kakast

Kaheksas on vist Kate Bushi “Army Dreamers“. Meeletult ilus meloodia. Räägib sellest, kuidas poeg tuleb sõjast tagasi – surnult.

Kuulsin, et Kate Bush on jälle popp, sest ta laul oli telesarjas. Ma kuulasin neid lugusid reaalselt vinüüli pealt, viieaastaselt ehk. Kate Bush oligi mu kõige lemmikum sel ajal. Panime Babooshka mängima ja hüppasime naabritüdrukuga diivanil.

Hiljuti leidsin õudselt ilusa versiooni “Wuthering Heightsist”.

Täna käisime rongiga rannas. Lastele meeletu seiklus.

Tagasiteel astus L. koerakakasse – rongis selgus. Ma siis mitu peatust küürisin niiske salfakaga sitta sandaalilt ära.

Marie laulab kõikjal – aga eriti rongis – kõva häälega rongilaulu. Ainult, et tema sõnad on: rong see sõitis tsuh tsuh tsuhh, piilupart oli kakajunn.

See juhtub, kui sul on neljaaastane vend.

Ma ikka püüan oma lastele kombeid õpetada. Näiteks, kui nad midagi koledasti minult nõuavad, siis korrigeerin teise äärmusesse: “Armas emme, palun anna…” Siis nad tublisti kordavad “armas emme, palun…” ja see on nii ilus.

Mariel on päris vali hääl ja valdav osa lauseid algavad tal “emme, ma tahan…” Luuka hääl on mahedam, aga sõnad samad.

Vahel ütlevad korraga “emme ma tahan emme ma tahan emme ma tahan..” ja mul jookseb juhe kokku. Hambad ristis vastan: aga mina tahan, et te ei tahaks koguaeg midagi.

Lastega on see värk, et nad täpselt ütlevad, mida nad vetsus teha kavatsevad. Rongis ütles Marie oma kõva selge häälega: emme, ma tahan kakale.

Läksime rongivetsu, tulime tagasi. Aga Marie on turist.

Emme, ma tahan kakale, ütleb jälle. Väga kõva häälega.

Ma ütlen, et just käisime.

Ta ütleb veel valjemalt: emme, ma tahan kakale.

Ma ütlen: kannata.

Ta võtab hoogu ja siis ütleb eriti pai häälega: emme, palun kakale.

Noor neiu me vastas muigab. Ma niutsatan ja viin lapse taas vetsuga tutvuma.

Ei tea, kas kõige hullem on see, et ta kellegi peale vihastades kiljatab: kakajunn! Või see, et ta vahel lihtsalt ümiseb omaette: kakajunn-pissijunn. Õud-ne.

Meil kakskeelses kodus on selles mõttes mugav, et kui lapsed kutsuvad jaapani keeles, siis tähendab, et vaja Shod ja kui eesti keeles, siis mind. Eriti oluline on me jaoks, kas vetsust kostab “kaka valmis!” või “unchi dekita!”

Vahel paneb ikka imestama, kuidas meil on õnnestunud oma suhet hoida, kui viimased neli ja pool aastat tegeleme märkimisväärse osa päevast sõna otseses mõttes sitaga.

Paarisuhe väikelaste kõrvalt – igivana mõistatus.

Pakun, et oluline on leida kiiresti üles switch nupp.

Sibist esteediks ja tagasi.

Madonnast hooraks ja tagasi.

See viimane on üks keerulisemaid. Kui liiga hästi välja tuleb, mõtlen, mis mul viga on.

Hehee. Siia jõudsime täna. Hakkab looma, hakkab looma…

kriitikast

Komplimendid püsivad mul kaua meeles, aga kriitika veel kauem.

Katerina kirjutas vahepeal kohalikule bestsellerile arvustuse, mis autorile ei meeldinud ja siis too võttis ühendust ja…

Tean, mis tunnet oma raamatu kriitika lugemine tekitab, aga see va eneseväärikus, millest kümne küünega kinni hoian, ei luba arvustajaga ärplema hakata. Ei näe mitte üht varianti, kuidas sellest võitjana välja tulla.

Mäletan hästi, kuidas ekspressis ilmus arvustus, mis ütles, et mu raamat on pask, sest Tokyot pole kirjeldatud futuristliku utoopiana, nagu arvustuse autor seda ette kujutas.

Ma tõmbasin teki alla kerra ära, aga oleks ma hingelt influentser, oleks arvustajate peale lennanud: käi korra Tokyos ära ja siis räägime edasi. Loe raamatut veel korra ja paremini, siis saad aru, et see on ajatu klassika ja ma olen geenius, kes võetakse Kirjanike Liitu liikmemaksuvabalt. Esimene minu-sarja raamatu autor, kes Nobeli preemia saab.

