Tag: positiivne pessimism

paar asja, mis korraks naeratama panid

~ maarjayano ~ 1 Comment
Eile tahtsin endale mobiili ID’d teha, aga nad sooritasid asja niiviisi, et ma ei saanud enam telefoni kasutada. Tammusin asjatult nende pool seni, kuni aeg otsa sai. 
Edasi käisin nõustamas ja juuksuris.  
Psühholoog tegi mu näoga oma töö ja mõtlesin, kui õudne ma juuksuripeeglist paista võin ja kuidas ma pean seal 45 minutit kas silmad kinni hoidma või paistes näoga endale otsa jõllitama. 
Aga juuksuril polnudki peeglit. 
Ta küsis, kas mulle juba piisab pika-juukse-kogemusest ja ma ütlesin, et piisab, nii et ta lõikas nad selliseks, nagu leidis, et on hea. Õlgadeni ja nii, et saan tukka silma eest ära loopida. 
Siis läksin tagasi telefonijaama ja nad ei osanud ikka midagi head mubiiliga ette võtta. Ajaraisk, mõtlesin, aga siis mõtlesin, et on nagu on nagu on, nagu psühholoog ehk umbes ütles. 
Lõpuks ütlesid, et saavad probleemi hommikuks parandada.
Sain ajutise sim-kaardi ja puhisesin vihaselt, mõeldes, et pole selle operaatoriga vist üht liigutust ka esimesel korral õnnestunud teha ja ehk oleks aeg ümber istuda, ja muid selliseid mõtteid.
Viru Keskuse juures tänaval mängis üks poiss trummi ja ma kohe tundsin,  et see on liigne müra ja kuidas ta julgeb mind segada, aga siis… siis tekkis tunne, nagu oleksin hoopis Birdman filmis “Birdman” ja nägu läks nii naerule. 
Täna läks ka nägu korra naerule. Siis, kui nägin bussiaknast, kuidas möödus auto, kus oli naine, kes imetas oma last. Ise oli ta samal ajal roolis. 
Beebi, selline suuremapoolne, põlvedel, ühtpidi vastu rinda, teistpidi vastu rooli.  
Mõtlesin, et see on äge multitasking. Võttis naeratama, kuidas inimesed oma elu korraldavad. Vastavalt oma paremale äranägemisele… ja heas usus.
Aga siis mõtlesin, et hirmus, sest ebaõnne korral on laps kohe surnud. 
Siis tuli meelde hirmus stseen John Irving’i raamatust “Garpi maailm”. Garpi naine võtab armukesel autos suhu, kui Garp, kes lastega koju saabub, nende autole enda omaga kogemata otsa sõidab. Üks poeg sureb, teine jääb silmast ilma, sest lendab kuidagi käigukangi otsa. Armukesel hammustatakse noks küljest.
Siis kujutasin ette, et õnnetuse korral hammustab laps rinnal kindlasti tüki küljest.
Samas ei sega imetamine juhtimist nii hullusti, nagu telefoni näppimine. Seda on bussiaknast hirmus jälgida, kui suur hulk juhte oma telefoniga tegelevad. Kas keegi üldse enda ette tänapäeval vaatab? Liiklus käib täitsa ehku peale.  
Mulle õudselt meeldib Aaron Jerome “Reason To“. 
All paar pilti sellest, kuidas loomad inimesi padjana kasutavad.

sa ei saa kunagi!

~ maarjayano ~ Leave a comment
Mmmm ma mõtlesin,  et suhtun Mikisse nagu vägistaja ohvrisse. 
“No tule-tule-tule,” ütlen ma kassi silitades.
“Ainult natukeneeeeee,” ütlen põgenevat kassi krabades, “ma tahan sind lihtsalt silitadaaaaa”.
“Aga ise sa oled nii pehme,” kassi voodile pikali lükates, “see on su enda süü.” 
Rõve paralleel, aga ma sain järsku aimu, kelleks ahistajad oma ohvreid peavad. Nagu kassiks, noh.
Rääkisin Shole ka. Tal läks hoobilt kassi kiusamise isu ära.
Nii et otsustasime kassi austusega suhtuma hakata.
Miki oli esimese päeva täitsa segaduses. Praegu ta istub pesumasina trumlis. 
Way Down We Go, mida viimati linkisin. Nüüd just sattusin live versioonile, mis on salvestatud vulkaani sees.
Nad on videos kõik seda nägu, nagu et “kelle mõte see vulkaan oli. See oli nii halb mõte.” Aga muidu on hästi võimas. 
K’ga rääkisime. Ütlesin: lapsepõlves, kui ma mõtlesin tulevikule, siis eeldasin, et hakkan suurena midagi oskama.
Kõigepealt ma muidugi ei oska, aga siis õpin, saan selgeks ja siis oskangi.
Aga oi mis piin see on, et need piirid nii uduseks jäävad.
Midagi tuleb hästi välja, aga vaevalt et seepärast, et õppisin.
Midagi ei oska, kuigi õppisin.
Midagi õppisin, nüüd justkui oskan, aga no “sain selgeks” on täielik liialdus.
Siis üks õhtu või päev tabas mind Suur Mõistmine, et ma ei saa kunagi päris kõike täielikult.
Pole lihtsalt võimalik. Alati jääb puudu, kas siis ajast või võimekusest või võimalustest või… A-la-ti jääb puudu – ja see on elu.
Keegi oleks pidanud seda mulle ütlema, kui 8aastane olin. Fakin waldorf-haridus, hoiavad lapsi vati sees.
Õpetaja oleks pidanud mulle näkku röökima: sa ei saa kunagi!
Aga ei, laseb oodata mul 22 aastat, et ma asjast ise aru saaks. 
Sho on makatöö pärast stressis. Viimaks ometi. Ta on muidu nii kõigutamatu. Mäletan, kuidas 12 tundi enne makakaitsmist oli mul nii paha, et ma ei suutnud rääkida. Makatööd ka ei osanud, puudu jäi ajast ja taibust. Aga elus on asjad nii, et makakraadi sain ikka kätte.
Sellest rääkisin ka K’le, et mingi 15aastase hilinemisega on minuni jõudnud uus põnev mure. Kõige täpsemini välja öeldes kõlab see: nkn kõik vihkavad mind. 
Ainus lahendus, mis ma probleemile seni leidnud olen, on vastata Sho küsimusele “millist teed sa tahad?” – “Palun mulle kõigile-meeldib-Maarja-must-piimaga-ja-paljupaljuMETT”.
Meil käis üks inimene asju rääkimas ja pärast ma hakkasin Shole seletama, mis ta rääkis, aga Sho ütles, et ta sai aru.
Need olid päris keerulised asjad, millest ta aru sai, nii et ma läksin otsustavalt eesti keelele üle.
Ma: no tõesti. Kui sa sellest kõigest juba aru said, siis ma ei näe põhjust, miks peaksime edasi üldse jaapani keeles rääkima.
Sho: njet! Estonski – njet!
Saunasõnavara kõik. Viimati vist kirjutasin Sho joobes saunakaaslastest. Aga hiljuti oli tal saunas veel põnevam.

