vaimustuses

Kirjutasin täna artikli ühest oma india sõbrast. Olen temast meeletus vaimustuses. Kuna ma seda artiklit siia kleepida ei saa, siis otsustasin teile temast jutustada.

Kes eelistab muusikat kuulata, siis Benjamin Dakota Rogers – “Mercy” on võimas lugu. Saatan ajab patust meest taga ja mees hüüab: halasta!

habras tunne

Lennukis on kohatu tunne – ilma kohata. Mina ununeb, minevik tuleb luubi alla, tulevik kaob ära. Midagi sellist. Kõlab liialdavalt, aga päriselt on nii.

Eile lennukis meenusid mulle järsku kõik teised korrad, kui Jaapani ja Eesti vahet reisisin. Esimene kord elus, kui Jaapanisse maandusin, Pariisist startis lend ja ma istusin ühe jaapani proua kõrval, kes Prantsusmaal elab. Ma ei osanud üldse jaapani keelt, tema oskas prantsuse keelt, aga miskipärast vestlesime suurema osa lennust erinevatel teemadel.

Siis meenus, kuidas mu isa jäi haigeks ja ma sõitsin Eestisse temaga hüvasti jätma. Lennukis rääkisin juttu ühe itaalia lingvistiga.

Siis meenus mu kõige õudsem sõit. Ei mäleta, kas truu lendaja punktide abil või raha eest ostsin endale koha äriklassis, sest olin juba nii rase, et pikk lend oli ekstra kurnav. Ainult, et kui lennuaaeg kätte tuli, ma järsku ei olnud enam rase. Nutsin terve 8-tunnise teekonna. Lennusaatjad kohmetus olukorras.

Aga lennuki-olukord ongi selline, et võid sama hästi 8 tundi nutmiseks planeerida. Pärast maandud ja elad kuidagi edasi.

Siis meenus, kui ma istusin ühe jaapani noormehe kõrvale, kes Euroopa tuurile läks ja kellega me kogu tee seksist rääkisime. See on väga hea mälestus, poiss meeldis mulle. Mäletan, ma algul olin nii tõrges vestleja, aga ta lõpuks tõmbas mu täiega kaasa elama.

Ja nüüd oleme nagu need perekonnad, keda ma aastate jooksul lennujaamades kohanud olen – jaapanlane ja eurooplane, piiriülesed mudilased ja naeruväärne hulk kohvreid.

Ühesõnaga, lendamine on nõnda lahustav ja segadusse ajav protsess, et ma ei tea, mida ma teeks, kui mind kosmosesse saadetaks.

Esimestel Jaapani-öödel nägin unenägusid. Uppusin umbes viis korda järjest ära. Esimesed korrad laeval ja hiljem mingil poolsaarel, mida hiidlaine kahelt poolt korraga tabas. Detailselt tunnetasin, kuidas vesi mu täpselt mattis, iga kord natuke erinevalt.

Kaks nädalat olime ja koguaeg lastega ja kõikidega ninapidi koos. Üksinda olin mõne hetke magamistoas, aga majast väljas mitte. Kui ütlesin, et tahaks poodi minna, siis Sho isa ütles: ma viin su ära. Ma ütlesin: ei ei, pole vaja. Ära vaevu.

Mõte ei ole ju selles! ei öelnud. Mõte on selles, et ma saaks rahulikult omaette olla! ei öelnud.

Ta ütles: nii palav on, las ma aitan. Sho ütles, võta lapsed ka kaasa. Ja siis kuidagi lõpuks juhtus, et läksime kõik kuuekesi.

Korra käisime Sho emaga kahekesi Ginzas šoppamas. See meil selline igakordne tema raha tuulde loopimise rituaal.

Ühes riidepoes, kust alati midagi ostame, oli noormees tööl ja ta ütles, et ta sõber on eestlane. Sho ema ütles, et küllap poiss pürgib ehk moekunstnikuks või midagi sinna kanti ja töö selle brändi juures annab kogemust juurde.

See on nii tore, kui töö ei ole mõttetu, sest sul on eesmärk. Üks teine päev käisime Asakusas ja ööbisime korraks turistihotellis. Asakusa oli vanasti paksult rahvast täis, aga nüüd mõnusalt hõre.

Seal jooksevad ringi need mehed, kes hobuse asemel inimesi kaarikuga järel veavad. Ma alati mõtlesin, et appi vaesekesed, mis orjatöö see on. Alles nüüd läks lamp põlema – need on suured lihaselised noormehed, säravalt naeratavad. Mitte seepärast, et nad on peast segased, vaid sest neil on eesmärk ja töö aitab sellele kaasa. Selgelt on tegu sportlastega, kellele inimeste vedamine on hea trennilisa.

Laupäeval tulime lennukiga, eile hommikul jõudsime. Panin oma vaimu valmis esimeseks Eesti-päevaks. Teadsin, et tuleb selline päev, kus järjest meenuvad kõik väikesed asjad, mis valesti on. Ütlesin endale: homme. Homme võib. Aga täna ärgem hakakem oma olemuse alustalasid kõigutama.

