigi ta on jaapanlane”.

Aga kui nüüd võrrandisse lisada, et mai on tudengile sessikuu ja et laupäev oli tal kodutöö tähtaeg, sai Sho tuupimine täiesti igavaks ja universaalseks viimase minuti üliõpilaskäitumiseks.

See asjaolu, mis röövis meilt kõigilt võimaluse öelda “jaapanlased on sellised”, tegi meid pahuraks.

Taksojuhile ei osanud Jaapani meeste kohta ka midagi vastata, deem. Topeltpahur.

Mis me neist moraalilugudest nüüd õppisime.

Netis oli selline video, hõhõõ.  

kingitus vaaremalt (my favorite things)

Mu 19. sajandi lõpul sündinud vanavanaema suri 93selt ja ma olin siis kuuene. Neid arve arvestades on mul temast ütlemata palju mälestusi. 
Mängisime lauamänge ja üldiselt siblisin lõputult ta ümber. Mäletan ka seda, kui teda haiglas enne surma vaatamas käisime ja mäletan lõputut hulka antiikmööblit, mis temast jäi.
Aga ükspäev, kui ma juba suur olin, andis ema mulle ühe asja üle. Selline kiri käis kaasas:

Kohe näha, et puhtalt sõna jõul on mu kingitus aastakümneid puutumatult kilekotikeses püsinud ja minu suureks saamist oodanud.
Lisaks on postkaart, kus on selline luuletus:

Ja selline on kingitus ise. Wana wana ema tikitud ja heegeldatud linik. Suur, meeter korda meeter ehk. Ma ei julge seda kasutada. Pean veel nati ootama, kuni tunnen, et selle vääriliseks saan.

Paneb mõtlema põlvnemisele ja aja loomule ja suurtele ja väikestele väärtustele, kas pole?

kodumaarõõm ja abieluõnn

Vasakul on Sho mu tarbeks visandanud skeemi maailma serverite toimimise kohta, 
paremal aga Stella selle kohta, kuidas täpselt ma oma uut seelikut kandma peaks.
Mõni näpunäide ja mõte, mis võimaldab kodumaad lihtsamini armastada: 
A) Haridust & kasvatust tuleb käsitleda nagu piiratud taastumatut ressurssi, mida lihtsalt pole kõikidele jätkunud. Isegi hästi, et nii paljudel on, rõõmustagem. 
B) Ka see inimene, kellele haridust & kasvatust jätkunud pole, kujundab ühiskonda. Täitsa võimalik, et ta on lausa Toompea Top 101s. Aga nagu Jeesus ütleb: ära põe.

C) Sest nagu ma ükspäev mingi teise jutu kontekstis Kadile ütlesin: tundub, et having balls on 80 prossa. 
Praegu seda kirja pannes mõistan, et tegelikult tahtsin lihtsalt öelda: julge pealehakkamine on pool võitu. 
D) Joodikud on moodsa linnaruumi pärisosa. Ükspäev, kui me Kristeliga tänavapeal üksteisest lahkuma hakkasime, lendas üks jota rõõmsalt me poole nagu kahurikuul.
Meie astusime paar sammu üksteisest eemale, loobusime embamisplaanist, piirdusime lehvitamisega ja jätsime niiviisi nägemist. Kulm ka ei kerkinud. 
Ma kõndisin siis bussipeatusesse ja ise mõtlesin, et vau kui lihvitud ja vilunud olid me liigutused. Me eestlasena – Eesti naisena -, teame, kuidas purjus võõraste meestega toime tulla. Oleme alati teadnud. 
E) Vahel on nii, nagu mul laupäeval oli ja see on okei. 
Laupäeval astusin bussi ja see haises läppunud kuse järele nii hirmsasti, et võttis hinge kinni. Vilunult hakkas pilk otsima haisu allikat, et temast võimalikult kaugele istuda. 
Bussis oli mingi kaheksa inimest ja viimne kui üks oli seda nägu, et süüdlane võib olla tema. Küllap see oligi kombineeritud kusehais.
(Kas märkate, et kasutan korduvalt sõna “vilunud”?)
Bussist maha, teatrisse. Alles saalis istudes panin tähele, et olin “Joobnuid” vaatama tulnud. 
Vaheajal mees mu ees puhvetijärjekorras ütles teenindajale päriselt nii: te siin napsu ei müügi? Miks? Ei taha äri teha või?
Ma mõtlesin algul, et küll on ebameeldiv mees. Pärast mõtlesin hoopis, et vingelt kõigutamatu mees, et pärast seda lavastust veel juua tahab.