Sho: サウナに本物のjoobes mees oli.
[Saunas oli päris]
Maarja: mis juhtus
Sho: turubamees tuli
Maarja: turvamees?
Sho: nii hälve
Maarja: halb
Sho: G4s mees. Kõige halbem.
Selle mõttega täna blogipostituse lõpetangi.

raha&kuulsus

~ maarjayano ~ 8 Comments
Loodan, et mingi viie aasta pärast on mul see ärihai elu käpas. Hail pole käppasid. Ärihai elu on uimes. 
Ma tahaks olla selline Vana-Kreeka mees. Parim versioon inimesest ja siis veel noor intelligentne jüngerarmuke sabas.
Aga viie aasta pärast, kui mul ärihai elu uimes on, siis ma tean, millal muretseda ja millal võtta vabalt. Ja siis varsti liigun edasi uutesse põnevatesse vetesse. See on plaan.

Mu viimase aja lemmiklaulud on kõik sellised melanhoolsed. 
Jono McCleery Fears
Pealkirjad juba kõnelevad. 

Mingis mõttes on juba praegu hästi mõnusalt tasakaalus. On mõistlikud projektid, siis on ulmeprojektid ja siis, paar korda nädalas, lihtsalt tšillin ja annan jaapani keele tunde.
Selles mõttes oleks justkui-justkui kõik suurepärane, aga meelerahu osas tuleb veel tööd teha.

Umbes aasta tagasi digimuutusin ettevõtjaks. Sõbrad ütlevad muu jutu sees fraase, nagu “aga ma pole nagu sina”, viidates ärivaistule või muudele seesugustele asjadele. Siis ma naeran pihku, et isegi sõbrad olen ära suutnud petta, ja veel nii lühikese ajaga.
Petuvalem on selline, et pane pintsak selga ja räägi koguaeg rahast, investeerimisest ja ärikohtumistest.

Vahel tegelen enesereflektsiooniga, mõtlen, miks ma neid asju teen. Jõudsin järeldusele, et olen ülimalt motiveeritud kahel väga konkreetsel põhjusel.

Esimene on saavutamisrõõm. “Ma suutsin, ma tegin ära!” Tegelt, mina suutsin, mina tegin ära. Ja siis kõik on nagu, vau Maarja, sa suutsid ja tegid ära. Te arvasite, et ma ei saa hakkama, aga sain!

Teine on raha. Õpin raha tegema, tahan meistriks saada. Appi, ma olen elus palju keerulisemaid asju teinud. Kah asi siis see rahavärk käppa saada, püüan end veenda.

Ehk et sulli ja feimi nimel teen, tõsimeeli.

“Äh, kui labane,” luban öelda vaid lugejal, kellel oli feimi ja kes oskab sulli teha ja kes siis on leidnud, et väärtused on kusagil mujal ja siis läinud saavutuste rajalt kõrvale ja tagatipuks loobunud rahast ka.

K just ütles, et kui kolm nominaalaja pikkust õpingutest möödas on, võid uuesti tasuta õppima minna ja tema võtab juura.
Siis ma lubasin endale tunnikese fantaseerimiseks, et mis ma võtaks. Ma võtaks ka juura.

Aga ei lähe ma miskit õppima, liiga palju on hetkel muud. Aga hea teada, et võimaluseaken avatud.
Teine suurpärane asi, mida K mulle tutvustas, on see artikkel, “How Long Can You Wait to Have a Baby“. Lubasime selle oma pühakirjaks võtta või vähemalt browser‘i avaleheks panna.

Aga mis nüüd minust, vaadake, kui lollis poosis Miki pildile jäi.

elamine debiilikutele

~ maarjayano ~ 10 Comments
Tulin läbi metsatuka nagu läbi mingi… ohtliku paiga. Männiokstelt kukkus suuri lumelahmakaid, pidevalt ja kaootiliselt. Balti jaamas libastusin ühes kohas, mis silma järgi üldse libe ei olnud ja olin kindel, et kukun, aga ime juhtus ja tasakaal püsis. Nii valus oleks olnud. Siis läksin vanalinna ja paar meetrit otse minu ees maandus järjekordne lahmakas lund katuselt. 
Ringi liikuda on ohtlik. Võib-olla mitte nii ohtlik kui Süürias või Jeemenis või Somaalias.

Käsiraamat “Elamine debiilikutele” on inspireeritud sarjast for dummies ja selle sümboolseks alguseks paneksin hetke umbes aasta tagasi, kui mina ja M istusime mingi argipäeva napilt pärastlõunasel ajal jälle kohvikus, mõlemad sissetuleku ja tulevikuvisioonita, sõime kooki ja rüüpasime kohvi.

Kui maksmiseks läks, siis selgus, et M’i kaardil pole raha.
Mina, nagu boss, tõstsin käe: pange kõik minu arvele.
Edasi läksin Selverisse midagi ostma, aga tuli välja, et mu arvel on järel 40 eurosenti.

Umbes nädal hiljem istusime M’iga jälle argipäeva ebamäärasel kellaajal kohvikus Komeet – endiselt kaks sissetuleku ja tulevikuvisioonita töötut -, jõime kohvi ja sõime kooki ja mõtlesime, et küll eelmisel korral läks ikka napilt.

Ma arvan, et sellest tekkis meil omavahelises suhtluses uus kood – debiilikutele. Ühtlasi valmis esimene peatükk raamatus “Majandamine debiilikutele – kuidas käia oma viimase rahaga ringi nagu lollpea.”

Aa, mu reied on paksud!
Aga üks ütles, et reierasv on beebile vajalik. Kui rasedaks jääda, siis beebi kasutab kõhus kõigepealt reiepeki ära – “Dieedipidamine debiilikutele”.

Aga see käsiraamat on mu elu.

Juba ammu mõtlesin, et viskaks oma praeguse arvuti ära ja hangiks asemele sellise, millel ei ole kriime ja mis ei ole aeglane.
Mac (mu “2000eurone facebookimasin”), mille magistritöö kirjutamise ettekäändel Sholt mõned aastad tagasi ärandasin, on nõme ja ma vajan uut. Kuigi meie väljaminekud on endiselt kordi suuremad kui sissetulekud. 
Olin kuid veendunud, et varsti ostan uue. Ootan lihtsalt, kuni uue põlvkonna SSDga versioon välja tuleb.

Aga siis üks jaapanlasest töökaaslane küsis mu käest: miks sa uut arvutit tahad.
Ta hääl kõlas rahulikult, selliselt, nagu ma alati mõistuse hääle kõla ette olen kujutanud.
Ma: see on aeglane ja nõme ja…
Ta: pane sellele SSD sisse, hoopis teine kvaliteet. Sul on ju hea ja kallis arvuti.

