tööelu

Ma olen nüüd Jaapanis. Tööga seoses oli ükspäev vaja kanda kollast õhtukleiti, mis mulle hästi ei sobinud, et kõigepealt minna pidulikule sündmusele ja hiljem, ikka sama kleidiga, Showa-aegsesse karaokebaari, kus 75aastane kimonos proua, kes baari juba 40 aastat peab, meid täis jootis ja aurutatud kanamuna süüa pakkus.
Kellegi telefonis on selline foto, kuidas kaks ballikleidis Eesti naist karaoke-baaris keedumuna kokku löövad, samas kui nende taga, teisel pool letti, 75aastane kimonos baaridaam mõlema käe näpud V-märgiks püsti viskab.
Pisikeses täissuitsetatud ruumis istus üks teine proua, 80-aastane kimonomeister, kelle lauluhääl oli hästi sügav ja kindel ja kellel baaridaam lasi ka endale järjest õlut valada. Siis oli veel üks 79-aastane proua, väga ilusa lauluhäälega. Siis terve posu purjus inimesi, oma elu parimais aastais, mis selgelt algab nii 70st. Siis oli üks hotelliboss-härra – 72aastane noormees, ka väga kauni lauluhäälega. 
Hotellis, mille kõige tähtsam nina too 72aastane on, käisime järgmisel päeval õhtustamas. See oli läbi ja lõhki valge, pulmadele ja Prantsuse köögile keskendunud hotell otse mere piiril. Peakokk, noormees, kes on Aasia number üks ja Jaapani number kaks (?) Prantsuse köögi alal, oli muidu ka väga sümpaatne. 
Me läksime hotelli ehitatud teemapark-kabelisse, istusime seal maha. Kabelis olid ehtsa moega kunstlilled ja see rist, millel Jeesus meie eest suri. Valgus kustus, algas jaapanikeelne “Amazing Grace”. Spotlight nähtamatule pruutpaarile liikus kabeli tagumisest otsast ristini välja, kulminatsioonina avanes risti taga “sein”, mille taga oli hoopis seina suurune aken, otse merele. Kui ma 72aastase härraga abielluks, oleks tseremoonia just seesugune.

Ah deem. Ma ei oska sellistest asjadest üldse kirjutada. Neid on parem kogeda. Aga kui ei kirjuta, siis on, et mida Maarja siis üldse viimased kolm nädalat tegi? Mõtles Leonardi ja Donaldi peale vä?

Ükspäev pritsiti osad meist inimese tüvirakkude mingi vedelikuga üle. Ilma küsimata. Pärast räägiti, et need on heas keskkonnas kasvanud ja hästi toidetud noore neiu tüvirakud. 
Mu kaaslased nägid iga uue täistunni tiksudes järjest paremad välja. 
Haige lugu. Või õigemini, klassikaline muinasjutt. 
Vaja vaid noore mahe-neitsi tüvirakke näkku piserdada, et vanad nõiad maagilisel kombel igavest ilu ja noorust nautida võiks. Kolme tee ristil saatanale veretilgad, nati Grimmi muinasjutte, pisut Dorian Gray portreed ja – voila. 
Kusjuures tõsimeeli, kogu selle põneva elu peale on kõige põnevam pilt, mille teinud olen, selline.

Võib, ma panen kassi pildi ka?
Sho rääkis eile, et kass proovis magama jääda tema peal ja sättis ja sättis, kuni lõpuks leidis, et parim poos on, kui ta oma tagumiku paneb vastu Sho nägu, nii et saba kõditab Sho nina. 
Täna kirjutas Sho, et kass unustas igasugused piirid ja ta ärkas üles nii, et Miki pepuauk oli vastu tema laupa. Vaeseke tõlgendab nende sõprust kuidagi valesti. Või on tal mingi plaan. Tõenäoliselt on plaan.
Esmaspäeval lähen löön korra majja.  
Sellised olid põhilised uudised alates eelmisest korrast. 

