paralleeluniversum

Käisin Sei Shonagoni “Padjamärkmete” teemalisel kirjandusõhtul.

Mu kunagised õppejõud rääkisid nagu vanasti ja järsku meenus, kuidas ülikoolis jaapani kultuuriloo õppimine mu maailma pahupidi pööras. Olen vahepeal unustanud tähele panna, et mu maailm ongi jäänud pahupidi – mingis mõttes.

Tänane vestlusõhtu tilgutas mulle dopamiini. Mõtlesin, kuidas saab mingi kirjanduse ja esteetika jutt sellist naudingut tundma panna. Välja ei mõelnud. Aga ehk midagi selles paralleeltajus – et on olemas täiesti teistsugune ruumi, keele, ilu ja inimese kogemise viis. Sama tõeline, aga täiesti teine.

Et ma mingilgi määral orienteerun selles… paralleeluniversumis nimega 10. sajandi jaapani õukonnakirjandus, on täielik õnn.

Paralleeluniversum on siin täpne sõna tõesti. Esteetikaseadused, mis peaaegu et mõjutavad füüsikaseadusi.

See meenutab, et kuulasin intervjuud Michio Kakuga, kes ründas mingit teooriat: see teooria on nii kole, et ainult tema oma ema suudab teda armastada!

Jälle mingi värk esteetikaga – teooriad peavad olema ilusad. Olen justkui kuulnud ka matemaatikutest, kes õpilase lahenduskäiku vaadates kirtsutavad nina, et see on õige küll, aga ei ole üldse ilus.

endaga kontaktis

Rääkisin sõbrale: kuule, mõtlesin siin vahepeal sinu peale, kui koolitööd kirjutasin.

Sügisel pidin 10 lehekülje jagu kirjeldama mingit probleemi me ühiskonnas, nüüd pidin sama pikalt kirjutama, kuidas ma selle probleemi täpselt ära lahendaks. Ja siis mõtlesin, et see on täpselt midagi sellist, mida me sinuga kahekesi saaksime ette võtta.

Rääkisin: sina ja mina, me sobiksime täpselt seda projekti vedama, algul suure entusiasmiga. Siis hakkaks asi toppama. Ja siis jääks soiku, tüdineks ära ja jätaks pooleli, sest… keda huvitab.

Ta naeris, aga igaks juhuks ütles, et ta vist ei jõua seda projekti ette võtta.

Ma ütlesin: ei, ma ei mõelnudki, et me seda teeksime. Ma lihtsalt mõtlesin, et see täpselt sobiks meile.

Naersime enda üle.

Ma ütlesin: igal juhul tundub, et saaksin selle teema vormistada kuidagi oma magistritööks. Kui tahaksin kooli lõpetada. Aga plaan A on pigem ikka kool pooleli jätta.

Ta ütles: nii et su plaan A on lõpetamata jätta ja kui see käiku ei lähe, siis plaan B on teha magistritööks projekt, mille kavatsed pooleli jätta…

Itsitasime veel tükk aega.

Ohkasin: kui hea on olla hästi kontaktis iseenda ja reaalsusega. Tunda end nii hästi. Mitte luua illusioone.

Ta ütles: ainult nii ongi õige elada.

Ta ütles: ma tahaks, et ma saaksin kaasata inimesi oma projektidesse, öeldes: sa saad arvestada minu puhul sellega, aga ei saa arvestada sellega ega sellega ega sellega ega sellega ega ka mitte sellega. Sobib, eks?

Oh, sellest blogist on kujunemas imeline portfoolio tulevastele tööandjatele tutvumiseks.

Edaspidi, kui tööintervjuul küsitakse, mis on mu suurimad nõrkused, vastan silma pilgutamata: olen enesekeskne ja misjoonitundeta inimene.

Naljad-naljad. Tegelikult, vestlus kolleegiga, mille pühapäeval siia anekdoodina üles märkisin, on ka variatsioon samale teemale. Aga mul tekkis sellest suhtlusest rõõmus rahulik tunne – mitte ainult ma ise, aga ka teised teavad nii mu head kui mu halba ja sellegipoolet tahavad koos töötada. Järelikult on pigem hästi.

Raadiosaate osas… no läks nagu läks.

