liiga palju lapsi

Küsisin hommikul Sholt, mis päev täna on ja kui ta vastas, et reede, siis ma arvasin, et ta tuimalt valetab. Mina oleks pakkunud kolmapäeva, aga polnud päris kindel. Nii et ma ei tea, kuhu kadusid viimased päevad.

Kaks meist on nüüd pea täitsa terved, Sho käitub, nagu oleks, aga ei ole. Marie on seekord nõrgim lüli. Nõrgim lüli, kes veetis terve päeva kriisates või vingudes või valjult nõudes või ohtlike asjadega mängides või ohtlikesse kohtadesse ronides. Ja need mõned hetked, kui ta hinge tõmbas, aitas Luukas täita oma… vajadustega.

Viimasel ajal mõtlen, et tegelikult on väga hea, et mul on natuke rohkem lapsi, kui ma hallata suudan. Räägin, nagu mul oleks vähemalt neli last, aga noh, igaühel oma piirnumber. Sest minus on mingi loomulik autoriaarsus, võimu- ja kontrollivajadus, mida ma hallatava arvu laste puhul kindlasti kurjasti kasutaksin. Aga neid on piisavalt palju, et jõud on tasakaalus ja nad suudavad endale isikliku vabaduse välja võidelda. Vabadus tundub ülimalt tähtis, lapsele. Lapsevanemana tundub vabadus ohtlik ja ebamugav.

Ega ma tegelikult tea, nad nii väiksed praegu. Aga kujutan ette, et ma lihtsalt ei suuda kätt hoida koolis saadud hinnete pulsil või pettuda, kui nad olümpiaade kinni ei pane või ülikoolis arstiks ei õpi. Eriti, kui kavaten tulevikus ka endale elu hankida.

Selline soe soovitus lihtsalt, et minge laste arvuga pisut üle piiri, nii on mingis mõttes tervislikum. Väga mitmes mõttes ebatervislik ka, aga noh.

teised eestlased

Eile kirjutasin, et eestlaseks olemine on mu jaoks midagi sügavalt isiklikku ja rõõmustavat. Mitmed lugejad tundsid ehk meeleliigutust, aga paistab, et tekstist ei joonistunud tegelikult päris hästi välja, kui suva mul kõige selle juures teistest eestlastest on, hehe.

Täpsustades – sellest, et nad eestlased on.

Eestlaseks olemise küsimusega on elu jooksul omajagu maadeldud. Seni, kuni püüdsin valemisse suruda kõiki teisi eestlaseid, ei arvutanud vastust välja.

Juba oma suguvõsaga läbi saada võib olla raketiteadus. Lisame veel miljoni, kelle pärast põdeda. Mingeid ootuseid seada ja siis pettuda. Kelle sõnade pärast patja nutta. Eestlased ei ole üks kogukond – me pole omavahel piisavalt sarnased. Chalice kirjutas hullult hea laulu küll, aga… ei.

Minu inimesed on mu lähedased, mu sõbrad, mõned tuttavad ka. Mõni pool-võõras võib olla minu inimene. Olen siin blogiski kirjeldanud takso- või lennukisõite inimestega, kes minusse jälje on jätnud. Mõne inimesega saan kohe aru, et midagi me vahel on, midagi rõõmustavat ja väärtuslikku, vähemalt selles hetkes. Kuigi kohtumine võib olla põgus.

Teiste eestlaste ja ülejäänud maailma inimeste suhtes on mul küll järjest soojem tunne. Harvadel hetkedel tabab mind lausa kõikehõlmav armastus kõikide maailma inimeste vastu. Päriselt ka. See tunne on nii hea, et seda tahaks hoida, aga ei oska veel.

Ja kaastunne. Kaastunne pole vist õige sõna. Ma ei pea haletsust silmas. See tunne, et me oleme kõik siin üheskoos, samas paadis oma inimeseks olemise ülesandega. Koostunne?

Ikka läks melodramaatiliseks kätte, sorri. Sõber laenutas täna tänavaraamatukogust J. Aaviku “Rahvustunde nõrkusest Eestis”, lihtsalt selleks, et mulle foto saata – ninanipsuks. Ma räägin – minu inimene.

olla eestlane

Mainisin siin millalgi, et veetsime aega jaapanlastega, kes olid värskelt laulupeolt tulnud ja muljeid täis. Ja et ma ainsa eestlasena seltskonnas pidin leidma vastused nende küsimustele.