Sain aru, et ma olen debiilik ja läksime Shoga kaubanduskeskusesse, et alustuseks osta rohkem mälu. Mu arvutil oli naeruväärselt vähe mälu ja seepärast ei funktsioneerinud ta oma kvaliteedi vääriliselt. 

Elu Jaapanis ajas mingid asjad mu jaoks täiesti vussi. Näiteks raha väärtuse.
Kui mulle mu esimesed normaalse toote 1000protsendise hinnaga brändiasjad kingiti, siis valutasin südant, mõeldes, mida kõike palju mõistlikumat selle rahaga teha oleks saanud.

Aga siis harjusin ära.

Vahemärkusena, teate seda kuulsat eesseed-kõnet, mis räägib, kuidas elada. Seal on selline fraas: 
Live in New York City once but leave before it makes you hard. 
Live in northern California once but leave before it makes you soft.

New Yorgi asemel mõtlesin Eesti peale, aga California kohal oli Tokyo.

Ma läksin Jaapanis nii pehmoks kätte.
Selliseks pehmoks, kes Eestisse tulles muretses: kuidas ma rongist välja saan, kui keegi mulle ei ütle, kumma poole rongiuksed avanevad. Kuidas suudan turvaliselt astuda üle 10 cm pikkuse lõhe rongi ja perrooni vahel, kui keegi ei ütle: ettevaatust, rongi ja perrooni vahel on lõhe.
Ja veel selliseks muidugi-on-mul-kõige-uuem-Apple’i-toode-pehmoks.

Ma olen endiselt natuke Tokyo-pehmo. Isegi poolteist aastat hiljem. Aga vaikselt-vaikselt tahenen ja otsus soetada 100 euro eest juppe, mis arvuti heaks teevad, mitte tuhande-paari euro eest uus arvuti – sest ma ei saa seda endale lubada! – on suur samm.

Läksime kaubanduskeskusesse esiteks selleks, et osta mälu. Poemüüja oli sümpa. Ta kaelal oli jaapani keeles kirjas “usaldus”.
Onju sümpa müüja, ütlesin pärast Shole.
Sho ütles: ta mõjus väga usaldusväärselt.

Teiseks oli kaubanduskeskust vaja külastada selleks, et Sho tahtis teada, millises poes täpsemalt see turvamata turvakaamera on, mida netist turvamata turvakaamerate lehelt vabalt näha saab. Jep, selline leht on olemas.

Õhtul vaatasime arvutist juveelipoe turvakaamera pilti nagu õhtust draamasarja. “Ta mängib mobiiliga! Ta pani telefoni kinni! Üks külastaja tuli! Külastaja lahkus! Ta pühib vitriine! Ta sulges poe! Ta kustutas tule!” Pingeline.
Küberturvalisus debiilikutele.
Sho ütles: näed, see on selle kaamera registrikood.
Ma: mhmh
Sho: selle arvuti, mille taga poemüüja on, kood on kindlasti sarnane. Tõenäoliselt viimane number on üks madalam või kõrgem.
Ma: mhmh
Sho: kui selle numbri kätte saab, siis…
Ma: aga proovi!
Sho: ma ei tea, see on juriidiliselt hall ala. Ei tasu vist.
Ma: no okei. 
Üks õhtu voodis jageleme tekkide ja voodipooltega, eesti keeles:
Sho tõmbab teki tihedalt enda ümber ja siis tõmbab sõrmega joone kahe voodipoole vahele: sinu pool on pagulasepool. Minu pool on meie maa pool.
Poliitika debiilikutele.

Mõni jaanuarihommik ärkan üles ja mõtlen, et see kõik pole seda väärt ja siis mõtlen: kas ma tõesti tahan end ära tappa seepärast, et ma olen ebakindel ja võib-olla kõik asjad ei õnnestu. Enekas debiilikutele?

Sho paanitses ükskord, et meil saab raha varsti otsa.
Mis me siis teeme, küsisin. Mis me teeme, kui sa pärast kooli tööd ei leia ja kui mu ettevõtmistest midagi välja ei tule.
Sho ütles, et siis tuleb end küll ära tappa.
Haha, jaapanlane! naersin.
Ma ütlesin: Jaapanis tapab end igal aastal 25 tuhat inimest. Sho, palju see päevas teebki?
Sho: mingi 70 enesetappu päevas.
Ma: kui Eestis igal aastal 25 tuhat inimest end tapaks, kauaks eestlasi jätkuks?
Siis me hakkasime naerma. Kohatu küll, aga hakkasime. Appi, eestlasi on nii vähe, mhahaha.
Majandamine debiilikutele: kõige parem on kulutada igapäevaelus ära need tuhanded, mis iseeneesest kopsaka korteri pangalaenu sissemaksena kvalifitseeruksid.

Ja siis, kui tuhanded on otsas, ei jäägi muud üle kui “kassapidajaks”. Sest kümme tuhat eurot varem – isegi viis tuhat eurot varem -, ei suutnud me veel välja mõelda plaani, kuidas täpselt panustada rohkem tulevikku ja vähem restoranidesse.

Me oleks võinud selle raha eest ka teha aasta pikkuse reisi ümber maailma, aga valisime Eesti jaanuari. Elamine debiilikutele. 
Talv on juba olnud liiga pikk ja vaikselt hakkavad lähenema kolme mu elu kõige kohutavama sündmuse tähtpäevad, nii et lubage mulle pisut satiirilist pilku iseendale. Satiiri alternatiiv oleks enesehaletsus.

Sho tegi endale suppi ja sõi kaks nädalat vana kõva saia, kuidagi kägaras tooli peal, sest köögilauda meil pole.

Ütlesin Shole: appi, kuhu sa jõudnud oled. Sa võiksid teha Jaapanis karjääri ja koguda raha ja sul võiks olla naine ja lapsed.
Aga Ida-Euroopa pruut on sind vedanud siia külma mülkasse, kulutand ära kõik su säästud ja nüüd sa sööd seda vana saia me räpases lauata köögis…

Sho ütles: aga ma ei taha elada Jaapani pereelu. See oleks kohutav.
Tahan elada… Lonniga. Vaatas hellal pilgul koerale otsa. Selle asemel, et mulle otsa vaadata.

Aga et asi nüüd segaseks ei jääks, ütlen, Eesti jaanuar on meie valik ja meil on selle üle hea meel. Iga päev on tore päev, palju toredam kui pangalaenu sissemakse.

Lihtsalt loodan, et K lemmiktsitaat, mida ta mulle vähemalt kaks korda meelde tuletanud on, vastab tõele.
See on Dorothy Parkerilt: take care of the luxuries and the necessities will take care of themselves. 
Siiani on see tõsi olnud, peab olema ka edaspidi. Muidu oleme kaelani soos.