Täpselt kaks minutit enne eetrit sain saatejuhtidega kätt suruda, stuudios maha istuda. Edasi püüdsin meeles pidada, mida ma rääkima tulin, aimamata, mida mult küsima hakatakse ja kui kaua on meil tegelikult aega rääkida. Selleks peab rohkem meediakogenud olema, et hästi toime tulla.

Saatelõiku saab kuulata siin.

luul

Viimasel ajal tunnen, et olen muusikat natuke kuritarvitanud, kasutanud meeleolu stabilisaatorina, doosidega liialdanud.

Kardan kõrvaklappe peast võtta, siis on vaikus ja kes teab mis.

Kõlab muidugi ilgelt dramaatiliselt, aga nii on lihtsalt.

Praegu on täielik vaikus, päris huvitav. Istun oma nurgas, vaatan katuseaknast täiskuud… Jep, me oleme jõudnud olustiku kirjeldamiseni. Nagu tubli laps, kirjutan jälle, mis aknast paistab.

Lugesin täna haikusid, päris naljakas oli. Lähen homme hommikul jälle raadiosse, sama programm ja sama kellaeg kui sügisel. Kavatsen mõne haiku ette lugeda.

Aga jaa, täpsemalt homme. Kui läheb okeilt, kleebin siia salvestuse. Kui ei lähe, siis jätan kleepimata ja kiuslik lugeja peab ise guugeldama.

Ja kolmapäeval kavatsen “Padjamärkmete” õhtule minna.

Sei Shonagon, Jaapani õukonnadaam, 10.-11. sajand, kirjutas “Padjamärkmed”, nüüd ka eesti keeles.

Kui seda lugeda, saab väikese ampsu seda naudingutunnet, mis Jaapani kultuuriloo õppimine minus alati on tekitanud.

Olen nende ehk viieteistkümne blogimisaasta jooksul pidanud avaliku päeviku pidamist enda jaoks ühel ja teisel viisil õigustama. Sest… no kas ma pean ütlema, miks.

Kõige paremini välja kukkunud õigustus seni on, et ma jätkan lihtsalt 10. sajandi jaapani õukonnadaamide traditsiooni…. Ja see oli enne, kui ma teada sain, et “Padjamärkmete” blogiga võrdlemine on moes.

Praegu siin kirjutan lihtsalt, mis pähe tuleb ja teie skrollite ja unustate, aga oi tuhande aasta pärast… Minu hommikupudru kirjeldus on ehk vaade ajastu vaimu ja… julgen ma seda üldse sõnastadagi… (jah, julgen) – me tsivilisatsiooni üks kõrgpunkte.

mis sa arvad, et ma ei tea

Täna oli jälle üks neist spontaansetest hetkedest. Algul püüdsime järgmiseks nädalaks kohtumist organiseerida, aga siis saime aru, et just praegu on parim aeg kohtumise realiseerimiseks. Nii sõitsingi külla kolleegile.

Kuna sügisel mainisin talle, et võib-olla liitun õpetajaprogrammiga ja siis olen kaheks aastaks suht kadunud, siis nüüd jagasin uuemat infot, et mind ei võetud, sest… me kõik teame, miks.

Ta rääkis mulle uuest põnevast projektist, mis tuult kogub. Ma ütlesin, et sain õpetajaprogrammist küll ka väga positiivset tagasisidet ja ta ütles, et ta teab seda positiivset ja just seepärast tahaks ta mu ka projekti kutsuda.

Pidasin vajalikuks üle rõhutada, et siiski tasub meeles pidada: ma olen enesekeskne ja misjoonitundeta inimene.

Ta ütles: kuule, me oleme koos töötanud. Mis sa arvad, et ma ei tea.

Nii et tööotsingud kannavad juba vilja, tänan küsimast.

kulminatsioonihetk

Ma tahtsin väljendada seda mõtet, et…. ja siis sain aru, et ma tahan väljendada seda mõtet, nagu “Rabbit In Your Headlights” videos. Et elus tuleb – peab tulema – see kulminatsioonihetk.

Minu puhul kaugeltki mitte käes, aga kavatsen nii, et tuleb.

Praegu toimub veel plaanipärane tuigerdamine ja sajatamine.