Nad küsisid esiteks, et miks on mõned laulud sellised, mida eestlased püsti seistes laulavad – lisaks hümnile. Ma seletasin, et mõni laul lihtsalt on nii võimsalt me südames, et seda istudes laulda ei saa. Siis nad küsisid veel midagi ja veel midagi ja siis enam ei küsinud. Aga tundus, nagu neil oleks veel üks küsimus.

Ma tegin asja neile lihtsamaks ja ütlesin, et see on päris veider, eks ole, see lippudega vehkimine ja isamaast laulmine. Nad noogutasid pingsal ilmel. Ma jätkasin: praegu pole patriotism eriti popp teema…

Pinge õhus hakkas vaikselt kaduma ja edasi nad ääri-veeri mainisid, et Jaapanis poleks selline asi mitte kuidagi võimalik. Mitte pärast II maailmasõda. Hollandlanna ütles, et tema kodumaal ka praegu sellist asja ette ei kujutaks.

Siis me rääkisimegi, et vaat kui huvitav, erinevad rahvad, erinevad ajalood ja ajastud, erinevad kontekstid… Mis oli II maailmasõda lääne-eurooplastele, mis oli nõukogude aeg eestlastele. Ma rääkisin taasiseseisvumise aja meeleolusid ja…

Aga mida ma üldse ei teinud – ja ma olen väga uhke, et ei teinud – ma ei hakanud kuidagi midagi välja vabandama. Oi, sorri, me väike matsirahvas siin ei loe õhust välja, et see patriotismi värk pole enam in.

Igal rahval oma kogemus ja meie oma on selline. Seletasin mingeid asju, nagu oskasin, aga ei pidanud vajalikuks ka seltskonda õudselt veenda.

Nüüd tuleb jälle see “vana mina oli selline, aga uus mina on selline” teema. Vanasti ma tundsin, et pean mingeid eestlaste käitumistavasid või kombeid kas välja vabandama või siis ennast sellest kuidagi eristama.

“Eestlased on kõik sellised tuimad ja ebaviisakad tüübid, mina olen naeratav ja sõbralik. See on seepärast, et ma ei ole tüüpiline eestlane.” Mida kuradit. Miks ma ennast maailmas niimoodi esitlesin?

Loogikaülesanne: ma olen naeratav ja sõbralik. Ma olen eestlane. Mida järeldada?

Ma olen üks eestlastest ja eestlasi on igasuguseid. Sõbralikke, ebaviisakaid, tarku, rumalaid… Pakun, et vastavalt olukorrale võib igaüht nende nelja sõnaga kirjeldada.

Nüüd, kui ma olen välismaalaste seltskonnas, räägin Eesti asjadest ja eestlastest nii, nagu ma seda näen. Teadlikult jätan järelduste tegemise vastutuse “välisvaatlejale”, ei esitle end enam kuidagi “normist erineva” eestlasena.

Lisaks, pilt eestlasest tekib välismaalasel ju suuresti tema enda maailmapildist ja mõtlemise avatusest lähtuvalt. Ükskõik, palju ma võimlen.

Ma ei tunne, et ma olen kõikide eestlastega üks kogukond ja kui üks meist teeb midagi häbiväärset, on kogu kogukond häbistatud. Väikerahval on see häbitunne ehk suurem kui mõnel pika ajalooga suurel rahval.

Ei kujuta ette, mis tunne on olla suurrahvas. Puusalt pakun, et enesekindlam. Ja et suure riigi inimestel on lihtsam olla ümbritseva maailma suhtes ignorantne. Tundub, et paljudel pole identiteet seotud niivõrd riigiga kui mingi väiksema üksusega, oma kodulinnaga, näiteks. Niisamuti on teadmistering väga kohalik.

Ei tea, kas statistilist alust on – räägin puhtalt tunde pealt -, aga pakun, et keskmisel eestlasel on maailma mõistes lai silmaring ja pakun, et keskmine eestlane räägib vähemalt üht võõrkeelt hästi.