Lõpetuseks mõni tellimuspilt Mikist:

Siis, kui ta magab süles nunnult. 

Kui ta mängib munnult 

Kui ta mängib nagu tõeline kiskja.
Kui ta jälle magab nunnult. 

Ütlen ausalt, et sellisesse asendisse tuleb nad panna. Niisama seda ei juhtu. Aga heal päeval nad lepivad mu tungiva asendisoovitusega. Kuigi koera silmist võib lugeda, mida ta asjast tegelikult arvab.

where the fuck did monday go

~ maarjayano ~ 2 Comments
koerad armatsevad mererannal

Vahel on selline päev, et ilma mingi õige põhjuseta ärkad kell kolm öösel üles ja ei jää kella viieni magama ja siis pead varsti juba jälle ärkama. 
Uksel vaatab koer sind ahastaval pilgul: palun, ära jäta mind maha, palun! 
Nagu pussitaks koera iga kord, kui kodust lahkun.
Vahel on, et küttepuud saavad toast otsa, aga õues on külm ja kui sa end kokku ei võta, on varsti toas ka külm.
Aga vahel on nii, et rühid mööda lumelaineid ja männipuid jaamast koju ja kuu paistab ja mängib mingi hea lugu, mida oled kõriauguni juba kuulanud, aga tahaks veel kuulda. Siis mõtled, et ahh, sel elul pole otsa ega äärt. 
Koer rõõmustab, nagu kadunud vend oleks Siberist koju jõudnud. Mõtled, et vaja oleks üht porgandismuutit ja teed ja jood.
Vahel on ahastus peal, et kas tõesti on nii raske ühel inimesel teisest inimesest aru saada. Kas koostöö on utoopia, mingi mesijutt?
Vahel vead end suure vaevaga basseini, aga on ainult mõne näruse basseinipikkuse päev.
Siis teed kassile kapi ülemise riiuli vabaks, et ta sinna koliks. Aga ta ei ole väga huvitatud, käib ikka kapi lael. Sa ei viitsi asjaga enam tegeleda ja jätad sinnapaika. Aga siis hakkab ta käima nii riiulil kui lael ja kuulutab end mõlema korruse omanikuks, nii et sul pole oma asju enam kusagil hoida. 
Aga siis ta tuleb sulle sülle magama ja andestad.
Siis vahel satud sõbraga rääkima ebakindlast tulevikust ja et uudised pole informatiivsed ja igal asjal paistab olevat vaid kaks vaatepunkti. 
Siis räägime natsieuroopast ja mingitest sellistest asjadest. 
Vahepeal ma ütlen: Eesti võiks endale aia ümber ehitada ja siis siia pileteid müüa. Tulge kõik rahvusriiki vaatama.  
H ütleb: Eesti võiks rahvusriigiks olemise lõpetada ja hakata hoopis rahvuspargiks.
Mulle hakkab idee nii meeldima. Anname juhtimise Helsingile üle ja ise kolime looduse kaitse alla.
Siis ei pea enam muretsema, et äkki Venemaa tuleb ja võtab mul kinnisvara käest ära.  
Ükspäev saad aru, et mitte kõikide teiste kasside pead pole suured, vaid meie Miki oma on väike. Aga muskli-mikil on suured lihased. Äkki seepärast paistab pea väike? Mõtiskled sel teemal kaua, sest teed elus asju üldse vales proportsioonis. 
Vahel on sellne päev, et kobid tööle ja teed tööpäeva, aga siis stopper-äpp väidab, et töötasid kaks tundi kopikatega. 
Sa hakkad kahtlema  k õ i g e s. 
Girl Loves Me on kellavärgiga-apelsini-fantastiline. Surmateate päeval kuulsin seda taksos. Shazamisin, et mis see on. Bowie viimane oli. Võib-olla algab minu spontaanne romaan Bowie’ga päev pärast ta surma, mõtlesin. Armastan aeglaselt, nii et pole sellest ühest loost suurt kaugemale jõudnud.

eesti – imeline utoopia

~ maarjayano ~ 10 Comments

Sõprade pool oli kogunemine ja seal olid ka kaks Ameerika noormeest, kes Eestis reisil.

Küsimusele, kust täpsemalt nad pärit on, vastasid, et sealt lõunapoolt ja kuna nad olid juba enne irooniliste vaimukustega maha saanud, julgesin öelda: aha, you’re from the racist part of the United States ja nad ütlesid: jah! Just!
Ma ütlesin: welcome to the racist part of Europe! 

Ei tea, kuidas mul selle kommentaariga nii naelapea pihta lüüa õnnestus. Õhtu edenedes selgus, et tegu päris rassistidega ja see kohtumine mõjus mulle katartiliselt nagu hea teatrietendus.

Üks poiss rääkis vähem, aga teine ütles: ma armastan Eestit, täiesti fantastiline maa! Olen siia alati tulla tahtnud. Juba aastaid! Uurisin netist Eesti kohta juba lapsena ja mõtlesin, pean seda oma silmaga nägema.

Ta rääkis selge sügava häälega. Selline siilisoenguga peenike poiss. Väikese pea ja suurte tumesiniste silmadega.

Teised: mis sulle siis Eestis nii väga meeldib?

Tema: Ajasite venelased tagasi, ajasite sakslased tagasi. Laulev revolutsioon! Palju metsa, vähe inimesi, e-riik. Maksusüsteem.
Kultuur ja traditsioon. Rahvusriik.
Käin mööda linna ringi, kõik on valgenahalised. Lõpuks leidsin ühe mustanahalise. See ka turist New Yorgist.

Õhtu läheb edasi, ma kuulen, kuidas nad sõbraga räägivad sellest, kuidas neil mõlemal on alati relv vööl. Selle võib nende osariigis ilma mingi väljaõppeta soetada.
Miks?
Sest nii palju mustanahalisi on ja nad on kõik kriminaalid.

Räägib, kuidas Obama tahab Ameerikast kolmanda maailma riiki teha. Tema valib Trump’i. Ütleb, et Kanadas on kuradi sotsialistid, käsivad kõigil olla peded või transud.
Siis ma pettusin temas kui vestluskaaslases. Lolli juttu võib ajada, aga palun mitte igavat.

Siis ütles, et aga vot selle oma sõbra võtaks küll kohe ära, kui ta vaid nõus oleks. Haha, naerdi.
Nad juba kooliajast bestikad.
Ta oli öelnud sõbrale: lähme Eestisse. Sa pead seda imelist maad (loe: natsiutoopiat) nägema. Rääkis sõbra pehmeks, tulidki.

Hiljem läks jutt jälle pisut huvitavamaks.
Kuulasin, mis talle Ameerika juures täpselt ei meeldi ja ta seletas, et kultuuritus ja rahvaste segunemine ja juurteta, traditsioonita olemine.