uudised

Nii palju uudiseid, aga peamine on see:
Kerli tegeles juba mitu kuud tagasi sellise üllatuse ettevalmistusega. Ja siis lihtsalt ütles, et Miki ja Lonni on nüüd kaanestaarid. Ma käisin seepeale päeva-kaks laia naeratusega ringi. 
Joonistusplokke me Miki ja Lonniga saab vähemalt Selveritest ja Charlot/Knopka kontoritarvetest. Võib-olla mujalt ka.
Kõige toredam päev Jaapanis oli, kui käisime me Sri Lanka sõbral Dushil külas. Tal on kõik nii hästi tasakaalus. Ta teeb ikka laboris tööd, neil on meditsiinitehnoloogia valdkonnas tegutsev idufirma koos ta (ja Sho) labori juhatajaga (kes on haruldane geenius, neljakümnesena riigiülikooli professori positsioonil) Idufirma sai pool aastat tagasi ligi miljon dollarit, nii et ta enam ei virele, hehe. 
Aga ta ütleb, et ta tahab ehitada ja teha ja uurida. Ta ei anna ülikoolis loenguid ega juhenda õpilasi, sest siis ta ei saa nokitseda. Õpetaja paneb teised enda eest tööle, aga tema tahab ju ise teha.  
Nii et suure osa ajast ta nokitseb. Aga lisaks on tal juba paar aastat uus hobi – jooksmine. Ta on läbinud mitu maratoni ja ma pole teda kunagi nii heas vormis näinud. 
Ta rääkis jooksmisest nii kirglikult, et järgmisel päeval soetasin endale jooksutossud – ja siis muidugi ei kasutanud neid tükk aega. Põhjustest (ettekäänetest) hiljem. 
Dush on vaid nati oma ajast ees. 
Jaapanis on – noh, nagu ka Eestis, aga palju suuremal skaalal – alati mingid uued teemad moes. Praegu on jaapanlased avastanud enda jaoks kassid. Kasse võetakse koju nüüd rohkem kui koeri. Ühtlasi on ohtralt kassikaupa müügil ja Shol oli raske end tagasi hoida. 
Aga teine asi, mis Jaapanis vahepeal laialdase populaarsuse saavutas, on maratoni jooksmine. 
Jep – maraton läks massidesse. 
No ja siis on popp veel üks jogurt, kus eriti head bakterid sees. Aga vahet pole. 
Iva on selles, et jaapanlased jooksevad massiliselt maratone – kõigil jalas New Balance tossud. (See on ka massides.) Ja Dush rääkis nii kirglikult jooksmisest ja joogast, et ma mõtlesin: selleks, et olla õnnelik, pean kopeerima seda, mida tema teeb. 
Niisiis ostsin New Balance tossud ja jätsin nad unarusse. 
Jaapanist tagasi jõudsin ühel neljapäeval. Ma fihhhhhkhan lennusõite. 
Muuseas teen endast kõik, et mitte innustada pinginaabrit vestlusele. 
Seekord istusin noore Jaapani poisi kõrval ja alustasin klassikaliselt. Esimene trikk on mitte rääkida jaapani keeles. 
Tuleb öelda “excuse me” või midagi, kui tahad inimese kõrvale istuda, aga ta kraam su pingil, näiteks. Nagu ka lennusaatjatega tuleb inglise keeles kõneleda. Tuleb summutada kõik spontaansused ja hästi süvenenud pilgul jõllitada filme või lennukurssi ekraanil. 
Ma tegin kõik nagu oma kirjutatud “õpiku” järgi. Aga ta küsis mu käest, inglise keeles, kaua ma olin ja kui, tõrksal toonil, vastasin, siis ta küsis, kas esimest korda ja siis ma, tõrksal toonil, vastasin ja siis ta ütles: aa, siis räägid ka jaapani keelt? 
Edasi selgus, et poiss kolmas laps neljast, ta on ülikooli lõpetanud Taiwanil (see on tõenäoliselt osa põhjusest, miks ta imelik jaapanlane on), ta isa oli enne pensionile minekut JAL piloot ja seepärast teeb ta nüüd kuu pikkuse Euroopa tripi, makstes kõikide lendude eest (ka Jaapani-otsad) kokku 400 eurot. 
Ta isal oli palju armukesi, ema algul ei sallinud neid, aga siis andis alla. Isa pojale ikka uhkustas. 
Enne, kui ta rääkis, et talle meeldivad toidud ja ta tahab toidublogi pidama hakata, kuulasin teda vaid poole kõrvaga. Aga isa armukeste lugu oli muidugi see esimene, mille peale ta mulle huvi hakkas pakkuma. 