Täna on nüüd see “homme” ja ikka peksan oma peast välja mõttekäike, mis heas suunas ei vii.

Enese saboteerimine on nagu hakkaks autoga sõitma, aga oled käsipiduri peale unustanud.

Algul ma ei pannud üldse käsipidurit tähele. Siis avastasin, et sisuliselt kogu aja sõidan käsipiduriga. Pistsin ulguma, et vaene mina, käsipidur on peal, mis ma nüüd siis teen, kuidas ma nüüd sõidan siis niiviisi, pean käsipiduri kuidagi maha saama, vaene mina jne.

Nüüd katsun reageerida hästi lihtsalt. Otsustasin, et võtan kõhklused ja hirmud maha sama automaatse liigutusega kui käsipiduri – ja liigun edasi.

Mu saboteerimisradar töötab nüüd päris hästi ja nii näen, et… no arvestades, et päevas käib peast läbi kümmetuhat mõtet, pakun iga kolmekümnes on “appi ma ei suuda”. Mõte võtab vaid sekundi, aga on selgelt selle sekundi peategelane.

Siis jälle kordan: käsipidur maha, käsipidur maha, käsipidur maha…

Mõtlen, et mu on näos nüüd piisavalt palju kortse, et mõjun nagu teaks, mida ma teen. (A fak ma olen vana ja kole… Käsipidur!) Miks mitte käituda vastavalt. Kellele vaja rolli etendada, etendan ära. Ja endaga on mul üldse mingi muu diil.

Võib-olla on see raamatute mõju ikka, Burkemani “4000 Weeks” ja Pressmani “The War of Art”. Või Naval Ravikanti jutu (ma olen ikka sihuke fänn). Või spordiriiete slogani.

No igatahes. Täna on siis see “homme”, mis peaks parem olema kui reisi esimene päev – ja natuke ongi. Aga Marie ärkas öösel pool kolm üles ja röökis “emme, ärkame üles, ärkame üles…”

Marie teeb kõneledes nii meeletult armsaid vigu, et keegi ei raatsi teda parandada.

Luuka mõjul ütleb ta “nupule vajutama” asemel “nuputama.”

Kui ta midagi tahab, siis jaapani keeles lisab ta ükskõik mis sõnale “tai” lõppu. (Muidu ainult tegusõnad peaks selle vormi võtma.) Näiteks tahab vett, siis ütleb “mizutai yo”.

Ükskord segas eesti ja jaapani keele vigu. Tahtis nuppu vajutada ja ütles “nuputatai yo!”

Veel parem, ta miskipärast peab vajalikuks rõhutada oma soove, lisades jaapani keeles sõna lõpu “yo” asemele kaks yo’d.

nuputatai yoyo!

See on nagu “tahan küll-küll” või nagu paneks lause lõppu kaks hüüumärki.

Sho tegi suvilas lastele puust mõõgad ja kui Marie Jaapanis endale söögipulgad sai, unustas ta pidevalt, kuidas neid eesti keeles nimetatakse. Ütles: emme, tahan mõõka.

Sho vanemad soetasid vahepeal auto, kuhu me kõik ära mahume ja nii sõitsime igale poole kõik koos. Mina istusin Marie kõrval ja olin sunnitud 2-aastase katkematust teadvusevoolust osa saama. Ta räägib kogu aja.

Kirjeldab, mida näeb. Kas tee läheb mäest alla või on sinka-vonka. Kes ta ees, taga, kõrval istuvad. Kui auto punase foori taga peatub, vihastab. Et ta tahab poodi minna, šokolaadijäätist osta, ära süüa ja aitäh, kõht täis.

Üks hetk ütles, et tal on papu sees liblikas ja me peame liblika kätte saama ja autoaknast välja laskma. (Sho pakkus, et tal Sho kukil surid jalad ära ja see tekitas liblika-tunde.)

Siis teatas, et Aurelia viskas talle liiva silma, see oli valus ja ta nuttis. See on tema esimene mõte, mis ei ole vahetult tänase-eilse-homse kohta. Lastehoius käis ta viimati juunis ja pakun, et Aurelia intsident on sealt.

Kui ta midagi räägib, siis ta vaatab vestluskaaslasele otse silma ja mida pikemaks ja tõsisemaks läheb jutt, seda ümmargusemaks lähevad tema silmad.

Vahepeal katsetab fraase. Ütleb: mul on üks mõte.

Ma: mis mõte sul on?

Ta: mul on üks mõte.

Ma: jah, mida sa mõtled, räägi mulle.

Ta: mul on üks mõte.

Ma: mis mõte?

Ta: minu oma mõte.

Jaapanis oli mõlema lapse keeleline areng meeletu. Reisidel alati on olnud – aju saab kuidagi niiviisi stimuleeritud.

Nüüd jõudsin vist mõtte lõppu.

Tahaks panna pilte, aga vaatan, et ei teinud Jaapanis peaaegu ühtegi pilti. Videoid on omajagu, õnneks.

õunaeksam

Sho ema hakkas vabatahtlikuna kohalikus koolis kodumajanduse tunni abiõpetajaks. Osales 8. klassi õunakoorimiseksami läbiviimisel.