Lasi DNA testi teha ja tuli välja, et temas on segunenud mingi vähemalt viis rahvast.
Ma ütlesin, et eestlased on ka segu kõigest. Ka minu DNA on tõenäoliselt sama kirju.
Ta ütles: ei või olla.
Ma ütlesin, et lõputult õdede-vendadega lapsi saada ju ei tahaks.
Ta: ikka parem kui väljamaalastega.

Küsisin üle: kas sa oledki päris rassist?
Kinnitas: jah, ma olen päris rassist. See äärmuslase tüüpi.

Mul oli selline tunne, nagu jõuluvanaga oleks kohtunud. Neid valge võltshabeme ja punase hommikumantliga wannabesid, kes “murjam see” ja murjam teine” räägivad, on varemgi nähtud. Aga päris jõuluvana! See põhjapõtradega!

Vahepeal rääkis sellist juttu, et kõrvad tahtsid küljest ära kukkuda, aga ma kuulasin ikka edasi.

Ta ütles: Eesti on nii palju parem kui Ameerika. Ma tulin siia kõige külmemal pimedamal ajal. Mõtlesin, et kui mulle siin praegu meeldib, meeldib ilusal ajal kindlasti. Eesti on fantastiline!

Kogun raha, et võiksin Eestisse kolida. Palun abiellu minuga. Mul on vaja Eesti naist, kellega abielluda ja lapsi saada. Viisat on vaja.

Ma: aga me, eestlased, ei taha oma DNA’d mingi segaverelise ameeriklasega miksida.
Ta: aga ma õpin ära teie keele, teie kultuuri. Ma teen kõik, et saada eestlaseks!

Ma ütlesin, et temasugune kena noormees leiaks muidu hoobilt Eesti naise, ainult, et raske on leida kedagi, kes sellist natsi kaaslaseks tahaks.

Ja nii edasi. Selge see, et ma esitan teile katkeid vestlustest, mis kestsid väga pikalt. Kas tema enda kultuuris pole siis midagi väärtuslikku. (“On küll, aga…”) Kas pole mitte mingit traditsiooni. (“On, aga…”) Eestlased, muide, elavad niisama koos ega abiellu (“See on väga halb. Abielluma peab.”) Tead, et suurem osa eesti keele sõnu ei ole soome-ugri päritolu?

Rääkisime, kuidas elada Eestis. Kuidas saada Eesti naine endaga abielluma.
Vahepeal sõber leidis netist info, et Eestis on kooseluseadus aktuaalne.
Ta: väga halb. Samast soost inimesed ei tohiks omavahel abielluda.
Ma ütlesin, et see on tsiviil-.
Ta: aa, seda võib. See pole probleem.
Ma: aga miks mitte abielu?

Ma tahtsin teada, mis ta mõtleb. Tahtsin teada, kesasi ta sihuke on, aga ta kuidagi justkui libises käest. Noor huumorimeelega intelligentne poiss. Aga kannab relva ja toetab Donaldit. Mis värk on, mis värk on. Ma tahan teada!!!

Vahepeal eemaldusin nõutult, aga siis tulin jälle ta juurde küsimusega. Õigemini küsimärgiga sõnaga: religioon?

Ta: ateist olen. Loeb see, mis on reaalne. Tõenduspõhine teadus.
Aga mis põhjusel sa abielu kooselust eristad?

Ta: abielu, mono- või polü- või misiganes-gaamne, on läbi aegade sõlmitud järglaste saamise eesmärgil.
Ma: Aga kas see pole ainult sõna? Kui isegi kirikut selle sõna taga enam pole. Kas siis ei võiks abielu päris ära kaotada ja nimetada kõik seesugused suhted seaduses kooseluks?

Ta: võib-olla tõesti. Ei tea… Võib-olla.
Mõtleb sellele.
Kooselu võiks sõlmida ükskõik milline paar. Näiteks mina oma sõbraga, kui tahaks. Osutab oma sõbrale.
Sõber naerab.
Ta ütleb: no vaata seda kutti, kes ei tahaks temaga kooselu sõlmida?

Ja siis ta ütleb, et ta on gei ja kui ta sõber vaid hetero poleks, võtaks ta kohe ära.

Ma mõtlen, et sain valesti aru ja küsin üle: sa oled gei?
Sõber: sa oled pigem bi, eks?
Ta: no bi, aga pigem ikka gei.

Siis mul küll pea plahvatas. Kui mul enne oli raske aru saada, kes ta selline on, siis see viimane infokild ei sobitunud mitte-mitte kuidagi.

Ta ütles, et abielluda plaanib niikuinii, sest tahab lapsi saada. Eesti viisat tahab ka, aga küllap pidurdab tema võimalusi nüüd Eesti naisega abiellumisel lisaks natsivaadetele ka homoseksuaalsus.

Täna ärkasin üles ja mõtlesin, et küll Ameerika poisid alles rõõmustavad. Isegi maa on meil valge.  