Ta vist tabas ära, mis sorti lood mulle meeldivad ja edasi jätkas sellel lainel.
Ta esimene kogemus oli endast vanema neiuga.  Tüdruk oli ülikooli teisel kursusel, kui tema oli keskkooli lõpuklassis. Teenisid taskuraha samas kohas. 
Tüdrukul oli oma poisiga riid ja siis helistas talle: kas ma vähemalt sulle meeldin? 
Jah, väga meeldid.
Lõpuks, paar kuud hiljem, keset “uinumist” (nagu ta seksi kogu me vestluse jooksul nimetas), hakkas tüdruk nutma ja ütles, et tead, ma ei kavatse oma poisist lahku minna. 
Ta oli murtud.
Siis olid veel need ja teised tüdrukud, Hongkongi ja Singapuri ja Taiwani ja Jaapani tüdrukud. Vahel rääkis ta minuga hoopis Singlish‘is, Singapuri kreoolkeeles, mis oli isegi nati mõistetav. 
Suurimad elamused olid 32aastase naisega. Aga naine tahtis kohe lapsi saada, samas kui tema oli alles 20. 
Praegu ta on 25.
Taiwanis, kui ta ühiselamus elas, oli seal üks hästi sõbralik Ameerika kutt, aga ta ütles talle korduvalt: ma ei ole huvitatud. 
Aga ükskord, kui ta õuest jooksmast tuli, tahtis kutt väga talle külla tulla. Ta ütles, okei, oota, ma käin duši all. (Viga! hüüdsin ma vahele – selleks hetkeks elasin ta lugudele häbitult kaasa.) 
Tuli pesust välja ja Ameerika kutt oli ta voodis siruli, alasti. 
Ta käskis riidesse panna ja saatis uksest välja.
See oli üks lugu paljudest sarnastest.
Ta ütles, et muretseb natuke, sest Soomes ööbib ta ka ühe geimehe juures ja võib-olla saab too ka temast valesti aru. 
Nende ja mingite teiste juttude põhjal tundus mulle, et Tinder on tema jaoks. Ta haaras ideest (ja hetkel kindlasti naudib juhukohtumisi eurooplastega), aga ütles, et kõik nkn peavad teda geiks ja tema ei saa parata, ta on selline ja ei oska murega midagi ette võtta. 
Ütles, et ma valiksin ta telefonist mitte-gei vaibiga foto Tinderisse.
Lennukis istutakse ikka kõrvuti ja üksteisele otsa ei jõllitata, nii et mul ei olnud tema välimusest head ettekujutust. 
Hakkasin naerma, kui ta pilte vaatasin, sest järsku sain aru, milles probleem on.  Ja see täiesti võõras naiselike näojoontega poiss, see nunnu lapsuke, kes mu kõrval lennukis istus, toksas rusikaga mu õlga. 
Ma ütlesin: räägi mulle mõni saladus. No nagu võõrale räägitakse.
Ta ütles: need kõik lood ongi saladused. 
Hmm, nüüd räägin neid lugusid teile. Mida see ütleb minu kohta. 
Igatahes, ta rääkis mulle nii palju seksist, et ma ei olnud nõus tema giidiks hakkama sel ühel päeval, mis ta Tallinnas veeta plaanis. 
Ma kuulasin seda laulu alati, nagu see oleks sensuaalne laul mingist mehest ja seksist, aga nüüd üks kommentaar ütles: see on ju nurisünnitusest. 
No ja ongi ju. 
Teine segadusse ajav laul on Darkness Descends, mida ma terve eilse päeva kuulasin. Selle meloodia on nii lõbus, aga sõnad mitte. Laura Marling paistab üldse kihvt.
Ettekääne, miks ma jooksutosse nii kaua unaruses hoidsin, on järgmine: jõudsin tol neljapäeval koju ja laupäeval otsustasin välja kolida. 
Esmaspäeval käisin korterit vaatamas, teisipäeval lubasin võtta, kolmapäeval sain võtmed, neljapäeval tuli Sho. 
Kuu tagasi lahkus ta me Nõmme kodust, kassi ja koera juurest Jaapanisse. Tagasi tulles polnud koera ja kodu oli kolinud. 
Niisiis, neljapäeva õhtul tuli Sho, reede hommikul pakkisime ja õhtuks olime kolinud. Nüüd elame kesklinna katusekorteris. Magamistoast on vaade merele ja vahel ilutulestikele. 
Aga sellest järgmisel korral, muidu venib jutt liiga pikaks. 