Kui teid huvitab, mida ma pandeemiast arvan, siis mulle meeldib kõige rohkem, et inimesed on nii ilusad – ainult hinge peegel paistab.

Muusikapäevik: tänane avastus on üks lihtsalt ilus laul, mis iga ringiga läheb veel ilusamaks. Roseaux, I Am Going Home.

kontrasti kontrastiks

Vahetult enne ärkamist nägin sellist und, kus ma kõigepealt haavasin üht oma sõbrannat pisarateni, sest kõrvaklapid peas ei pannud tähele, et ta minuga räägib. Seejärel ajasin teise sõbranna marru, ka pisarateni. Mingu ka pulgad, marutsesin vastu ja sain aru, et sellega sai sõprus lõpu. Siis tutvusin mingi mehega, kelle armukeseks hakkamist kaalusin, sest miks mitte ka Shod haavata. Tal oli pöidlaküüs veel lihani ära näritud, mmm… armuke….

Marie nutu peale ärkasin, tulivihasena. Läksime alla ja seal teatas Sho, et ta viis tagasi esimesele korrusele selle kuradi jalgratta, mille ma eile teisele korrusele tassisin.

Ta ostis selle 20. sajandi raudse ratsu, kui õlga nihestas ja õues jooksmas käia enam ei saanud. Ütles, et ei hakanud minuga ostu arutama, sest ma oleks ei öelnud. Tal on õigus.

Kohe meenus, et lisaks muule ärkasin varahommikul korra õudsete kolksatuste peale, mida Sho kuradi ratast trepist alla lohistades tekitas.

Nii olin täiesti vihane lõunani välja. “Üles köetud” – kuldne väljend.

Mõtlesin, et mul on vaja siiski tööd otsima hakata. Arvasin seni, et ei ole vaja kiirustada. Vaikselt aega atra seada. Aga ei. Ei.

Siis tuli K. külla – veiniga. Ja ütles: tõepoolest, kui su unenäod sind pooleks päevaks endast välja viia suudavad, on viimane aeg tööle minna.

Nii et unustage kõik, mis siin töö teemal seni kirjutanud olen. Otsin… ja olen kompetentne.

kontrastiks

Kontrastiks, tänane päev oli tervenisti imetore. Öösel Marie ärkas vaid korra ja nii 10 minutiks. Luukas ärkas ka korra, aga ainuilt selleks, et meie voodisse kolida.

Mu telefon äratas hommikul mu hellalt just siis, kui Marie ärkas ja all meie ebasegamini köögis oli juba Sho, kes tegi kohvi.

Viimasel ajal on kodu üpriski korras. Räägin alati, kui segamini meil on, aga unustan mainida neid aegu, kui süsteemid enam-vähem toimivad ja kõik enam-vähem hallatav ja enam-vähem hea välja näeb. Kas kasutasin sõna “enam-vähem” liiga palju?

Igatahes Marie oli hommikust alates me väike armas röövlitütar. Ta räägib järjest rohkem kolme sõna lauseid ja vahel ka nelja. Nelja sõna omad algavad tavaliselt “ei taha….”

Nüüd enne und just rääkis “Akira Luukas pea padjale, Marie pea padjale…” Ta on ainus me peres, kes Luukat korraga kahe nimega kutsub.

Tõsine papagoi on ta ka, kordab nagu tasane sünkroontõlk kõike, mida ma räägin. Isegi, kui see kuidagi temasse ei puutu.

Luukas kordab ka viimasel ajal kõike, aga ta teeb seda mänguna, mis algab naljaga ja lõpeb sellega, et tahaks teda homer simpsoni stiilis kägistada. (Kas te olete tähele pannud, et selle simpsoni eesnimi on Homeros? Üks raamat, mida lugesin, osutas nii muuseas sellele ja mu pea plahvatas.)

Ma ei tea, muidugi, aga mulle tundub, et Mariel on lai sõnavara. Aasta ja kaheksa kuud on täis, räägib ja jaapani keeles ka päris hästi. Tabab, et ühe asja kohta on mitu sõna ja et minu poole saab ühe, Sho poole teise sõnaga pöörduda.

Nii, ja täna siis toimus suht idülliline pudrusöömine, millele järgnes rahulik riidessepanu. Marie pani ise kombe selga ja papud jalga, Luukale panin mina… Aga keegi ei nutnud, keegi ei vaielnud. Viisin nad lasteaeda. Juba teist korda sel aastal.