kriis, kriis, kriis ehk viimased 10 aastat

~ maarjayano ~ 18 Comments
Pidin kirjutama, mida viimased 10 aastat mulle tähendavad, aga sel päeval, kui 30 sain, tuli järsku sihuke masendus peale, et kui külla tulnud sõbrad küsisid, kuidas 20ndad olid, oskasin rääkida vaid sellest, kuidas mul viimasel ajal on juukseid juurde tulnud, nii et mu laup on madalam kui varem. Ja et mul pole kunagi nii pikad juuksed olnud, aga eks mu kael on ka lühike. 
Madala lauba ja lühikese kaelaga. Selline kängu vajuv neandekas olen. Ainult juuksed on vahepeal arenenud.
Aga jah, kui nüüd kümme aastat lühidalt kokku võtta, siis 20selt ei osanud ma mitte kuidagi aimata, et pool järgnevast kümnendist elan hoopis Jaapanis, et abiellun jaapanlasega, õpin selgeks jaapani keele ja… ütleme veel kolm korda järjest, jaapani-jaapani-jaapani. Saate aru küll… 
Selles mõttes on põnev, et ma ei suuda ka aimata, mis tulev 10 toob. 
20selt olin ma veel suht esoteerik. Või ei tea ka, kas esoteerik, aga selline kõik-võib-olla või las-kõik-olla spirituaal. Nüüd olen puhta-ateist-humanist, skeptik ja pessimist ja ärritun, kui keegi mingit alusetut või mõtlematut udu ajab.
20selt oli teater põnev, nüüd on maailm põnev. 20selt olid mõttemängud põnevad, nüüd on mõtted põnevad. 20selt käisin koolis, nüüd õpin.
Selles mõttes olen edukas, et näete, sain tanu alla ja… Ülejäänu on ebaedukas: 2 rasedust, 0 last. Suured küsi- ja hüüumärgid selles valdkonnas, mis järgmise kümne aasta jooksul üht- või teistmoodi lahendada tuleb, sest teatavasti algas mu viimane viljakas kümme.
20ndad olid üks suur kriis teise järel. Surmad ja katastroofid (muide fun fact, olen oma keskmises pikkuses elu jooksul kaks tuumakatastroofi üle elanud) depressioonid, leinad ja toibumised. (Hehe, kas kõlan masendavalt?)
Enneolematut vaimset rabelemist oli, sest kui varem nummerdasid oma aastaid ja saavutusi, siis kahekümnendate keskpaigaks oli läbitud 1-12 klassi kooli ja lubamatu arv nummerdatud kursusi ja viied ja A’d ja kolmed ja C’d olid kõik käes.
Aga siis kukkusin kuidagi edutrepist alla ja tükk aega kulus, et aru saada, et edutreppi polegi või kui on, siis tänases maailmas on kasutu mõõta edu sama joonlauaga kui vanas maailmas. 
Järgmine küsimus: aga kuidas siis mõõta? 
Ja nii edasi, tunnen kaasa 20aastastele. Kriis tuleb. Varem või hiljem, aga tuleb ja kui ei murra, siis painutab kõvasti.  
20aastaselt pidasin end eriliseks ja oluliseks, vahepeal pidasin end kasutuks, mõttetuks, rumalaks ja tähtsusetuks. 20ndate lõpuks sain aru, et mõlemad vastused on õiged.
Kõikvõimalikud muutused on õudselt valulikud. Hirm kolida Jaapanisse, hirm kolida Eestisse. Hirm elada elu väljapool ülikooli, hirm vastutada oma päevade ja ööde eest. Ja surmahirm. 
Ei saa aru inimestest, kes surma rahulikult suhtuvad. Selles mõttes, et muidugi lõpuks on hea surra, aga enne seda tahan veel elada, elada kaua.
Muide, ma olen suht kõik need kümme aastat blogi pidanud.  
Aga silver lining, 30 on mu meelest esimene täiskasvanu vanus ja kui mul selline lapsenägu poleks, võiksin olla küllaltki tõsiseltvõetav. 
Sellised olid minu kahekümnendad läbi tänase päeva filtri. Kas teil oli samamoodi või oli teisiti? Tahaks kuulda.
Vaadake, sellist elu elasin u viis aastat tagasi. Praegune elu on teistsugune.

Aga üks tore ja natuke naljakas asi ka. Shol on kaks parimat sõpra keskkooli mägironimisklubi päevilt, kellest ühel on Harvardist doktorikraad, teine on lausa kolm korda Eestis käinud ja nad on suurepärased. 
Nad peavad üheskoos raamatublogi Raamaturiiul ja kohtuvad igal nädalal, et vestelda blogi podcast‘is mõne Jaapani teose teemal. Vahel kutsuvad nad vestlema ka külalisi ja viimati, kui Jaapanis käisin, kutsusid nad mind. 
Kui keegi oskab jaapani keelt või tahab niisama kuulata, siis vestlus on üleval SIIN. Blogi ise on aadressil hontana.blogspot.com. Kuigi blogi illustreerib pilt Tokyo-raamatust, siis sellest on ainult nati juttu.  Raamatublogi põhiraamatuks oli seekord ikka jaapanikeelne autor, Tanizaki. 
Kartsin lolli ja/või ninakat juttu rääkida, aga lohutasin end sellega, et lolli osa lõikavad nad pärast välja. Ei lõiganud.

suhte proovile panemine

~ maarjayano ~ 8 Comments
Mul on pisike blogikriis. Nagu need ikka tulevad ja lähevad. Eriti ebaviisakas on lugejaid nende kriiside detailidega vaevata, aga teatav mõnu on selles ka. 
Viimasel ajal on olnud kiire ja siis pole peas ka seda vaba ruumi, mis laseks kirjutada nii, et mul oleks mõnus ja lugejal ka. 
Võin ju rääkida lõputult, millega kass või koer jälle hakkama said (näiteks lugesin üleeile Sho sõnumit: kass kukkus vetsupotti, aga kõik on korras), aga no keda huvitab.  
Ükspäev üks lugeja kommenteeris: sa oled imbetsill. 
Ma mõtlesin: ise sa oled imbetsill. 
Kustutasin kommentaari ära, sest kamoon. Suhe blogilugeja kui nähtusega sai sel momendil küll taas proovile pandud. 
Ajastus oli sitt, niigi olid blogimise suhtes karmid küsimused õhus, eksole.
Võin rääkida kurkidest ja tomatitest, kartulitest, kassist, koerast – peaasi, et kallis lugeja mind imbetsilliks ei sõimaks.
Aga võtan riski ja räägin sellest, millega mu kaasa tegeleb. Ülikool algas uue hooga. Teine õppeaasta on vähe põnevam kui esimene oli. Näiteks on tal viimasel ajal umbes sellised kodutööd antud, et surfa dark web‘is ja hangi õppejõule kanget narkootikumi ja lapspornot. (Ma praegu pisut liialdan.)
Satub kodutööd tehes mingite varastatud krediitkaartide turgudele. Nii ja naa mitu bitcoini. 
Tema saab interneti võimalustesst ja õudustest järjest teadlikumaks, samal ajal kui mina siinsamas  tegelen tõsise küberõõnestustööga. 
Täna tegin endale enam-vähem puhkepäeva. Ok, tegin tööd suht palju, aga kõik koduseinte vahel. Homme on niikuinii tööpäev, pühapäev on puhkepäev ja siis järgmised kuus päeva on suht tihedad tööpäevad.
Veel nati tagasi elasin sellist elu, et kui ühe päeva tegin tööd, siis oli elementaarne, et järgmine on puhkepäev, hehe. Viimasel ajal nii ei õnnestu. 
Tööasjus puutusin vahepeal kokku Jaapani aia eksperdiga. Sellisega, kes viimased kolmsada aastat selle valdkonnaga tegeleb ja kes rääkis muuseas, mis kõik Kadrioru omas valesti on. Kivid on paigutatud üksteisest liiga kaugele, nad on nii üksikud. Jaapani aed seisneb jalutamisrõõmus, aga jalutamisrõõm algab jalataldadest, aga teerajad on konarlikud… Ja nii edasi.
Meil on muide Kadriorus kontor. See on mõnus. 
Selles mõttes läheb hästi.
Aga kuidas hing elab? nagu J pisikesena küsis. 
Maitea, ma muutun järjest küünilisemaks, ühest küljest, ja teisalt järjest ülbemaks. 
Arvan õudselt halvasti inimesest kui sellisest, aga samas on nagu mingi lootus ja rõõm ja põnevus mõne konkreetse inimese – oleviku, mineviku või tuleviku suurkuju ja mõne sõbra osas. 
See oli lõik, mida lugeda on tõenäoliselt tõeline piin. Seepärast ma blogi osas muret tunnengi, et kes tahaks küünilise ja ülbe inimese blogi lugeda. 
Aga kass on nii pehme! 
September on meil tähtpäevade kuu. Näiteks 2. septembril möödus kaheksa aastat me tutvumisest ja neli aastat abielu registreerimisest. Mõlemad päevad oleks nagu äsja olnud ja kõik on alles ees. 
Naljakas, et kogu selle aja jooksul olen oodanud suhet proovile panevaid asju, kuid midagi sellist pole justkui toimunud. Aga siis mõtled, et tegelikult on väga palju toimunud, aga ma pole seda üldse niiviisi, proovile panevana tajunud.  Hoopis, et aivai kui lihtsalt meil need  seitse ja pool algusaastat läinud on ja kõik, kogu raskus, on alles ees.
Olgem ausad, mul on selles osas tegelikult ju õigus. Vahel kujutan ette, kuidas ma olen Sho surivoodil või tema minu surivoodil ja me peame igaveseks hüvasti jätma. Vot see paneks suhte proovile. 

