negativist

Tean, terve kuu või rohkem on juba möödas eelmisest korrast, aga kui ma olen mures, siis ma lihtsalt ei kirjuta. Kukesammul süveneb masendus. Aga no ei saa parata.
Nüüd Sho sai vist hea töö, homme esimene tööpäev. Majale leidus vist ostja. J vist varsti ostab uue kodu.
Kõik on fantastiline – töö leidmine võttis just nii palju aega, kui plaanis. Tegelikult oli see lausa esimene CV, mille ta saatis. Et ühe kuuga majale ostja leidub, on ka peaaegu et ime.  
Aga ikka muretsen. Et kuidas tööga hakkab sujuma ja kas maja ostetaksegi ära ja… Igasugu muud eluraskused veel. Tervis jupsib, energiat pole jne.

Mulle nii meeldib, kuidas LIFE viimasel pildil ära ehmatab. “Seda poleks nüüd küll vaja olnud”. Ja see sinine P-mees olen täiega mina.

Jaapanlastega äri tegemine on haigelt keeruline. Nad tahavad suuremat pühendumust, kui mul abielus iial on olnud – isegi kui olen jaapanlasega abielus. Või ütleme nii, et abikaasat ma armastan ja pühendumine pole pingutus, aga neid teisi ma ju ei armasta…

Nad eeldavad, et teed enamat, kui nad oskavad eeldada. Vastad kõikidele küsimustele, lahendad kõik probleemid. Vastad kirjadele ja telefonikõnedele kõikidel päevadel nädalas.
Muidugi, kui ootused täidad, siis maetakse sind rahamägede alla. See on tore.
Seepärast ma mõtlen, et pean end selles osas täiuslikuks lihvima. Tasub ära.

Aga ma olen ebastabiilne inimene. Mul on need päevad, kus teen kõike rõõmuga ja siis on need, kus ma lihtsalt ei tee mitte midagi. Selline loomus on suurim takistus jaapanlastega asjaajamisel. Minu Achilleuse kand. Okei, ma pole mingi Achilleus, et ainult kanna jagu nõrkust. Olen läbinisti nõrk.

Vahel ma vaatan, kuidas mu telefon pühapäeval kell 19 heliseb ja mõtlen, et… äkki ei võtaks toru. Aga siis mõtlen, et sellest otsusest sõltub, kas mind saadab edu või kukun läbi.

See on see täiuslike õnnetute jaapanlaste paradoks – maailma kõige täiuslikum teeninduskultuur on otse seotud õnnetute eludega.
Rääkisime neil teemadel hiljuti Shoga. Tegelikult räägime sellest üpriski tihti.
Aga viimati ta ütles, et ka tema on olnud võimeline kaunil kombel kliendi ees vabandama ja samas isekesis “sure ära!” mõtlema. Selline tegude ja tunnete dissonants tekib.

Sho ütles, et tema meelest on Jaapan vastastikku teineteise kägistamise kultuur.
Mu silmade ette tekkis kujutluspilt kahest inimesest, mõlema käed ümber teise kaela. Pisitasa pigistavad.

Sho läks praegu jooksma, ise ümisedes “Miki pehimed mustad munad, Miki pehimed mustad munad”. Oh jah. Ta nägi ühes ajakirjas koera, kellel tema meelest oli Miki ilme. Ja kui eile bussiaknast lambaid nägime, siis Sho ütles, et need lambad on natuke Miki moodi.

Sho on väga heas vormis. Ta ise nimetab oma lihaseid töötumuskliks.

Igatahes ma plaanin hakata investeerima. Investeerin selle nimel, et peaksin järjest vähem inimestega suhtlema ja võiksin endale lubada järjest rohkem Achilleuse kanna päevi.

ÜKS tore asi juhtus ka vahepeal. Mul paluti teha intervjuu kyogen’i näitlejaga, kes Draama festivalil osales.
See oli tore ja ma analüüsisin pikalt, miks. Sest paneb imestama, kui mõni asi ka tore on.
Vastus: sest kolm asjaolu langesid haruldasel kombel kokku.
-uudsus: tavaliselt mulle selliseid pakkumisi ei tehta.
-protsessi nautimine: miks mitte vestelda päris kyogen-näitlejaga. Miks mitte vestlus kirja panna.
-enesekindlus: miskipärast olin kindel, et ülesandega toime tulen. Oskan ju jaapani keelt, kirjutamiskrampe pole, kyogenist tegin kunagi bakatöö. (Isver, ma ei tea, miks. Kõige mõttetum teema.)

Üldiselt uudsed asjad tekitavad hirmu – äkki ei saa hakkama. Samas igapäevasena poleks protsess enam nauditav – tekiks rutiin. No ja siis see, et ülesanne ise veel põnev ka on.

Mis enesekindlusesse puutub, siis see põhines vanal heal naiivsusel. Alles vahetult enne intekat jõudis pärale, et ma pole kunagi elus kedagi intervjueerinud, eriti veel jaapani keeles, ja mu enesekindlusel on savijalad ja tegelikult oleks pidanud midagi ette ka valmistama.