esoteeriline rassism ja palverännak

Käisin kioskis pitsa järel. Kioskiaknast mängis kõvasti raadio ja seal üks mees seletas, kuidas mustanahalised on rassina inimarengu varasemas etapis, mis tähendab, et nende hing on välja kujunemata. Hästi hingestatult, tõde täis häälega rääkis. 
Ma pole sihukest esoteerilist rassismi varem kohanud.
Kujutlen, kuidas kõneleja on omale haakristi õlale tätoveerinud, aga kui keegi sellele osutab, siis solvub, et sel pole Hitleriga mitte mingit seost, kuidas te võite üldse midagi sellist eeldada! Tegu on hoopis iidse kosmilist väge täis sümboliga.  
Kosmilisest rääkides, siis mul tekkis võõrasse universumisse sattumise tunne. Korraks oli ajus  justkui vaakum ja siis mõtlesin, kas on mõtet üldse kuidagi reageerida ja kui, siis kuidas. Ütlesin pitsamehele loiult: te kuulate nii rumalat juttu. 
Ta ütles: ah see niisama taustaks. Ära pane tähele. Ütles, et vahel on imelikud jutud raadios. Ei tasu end sellest segada lasta.
“Mis raadio see on?” 
“Nõmme raadio.” 
Kuulujutud räägivad, et tegu mitteametliku hullumajaga, aga see oli esimene kord, kui oma kõrvaga kuulsin. 
Pitsamees oli hea müügimees selles mõttes, et muidu oleks ehk pitsakliendi kaotanud, aga nüüd vingerdas välja.
Mitte keegi ei kuula sellist paska lihtsalt taustaks. Mitte keegi. 
Sellest on mitu-mitu päeva möödas, aga alles praegu seda kirja pannes vihastasin tõsiselt. Mida perset. 

Aga jätkem see teema. Lubasin kirjutada Kumano Kodo palverännakutee muljeid, aga ei kirjutanud midagi. Mitu nädalat on juba möödas.
Pildid on FB’s üleval siin ja siin ja siin. Neid näeb ka ilma Facebooki logimata, ma arvan. 
Mitu korda on küsinud, et kas valgustusid ka.
Nagu me vestluses K’ga defineerisime, siis ma ei läinud sinna ei religioossele rännakule (nagu usklikud) ega spirituaalsele (nagu hipid), vaid läksin lihtsalt matkale. Lisaks ainult kaks päeva kestvale kõndimisele. Kokku kulus reisle neli päeva, kolm ööd.
Kartsin, et jään oma mõtetega üksi ja mis siis küll saab, aga see polnud üldse mureks, sest loodus oli fantastiline, vaated imelised ja füüsiline koormus oli nii suur, et polnud suurt aega mõelda. 
Mõlemal päeval alustasin matka seitsme paiku hommikul ja esimesel kõndisin kaheni, teisel poole neljani. Puhkasin ainult natuke. Sho ja kõik teised ähvardasid, et kui pime tuleb kätte ja ma siis ikka veel mägedes ekslen, on oi-oi-oi, nii et ma suurest hirmust peamiselt jooksin mäest üles ja alla ja jõudsin kohale kõvasti enne voldikutes märgitud orienteeruvaid kestvusaegu.
Esimesel õhtul, st enne matka algust, tutvusin ühe Taiwani ja ühe Kanada tüdrukuga ja kuigi õhtu oli tore, tabas mind hirm, et peangi nendega kogu matka veetma. Õnneks raputasin juba esimesel tõusul Kanada tüdruku maha ja Taiwani tüdruk osutus peamiselt vaikivaks kaaslaseks, mis oli alustuseks isegi toredam kui üksinda kõndida.
Esimene päev oli täiuslikult päikeseline, teine oli väga vihmane. 
Viimase otsa kõndisin koos ühe pool-jaapanlasest ameeriklasega, kes oli kiire sammuga sõjaväelane. Me algul hoidsime omaette, aga vihma sadas nii, et ükski vihmakindel asi ei jäänud enam vihmakindlaks ja mu põlved valutasid (mäest alla ei tohi põnts-põnts joosta, vaid rahulikult astuda, õpetas sõjaväelane) ja hea oli fookus viia väsimuselt ja valult Obama Care’ile (it’s not American!). 
Poleks vihma sadanud, poleks ma seda vestlust talunud. Aga kuna sadas, on mul hea meel, et vestlus toimus. Tegelikult oli paar huvitavat teemat ka. Et kuidas on olla pool-jaapanlane Jaapanis jne. 
Kumano Hongu Taisha nimeline pühamu oli sihtpunktiks. Kirjutasin seal mõned südamesoovid puuplaadile – matkasin ju ometi 2 päeva, et sinna kohale jõuda. Soetasin suveniire. 
Tahan tagasi minna ja järgmise jupi matkata, seekord Hongu Taishast Kumano Nachi Taisha nimelisse pühamusse. Üksinda matkata on mõnus. 
Sõjaväelane tegi minust Hongu Taishas pilti. Olin üleni märg ja valus ja mu püksid hakkasid natuke vahutama, mis tekitas eriti ebameeldivaid küsimusi.