positively surprising ehk 1 aasta eestis

~ maarjayano ~ 6 Comments
Sho mõtles Eesti sloganile positively surprising jaapanikeelse versiooni:
エストニア　ビックリを楽しもう 
Eesti – nautigem ehmatust

Teeme praegu Helsingi lennukas aega parajaks, nuusutasin just parfüüme ja nüüd puhkame Starbucksis nina. Peaaegu oleksime halba kallist sushit söönud, aga peame hea sushini ööpäeva veel vastu.
Homme maandume Tokyos. See tähendab, samal kuupäeval, kui aasta tagasi sealt lahkusime.

Ei põgene me kuhugi, niisama käime ära. Kuupäev selline, sest ma tahan oma elamisluba säilitada. Kuidas see täpselt käib, on pikk ja tühi jutt, millega meid tüütama ei hakka.

Mulle meeldib see pilt. Segadust on palju, aga ikkagi rabarberikook ja õhtuvalgus. Sho blogist võtsin, ta on vahepeal mõne pildi me käikudest üles pannud.

Nonii-nonii-nonii, kuhu ma oma jutuga jäingi. Kiired ajad olid koguaeg, Sho hakkas juba rahulolematuse märke näitama (mis on iseenesest juba märk) ja lõõgastust oli vaja, nii et me võtsime nädalavahetuse ja läksime Rakvere spaasse. Selline küps puhkamise viis. Aga töötab, puhkasime hoobilt välja.

Mu absoluutsed lemmikatraktsioonid olid liutoru veekeskuses ja peegel voodi peatsis. Liutorust lasime oma paarkümmend korda alla. Nii õudne ja äge oli. 
See nädalavahetus oli ühtlasi ka ühe Eesti-aasta tähistamiseks. Tegime kokkuvõtteid ja mõtlesime elu üle järele.

Ülimalt tore on olnud. Imestame, et terve aasta rõõmsameelselt vastu pidasime. Vastu peab igaüks, aga rõhk on sõnal rõõmsameelselt.
Käisime ükspäev K’l külas ja Sho vestles väikese Ruudiga. Täitsa lõpp, kui hea vestluskaaslane laps võib keeleõppel olla.
1 ta rääkis aeglaselt ja selgelt
2 ta ei kohkunud tagasi, kui Sho aru ei saanud, vaid seletas ilusti uuesti või siis lihtsalt eiras fakti ja rääkis edasi, kuni Sho järjele jõudis
3 teemadest ei tulnud üldse puudust, sest vahepeal ta rääkis, mis ta eile tegi ja mis ta mõtleb ja küsis  Sholt küsimusi, nagu et “mis su perekonnanimi on? Ah et su nimi on kokku siis Sho Yano.”

Sho: mis see on?
Ruudi: see on merihobu
Sho: ahaa. Kas merihobu Eesti meres ka elab? Merihobule meeldib soe vesi
Ruudi: Eesti meri on külm, nii et ma arvan, et merihobu ei ela Eesti meres

Legitiimne mõttevahetus.

Üldiselt olen kogu selle aasta kramplikult roosasid prille peas hoidnud. Siiani hoian. Kui me kõige lähemad on head, on kõik hea. Ainult korra on vilksanud peast läbi mõte, et okou, võib-olla on asjad väga halvasti, võib-olla pole Shol ohutu tänaval liikuda.

Vahet pole, kas kooseluseadus on hea või kui ranget joont me immigratsiooni osas hoidma peaks, aga need kaks debatti on pasa pinnale töönud.
Rumal heatahtlikkus on ka paha, aga rumal pahatahtlikkus on ülim õudus.
Mitte just positively surprising, kui palju kohutavalt rumalaid inimesi on olemas. Selliseid, kes ei oska mõelda. Ei ole võimelised aru saama, et kui A+B=C, siis C-B=A. Või midagi sama lihtsat või natuke keerulisemat. Allikakriitilisus, põhjuse ja tagajärje seos ja muud seesugused võõrsõnad, noh.
Ise täiskasvanud. Ma ei kujuta ette, mis tunne võib sellise inimesena elada olla – pikki aastaid niisugune olla. Ma võin olla loll, aga no nii loll ma ei ole.
Olen lausa nii elukogenud, et sõprade, lähedaste, tuttavatega seda teemat ei tõstata: ei taha näha nende sisemist koletist.   
Sho mõtles Eestile seepeale uue slogani, kaks tegelikult: 
エストニア　しようがないでしょう 
Eesti – pole parata
エストニア　私は悪くない　ソ連がわるかった 
Eesti – ma pole halb. Nõukogude Liit oli halb.
Kui Sho tänaval peksa ei saa, on kõik hästi. Sest üks-ühele, näost-näkku on kõik äge. Isegi saunavanamehed. Küsivad kõigepealt, kas ta räägib vene või eesti keelt ja siis hakkavad jutustama. 
Üks oli talle just seletanud, et kui naine on vana, siis ta naba on tisside vahel. 
Shol oli olemas kogu vajalik sõnavara nende õpetussõnade mõistmiseks.  
Siis ta ütleb veel, et eesti keel kõlab (või kõlavad eestlased?) kuidagi süüdimatult. 
Ükspäev ta muudkui korrutas kerglasel toonil: ma ei tea, ma unustasin… ma ei tea, ma unustasin… 
ma ei tea, ma unustasin koju. 
Ta ütleb, et jaapani keeles kõlab see fraas peaaegu kriminaalselt. 
Sho mõtles Eestile veel ühe slogani.
エストニア    責任をとらないふり 
Eesti – teeme nägu, et ei võta vastutust
Ja kui keegi talle peaks veel ütlema “tubli poiss”, siis ta vastab tülpinult: ma tean, et ma olen tubli poiss. 
Või hakkab rääkima: “kui ma oleksin tubli poiss, siis ma…” ja lisab midagi absurdset.
Nõnda siis. Rohkem polegi aega kirjutada. Nüüd peabki lennuki suunas minema hakkama. Loodan, et alla ei kuku. Ma juba nädala pärast tagasi, Sho on poole kauem. 