See kõlab nüüd, nagu ma kiidaks eestlast või peaks meid kuidagi tasemel tegijaks. Paraku on mul inimeseks olemise latt lihtsalt väga madal.

Aga esiteks olen ma seda usku, et keel mõjutab mõtteviisi ja maailma nägemist meeletult. Eesti keeles mõtlemine on haruldasel viisil maailma nägemine. Ma ei ütle “paremal viisil”, ma ütlen “haruldasel.” Ja võõrkeele oskus tähendab, et inimene on võimeline enam kui ühel viisil maailmas orienteeruma, enam kui ühe pilgu läbi nägema.

Kordan veel: pole aimugi, mis tunne on olla suurrahva osa.

Aga väikerahva osaks olemine on nii argine, ainus tegelikkus, mida tean.

Seega võib lihtsasti ununeda, mis ulme siin toimub: miljonil inimesel on rahuajal täiesti oma riik, kus räägitakse täiesti oma keelt. Kus saab selles keeles koolis käia – kuni ülikoolini välja. On omakeelne meedia, raamatupoed on täis omakeelset kirjandust.

See on täiesti pöörane, maailma kontekstis. Kui tuua paar näidet illustreerima, siis jääb mulje, nagu rohkem näiteid poleks. Aga näiteid oleks nagu muda. Alustame ikkagi paarist – 7 miljonit uiguuri, 30 miljonit kurdi.

Eestlaseks olemise kogemus tundub nii tavaline, aga olla siin ja praegu, Eesti Vabariigis, mõtelda ja kirjutada eesti keeles – see on haruldasem kui lotovõit.

Selle üle ei pea olema sama õnnelik kui lotovõidu üle. Seda ma ei väida.

Igal Eesti inimesel on endast eestlasena (või ka mitte-eestlasena) oma nägemus.

Aga minu jaoks on eestlaseks olemine selline läbinisti isiklik kogemus, mida teadvustan ja mille üle rõõmustan. Haruldane võimalus elada siin ja praegu sellisena, nagu ma olen.

astronaut

Marie on nüüd nii küps, et suure osa ajast on ta Luukale paras mängukaaslane. Tihti ei ole ka, muidugi. Varsti neljane suudab 1.5-aastast ikka mitmel kavalal viisil kiusata. Aga ta paneb vastu. Võtab midagi, mida L. armastab, endale, ja siis kihutab – sellisel kiirusel nagu pooleteisene veel ei tohiks – diivanile ja viskub diivaninurka minu selja taha nagu märulifilmis.

Ta jookseb palju, aga viimasel ajal veel rohkem kalpsab. Kalpsab edasi, aga vahepeal proovib külg ees ka kalpsata. Ja no see riuklik särisev sädelev nägu, uskumatu tüüp. Ta on nii ilus ka, lisaks kõigele. Ilus ja metsik.

Täna klikkisin istagrami reelis mingile vaalavideole ja selle taustaks mängis 10 sekundit muusikat, mis mulle meeldis. Lasin Shol kuulata, ta ütles, et see on ju see tiktoki laul. Kohe enam ei meeldinud nii väga.

Kõigest väest püüan tiktokist ja reelidest eemal hoida. Need on lahedad-põnevad-harivad-üllatavad-rõõmustavad kindlasti, seepärast püüangi. Mul on teisigi sõltuvusi teenindada, ei taha tiktoki lisaks. Lugu on muidu “Astronaut In The Ocean”. Kõik niikuinii teavad, ma vabandan, ma ei tea.

See meenutas üks hetk teist lugu, mida ma ka instagramis kohtasin. Kõik teised jälle kindlasti teavad – Cardi B “WAP”. Nägin seda videot, mis levis viipekeele tõlgist ja see… jättis jälje.

Kaks suurt taipamist – esiteks avastasin, et ma saan viipekeelest päris hästi aru! Teiseks, oi ma naiivitar arvasin, et olin seni kuulanud üpris räpaseid laulutekste…

Aga astronaudist rääkides, siis mu lemmik astronaudi-tsitaat on LCD Soundsystemi laulust “Drunk Girls”: armastus on astronaut – ta tuleb tagasi, aga pole iial enam sama.

neli neljast

Mittetäielik nimekiri väljenditest, mida ma ei kannata: “ajab mul sita keema”, “pani rohud peale”… oi, kuulge rohkem ei tulegi pähe.

