Eile tahtsin endale mobiili ID’d teha, aga nad sooritasid asja niiviisi, et ma ei saanud enam telefoni kasutada. Tammusin asjatult nende pool seni, kuni aeg otsa sai. 

Edasi käisin nõustamas ja juuksuris.  

Psühholoog tegi mu näoga oma töö ja mõtlesin, kui õudne ma juuksuripeeglist paista võin ja kuidas ma pean seal 45 minutit kas silmad kinni hoidma või paistes näoga endale otsa jõllitama. 

Aga juuksuril polnudki peeglit. 

Ta küsis, kas mulle juba piisab pika-juukse-kogemusest ja ma ütlesin, et piisab, nii et ta lõikas nad selliseks, nagu leidis, et on hea. Õlgadeni ja nii, et saan tukka silma eest ära loopida. 

Siis läksin tagasi telefonijaama ja nad ei osanud ikka midagi head mubiiliga ette võtta. Ajaraisk, mõtlesin, aga siis mõtlesin, et on nagu on nagu on, nagu psühholoog ehk umbes ütles. 

Lõpuks ütlesid, et saavad probleemi hommikuks parandada.

Sain ajutise sim-kaardi ja puhisesin vihaselt, mõeldes, et pole selle operaatoriga vist üht liigutust ka esimesel korral õnnestunud teha ja ehk oleks aeg ümber istuda, ja muid selliseid mõtteid.

Viru Keskuse juures tänaval mängis üks poiss trummi ja ma kohe tundsin,  et see on liigne müra ja kuidas ta julgeb mind segada, aga siis… siis tekkis tunne, nagu oleksin hoopis Birdman filmis “Birdman” ja nägu läks nii naerule. 

Täna läks ka nägu korra naerule. Siis, kui nägin bussiaknast, kuidas möödus auto, kus oli naine, kes imetas oma last. Ise oli ta samal ajal roolis. 

Beebi, selline suuremapoolne, põlvedel, ühtpidi vastu rinda, teistpidi vastu rooli.  

Mõtlesin, et see on äge multitasking. Võttis naeratama, kuidas inimesed oma elu korraldavad. Vastavalt oma paremale äranägemisele… ja heas usus.

Aga siis mõtlesin, et hirmus, sest ebaõnne korral on laps kohe surnud. 

Siis tuli meelde hirmus stseen John Irving’i raamatust “Garpi maailm”. Garpi naine võtab armukesel autos suhu, kui Garp, kes lastega koju saabub, nende autole enda omaga kogemata otsa sõidab. Üks poeg sureb, teine jääb silmast ilma, sest lendab kuidagi käigukangi otsa. Armukesel hammustatakse noks küljest.

Siis kujutasin ette, et õnnetuse korral hammustab laps rinnal kindlasti tüki küljest.

Samas ei sega imetamine juhtimist nii hullusti, nagu telefoni näppimine. Seda on bussiaknast hirmus jälgida, kui suur hulk juhte oma telefoniga tegelevad. Kas keegi üldse enda ette tänapäeval vaatab? Liiklus käib täitsa ehku peale.  

Mulle õudselt meeldib Aaron Jerome “Reason To“. 

All paar pilti sellest, kuidas loomad inimesi padjana kasutavad.

Loodan, et mingi viie aasta pärast on mul see ärihai elu käpas. Hail pole käppasid. Ärihai elu on uimes. 

Ma tahaks olla selline Vana-Kreeka mees. Parim versioon inimesest ja siis veel noor intelligentne jüngerarmuke sabas.
Aga viie aasta pärast, kui mul ärihai elu uimes on, siis ma tean, millal muretseda ja millal võtta vabalt. Ja siis varsti liigun edasi uutesse põnevatesse vetesse. See on plaan.

Mingis mõttes on juba praegu hästi mõnusalt tasakaalus. On mõistlikud projektid, siis on ulmeprojektid ja siis, paar korda nädalas, lihtsalt tšillin ja annan jaapani keele tunde.
Selles mõttes oleks justkui-justkui kõik suurepärane, aga meelerahu osas tuleb veel tööd teha.

Umbes aasta tagasi digimuutusin ettevõtjaks. Sõbrad ütlevad muu jutu sees fraase, nagu “aga ma pole nagu sina”, viidates ärivaistule või muudele seesugustele asjadele. Siis ma naeran pihku, et isegi sõbrad olen ära suutnud petta, ja veel nii lühikese ajaga.
Petuvalem on selline, et pane pintsak selga ja räägi koguaeg rahast, investeerimisest ja ärikohtumistest.

Vahel tegelen enesereflektsiooniga, mõtlen, miks ma neid asju teen. Jõudsin järeldusele, et olen ülimalt motiveeritud kahel väga konkreetsel põhjusel.

Esimene on saavutamisrõõm. “Ma suutsin, ma tegin ära!” Tegelt, mina suutsin, mina tegin ära. Ja siis kõik on nagu, vau Maarja, sa suutsid ja tegid ära. Te arvasite, et ma ei saa hakkama, aga sain!

Teine on raha. Õpin raha tegema, tahan meistriks saada. Appi, ma olen elus palju keerulisemaid asju teinud. Kah asi siis see rahavärk käppa saada, püüan end veenda.

Ehk et sulli ja feimi nimel teen, tõsimeeli.

“Äh, kui labane,” luban öelda vaid lugejal, kellel oli feimi ja kes oskab sulli teha ja kes siis on leidnud, et väärtused on kusagil mujal ja siis läinud saavutuste rajalt kõrvale ja tagatipuks loobunud rahast ka.

K just ütles, et kui kolm nominaalaja pikkust õpingutest möödas on, võid uuesti tasuta õppima minna ja tema võtab juura.
Siis ma lubasin endale tunnikese fantaseerimiseks, et mis ma võtaks. Ma võtaks ka juura.

Aga ei lähe ma miskit õppima, liiga palju on hetkel muud. Aga hea teada, et võimaluseaken avatud.
Teine suurpärane asi, mida K mulle tutvustas, on see artikkel, “How Long Can You Wait to Have a Baby“. Lubasime selle oma pühakirjaks võtta või vähemalt browser‘i avaleheks panna.

Aga mis nüüd minust, vaadake, kui lollis poosis Miki pildile jäi.