koostöö

~ maarjayano ~ 8 Comments
Mul oli viimasel ajal võimalus põhjalikult blogimise üle mõtiskleda, sest postkasti potsas kiri pealkirjaga “koostöö” ja pakkumiseks, et ma võiks blogis reklaamida üht verivärsket ettevõtet.
Mõtlesin, et mul pole nii palju klikke kui vaja ja ehk ajas ülipopulaarne vaarema postitus ärimehi lihtsalt segadusse, aga oletasin, et küllap neil on ülevaade statistikast juba olemas ja selle põhjal pakkumise tegidki. 
Nad kirjutasid, et ma võiks välja valida mõne nende parfüümidest ja siis postitaks sellest mingi jutu. 
Juhuu, tasuta parfüüm! Kuidas üldse kirjutada lõhnadest. Mulle ei tule praegu ühtki teemat pähe, millest oleks veel igavam kirjutada kui parfüümidest. 
Pea kõik kehahooldusvahendid mu kodus on lõhnatud, alates dušigeelist, lõpetades deodorandiga. 
Hea lõhn on hõbe, lõhnatus kuld.
  
Tõenäoliselt on ka Sho suhtumine mulle mõju avaldanud, sest ta vanasti armastas ikka rõhutada, kui tundlikud “nemad, jaapanlased” lõhnade suhtes on.
Seda küll, olen kuulnud enam kui korra lugusid, kuidas väljamaalane on end pidulikult lõhnastanud, jaapanlased aga hinge kinni hoiavad ja hiljem aknad pärani tuba tuulutavad. Või teeb boss väljamaalasest töötajale delikaatse ent siiski solvava isikliku märkuse, mis algab, nagu ka Sho jutt, fraasiga “meie, jaapanlased”.
Tokyo tipptunni rongis tihedalt inimeste vahele surutuna olin ma päris tänulik, et lisaks kõigele muule ei segunenud mu ninas korraga tuhande inimese ideed heast lõhnast. 
Igasugust silma- ja kõrvamüra on olemas ja hea, kui nina vähemalt rahule jäetakse.
Pika jutu mõte: parfüümipakkumine oli ikka täitsa mööda. Aga siiski, minul kui värskel ärihail on teiste värskete ärihaide suhtes kaastunne tekkinud. Teate, kui palju julgust ja ettevõtlikkust see nõuab! Novot ja ma mõtlesin, et äkki saan ikkagi neid aidata. 
Kirjutasin, et palun mitte ilutooteid, aga kui te pakute mulle mingit köögitehnikat, näiteks, siis oleks tore ja siis saaks reklaampostitus ka siiras. Sobiks blender või mahlapress või midagi. Panen aiasaadused kõik sisse ja kilkan blogis siirast rõõmust.
Sattusin kohe hoogu ja hakkasin üldisemat blogiturundusnõu andma. Soovitasin, et kõikidele blogijatele ei tasu parfüüme pakkuda, sest blogid on erinevad ja on oht, et poppide blogide lugejaskond suuresti kattub, tekib tüdimus ja trots ja kasu ei miskit.
Tuligi vastus, et see on fantastiline idee ja valigu ma ükskõik mida. Ma mõtlesin, et kui ükskõik mille valin, lähevad nad kohe pankrotti. 
(Vahemärkus: ma teeks peaaegu ükskõik mida või vähemalt kaaluks ükskõik mille tegemist, kui keegi mulle selle eest nõudepesumasina annaks. Ma arvan, et nõudepesumasin muudaks mu elu, päriselt. Aga selle eest praegu raha välja käia tundub vastutustundetu. Vaatab, kaua ma veel vastu pean.)
Kirjutasin, et andku mulle ikka mingi summapiir ja selleks sai 50 eurot.
Aga kuigi ma olin end veennud, et värskele ärihaile teene tegemine on hea asi, oli mul koguaeg natuke nõme tunne ja ma teadsin täpselt, miks: reklaampostituse kirjutamine on rohkem ebameeldiv kui tasuta blender on meeldiv. 
Ah, ma ei tea. Olen vist välja kasvanud mentaliteedist, et kui tasuta saab, siis peab kindlasti võtma. Nagu 90ndatel, kui all-you-can-eat oli fraas, mida tõsiselt võeti. Kruiisilaeva Rootsi lauas söödi oksendamiseni ja lisaks topiti taskud saia ja krevette täis.
Misjaoks ometi. Pole vaja. Ma võin endale selle blenderi ju ise osta. Käia välja 50 eurot, et seda reklaampostitust mitte kirjutada, tundus tegelikult parem idee. 
Siis saingi aru, et ma olen natuke loll.
Blogimine on mu ainus korralik hobi. Raske on leida selliseid tegevusi, mis tõesti rahuldust pakuvad ja kui need leitud, siis, ütleb minu kogemus, tuleks asjasse delikaatselt suhtuda. Kulunud sõnu kasutades, piir armastuse ja vihkamise vahel on õhuke.
Tasuta lõhnaküünlad, huulepulgad, parfüümid, mingid väikesed vidinad… Ei jõua ära imestada, mille eest blogijad oma meepoti tõrvatilgaga ära rikkuma nõustuvad. (Täna on rahvusvaheline kulunud fraaside ülekasutuspäev.)  
Mõned kuud tagasi kandideerisin mingitele kirjutamisega seotud töödele ja siis ema küsis: oled sa ikka kindel, et tahad oma rõõmu muuta kohustuseks. 
See oli nii hea märkus. Kui oled suutnud tuvastada ühe rõõmu ja rahulduse allika, siis miks peaks seda laskma okupeerida kohustuse, kompleksi ja vastumeelsusega. 
Kokkuvõttes lahenes asi niiviisi: uues kirjas öeldi, et ups, meil ununes algul küsida, palju blogil päevas klikke on. (No tõesti.) Saatsin info, nad ütlesid, et sellest on vähe, taganesid koostööst ja ma hingasin kergendatult. Muidugi oleks selgus majja võinud tulla umbes viis kirjavahetust varem, aga tegijal ikka juhtub.
Ma olin mingi 6 protsenti solvunud ka. Ah, et minu blogi pole vääriline. Pean rohkem klikke püüdma, et blenderi vääriliseks saada. Hea nali.
Aga aga aga: blogi pole mingi orjapäevik, mida klikkide nimel iga päev täitma peab. Treima mingit… No kelle jaoks ometi. 
Kui suurt raha just mängus pole. Vahel on ka. Suure raha eest müün hinge. Tehke vaid pakkumine.
Kogu see üritus lükkas mind aga mõistmisele: selle blogi pean kaitse alla võtma. Tegevus, mis pakub rõõmu, on ohustatud liik.