Sõitsin koju tagasi ja imetlesin pilvi. Mõtlesin, et üks asi, mis üldse moest ära ei lähe, on taevas. Mitte keegi ei ütle, et kena küll, aga tänase taeva toonid on nii eilne päev. Või et tänane taevas mängib hea maitse ja kitši piiril.

Kui nii mõelda, siis kogu loodus on vist alati moes. Kõik puulehed ja tüved ja… oot, mis veel looduses on… mingi… kivid ja…

Jep, need ongi need head mõtted, mida ma nii igatsesin, aga – nagu eile kirjutasin -, mille nautimist minu perekond segab.

Suurema osa päevast veetsin stuudios “Minu Tokyot” ette lugedes. Alles teist korda. Esimest korda ma teile kirjeldasin, see oli vist oktoobris. Vahepeal ei leidnud aega ja mida edasi, seda õudsemaks moondusid mu mälestusedd esimesest lugemise korrast.

Ei suutnud ma kaht lauset ka järjest vigadeta lugeda ja küllap tuleb asi sõna-sõnalt kokku kleepida, nagu robot räägiks, iga sõna erineva tooniga, kujutlesin.

Suutsin nii kaheksa aastat “Minu Tokyosse” elutervelt suhtuda. Et kirjutasin nagu tol hetkel oskasin ja mitte otseselt halvasti ja mitmed on öelnud, et neile meeldib, järelikult on kõik hästi. Ärgem analüüsigem üle.

Aga siis, raamatut sõna sõna haaval kobalt linti lugedes, hakkas viimaks vana hea enesekriitik tööle. Väga ebameeldiv tunne.

Igatahes! See jutt kehtib esimese korra ja selle järellainetuste kohta. Täna läks paremini, minus on nüüd ju mitme magatud öö jõud ja suudan jälle suu abil lauseid moodustada.

Nii et päev stuudios, siis korra poodi ja lastele aeda-hoidu järele ja siis Sho oli just rongiga jaama jõudmas ja saime tema ka peale võtta. Kodutrepist koos üles minnes kõik lihtsalt naeratasid teineteisele suurest rõõmust.

Tegime neljakesi koos süüa, keegi ei vääksunud eriti ja keegi ei tõstnud eriti häält. Sõime mõnusasti ja siis tulid teised sõbralikud naerused tegevused, vannid ja vannipommid, kodu veel rohkem korda koristamine ja suht rahulik uinumine.

Ise ka imestan.

Mu muusikalisti tekkis hiljuti kaks hundilugu, täitsa juhuslikult kõrvuti. Üks on First Aid Kit “Wolf“, teine on Ben Howard “The Wolves“.Täna oli hundipäev.

jõuetu luuser paneb edasi

Täna on veider, ma olen jõuetu ja õnnetu, aga pole nagu konkreetset põhjust. Olen nüüd jaanuari jooksul paar korda terve öö magada saanud ka ja tundub, et ei saa vinguda enam.

Eile tahtsin hommikuks alarmi panna, aga kui telefonis kella äpilt seda otsisin, siis too suunas mu terviseäppi ja teatas, et ma pean välja mõtlema terve unestrateegia.

Kurat ma tahan lihtsalt äratuse panna… Samas olin natuke heldinud ka, et uus telefon mu eest nii hästi hoolitseda tahab. Äratuse nupu kõrval jagab artikleid teemal, miks uni on tähtis. Ma ei kliki, sest see on liiga valus teema.

Olen kuulanud uneeksperti rääkimas piisavalt, teadmaks, et uni on elutähtis juba seepärast, et magades aju remondib ennast – minu oma mitte. Ei kavatse klikkida, et lugeda unest, mida ma endale lubada ei saa. Oma une arvelt veel.

Hommikul lugesin Katariina romaani “Ohverduste sügis”. Ta suudab luua meeleolu, mille lummast on raske end lahti raputada. Oot, äkki tema raamat ongi mu õnnetus päevas süüdi? Kurat, äkki ongi. Ta reedel tuleb külla, siis süüdistan kolmapäeva rikkumises.

