destilleeritud hala

Täna on see päev, noh, see. Et teed silma lahti, siis paned kinni, siis teed lahti ja vahid lage ja mõtled, ah ma üldse ei hakka ärkama. Nagu S ütleb, Debora on külas. 
Mu kõige lemmikum koht maailmas on mu voodi, sõnastasin paar päeva tagasi. Seal on soe, lõbus ja mõnus. See peab lihtsalt olema lemmik. Aga isegi, kui enne magama jäämist olen palju naernud või niisama rõõmustanud, et jess, õhtu käes ja jälle voodis, siis vahetult enne uinumist jooksevad silme-eest läbi kõige kurvemad mälestused ja neid kõige kurvemaid on kogunenud nii palju.  
Sho ajab end hommikul tavaliselt enne mind voodist välja ja siis on neil koeraga hommikurituaal. Koer niutsub rõõmust, et Sho ka täna üles ärkas ja Sho sügab teda ja teeb talle sabalihasemassaaži. Siis, tavaliselt, vean mina end voodist välja ja koer läheb uuesti rõõmust segaseks. Aga täna ta enam ei viitsinud ja ma nii solvusin. 
Pärast kohvi võtsin end kokku ja mõtlesin, okei, ma võtan selle ühe asja, millele juba pikalt mõelnud olen ja hakkan selle nimel ülimalt intensiivselt töötama ja üldse ei muretse, kas ma hakkama saan. Töötan kaks kuud niiviisi, lülitades välja enesekriitlise sisemonoloogi, siis vaatan, kas jõudsin hästi kiiresti eesmärgile lähemale. 
See tundus hea idee ja ma tundusin endale üpriski sihikindlana, aga kella kaheks andsin alla ja hakkasin hoopis tööotsinguportaalides surfama ja enesekriitilist sisemonoloogi pidama.
Kell kaks on üldse selline kellaaeg, kust asjad allamäge hakkavad minema. Kas on vaja teha süüa, aga ei viitsi. Siis nälgid või lükkad toidutegu edasi, süües võileibu ja kahetsedes, sest kõht ei rõõmusta. Või siis oled juba söönud, aga täis kõht teeb uniseks. Või siis saab lihtsalt hommikune energia otsa ja siis on oht looderdama hakata. Üks ennetusmeetod on kell kaks teha üks trenn ja siis peaks, teoreetiliselt, mõnda aega jälle hästi minema. 
Aga täna ei võtnud ma kella kahe suhtes midagi ette ja siin ma olen. Stellaga vahetasime sõnumeid, ma ütlesin, et totaalne masendus on. Ta kirjutas mulle vastu ja see tegi juba tuju nati paremaks, sest sõnum sisaldas fraasi “ajalooliskultuuriliste ja klimaatiliste tingimuste tõttu aktsepteeritav” ja sõna diginormaliseerumine, mis on selgelt pessimistlikum realistlikum versioon sõnast digimuutuma
Ma hakkasin tööd otsima. Kui kellelgi on pakkuda…
Viimase poole aasta jooksul olen kandideerinud kolme kohta, vist, aga ei loe seda tööotsinguks, sest need pakkumised on minuni poolkogemata jõudnud. Nüüd, tegelikult jaanuarist juba, hakkasin aga  vaikselt päriselt otsima.
Iial ei tea, mis elu toob, aga ma koguaeg võitlen kahe üksteisele vastanduva mõttekäiguga. Üks on see, et ära ole sihuke vuss, hangi endale asjalik töö, too leib lauale. Kõik elavad nii, nii elataksegi ja ainult päevavargad arvutavad, mis nende eluminutid väärt on.
Teine on see,  et kamoon, sa võid rabeleda ühtpidi ja teistpidi oma illusioonis, et leiad “normaalse” töö, aga kokkuvõttes läheb asi ikka loomulikku rada ja see loomulik rada on… No ma täpselt ei tea, aga igatahes ei ole see liiga kaugel mu mugavustsoonist ja kompetentsist ja see lihtsalt peab mulle rahuldust ja rõõmu ka pakkuma ja tõenäoliselt pole ma kunagi võimeline oma peret päriselt ära toitma ja lõpuks veedan kogu oma aja sahtliromaane kirjutades või midagi sinna kanti ja lähedased kannatavad.
Ma tegelikult suvel Eestisse jõudes esimese hooga mõtlesin, et ei hakka siin ärahellitatud siidinäpu nalja tegema ja kandideerin klienditeenindajaks ühte poodi. Nelisada eurot kuus on parem kui null eurot kuus, oli minu sisekampaania slogan. Lisaks on klienditeenindaja kogemus CVs ka ju väärtuslik. Ma pole varem olnud.
Kandideerisin, järgmisel päeval helistati, ülejärgmisel toimus vestlus, kus öeldi, et nad muidu võtavad ikka mõtlemisaega, aga mulle ütlevad kohe, et võtavad mu tööle. Sest ma olen nii sümpaatne. 
Mina: sümpaatne, jess, skoor!
Kuigi ma mängisin avatud kaartidega ja ütlesin, et ma alles hakkasin töid vaatama ja võib-olla tahan paari nädala pärast juba ära minna. Nad ütlesid, et nad ikka tahavad mind.
Ma võtsin päeva mõtlemisaega. Kuigi kõik tundus hästi klappivat. Aga siis, enne jah-sõna, küsisin täpsustavalt graafiku kohta ja tuli välja, et niisugune töögraafik võtaks mult igasuguse võimaluse millegi muuga (nt keeletundide andmine) regulaarselt tegeleda. See pani mind tõsiselt mõtlema, et kas nii ikka peaks tegema või peaks teisiti. Ja siis tulid juba uued plaanid, siidinäpu-plaanid.
Üks hea asi: isa raamat on Kultuurkapitali lastekirjanduse aastaauhinna nominent