Esimene väljend, sest mul on liiga hea fantaasia. Kujutan hästi ette keevat rooja selle inimese soolestikus ja kui ebamugav põletav tunne see võib olla. Tõenäoliselt keemistemperatuuril sitt tapab selle inimese, väga ebameeldiv viis suremiseks, peaks ütlema. Kui teha kehvade suremisviiside edetabel, oleks suht kõrgel kohal.

Huvitav, mis oleks kolm kõige kehvemat viisi. Siin peaks muidugi sõna “kehv” ära defineerima enne, variante oleks mitmeid.

Teine, sest rohtu ei panda ometi peale. Või pannakse? Arst “kirjutab rohu välja” – vist – ja ma “võtan rohtu”, juhul kui ma seda just tõesti peale ei määri.

See on valus teema. Ma tõesti tõesti vahepeal ravisin end ka ja tundus, et saan terveks, aga nüüd on järjest haigem tunne. Ravi või ära ravi.

Sho teatas koju tulles, et ta jääb ka haigeks kohe. Nii et praegu on neli neljast.

Ainult et ma pean ikka tegelema igaöiste košmaaridega, mida Marie mulle korraldab. Luukas ka on otsustanud nüüd kord öö jooksul üles ärgata ja väga alarmeerival häälel “emme” kriisata.

Täna hommikul tuli raadio Tallinnast nii lahe laul – “Shake It All Down”, Ashley Daneman. Nii võimestav kuidagi, terve päeva kuulasin.

tiksumine

Viimased päevad on olnud suur tiksumine. Ühest küljest nii hea, et üldse tiksuda on võimalik. L. on juba nii suur, et kui M. lõunaunel on, siis ütlen talle, et ma olen nüüd siin siruli, leia ise tegevust. Ja siis ta enam-vähem leiabki.

Siis võtsin jõu kokku ja vihastasin, et meil koguaeg selline laga on. Tegelikult on igas päevas vähemalt kümme minutit, kus elutuba-köök on enamvähem korras. Nii et ei saa öelda, et ma täitsa minna laseks.

Vihastasin, et me nii suvalised oleme. Üldiselt tundub, et me… suvalisus … aitab eluga hakkama saada. Ei reageeri suurelt väikestele muredele. Aga kui ma jälle teen mingi toidu ja keegi seda ei söö ja tasakaalukas toitumine on võõrsõna ja kõik on haiged, aga mu kuklas kumiseb “ravid, siis seitse päeva, ei ravi, siis läheb nädalaga üle” – ja tegelikult läheb kiiremini, aga uue nädala alguseks jälle keegi haige – ja lastel pole enam üht vitamiini ka kehas, sest nad ei söö midagi normaalset ja võib-olla kui ma oskaks emana paremini hakkama saada, siis nemad sööks hästi ja poleks kunagi haiged.

Unevõlg-unevõlg. Sho lasi mul kümneni magada, seda pole aastaid juhtunud, tundub. Ja kui nad siis kümme mulle selga sadasid, oli tunne, et lisaunest polnud üldse abi. Pärast sain aru, et natuke ikka oli.

Täna olen püüdnud oma meeleolu reguleerida peamiselt muusikaga. Kõigepealt leida see sagedus, mis mul parasjagu loomulikult oli (Lana del Rey, Daughter) siis edasi tõsta meeleolu väikeste dooside kaupa (Bebe, Ane Brun, Inara George), edasi kompasin juba piire (Parov Stelar, Flight Facilities jne) Aitas küll natuke.

Aga nii palju inimene olen ma küll, et seda va elamise ängi tunnen hästi.

sõnad

Üks asi, mida ma kunagi tegin, aga olen otsustanud, et enam ei tee, on sõnade peale solvumine.

Sõnakasutuse peale, pean silmas.

Olen kohe teadlikult otsustanud, et tähtis ei ole see, mis sõnu kasutatakse, vaid oluline on mõista, mida inimene öelda tahab.