Nüüdseks olen pisut karastunud. Oma peas olen kriitika jaganud nelja liiki: negatiivne ja pihta, negatiivne ja mööda, positiivne ja pihta, positiivne ja mööda.

Nõmeda tunde tekitavad need, mis on negatiivsed ja mööda. Näiteks linna kirjeldus ei vasta lugeja kujutlustele linnast – kus ta, muuseas, kunagi käinud pole. Või keegi ütleb: miks pole raamatus kirjeldatud seda või teist asja? Ja ma tahaks vastata, et kui te loeks korra uuesti leheküljed 85-87, siis näeksite, et sellest on juttu.

Positiivne ja mööda on näiteks siis, kui keegi ütleb, et talle väga meeldis mu raamat, sest talle meeldib Jaapan. Rõõmustan, et Jaapan meeldib, aga oleksin rumal, kui võtaksin selle komplimendiks oma raamatule.

Kõige lemmikum tagasiside on muidugi positiivne ja pihta. See on näiteks siis, kui lugeja toob raamatus olulisena välja mingi asja, mis mulle endale ka palju tähendab.

Negatiivne ja pihta – see on hea, seda tasub kuulata, ehk annab õppidagi.

Aga päris üldiselt rääkides – loobin jälle ühe klišeega – siis vahet pole, mis raamatuga pärast avaldamist juhtub.

Autori jaoks peab raamatu kirjutamise kõige parem osa olema raamatu kirjutamine. Kui see osa ka hea pole, siis miks end piinata.

Avaldamise järel juhtub ainult kaht sorti asja: vahel keegi ütleb ilusasti ja teeb tuju korraks heaks. Või ütleb keegi koledasti ja teeb pisut pikemaks ajaks tuju halvaks. Muud ei midagi.

Üldiselt arvestan, et lugeja loeb täiesti teistsugust raamatut kui ma kirjutasin. Hoolimata sellest, et minu valitud sõnad on reas. Tema mõte läheb vahepeal uitama ja seosed, mis ta peas tekivad, on küllap teised kui minul jne. Et inimesed teineteise jutust pisutki aru saavad, on mu meelest totaalne ime.

TOP 10 lugu ka. Seni olen suht kindel olnud oma valikus, aga nüüd läheb juba keeruliseks. Täna veel, aga homme küll ei tea, mis loo panen.

Suht kindlalt kuulub nimekirja veel Spoon – “Don’t You Evah”. See lugu on mind aastaid rõõmustanud, koos eriti nunnu videoga, kus Keepon tantsib mööda Tokyot.

Lõpetuseks: Miki leitsakus.

looga lugu

Tänase TOP 10 looga on lugu.

Paarkümmend aastat tagasi läksin sõbrale külla. Me mõlemad esimest aastat tudengid, oh noorus.

Tema jagas korterit ühe kutiga. Meie rääkisime juttu ja küllap jõime Minttut, samas kui kuti ukse alt imbus imelist klaverimuusikat.

Ta oli meist vanem ja intellektuaalne ja tal oli hulganisti austajaid. Vist seepärast, et tal oli blogi, mida kõik lugesid. Millest kirjutas, ei mäleta, aga küllap midagi… intellektuaalset.

Igatahes õudselt tahtsin teada, mis muusika see on, mida ta kuulab.

Sel hetkel vist küsima ei läinud. Küllap sõber kunagi hiljem mu heaks uuris ja sai teada, et see oli Keith Jarretti 1975. aasta Kölni kontsert.

Ja küllap siis korterinaaber ütleski mu sõbrale, et minul on ilus hääl.

Mõelge kui kaunis – mina kuulasin läbi ukse tema võluvat muusikat, tema mu võluvat häält.

Komplimendid püsivad mul kakskümmend aastat meeles. Päris masendav. Tegelikult kõik need aastad järjest pole meeles püsinud, aga kui hakkasin mõtlema, kuidas Keith Jarrettini jõudsin, siis meenus nii mõndagi. Minttu ja.

Päris hull, kui ta seda lugema satuks ja end ära tunneks. Aitäh igal juhul.

Niisis olen jäänud kuulama Jarretti esimest improvisatsiooni. See on võimas teekond kaasas käia. 26 minutit pikk, aga ma võiksin teile selle järjest ette laulda, nii tuttav rada.

Wikipediast leidsin, et Kölni kontserdi salvestus olla siiani maailmas enim müüdud jazz-klaveri album.

Selline lugu selle looga.