petukaup, inspiratsioon ja mõni pilt

Suur tass kohvi on suur inspiratsiooniallikas. Veel inspireerib see suurepärane loengusari, mida Kadi, kes mu intellekti rehitsemise eest hoolitseb, soovitas. See on kuidagi nii meisterlik, et kõik keeruline tundub lihtne, aga tundub keeruline, aga lihtne, aga keeruline, aga.
Täielik võit oli viimase Sirbi, mille Tartu rongist pätsasin, leheküljel 23. Pealkiri “Kriitiku kättemaks“. See tegi mind nii õnnelikuks, aitäh! Pool teksti kirjeldas üht episoodi sarjast “Friends” ja teine pool jutustas selle moraali ümber. 
Mõtlesin: Sirp on minu inimesed. (Vt “Olen ignorant“)
Aga Laima šokolaadikalender vedas alt. Kujutage ette, et avate õige kuupäevanumbriga akna ja see on täiesti tühi. Siis avate paanikas järgmise kuupäevaga akna ja see on ka tühi. Siis olete juba valmis Läti valitsusele pommiähvardust vormistama, kui tuleb välja, et kogu šokolaad on kogunenud number 12 taha. 
Ma ei tea, kuidas nüüd edasi toimida – ja mida üldse mõelda.
Sho valis selle kalendri pühapäeval Selveris välja. Ma tahtsin võtta linnumaja, mis maksis kuus eurot kopikatega ja mis oleks asendanud mulgustatud Pepsi pudelit (arhitekt S. Yano).
Ta ütles, et linnumaja on nii kallis ja pole prioriteet. Järgmisel hetkel oli ostukorvis Laima kalender. Selle eest oleks peaaegu pool linnumaja saanud. 
Ostsime ka hästi suure rasvapalli, millest sai konkureeriv restoran Pepsile, aga kliendid ei tule ei ühte ega teise, raisk. 
Nõutuks teeb. 
Tunnen, et ei oska enam head kurjast eristada. Võbelev elu.
Kõik on sassis, ka jõulupidu toimus enne sünnipäevapidu ja süda ütleb, et see ei ole õige. 
Kõik tegid kingitused. Kuidas sa oled selliste sõpradega, kui nad kõik sellised sõbrad on. Ma ostsin kaupsist martsipanikujukesi.  

 Kadri kingitus realiseerus nii:

Stella kaalub karjääri mänguasjakoti disainerina (täiskasvanutele). Kristel pakib kingitusi vaimustavalt.

“Unenäorongi” esitluselt ka natuke. 

 Ülemine pilt: Kerli-Helen Oissar

Järgnevad pildid tegi Aron Urb. Laenutasin need galeriist tema kodulehel
Nii harva oleme Shoga ühel pildil. See on pärast esitlust kohvikus ja selle tegi ka Kerli-Helen.