Varem olin ma igasugu vihakõneseaduste poolt, üldjoontes. Nüüd olen nende vastu, üldjoontes. Selliste, mis lähevad keele kallale.

Kui üks sõna keelata, tuleb selle asemele teine sõna. Teine sõna sama tähendusega, mis juhuslikult pole veel keelatute sõnaraamatus. Võib-olla siis keelatakse see uus sõna ka ära. Nagu poleks võimalik leida jälle uut, mis sama mõtet edasi annab.

No ma tõesti püüdsin Friendsi seekord tsiteerimata jätta, aga ei õnnestu: Joey’lt küsitakse, kas on üldse mõni lause, mida ta räpaselt kõlama panna ei suuda. Ta vastab: ei. Ja ütleb: vanaema kanasalat – räpaselt.

Asi on mõttes ja seepärast on hea, kui kõik sõnad on lubatud. Siis saad paremini aru, kes mõtleb mida. Edasi saad küsida, miks ja miks ja veel miks.

Ja leppida vastusega. Mitte nõustuda, aga leppida.

Sest see on informatsioon. Info on vajalik, kui päriselt teada tahad.

Kui teada ei taha, siis on teine asi. Siis võib panna sildi külge ja asetada oma lihtsa selge maailma vitriini.

Ma olen vähese lugemusega inimene, aga Orwelli 1984 olen lugenud.

Keelt ei saa ära lihtsustada, ei saa iga sõna taha panna ainult ühe selge tähenduse. Sõnal on tähendusväli.

Seepärast võivad kaks inimest sama sõnakasutusega väljendada väga erinevat mõtet.

Mõni kasutab üht sõna seepärast, et ta on šovinistlik rassist, teine seepärast, et ta pole väga osav kõneleja, kolmas seepärast, et tema peas on samal sõnal täiesti teine tähendus.

Suvel rääkisin sõpradele kellestki ja kasutasin sõna “hullumaja” või “peast hull” või midagi. Siin blogis olen ka neid sõnu kasutanud.

Sain tagasisidet, et see pole viisakas, see on vaimuhaigete naeru- või alavääristamine.

Appi, me kõik oleme peast hullud, ütlesin. Kõik asume ju sellel skaalal kuskil. Jajaa, nad vastasid, selgelt ei vabandanud see lause mind välja.

Ma pole kunagi selle pealegi tulnud, et kedagi vaimutervise skaalal alavääristada. Vähemalt pooled sõbrad mul võtavad ravimeid, käivad teraapias. Teised pooled peaks ka käima, hehe.

Fantastilised inimesed.

Isa oli bipolaarne, see “ebanormaalsus” on mu jaoks sünnist saati nii normaalne olnud. Ma ise olen ka psühholoogil käinud, soovitan kõigile, ilma naljata.

Kui ma räägin hullumajast, siis ma räägin lihtsalt mingist elu aspektist, äärmiselt tavalisest argisest aspektist – minu jaoks.

Siis on mingid teised sõnad, mis minule ei meeldi ja kui keegi neid sõnu kasutab, on esimene reaktsioon seda inimest sildistada või igaks juhuks solvuda.

Sõna “neeger” on üks neist. Aastate jooksul olen hakanud eristama, et on (väike) hulk inimesi, kes tõepoolest ei mõtle selle sõnaga midagi halba. Kes on harjunud, et see on eesti keele kontekstis täitsa neutraalne. Vähemalt on pikalt olnud.

Viimastel aastatel olen seda sõna paar korda ise ka kasutanud – et mingit hämarat küünilist mõtet edasi anda. Selle sõna ümber on mu jaoks alati jutumärgid. Need nähtamatud jutumärgid muudavad lause mõtet täielikult – kuigi sõna on sama.

Kui me jääksime ainult sõnade tasandil rassiste määrama, jääksid märkamatuks kõik need, kes õigeid sõnu kasutades kõneleda oskavad.

Niisiis, sõnad mind enam ei solva. Olen otsustanud ka, et ma ei solvu enam kellegi teise asemel. Sloss rääkis sellest ka laval, aga mõte polnud mulle enam uus.

Kui arrogantne peab olema, et arvata, et üks või teine inimene või inimgrupp enda eest ise solvuda ei oska, nii et mina pean seda nende asemel tegema?