Aga tehtud sai. Teeks teinekordki. Aga piisavalt harva, et igav ei hakkaks. Artikkel on SIIN

väsinud

Ma olen nii väsinud. Lihtsalt olemise ja mõtete kogumise aega on jäänud väheks. Silmad on läbi ja näost näen nii kehv välja kui viimati… keskkooli ajal või. Siis, kui pidevalt mingi asja pärast muretsesin ja päevad olid ülesandeid täis ja unest jäi pidevalt puudu.
Nüüd ma ka muretsen kogu aeg. Läbikukkumise hirm.
Püüan ära tabada, kas mul on liiga palju stressi ja kui, siis mis hetkest algab läbipõlemine. Või olen lihtsalt nii nõrk isend, kes isegi sellise stressitasemega hakkama ei saa. Või on mingi kolmas variant. 
On ju olemas inimesi, kes meeletuid asju korda saadavad ja selleks iga päev pingutavad ja mõtlevad, et äkki ikka ei õnnestu… või ikka õnnestub… või ikka ei õnnestu… 
Aga ma olen fakin 30 ja kui nüüd võhma liiga vähe on, siis… no siis ongi mul elus liiga vähe võhma, kurb lugu küll.
Viimasel ajal mõtlen, et tegelikult peaks maad harima ja paljunema. Neid kaht asja peaks, sest see on Inimlik ja läbikukkumise hirm on ebainimlik ja -loomulik, aga ma ei jõua tegeleda esimesega ja kardan tegeleda teisega. 
Vahel on tunne, et keegi peaks mulle püssi meelekohale suruma ja ähvardama – muidu ei mingeid lapsi. See on lihtsalt liiga õudne mõte. Igasugune õnnis naiivsus on selles teemas kadunud ega tule kunagi tagasi. Kui saaks lapsekandmise kellelegi teisele delegeerida… 
Ei osanud eelmist teemat järgmisega loogiliselt ühendada, nii et panen vahele lihtsalt 1aastase Miki pildi. 
Inimesed on erinevad, ma tean, aga no olgem ausad, tegelikult ma ikka eeldan, et kõik inimesed on minu moodi. 
Ükskord oli selline juhus, et läksime Selverisse ja see oli inimesi paksult täis ja ma läksin närvi ja väsisin ära ja ütlesin Shole, et kas nad siis ei tea, et tegelikult saab toitu koju tellida ja nad ei pea mitte kunagi enam oma jalga siia tõstma. Kui nad seda teaks, puhuks vaid nukker tuul poeriiulite vahel.
Siis Sho ütles: aga on inimesi, kellele meeldib.
Ta ütles, et kuna ta enam poes üldse ei käi, ei pane ta tähele aasta-aegade vaheldumist.
Ma ütlesin: oot… sa pead silmas aasta-aegade vaheldumist looduses, mitte poes.
Ta: ei, poes. Näiteks jäid mul munadepühad vahele. Oleks ma teadnud, et poes on munavärve, oleks ostnud munavärve. 
Mitu sõpra mul on ka öelnud,  et neid poeskäik inspireerib. Noh, et mida süüa teha ja nii. Ma võtsin selle teadmiseks, aga tookord Shoga Selveris sain lõpuks päriselt aru, et aaaaaaaaaaaa päriselt on minust erinevaid inimesi olemas.
Teine, veel hullem teema on muusika. Mul liigitub muusika teiste naudingute/sõltuvustega ühte lahtrisse. Šoks, kohv, muusika… sellesse nimekirja. 
Olen sõltuja-tüüpi ka veel, tugevalt. Nii, nagu šokolaaditahvli peab kohe lõpuni sööma, kuigi neljas ruut ajab juba pisut iiveldama, pean lemmiklugu sadu kordi kuulama. Isegi, kui pärast 50ndat korda kaob asjast võlu. 
Teadsin, et on olemas erinevaid viise, kuidas muusikaga suhestuda – noh, diskensil on tümps hea, kodus sama asja ehk ei kuulaks – midagi sellist. Või et vahel on muusika lihtsalt taustaks-tapeediks, ei pane tähelegi, aga hea, et on. 
Aga mul polnud kuni viimase ajani pähegi tulnud mõtet, et mõni inimene polegi nagu mina ja muusikal on tema elus täiesti teised rollid. 
No miks inimesed nii erinevad on! Oleks kõik ühesugused, saaks üksteisest nii hästi aru ja siis oleks kohe world peace.
Täpselt sellisel tasemel olen praegu võimeline argumenteerima.

