joonistasin

Täna olen iga hetkega jäänud järjest haigemaks. Lapsed ka kodus, sest üks on natuke haige ja teine mitte päris terve.

Viimasel ajal näen, et mul on parem jätta kaks last koju kui ainult ühe, sest kahekesi nad leiavad endale muudkui tegevust ja mulle tundub, et niisama kisa ja kaklust on vähemaks jäänud ja koos möllamist on üha rohkem.

Võin juba julgelt ühineda nende lapsevanemate kooriga, kes ütlevad, et väikese vanusevahega laste saamine on hea asi.

Nende vanemate, kelle mälu on hakanud tuhmuma ja viimased paar aastat ei tundugi nii hull, kuigi logiraamatus on salvestatud nii tühjas vannis kägaras istumine kui keskpäeval avatud veinipudel.

Ma vist ei rõhutanud eelmises postituses piisvalt, milline meistriteos see kogu maailma kogu ajaloo video ikka on ja kuidas kõik seda peaks nägema.

Vaatasin seda veel täna paar korda. Tegin tööd. Rääkisin ühe sõbraga telefonis.

Ta mainis, et see ahhaa-elamuse harjutus on ikka geniaalne.

Me rääkisime poolteist tundi ja üks hetk avastasin end oma laua taga istumas ja paberile kritseldamas.

Võtsin spontaanselt lastetoast karbitäie kriite ja jätkasin joonistamist.

Hobuse värviline saba kujunes ja siis joonistasin hobuse tagumiku ka, pealtvaates – see tundus loogiline. Rohkem paberile ei mahtunud.

Mul oli plaanis joogasse minna, sest pole üldse saanud ja Sho pidi selleks tarbeks töölt aegsasti koju tulema, sest tal olid süümekad, et tal eile üritus läks pikale ja nii ma ei saanud joogasse ja ma ütlesin, et ma lähen nüüd järjest paksemaks ja tusasemaks, mitte miski mind ei pidurda ja sa tead, kelle süü see on.

Aga ta koju jõudmise ajaks olin ma piisavalt haige, et jooga polnud enam programmis. Siiski oli tunne, et ma võin teisele korrusele omaette ära kaduda.

Kriidid olid mul veel kirjutuslaua peal ja siis mul tuli järsku tahtmine edasi joonistada. Otsisin raamaturiiulist täiskasvanute loova värvimise raamatu, mis oma viis aastat seisab seal täitsa värvimata. Järgmise tunni vähemalt tegelesin raamatu kuulamise ja ühe pildi värvimisega, ise ka ei usu.

Oeh ma olen kirjutamise vahepeal oma 12 korda aevastanud.

Õhtul helistasime teise sõbraga ja ka tema ütles, et see ahhaa-elamuse harjutus on ikka täiuslik. Aga ta ei piirdunud sellega.

Ta ütles: su postitused on head küll, aga kui sinu ema midagi ütleb, siis on alati palju paremad.

Ma inisesin ta sõnastuse kallal, mispeale tuli tal oma komplimenti lihvida.

Ta ütles: need laulukesed, mida sa paned – nendele ma ei kliki kunagi. Aga su ema sõnad – need on kuld.

Nüüd vastu õhtut leidsin laulu, millele järgnevad päevad küllap kuluvad. Cosmo Sheldrake & Deep Throat Choir – “In Berlin”.

ajaloovideo

Järgmise tunni ettevalmistusel meenus video Jaapani ajaloost, mis mulle aastaid tagasi õudselt meeldis. Otsisin selle üles, et näha, kas endiselt meeldib – ja meeldibki.

Näitan õpilastele järgmine kord – saab selle väikse asja 9 minutiga kaelast ära ja tunniga edasi liikuda.

Bill Wurtz on kogu maailma ajaloo ka 19 minugiga ära seletatud. Algus juba ülilahe.

Klikkisin ringi ja ta ülejäänud videod on nii sürrid, iga hetkega meeldib ta mulle üha rohkem.

Aga ajalooteema jätkuks tekkis tunne kuulata Harari “Sapiensi”. Mul on see riiulis ja kunagi lugesin kolmandiku, aga nagu ikka juhtub raamatutega, mis mulle meeldivad – ma ei loe neid lõpuni.

Hiljuti võtsin audioraamatu ka, sest mul oli crediteid üle ja kuulata lihtsam. Täna kuulasin ja tuli kohe nii mitu mõtet, mis abiks järgmise jaapani kursuse planeerimisel. Nii palju huvitavaid seoseid ja mõtestamist.

Ütlesin täna telefoni jõllitades emale, et wordpress väidab, et ma juba 14 päeva järjest kirjutanud.

Ema ütles, et kohe kindlasti ei ole. Ma nõustusin ka, et kohe kindlasti mitte. Pakkusin, et umbes kuus päeva.

Lugesin postitused üle, et äkki on seitse või kaheksa – 14 oli. Millal-kuidas-millest ma kirjutasin ja miks ma seda tähele ei pannud.

inimene õpib

Hommikul lapsed ja Sho robotifestivalile ja ma kõrvalkaubamajja kingitusi ostma. L ja S jäid festivalile, aga ma võtsin Marie kaasa ja viisin onule sünnipäevakingi, võtsin ema peale ja siis venna juurde soolaleivale, siis toimetasin oma ema ja Marie koju ja õhtul sõbra sünnipäevale.

Marie oli autos magama jäänud ja emaga sõitsime, kui hakkas mängima jälle “Jerusalem“, mida paar postitust tagasi mainisin.

Küsisin emalt: kas rahvas saab õppida. Ema hoobilt vastas: ei – ainult indiviid saab õppida.

Ma sama meelt ja selles kontekstis kõlab laulu mõte, et kuidas juudi rahvas oma ajaloost küll õppinud ei ole ja ise represseerija rolli võtab…. ebaloogiliselt.

Eile surfasin Naval Ravikanti instagrami kontol ja seal ta ühes klipis ütleb, et otsib ajaloost näidet, kus inimrühm on liikunud ühes suunas, aga mõistnud, et see on vale suund ja siis üheskoos kurssi muutnud.

Sest üldtõde on, et rühmad elavad pigem valemüütide najal kui oma viga tunnistavad, ütleb ta. Ja kui rühm kurssi muutma hakkab, siis see kas puruneb täiesti või jaguneb, killustub.

Ma panin oma peas selle jutu muidugi laulusõnadega samasse sahtlisse.

Ükski rahvas ei suuda oma ajaloost õppida. Kuigi alati kästakse ja osutatakse.

Selles mõttes pole mingit rahvast – ainult inimesed.

Kõige hullem, kui üks “rahvas” hakkab teisele “rahvale” mõne ebõigluse eest kätte maksma. Kui korrakski päriselt mõelda, on asi absurdne.

Lähen nüüd ära magama.

Automuusika: Hazlett – “Please Don’t Be” …. in love with someone else.