unenäorong

Homme on isa raamatu “Unenäorong” esitlus. Ma olen kindel, et sellest tuleb hitt. Tiraaž on juba üüratu. 
Keskkoolis olid meil, teatriklassil, lavakõne tunnid legendaarse Tõnis Rätsepaga ja see oli vist 10. klassi kevadsemester, kui pidime leidma ühe pikema jutu, mida siis semestrilõpu lavakaval esitada. Mina võtsin oma isa loo ämblikust, kes püüdis kärbse võrku… ja kuidas see nüüd oligi? Püüdis võrku, aga nende vestlus läks nii põnevaks, et nad lõpetasid koos kohvitassi taga? Oskasin seda päris pikka lugu sõna-sõnalt jutustada, aga nüüd lihtsalt ei mäleta. 
Igatahes, Rätsep oli sellest loost täiesti pööraselt vaimustuses. Ta nägi selle taga mingit jumalikku lõvid-talled kujundit. 
Üks teine asi, mis mul keskkooli ajast meeles on: inglise keele tunnis oli vaja esseekene kirjutada. Isa oli alati valmis minu asemel kodutöid tegema. Ma pidin teda keelama ja ma ei mäleta, et ta oleks mu koolitöid rohkem kui korra teinud. Selle ühe asja ma lasin tal teha, sest ma ise ei saanud hakkama. Oli vist kuhjunud ka teisi koolitöid… Ma ei olnud eriti hea õpilane. 
No ja siis isa kirjutas essee. Ma jälle ei mäleta täpselt, aga ta rääkis Mr. Gillette‘ist ja tualettpaberist ja millestki veel. 
Meie inglise keele õpetajal oli ameeriklasest abikaasa ja õpetaja andis selleks korraks esseed temale parandada. 
Minu oma tuli tagasi kommentaariga, et see lugu on täiesti fantastiline ja et tal on nii kahju, et ta ei oska piisavalt eesti keelt, sest ta tahaks lugeda minu teisi üllitisi ka, mu emakeeles.
Kujutate ette, millised süümekad mul olid ja kujutage ette, kui võluv kirjutaja isa oli. 
Põhikooli ajast on ka üks kord meeles. Nimelt mul käis noorte neiude ajakiri “Stiina” ja seal oli üks esseekonkurss. Ma kirjutasin sinna siis teemal…. no täiesti sürr, et ma ei mäleta enam asju. Pole aimugi, millest kirjutasin. Võimalik, et kilpkonnade seksist, võimalik, et teemal “Kes mõistab kaht keelt on väärt kaht inimest”. Mõlemast olen kusagil kirjutanud, aga ei mäleta kus. 
Igatahes kirjutasin valmis ja andsin isale lugeda. Ta ütles, et väga hea, aga nüüd tuunime asja veidi. Tuunisime. Sain hea koha, mitte küll esimese, aga teise ehk. Selge see, et põhjus oli tuunimises.
Isa oli lege. Ta oli vanalinna koolis poiste klassi õpetaja. Mis, 80ndate lõpul? Vanaema rääkis kunagi, et kui ta Kalevi ujula majas laohoidjana töötas, siis üks töökaaslane osutas näpuga aknast välja, et kuule, kas see on sinu poeg, kes karja poistega pargis ringi jookseb ja plekkpurki taob. 
Oli küll. Neil olla toimunud jalgpalliturniir, mille väljakuks kogu vanalinn. 
Ta jäi muidugi silma ka ilma plekkpurki tagumata, ikkagi 213 sentimeetrit pikk mustade lokkidega ja suure ninaga mees, kes armastas ka talvel paljajalu käia. Nii kaua kui mäletan, olen talle nabani olnud.  
Mu eelmises blogis käis ta lugemas ja alati kirjutas midagi. Kes see oli, kes kirjutas, et Maarja blogi on tore lugemas käia Maarja pärast ka, aga no need Andry kommentaarid on täitsa kuld. 
Way to steal my thunder. 
Lisaks varastas ta mu sõpru. Sõber tuli mulle külla, aga siis isa ütles sõbrale, et kuule, mul on sulle üks jutt. 
Ütlesin pärast, et leppigu sõbraga eraldi aeg kokku. Ah, raske oli see puberteet. 
Talle meeldisid väga mu blogipostituste esimesed laused, aga ta ütles, et ma olen kehv viimaste lausete kirjutaja. 
Lisaks ütles ta kuldsed sõnad, mida järgin siiani: pane palju taandridu!
“Unenäorongis” on üks lugu tüdrukust, kes tahab laes kõndida, aga kelle vanemad ütlevad, et see soov pole ratsionaalne. Ma tean, et vähemalt see lugu on inspireeritud minust, sest laes kõndimisest fantaseerisin aastaid. Põhjus oli küll pigem olmelist kui metafüüsilist laadi: laes tundus olevat nii palju ruumi mängimiseks. Meil oli kodus vähe ruutmeetreid ja palju asju. 
Esitlus toimub 29. novembril kell 18 Kloostri Aidas (vanalinnas, Vene tänaval, teate).
Juttu vestma tuleb näiteks täiesti fenomenaalne jutuvestja Päärike. Raamatule tegi pildid fenomenaalne kunstnik Jarõna Ilo
Sealt saab raamatu soetada ka. Aga niisamuti saab raamatupoodidest. 
Olete kõik kutsutud!