See oli mu jaoks mitu aastat tagasi väga uus mõte. Uus vaatepunkt. Enne ma arvasin, et ma olen õilis, püüan kedagi kaitsta, õiglust jalule seada.

Aga las igaüks ise otsustab, mis on tema jaoks solvav ja kuidas solvangule peaks vastama. Eeldada, et inimene enda eest ise seista ei oska, on alavääristav.

Ehk et jah. Tahan vist öelda, et jätkem kõik sõnad alles, katsugem mõttest aru saada. See on väga ebamugav ja keeruline. Aga tundub õige.

hea tuju

Ma ei tea, kes on meie pere nõrgim lüli (küllap mina), aga tugevaim on Marie. Mina natuke haige, L. jälle täitsa haige, S. ühe käega. Ainult Marie naeratas laialt ja läks lastehoidu.

Ma veetsin pool päeva täitsa siruli, L. ja S. tegutsesid igaüks vaikselt omaette. Mõtlesin, et kunagi tuleb aeg, kus võin seitse või viis… või vähemalt kolm päeva järjest ainult iseendale mõelda ja mitte kellelegi aru anda. Millal, ei tea, aga ükskord.

Siis tuli end kokku võtta, sest tegelikult oli ülikoolipäev.

Mul pole erilist kogemust zoomiga olnud, ainult väikse seltskonnaga harvad koosolekud. Aga täna esimest korda osalesin suurel loengul zoomi-kuulajana ja kohe tundus, et vabalt võin teha kõik vead, millega meemide kaudu tutvunud olen. Avatud mikrofon, püksata, vale vestlusaken, porno… andke mulle vaid aega ja kõike saab. Zoom on metsik lääs.

S ja L läksid õhtul Mariele järele ja jäid koju tulemise asemel parki mängima. S. ütles, et ma neile autoga järele tuleksin. Ütles, et pargis istub tuntud poliitik. Ma ütlesin, kirjelda, milline. Seletas: naine, punane tiim, kord presidentikandidaat, kord sõitsime koos temaga Jaapanisse.

Sõitsin neile järele ja üürgasin mingile Relax FM raadio loole koledalt teist häält laulda. Kaks asja heidan raadiole ette. Esiteks – raadiojaama nimest lähtuvalt hindan iga uut laulu kuulates, kas see on lõõgastav. Ja tihtipeale ei ole. Teiseks, iga laulu järel keegi ütleb, Relax FM – ei mingit juttu, ainult muusika. ÜTLEB. Kokku tuleb päris palju juttu.

Aga jaa, tuju hea, pargis mängisidki mu kallid ja poliitik istus oma väikestega. Mul oli haruldaselt jutukas tunne ja küsisin Sholt, kas peaks teda tervitama, kas oleks põhjust. Sho ütles, et tegelikult ta tegi talle kunagi jaapanikeelse vikipeedialehe. See oli piisav põhjus.

Muidu ma ausõna tuntud nägudele tormi ei jookse, aga ma olin täitsa kindel, et teda pigem rõõmustab kui kurvastab, kui jaapanikeelsest wikist kuuleb. Rõõmustaski.

Miks mul nii hea tuju on, imestan endiselt. Kõik on haiged ja väsinud ja nädalavahetuse suured plaanid tuli katkestada ja…

naerdud-tehtud

Ma pole kunagi Puuluubi kontserdil käinud ja nende muusikat olin ka ainult põgusalt kuulnud, aga mul on alati lihtalt nii hea meel olnud, et nad olemas on.

Täna jäin aga kuulama ja kuulama ja kuulama “Liigutage vastu“, ei saanud pidama. Asi lihtne, kolm neljandikku on mu südame taktimõõt.

Lugesin enda raamatu läbi. Veider asi öelda, ma tean. Nüüd on küll piisavalt palju aastaid möödas, et lugeda distantsilt.