Theatrumi “Joobnud”, see rääkis armastusest. Nagu J. Cole ütleb: Niggas don’t sing about it no more

Laval olid nad kõik umbes nagu see mees, kes meile metalli koguma tuli. Esimene kord tuli paarimehega ja võttis kaasa kraami, millele näpuga osutasin.
Küsisin, kas nad katusele suure kasutu antenni järele ronida ei taha. See on tüütult ohtlikus kohas, ise küll ronima ei hakka.
Mehed ütlesid, et ei-ei, seda trikki nemad ei tee. Üks ütles, et tal oli varem paarimees, kellele pits viina sisse joodeti ja siis oli ta valmis katustele ronima. See on nüüd surnud.

Aga kraami äraviimiseks oli rohkem kui neil esimesel korral autosse mahtus ja paar päeva hiljem tulid tagasi. See oli hommikupoole päeva, üks tüüp endiselt asjalik. Teine purupurjus. Esimene ütles, et teine üle paari päeva korraga kaine olla ei suudagi.
Aga mulle meeldis see teisele heas & halvas truu esimene.

Tüüp oli täpipealt nagu “Joobnute” näitlejad, respekt talle nii teatraalse joodiku etendamise eest. Klassikaline.

Tõeline mees on julge kui karu ja annab suuri lubadusi, sest lubadused on maskuliinne kraam.
“Vaat, see antenn – selle antenni toome kohe kindlasti alla”. Sellise jutuga tuli mu juurde.

Tõeline purjus mees armastab palavalt ega karda seda kuulutada: “Noh, naiseks tuled?”
(Ma ütlesin, et olen abielus. Siis ta mõtles viis minutit ja siis küsis, kus mu sõrmus on ja siis pidin seda tema näo ees nagu risti või küüslaugupärga vehkima.)

Küsis, miks mul aktsent on, kas ma olen venelane. Ma ehmatasin nii ära: kas mul on päriselt aktsent? Ei ole ju. Pole ju! Heal juhul on mul lihtsalt omapärane viis emakeele hääldamiseks. Millest me räägime, no tõesti.

Nüüd te arvate, et ma kirun. Aga ma ei kiru üldse. Ma räägin sellest, kuidas kodumaad armastada.
Olen kogu asjale võtnud sellise… fenomenoloogilise lähenemise. 
Et on olemas need ja need asjad. On olemas peenrategemine ja tigedad võõrad ja armsad sõbrad ja pimedus ja rabas jalutamine ja natsid ja perekond ja joodikud ja koerake ja kusehais ja…

Edasi tuleb mõelda, mis on oluline ja mis on teisejärguline. 