Õun tuleb lõigata neljaks tükiks. Iga tükk tuleb ära kaaluda. Siis tuleb lõigata südamiku osa välja W-kujuliselt ja seejärel koorida suure noaga võimalikult õhukeselt.

Kooritud viilud tuleb ära kaaluda, kooritud õun ka – ja arvutada välja, mitu grammi koorimise läbi kaotati. Ja mitu protsenti õunast koorte eemaldamise läbi kadus. Kas raisku läks liiga palju?

Tuli valmistada 1% soolasusega vesi, millesse kooritud õunad pandi. Õpetaja küsis “miks?”

Üks õpilane vastas, et õunad koledaks ei lähe. Vale vastus. Teine vastas, et hapnikuga reageerimisel õuna värvus ei muutuks. Sho emale tundus, et õige vastus, aga ei – vale.

Õpetaja ütles, et õige vastus on… ja seda sõna kuulis Sho ema esimest korda… ja muidugi eestikeelset täpset vastet ei ole… ja eelmised vastused oleks sama head või paremad olnud, aga haridusministeerium on andnud sellise vastuse, nii et kõik teised vastused on valed…: “pruunistumise vältimine”.

Tegelikult võiks asjal olla ilus mõte ja oluline õppetund: ükskõik, mida sa teed, tee seda põhjalikult, keskendunult, täpselt.

Ainult, et ei õpetaja ega lapsed seda mõtet tähele ei pane, ütles Sho ema. Õunaeksam ongi õpetaja jaoks ainult õunaeksam ja lastele samuti ja kui lõpuks iga laps pidi hindama, kuidas tal õuna koorimine välja tuli, siis mitte üks ei öelnud, et hästi. Nii et ainus õppetund: õunte koorimine on keeruline ja ma ei oska.

Kui keegi tulevikus jälle küsib, miks ma Jaapanis lapsi kasvatada ei taha, siis räägin neile õunaeksamist.

Ma olen üldse hästi õelaks muutunud. Vaatame telekast lastesaateid ja ma vaikselt mõistan hukka. Kuigi mingid on jälle sellised, et vauu kui hea.

Temperatuur on selline, et püsime kodus. Eile öösel oli 30 kraadi kanti, päeval 37, varjus. Vaikiv kokkulepe on, et kõik inimesed kannavad maski kõikjal. Ka üksinda tänaval. Kuradi masohhistid. 4-aastane Luukas kanab ka maski, Marie on 2 ja nii vanad tavaliselt ei kanna. Maski kandmine tundub rangelt sümboolne samm, sest praktilist poolt vaadates… ah ärgem hakakem.

Toit on nii maitsev, et ajab nutma. Kuidas see on võimalik. Muidugi on Sho ema hea kokk ja nad valivad poes kvaliteetsemat kraami ja kindlasti tahavad meid siin veel ekstra rõõmustada. Aga ma nutan ja nuputan, kuidas Eesti toidulaud nii õnnetu on.

Eelmise postituse jätkuks, kommenteerijate arvamused läksid tugevalt kahte lehte. Ma kinnitan siin igaks juhuks üle, et kirjutamine on mu jaoks liiga mõnus tegevus, et loobuda. Nii et jutu lindistamine kohe kindlasti ei hakka blogimisega konkureerima, see on eraldi asi.

Tahtsin juba varem jutuks võtta, aga nüüd kommentaaride peale veel eriti, et eks igal ole oma meelisžanrid info omandamiseks.

Näiteks mu lemmik podcastide nimekirja juurde tulles – tavaliselt on podcastikülaline vähemalt raamatu kirjutanud, aga mitmed külalised on teinud dokumentaalfilme:

Paul Stamets – “Fantastic Fungi“.

Michael Pollan – “How to Change Your Mind” tuli just dokusarjana välja.

Tristan Harris, kelle podcasti veel kõikide aegade TOP nimekirja ei lisanud, aga nüüd lisan – see on siin. Tema tegi ju meeletult populaarse dokumentaali “The Social Dilemma“.

Aga dokumentaal pole minu teema. See on lihvitud, see on lihtsaks tehtud, see on mu jaoks aeglane ja hõre – üldiselt.

Mulle meeldib podcasti vorm, kus seesama jutt on kaootilisem, nüansirikkam, tihti segatud inimese muude mõtete ja täiesti teiste teemadega, mis pole ehk seotud, aga miskipärast lõpuks ikka on. Asjad, mis lõigatakse lihvitud vormis nagu film või raamat välja, sest need ei sobitu hästi tervikuga või ei kannata tsensuuri. Lisaks on tunne, nagu oleksid selle inimesega lihtsalt samas seltskonnas ja kuulaksid tema põnevaid jutte.

Varem ma muretsesin, et loen liiga vähe raamatuid, aga nüüd mõtlen, et podcatid on mu jaoks hästi asendanud igasugu populaarteaduslikku kirjandust.

Ilukirjandust võiksin rohkem lugeda küll.

Lõpetuseks lühike juhuslik helilõik tsikaadide ja muude putukate lärmamisest. See on nii mõnus.