toimetuleku mehhanismid

Sain eelmise postituse kohta nii palju positiivset tagasisidet ja rõõmustasin, et kirjutis kellelegi midagi tähendas (debiilikute edevuse laat), aga olin segaduses ka, sest lugejaid rõõmustas ju minu sügavalt masendav olek.  
Postituse kirja panemise hetkel polnud mul tegelikult häda midagi. Aga ma ei tea, mis pärast seda juhtus. Võib-olla oli asi selles, et sõnastasin kõik need asjad, mille pärast masendusse vajuda. Siis vajusin kaheks nädalaks sellisesse auku, et silme eest läks mustaks. 
Algul olin oma uuest saavutusest masendusrindel suures segaduses ja mõtlesin, mida peale hakata. Otsustasin, et meeleheitlikud ajad, meeleheitlikud abinõud ja võtsin mehaanilised lahenduskäigud ette: pilates ja s ja tantsimine ja ujumine. 
Tegin iga päev trenni, nii et valutas, ja püüdsin vajalikud ained õigetesse aju nurkadesse suruda. 
Tantsu puhul töötas NÖEP “Rihanna”. See laul on nagu vereülekanne. Isegi kui veri tekitab okset või minestust, on ülekannet vaja, et ellu jääda. 

Kellegi ees küll nii ei tantsiks, aga üksinda köögis on see parim tantsuretsept. Ka olen valmis deitima suht iga poisi või tüdrukuga, kes nii tantsib. 
Kui “Rihanna” on high, siis Röyksopp “Here She Comes Again” on low. Tuleb targalt doseerida.
Muuseas, kui keegi on huvitatud jaapani keele õppimisest, siis tulevast teisipäevast hakkan kaks korda nädalas algajaid õpetama. Gruppi mahub veel inimesi. Täpsema info jaoks võtke minuga e-kirjatsi või FB kaudu ühendust. Olen täitsa põnevil. Mõnusa kursuse kavatsen korraldada.
Võib-olla peaks siinkohal täpsustama, et ma ei näe tegelikult nii masendav välja kui blogis kõlan.

S kinkis mulle ühed ilusad sukkpüksid, mis talle endale ei sobinud ja ma korra kandsin neid lühikese seelikuga. Tulemuseks põiepõletik. 

Ravimid ei aidanud. Või ei võtnud ma ravimist piisavalt tõsiselt, igatahes oli mul mitu päeva ka füüsiliselt nõme, nii et s ja ujumine jäid toimetuleku mehhanismide arsenalist välja.
Ükskord Jaapanis oli nii hull, et läks neerudesse ja see valu oli väljakannatamatu. (Jõhvikatablette või umbrohuteed sealt naljalt ei leia.) 
Seega olin valmis seekord kohe antibiotse neelama, aga ravikindlustus pidi alles nädalapäevad hiljem kehtima hakkama, mis lükkas mu masendustrepist veel korruse võrra allapoole.
Õnneks üks käsimüügiravim ikka töötas. 
Sho toimetuleku mehhanism on saun. Ta vihtleb seal oma sõpradega üksteise selgasid, räägib eesti keeles juttu ja sai isegi ühe pea-aegu tööpakkumise.
Ükspäev tuli saunast, ma küsisin, kas rääkisid jälle eesti keeles. 
Ta ütles: ei, vene keeles rääkisin.
Ma: mis ütlesid? 
Ta: davai, tšau.
Ükspäev ütles Sho selliseid asju: 
Sho: hea mõte! 
Ma: ? 
Sho: Selver. 
Ma: ?? 
Sho: elus on maitset – A. Le Coq. Kindlalt edasi – Elron ja Reformierakond. 
What. Kollasel tiimil ja porgandikarva rongil on sama moto. Elusees ei teadnud, vaid lasin poliitikal oma alateadvusega mehkeldada. Häbitult, mu armsaid ronge ära kasutades.
Ma ei pane üldse tähele igasugu motosid ja asju. Sõpradega tuli miskipärast jutuks poekett. “No see kassipood, noh” öeldi. 
Ma: Maxima? 
Ta: Ei, Comarket!
Ma: Aga… Ma-ksss-ksss-ksss-ima. 
Okei, see oli sellel hetkel hea nali, võib-olla mitte enam praegu siin blogis. 
Kassidest rääkides, siis Sho jäljendab meie oma ülimalt nüansirikkalt. Ma alati hirnun nagu hobu, kui ta nurruma hakkab või kui talle midagi ei meeldi ja ta teeb sama nägu kui Miki, kui Mikile midagi ei meeldi. 
Ma olen selles mõttes hästi mugav kaaslane, et kui mulle mingi nali meeldib, siis võib seda mulle viis või kümme korda korrata, ma naeran ikka nii nagu esimesel korral. Eriti kui Sho seda teeb. Võibolla ka kui vend J nalja teeb. 
Mingil põhjusel õnnestus mul sellest august, mida ülal kirjeldasin, välja ronida. Ei saa päris hästi aru, kuidas see depressiooni ja mitte-depressiooni asi töötab.
Igatahes, kui seda pilti vaatan, mõtlen küll, et mis mul häda. Midagi pole häda. Kassi elul pole igatahes midagi häda.