Avastasin, et ühe koha peal olen narratiivi huvides pisut valetanud. Panin oma töökogemuse lapsehoidjana teise inimese kogemuseks, sest minu kogemusena juhtus see paar aastat hiljem, aga tahtsin sellest juba rääkida. Väiksed trikid, väiksed nipid…

Osaliselt püüdsin raamatut kõva häälega ette lugeda ja seejuures avastasin suureks üllatuseks, et paar kohta on naljakad. Ehk vaikselt lugedes poleks nalja tähele pannud, aga kui ütled sõnu välja ja järsku avastad, et ei saa edasi rääkida, sest naerma ajab… Nali, mida ma ise endale 10 aastat hiljem lugemiseks kirja pannud olen. Vei-der.

Õhtul käisin tagareast kuulamas Daniel Slossi. See oli ka nii hea asi, mida teha. Teinekord ostan normaalselt vara normaalsesse ritta pileti.

Rahvamassina ühes ruumis viibimine on küll täiesti teise tähendusega kogemus kui paar aastat tagasi.

Ah ja eile vaatasin Dave Chappelle’i uut. Pani naermise asemel lõpuks nutma, nii et tema oma eheduses.

Uneaeg.

relv

Nii kord aastas ma vürtsitan meie muidu harmoonilist abielu rünnakuga, mis on tavaliselt variatsioon teemale: OLED SA MIND ÜLDSE KUNAGI TULISELT ARMASTANUD, AH?!

Sho tõmbab siis kapuutsi üle silmade, sulgub oma kookonisse. Mul on temast täitsa kahju, sest mu rünnak tuleb alati täiesti tühja koha pealt. Viimati paar kuud tagasi võtsin teema üles ja ausalt öeldes ei mäleta, miks.

Sho vastab siis kapuutsi alt tõrksalt: muidugi olin armunud ja armastan praegugi.

Millal, ah? Ütle, MILLAL?

Järgneb ülekuulamine, kus püüan taastada 2007. aasta sügise sündmused kronoloogilises järjekorras. “Kas sa tookord olid juba armunud? Ei? Aga siis, kui ma…? Aga tol korral, kui sa…?”

Ja siis Sho kuidagi seletab, jättes sellise jaheda mulje, nagu ta poleks mitte üldse minust eriti huvitatud olnud, aga siis mingi vihje peale sai aru, et ma võib-olla olen ja siis hakkas mõtlema ja mõtles välja, et noh, võib kah.

Selles mu jutu iva ja tüliõun ongi, aga nüüd avastan end järsku vaidlemas vastasleeris: olid küll armunud, ma mäletan ju, et olid!

Aga ega ma pole kindel ka.

Siis Sho ütleb: aga mäletad, ma tegin jõulude ajal suure žesti?

Siis mulle meenub, et tõesti-tõesti, see oli nii uskumatult romantiline asi, et ma ei kirjutanud seda isegi raamatusse. Sel hetkel pidi ta küll armunud olema. Aga mina olin tükk aega varem.

Nõnda koorus viimati välja tema versioon me kohtumisest: tal oli minust koguaeg suva, aga siis jõulude eel hakkas mõtlema ja siis tegi selle ühe suure žesti ja puhkab nüüd 14. aastat loorberitel.

Täna aga hakkasin oma kirjutatud raamatut üle lugema. Ja jõuan suureks üllatuseks lõiguni, kus on kirjas, et me jalutasime pimedas ja ta tegi mulle pai.

Ma tunnen teda 14 aastat ja võin vanduda, et ta ei paita täiskasvanud inimesi, kui ta neisse armunud pole.

Võidukalt purjetasin Sho juurde, raamat nagu relv käes. Tal oli juba aegsasti kapuuts peas.

Sa olid minusse küll armunud! Raamatus on kirjas, et sa tegid mulle pai!

Ta tõmbas kapuutsi üle silmade.

Kas sa paitad kellegi pead, kui sa armunud pole? Ei paita!

Ei paita, nõustus.

Ma: Ja sa arvasid, et ma olen nagu mangast välja astunud…

Sho: Ma pole midagi sellist öelnud!

Ma: Raamatus on kirjas!

Geniaalne. Soovitan kõigil raamatuid kirjutada. Kulub veel aastaid hiljem marjaks ära.

Muidugi on võimalik, et lasin kirjutades fantaasial lennata ja nüüd on sellest fantaasiast saanud võltsmälestused. Aga igal juhul – suhte ajalugu kirjutavad argumentide võitjad.