Kirjutasin kellelegi vastuseks vist ükskord, et argipäev ei saa päris eksootiline olla. Aga siis hakkasin mõtlema, et mingis mõttes nagu saab ka.
Siis, kui oled loonud enda ja oma argikeskkonna vahele distantsi. Seda distantsi annab eriti hästi luua, kui vahepeal välismaal elad.
 Kui distants on käes, siis imestad rohkem, andestad ka rohkem.
Täitsa võimalik, et selles peitub osati nii minu kodumaarõõmu kui abieluõnne saladus.


my favorite things

Juba talvest peale kripeldab, et tegelikult ma tahaksin teile näidata üht asja, mis mul on. Aga kuidas seda ometi teha. 
Anna, ma näitan sulle, mis mul on.
Praegu aga tuli raadio Tallinnast juba mitmendat korda “My Favorite Things” (mingis põnevas esituses, mida ma youtube’ist üles ei leia, aga see on ka päris kena versioon) ja ma mõtlesin, et kui asutan sellenimelise uue rubriigi, olen leidnud noobli viisi teile oma asja tutvustamiseks ja ühtlasi jätan endale võimaluse ka oma teiste asjade näitamiseks tulevikus. Nii hea plaan.

Kõik algas sellest, et meile kingiti nii aasta tagasi kaks Fuji mäe kujulist kristallklaasi. Ma mõtlesin, et oi kui vahva. Ainult et no tõesti, mis ma nendega peale hakkama peaks.

Vastus küsimusele tuli jõulude paiku, kui S&M meil viina joomas käisid. Ma ütlen, pole elegantsemat viisi viinavõtmiseks.  
Ja kuidas nad neid klaase kiitsid… Ma sain siis aru, et oman midagi erilist. Vaadake:  
Esiteks, kõik Jaapani elegantsed asjad on pakendatud ka elegantselt.
Pildilt ehk raske aru saada, aga nad on sellised umbes-täpselt viinapitsi suurused. 
Kas pole äge? 
Üks on seda värvi.
Teine on aga seda värvi.

päris armas

Sho ise on praegu õllelinnas Tartus, aga ta lai naeratus niikuinii pildile ei mahuks, nii et vaadake seda. Päris armas. 
Ma arvasin, et A. Le Coq’il on mingi mailing list, kus nad lihtsalt linki sellele blogipostitusele jagavad, aga tuleb välja, et neil on hoopis siseleht Tornikaja.  
Muuseas, kes üldse praegu aru ei saa, mis toimub, lugegu seda postitust ka. 
Teine päris armas lugu, et üks lugeja nomineeris mind blogivõistlusel lemmikblogi kategoorias. 
Tegu pole mingi leige asjaga, et parim see ja parim too. Lemmik on kõige tulisem kategooria – kõik või mitte midagi. 
Kui olen lemmik, siis rõõmustage mind ja andke sellest märku siin. Minu oma on kogu selle pika nimekirja kõige viimane blogi.
Kui aga pole lemmik, siis ei anna paraku midagi ära teha. Viiner võtab kõik.  
Ja lõpetuseks teadaanne, et JAFFi raames olen homme kell 13 Solarise 0-korrusel ja räägin jaapani keeles(t). 