kiirem kui iial varem

Nonii-nonii, mul on neid, teisi & kolmandaid jutte, aga miski pole tähtsam kui Miki munad. 
Ta käis eile operatsioonil. Ütlen ausalt, et esimesed mõned tunnid olid nukrad ja uimased. Aga kui ta narkoosist täielikult toibus, siis sai temast turbokass. Miki-sõdalane kihutas terve öö edasi-tagasi, palju kiiremini ja äkilisemaid kurve võttes kui iial varem. Nagu oleks tinamunad teda enne tagasi hoidnud.
Lisaks karastas arstikogemus teda nii, et ta ei kohku enam millegi ees tagasi. 
Vesi nähtusena on teda algusest peale vaimustanud, aga seni ta lihtsalt surkis seda näpu- ja keeleotsaga. Aga täna öösel ja hommikul, kui ta just mööda tube ei kihutanud, veetis ta kaht esikäppa pidi sügaval koera veekausis. Hommikuks oli pea kogu vesi koridori põrandat mööda laiali pritsitud. 
Teine jutt on see, et ma lähen laupäeval jälle Jaapanisse, paariks nädalaks. Ma seekord mõtlesin väga pingsalt, mida ma sinna tegema lähen. Esimene nädal oli paigas, aga teine nädal. Mida ma teine nädal teen. 
Pingutasin täiega ajusid ja mõtlesin, mida teeks selle nädalaga inimene, kes ei lähe Jaapanisse sama tundega kui vanaema juurde maale; keegi, kelle unistus oleks korra elus Jaapanisse minna. 
Et ei juhtuks see, mis juhtus juulis: jõudsin Jaapanisse teadmata, miks ma sinna läksin. 
Sho abiga mõtlesin välja, et lähen seekord  Kumano Kodo palverännakule. 
Ma pole üldse üksinda matkaja ja mingi kuradi sisekaemusega ma ka tegeleda ei taha. Selles mõttes hüppan palverännakuga üle oma varju. Aga üle varju hüppamine on minu teema, seepärast lähen. 
Ainult paar päeva matkan, võtan asjast miinimumi. Aga juba muretsen, et levi pole ja inimesi pole ja pean lihtsalt kaks päeva tühja kõndima. 
Ükspäev olin Tartus. Kohtusin Minu Tokyo lugejatega. 
S tuli ka kuulama ja pärast võtsime ühed valged veinid ja ta rääkis, et inimene on nii fantastiline – ühes punaverelibles on neli rauda ja nende igaühe küljes kaks hapnikku ja siis need libled sõidavad ülikiiresti kehas ringi – paarikümne sekundiga teevad tiiru ära, nagu mingi rong, võtavad kopsus hapniku peale ja viskavad lämmastiku maha ja siis sõidavad edasi suurde varbasse ja… 
Ma: miks suurde varbasse? 
S: näiteks suurde varbasse… 
Ma täiega mõtlesin, et äkki suures varbas on vereliblerongil mingi tähis jaam. 
(Andestage mulle kõik faktivead eelmises paaris lõigus. Jätsin ma jah meelde, mitu rauda ja mitu hapnikku tegelikult libles on.)
Shol oli vahepeal sünnipäev. Ma küsisin, mida sa teha tahad. Ta ütles, lähme Teletorni. Läksime ja veetsimegi seal mõnuga aega. Sõime restoranis, väga maitsev oli, siis uurisime erinevaid eksponaate ja lõpuks hankisime Shole teletorni väga õnnestunud tulnukas-maskotiga t-särgi. 
Koduteel käisime poest läbi. Poes oli värvilist martsipani. Me võtsime selle kaasa ja läksime J&K juurde martsipani voolima. 
Paremal on Sho (kelle seljas on Teletorni maskotiga särk) ja vasakul Teletorni tulnukas ehk mina. Sho tegi vasaku tüübi lõpuni, ma üldse ei oska käega asju teha. Eriti hull on võrdlus alumise pildiga, kus K & J viljelesid täiuslikku martsipanikunsti. 