Ei… ma olen vist ikka ise õnnetu. Tundub, et mul sai viimaks kõrini “lapsehoolduspuhkusel” olemisest. Neli aastat võttis aega. Või on mul kõrini igavesest talvest. See juhtub tavaliselt jaanuari keskel küll. Küllap asi talves.

Käisin kassitoidu järel. Kõndisin kaarega poodi ja kassitoitu emmates tibusammudega poest tagasi. Ma ei saa mõelda kodus, liiga palju lärmi. Tunnen, et on vaja õudselt pingsalt mõelda, aga nad segavad.

Vabandused-vabandused. Oleks mul kogu maailma aeg segamatult mõtlemiseks, ikka oleks midagi valesti. Häid mõtteid ei tuleks ja kui tuleks, no mis ma teeks nendega.

Küps inimene ei leia ettekäändeid, vaid lahendusi. Sest alati on midagi valesti ja nii ei saa kunagi midagi tehtud. Seda tean, aga raske on.

See unevärk on suht hea suur vabandus. Äkki, kui ma mõne öö veel korralikult magada saan, muutub kõik.

Täna kuulasin Balthazari. Mulle meeldib “Powerless” ja “Losers” ja see versioon laulust “On a Roll”.

Täpselt mina täna, hehe, powerless loser on a roll.

autoga sõitmisest

Mu auto on sel talvel nagu äsja ilmavalgust näinud kitsetall. Õudus. Täna hüppas süda mitu korda kurku.

Üldiselt olen viimaks selles faasis, kus juhin autot lõdva randmega. Naudin sõitu isegi. Milline ohtlik pettus! Enese ja teiste.

Algaja autojuhi hirm on reaalsust arvestades palju asjakohasem. Algaja olin ma tükk aega, sest kuigi sain load kätte aastaid tagasi, juhtisin autot nii harva, et vilumust polnud ja alati põlv värises.

Lapsepõlves olid autod mu suur kirg, auto juhtimine oli suurim unelm. Aga meil polnud autot ja siis ainult ühe sõbra isa lubas ühe korra kruusateel, tema süles. Ma olin nii õnnelik ja siiani tänulik.

Ülejäänud aja pidin mängima mudelautodega ja sedagi salaja, sest tüdruk ikkagi. Naabripoisil oli uhke sinine mängutraktor, mäletan nagu oleks see olnud eile. Mis ma kõik oleks teinud, et selle traktoriga omavahele jääda.

Autokooli minnes ma ka täiega armastasin sõitmist, aga iga uue korraga jõudis mulle rohkem kohale, et tänavad on täis minusuguseid juhte ja me võime kõik niiviisi surma saada.

Vaikselt hakkasin sõitu pelgama ja siis juba vihkama. Mitu korda eksamil põrumine ka ei aidanud just kaasa. Lisaks oli mul terve periood elus, kus mu surmahirm oli ehk ebamõistlikult suur.
Kuigi siin ütleks taas: ebamõistlik – võib-olla. Aga reaalsusega kooskõlas.

Minu põhiargument: inimene ei ole loodud sellistel kiirustel liikuma.

See on ebaloomulik ega ole kooskõlas me evolutsioonilise võimekusega.

Me tähelepanu töötab teisiti, me reaktsioonivõime on äärmiselt aeglane. Kõige hullem, et me roolis seda üldse endale ei tunnista, vaid paneme enesekindlalt edasi.

Linnateed on täis neid kitsetall-autosid, seejuures unised ja närvilised juhid kujutavad endale igasugu asju ette.

Liikluses on mu jaoks müsteerium autojuhid, kes suunatuld ei näita. Muidugi olen ebamõistlikult kaua nuputanud, et miks täpselt ja mul on kaks vastanduvat teooriat:

  • Tagasihoidlikkus: ärge pange mind tähele, ma siin vaikselt lihtsalt…
  • Ülbus: tra ma ei pea kellelegi aru andma, kuhu ma lähen!

Luukas kuulis täna autos raadiost Hozieri “Take Me To Church”. Võib-olla asi selles, et ma laulsin kaasa… kuigi ma kahjuks laulan tihti kaasa -, aga ta küsis: kust see laul tuli? Mis värk selle lauluga on, tahtis teada.

Ma vastasin, et see laul räägib armastusest. Ta edasi ei küsinud.