sooneutraalne kasvatus

Ükspäev tuli meil Kristeli ja Stellaga teemaks, et neil on tööl vaja trelli kasutada, aga kumbki ei oska. 
Kristel on suutnud juba aastaid saladuses hoida, et tal puudub oskus, mida tema erialal sisuliselt igapäevaselt vaja läheb. Stella on oma puudust pidanud varjama vaid mõne nädala oma uuel ametikohal. 
Ma ütlesin, et võin neid õpetada. 
Mina oskan auke puurida ja kruvisid kruvida juba lapsepõlvest alates. Ei ole tulnud selle pealegi, et see CVs presenteerimist vääriv skill oleks – aga on. (Hobid ja oskused: kruvimine.)
Alles nüüd saan aru, et mu isa – suur feminist -, praktiseeris minu peal sooneutraalset kasvatust.
Sõbrad tulidki eile õhtul. Mõlemad tööpäevast väsinud, aga nii põnevil. Nad arutlesid omaette, et oot, aukude puurimine ja kruvide kruvimine eeldavad vist pisut erinevat varustust.  
Mina, et tubli, väga head küsimused. Neile ja kõikidele teistele leiate vastuse mõne hetke pärast minu trelli-tutorialist. 
Meil on pooleli kevadine garaažikoristus, nii et tegevus asetus just sobivale lavale. 
Panin selga vastava kostüümi, kuhu kuulusid ka viisteist aastat tagasi kaltsukast soetatud triibuga dressipüksid. 
Kuna igasugu träni on pilla-palla, siis oli lihtne leida ka pind, mis sõelapõhjaks puurida. 
Ma olin nii äss õpetaja, seletasin kohe, mida parema käega ja vasaku käega teha ja kui palju survet avaldada ja mida silmas pidada. 
Näitasin, mis on trelli võti ja kuidas seda kasutada ja kuidas vahetada otsikuid ja kuidas õige välja valida. 
Kõigepealt puurisid õpilased väikse augu, siis puurisid suure augu. Kui see edukalt läbitud, võtsime ette järgmise raskustaseme ehk kruvid. 
Õpilased kruvisid kruvi sisse ja siis kruvisid välja ja siis jälle sisse ja siis jälle välja.
Tüüblid tulid ka jutuks. Ma ütlesin, et see on veel eraldi tase, kus tuleb rakendada nii augupuurimisoskust kui kruvimisoskust ja lisaks täpsust otsikute valimisel.
“Kas sa mingi panid tüübleid ka mingi viieaastaselt,” pöördus Kristel mu poole uskumatuse ja imetlusega segamini. 
Mis mul selle peale ikka öelda oli. Jah või ei. 
Alustuseks tutvustasin kõiki vajalikke juppe ja ohutusnõudeid.
Sho tegi pilte. Peamiselt koerast.
Mina doing my thing ja mu peata sõbrannad õpivad meistrilt.
Õpivad.
Redneck hoov pole midagi ilma ühe korraliku autoromuta.

seitse aastat tagasi

Täna on J sünna, aga lisaks ka umbes-täpselt see päev, millal Shoga deitima hakkasime. Ma ei tea… See oli tegelikult öösel, mitte päeval ja… Üldse, kas peaks tähistamisel ajavahe Jaapaniga ka sisse arvestama või mis. Igatahes, see oli seitse aastat tagasi. 
Oh ajad. Pool aastat deitisime. Õigemini ma trügisin suht kohe Sho pisikesse korterisse elama ja tema kitsasse voodisse magama. Selline agressiivne naine olen, on tema versioon. 
Mina küsin seepeale, et aga kuhu jõuavad kaks inimest poole aastaga, kui kohtutakse kord nädalas deidil, ah, ah, ah, ja kui üks pärast siis kodumaale tagasi läheb. Aega polnud raisata. See on minu versioon. 
Sellest mitte vähem oluline argument: kuidas muidu õppida kaisus magamise meistriks, kui mitte liiga kitsas voodis.
Siis tuli suvi ja ma lendasin Eestisse ja Sho tuli nädal hiljem ka.  
Uuesti tuli aastavahetusel. 
Kevadel käisin korra Jaapanis.
Sho tuli jälle suvel.
Siis sügisel.
Siis tuli talvel ja siis veel kord.
Siis tuli suvel.
Ja siis, sügisel, läksin ma uuesti Jaapanisse vahetusõpilaseks. See oli kaks aastat hiljem. 
Minu argument: kuidas muidu õppida koos olemise üle tänulik olema, ah, ah, ah.
25ndal, enne kui me Joonase ja Kerliga kelgutama läksime, jõime nende pool glögi. Sho ütles, et ta natuke kühveldab lund ja siis tuleb ka üles. Glögi hakkas valmis saama, vaatasin aknast, et kaugel Sho omadega on. 
Sho tegi ämbriga lumekooke. 
Pärast sättisime end kelgutama, aga trepp nägi välja selline: 
(Kerli pilt)
Nagu näete, Lonni oli täitsa segaduses. 
Kelgutamast tagasi tulles kasutasime lumekoogid ära ja tegime laternaid.