Pildid: helkero
Õhtul tulime lõpuks oma korrusele ja ma andsin üle enda kingituse – diskopalli. Kartsin, et see äkki pole äge ja ostsin talle lisaks veel Arvo Pärdi plaadi, aga oleks võinud ka ostmata jätta, sest diskopall on täiega äge. 
Panime köögis keerutama ja kohe hakkas jalg tatsuma ja siis tuli spontaanne disko. Tantsisime vahepeal, siis jõime õlut ja rääkisime juttu, siis mõtlesime niisama omi mõtteid, siis rääkisime ja tantsisime veel.

kogemused, kohad ja kohalikud

Kaotasin eile D-terminali või Viru Keskuse kandis 25 eurot. Ühe roheka ümbriku sees on. Pakun leidjale vaevatasu 25 eurot. 

Ütlen nii ja tunnen end jälle olukorra peremehena.
Kusjuures täna jätsin oma rahakoti Sõõrikukohviku toolile. Kümmekond minutit ootas see mind seal.

Sho eesti keele sõnavaras on vähemalt kaks ajastuspetsiifilist sõna. Üks on “pagulane”. Õigemini ta kasutab omastavat vormi, räägib pagulase-pagulase.
Paljudel eesti keele õppijatel jääb omastav kääne kõigepealt meelde, eriti jaapanlastel, küllap seepärast, et see lõpeb täishäälikuga.

Teine sõna on OÜtamine.
Mina olen tõsine OÜtaja, võib-olla mitte selle sõna maksuameti sõnastiku tähenduses, aga mul on nüüdseks kolm OÜ’d ja üks MTÜ. Silm ka ei pilgu.

 Mõtlesin isegi mõistatuse välja: mõista-mõista, mis on üks T, üks Ü, kolm O’d, neli Ü’d? – Maarja!

Sho tegi laupäeval mitu purki õunamoosi ja siis läks sauna.

Lehed muudkui langevad. Eelmisel aastal oli kõikidel naabritel patakas punaseid kilekotte, millesse lehti pakkida. Sho tahtis meile ka, tookord vandudes, et järgmisel aastal kindlasti hangime punased kotid.
Nüüd on jälle kilekotiaasta käes. Kust kilekotte saab, küsisin. 
Sho ütles, üks hetk, ma vaatan Nõmme Sõnumitest. 
Sirvis telefonis lehte (võimalik, et NS on tal kiirvalikutes), ütles, et Nõmme Kultuurikeskusel on 70. juubel, aga kilekottide kohta pole praegu midagi kirjas.
Sho on kohalik.
Eelmisel nädalal käisin ühes Lasnamäe koolis Jaapanist rääkimas. Tagasi kooli. 
Ütlesin Shole, et lähen sinna kooli. Sho ütles, aa, see on seal. Kena kant, kena kant.