Viimasel ajal kuulan kodus live versiooni ja imestan uuesti, kui eriline hääl tal on ja kui võimsalt poeetiline ja traagiline see laul on.

Kunagi mind võlus laulu video, Sergei Polunin tantsis. See oli nii ammu, elasin veel Jaapanis.

Auto teemasse tagasi, raadiost tuli veel Tracy Chapmani “Fast Car“.

Ei tea, kuidas meil kodus muusikat valiti, aga lapsepõlves oli meil igatahes Chapmani CD ja ma kuulasin seda palju.

Aga mõni kuu tagasi, kui sirvisin 500 maailma parimat laulu, leidsin sealt selle laulu ja lugesin, et Chapman oli saanud palju kirju, kus öeldi, et sa oled sõna-sõnalt minu elust laulu teinud.

Siis kuulasin laulu esimest korda inglise keele oskajana, st pärast lapsepõlve, ja pärast seda olen lugu hoopis teistsuguse tundega kuulanud.

korda läinud aasta

Sho läks üle pika aja tööle ja ma võtsin end kokku. Alati, kui ma end laste karjatamise osas kokku võtan, lähen sellega natuke liiale ja kell 17.55 on tunne, et minu poolest oleme kõik tegevused ära teinud, võib magama minna.

Kui tänaste sümpaatsemate hetkede peale mõelda, siis üks oli kindlasti siis, kui selveri kuller veini tõi.

Õudne, ma võiks rääkida veel vähemalt neljast imelisest hetkest, mis pole veiniga seotud – aga püsin täna teemas ja salvestan just selle, lastes muul unustusse vajuda. Prioriteedid…

Nagu püsilugeja teab, siis 2021. oli see aasta, kui ma jooma hakkasin.

Ja mitte niisama tühja koha pealt. Veel aasta alguses oli see mu suurim unistus. Fantaseerisin, kuidas kolime uude koju ja lapsed magavad oma toas teisel korrusel ja meie Shoga rüüpame veinikest esimesel.

Täiega korda läinud aasta.

Tegelikult on nii, et võtsin ette tõsisemat sorti “Septembris joon!” kampaania, mida siin detailselt kajastasin – ja seega pidutseja maine kindlustasin – , aga hiljem pole nagu eriti olnud. Ainus erinevus varasemate aastatega, et kui kellelegi külla lähen ja ta veini pakub, siis võtan rõõmuga vastu. Ja no vahel olen mina see, kes pudeli külakostiks viib…

Aga aasta lõpuks ma kurnasin ennast nii ära… ei, mu tütar kurnas mu nii ära kogu selle unevärgiga. … nii et veiniisu kadus. Isegi aastavahetusel, kui oma jaapani-hollandi sõpru külastasime ja nad veel ekstra palusid, et ma hästi vabalt võtaks ja hästi palju jooks, ei suutnud – liiga väsinud.

Ma ikka surusin juua, aga mu keha ütles, et kuule ma ei suuda. Ja ma ütlesin, et mään, sa suudad seda, ära anna alla. Aga keha ütles, et kuule proovime teinekord jälle, praegu ei mängi välja.

Ja siis too kogunemine mõni päev tagasi sõbra pool. Ühe klaasi õhtu peale jõin, aga edasi ei suutnud, sest M. oli ärganud taas neli korda ja pikalt röökinud – unekool – ja ma ei suutnud külas isegi silmi õieti lahti hoida, sest valus ja raske oli.

Aga olen sihuke melomaan, et kohtumisest ära öelda ka ei suutnud. See on terve eraldi teema.

Aga siis hakkas M. unekool toimima ja ühe öö ta lausa magas järjest hommikuni ja, nagu siingi hõiskasin, korra ema lasi mul poole üheteistkümneni magada.

Loodus tühja kohta ei salli – kui mu laps mind enam ära ei kurna, hakkan ise magamaminekuga venitama, valan klaasi veini ja teatan, et “ma nüüd blogin iga päev kell 23” jne.

Kohe, kui jälle võimekust on, siis päevapealt hakkab enese saboteerimine pihta.

Vist pole teiega varem jaganud, kuigi juba mitu kuud kuulan sellist ootamatu pöördega lugu – No Blues “Columbus Stockade”. Eriti mõnus.