Miks ta seda teab…
Tegelikult ta suvel käis vahepeal üksinda rattaga tiirutamas. Vahel helistasin, kus sa oled. Siis vastas, olen Põhja-Tallinnas, olen Sakus, olen Lasnamäel…

Ükspäev käis K külas ja ma rääkisin talle, kuidas Sho teab paremini kui mina, kus mis asub, näiteks see Lasnamäe kool. Siis Sho lisas, et jah, selle kooli kandis on üks tuletorn ja… 
Lasnamäel? Tuletorn? 
Sho: jah, kaks tuletorni tegelikult.
Me K’ga võtsime hetke, et šokist toibuda. 
K ütles: mina eestlasena ütlen, et Lasnamäel EI OLE tuletorne. 
Sho: on! on! Selleks, et laevad Tallinna lahte saaks, on Lasnamäel kaks tuletorni. 
K: aga mina… eestlasena… 
Ok, nali naljaks.
Õpin ja kogen. Mul on nii huvitavad tööd. Päevasel ajal mõtlen, et vau, nii palju uut ja huvitavat valdkondadest, millega arvasin, et mitte kunagi kokku ei puutu. Öösiti jälle närin küüsi, et kas olen hull, et ma need asjad kõik ette olen võtnud.
Ja siis veel, et kuigi entusiastlikult sebin kõiki neid asju, siis tegelikult tean, et mitte millelgi pole mõtet ja ma olen universumi mõttes kasutu tolmukübe, kes elab vaid sekundi ja kelle probleemid pole igaviku taustal isegi naeruturtsatust väärt.

Nüüd ma sebin aga ringi, nagu kõigel oleks mõte. Olen elevil ja mõtlen, et vot kui tore ja kui põnev ja kui see ja teine eesmärk täituks, küll siis oleksin rahuldatud.
Aga samas tean koguaeg, et depressiooni-Maarjal on tegelikult õigus. Et see tolmukübe on rohkem reaalsus kui mingid eesmärgid ja mingi rahuldus. Aga miks ma siis sebin?
Selline dissonants. Ma sõnastasin probleemi hiljuti K’ga tsättides, aga see on olnud juba kuude kaupa niiviisi ja ma ei suuda asja lahti hammustada.

Ühe uue täiesti teist liiki kogemuse korraldas Joonas. Ta laenutas sõbralt need prillid, millega saab mängida arvutimänge nii, et sa ise oled mängus sees. Siis me proovisime esiteks üht sellist, kus sa oled roboti sees kõrbes ja otsid teisi roboteid ja tulistad. Päris hull, vaatad alla, siis näed enda keha, mis pole enda keha. Vaatad selja taha, näed kokpiti sisu.

Siis proovisime ameerika mägede mängu. See oli klassikaliselt hullumeelne. Istun tavalisel toolil Joonase arvuti taga, aga hoian kümne küünega sellest kinni, et kujuteldav gravitatsioon mind toolilt maha ei paiskaks. Pärast oli süda paha.

Aga see, mis tõsiselt kummitama jäi, oli mitte mäng, aga kogemus. Kõigepealt ma istusin paati, mis oli nii selges vees, et põhi paistis. Ümber olid imelised mäed ja puud, siis oli natuke õudseid lõustasid, siis olin järsku keset tuld ja lõpuks läksin valgusesse. Noh, nagu pärast surma. Ületad jõe ja… Suremise kogemine.
See oli sürr. Võtsin prillid peast, olin jälle venna elutoas. Aga kogemus kummitas mind päevi ja päevi.

Hull värk, ma ütlen. Tulevik on täna. Üks küberkaitse-superstaar rääkis Pealtnägijas, et see moment, kui inimene loob endast intelligentsema olendi, on pöördeline. Ma mõtlesin, et fak-tõesti.
Sel hetkel, kui inimene kukub maailma nr 1 positsioonilt maailma nr 2 positsioonile, on ta sisuliselt juba kaotaja.
Fak! Mida me teeme!
Õpetame arvutile fakin eetikat või? Kui kõik arvutused näitavad, et planeet Maad kõige hullemini kurnav viirus on inimene… Vajalik tulevikueriala on arvutipsühholoog ja -läbirääkija.

South Parki üleeelmine osa oli muidu ülihea. Rääkis Kalamajast ja Telliskivist.

Miki on juba päris pikk pooleaastane kõuts.