räägin endale vastu

Ühesõnaga, auto pidurid läksid jälle katki, aga seekord olime Rakveres.

Emal oli “Think Like a Monk” riiulis ja ma võtsin sirvida. Lugesin parasjagu hirmu kohta, kui K. kirjutas, et ta luges minu “Minu Tokyost”, kuidas üks mees ütles, et kõiki me tegusid juhib hirm.

Pildistasin talle vastuseks paar lehekülge mungaraamatust, mille pealkiri mulle nii vastukarva on.

Samal õhtul jätsime auto Rakverre ja tulime rongiga tagasi. Rongis istusin naise kõrval, kes asetas lauale raamatu “Radical Acceptance”. Marie magas mul süles, nii et me vahetasime mõne lause, et kas mul on abi vaja, ei ole.

Siis ma ikka ei saanud, ütlesin, et mul on riiulis seesama raamat. Lõpuni pole küll veel lugenud. (Aga mäletan, seal oli mingi äge Homer Simpsoni tsitaat, mida ma enam ei mäleta.)

Ta ütles, et ta lihtsalt loeb seda üle. Ma küsisin, misjaoks. Ta ütles, et ta on vabastava tantsu õpetaja ja järgmise tunni teema on hirm.

Vahetasime veel ainult paar lauset, aga hästi diipi. Et kuidas annaks inimesi õpetada elu usaldama.

Meil nagu oli ühine keel ja nagu ei olnud üldse. Saatan peitub detailides, ausõna.

Kuigi mul olid isegi haaremipüksid jalas, täiega vabastava tantsu vaib. (Ükspäev kasutasin lauses spontaanselt sõna “vaibima” ja siis pidin hetke mõtlemiseks võtma.)

Kuidas täpselt mõtet väljendatakse, on nii meeletult oluline. Rohin detailidest deemoneid välja.

Tihti on nii, et olen vestluskaaslase mõttega ühtaegu täiesti nõus ja üldse mitte. Sest see, mida ta ütleb – selles midagi on. Aga ta kasutab kõiki valesid sõnu.

Seepärast mulle meeldis Donald Hoffmani kuulata – ta kõneles täpselt. Eristas faktid, teooriad, mõttemängud. Üks hetk lõpetas oma mõttekäigu elegantselt sõnadega “ja seepärast olen veendunud, et mu teooria ei pea paika”. Aitäh!

JP ütleb, et tasub elada nii, nagu Jumal oleks olemas.

See tuli mulle meelde, kui Hoffman ütles, et äkki teadvus kogeb ennast inimelude kaudu.

Sest mulle on alati tundunud, et elada võiks sellise tundega, nagu see vastaks tõele.

On see siis päriselt tõsi? On see oluline?

Ma nagu räägiks endale vastu praegu. Ühest küljest, et saatan detailides, teisalt, et detailid on suva.

Aga ei räägi, ma räägin täpsest kõnelemisest ja ühe asja teisest eristamise olulisusest.

See ka, et mul pole enam ammu isu ühe loo taha täielikult joonduda ega seda oma identiteedikangasse kududa. Seega, miks mitte kuulata häid mõtteid, mis ei vasta tõele.

Nii, hirmust rääkisime. Ükspäev võtsin julguse end analüüsida Self Authoring programmi läbi. Oma voorused, oma vead – kõik tuleb läbi valgustada.

Alustasin voorustest, muidugi. (Vigadeni pole siiani jõudnud.) Nimekirjast tuli valida mitukümmend voorust ja siis neist omakordakümmekond olulisemat. Mis mind kirjeldavad, muidugi.

Ja siis need kümmekond tuli asetada tähtsuse järjekorda – et mida pean kõige olulisemaks või mis on mind elus kõige rohkem mõjutanud voorus.

Tegin selle protsessi läbi ja avastasin, et minu kõige olulisem voorus kõlab: ma pole hirmu pärast asju tegemata jätnud.

Tõepoolest, ma mäletan meeletut hirmu. Pärast suuri otsuseid, enne suuri muutuseid. Õudne. Aga ikka tegin, ikka muutusin.

Self Authoring programmis on ka mineviku analüüsimise osa. Võtsin julguse kokku ja pisut vaatasin, kuidas see käib. Esimene samm on jagada oma elu seitsmeks epohhiks. Oh appi.

Hakkasin otsast jagama: esimesed aastad, põhikool, keskkool, ülikool, Jaapan, kriiiiiiiiiiiiiiiiis, lapsed.

Tegin seda mitu nädalat tagasi, siiamaani toibun. Mõtlen, äkki on olemas parem viis oma elu peatükistada.

Mäletate, ma aasta algul otsustasin, et hakkan tööd otsima ja olin enda vastu aus veel ka, avalikult.

No nüüd mul on tööd. Sellist, mida ma päriselt teha tahan. Mingi viis suuremat projekti, millest ükski ei ole sarnane ülejäänud neljale.

Nii tundus üks hetk, et pean Naval Ravikanti üle kuulama. Reaalselt juba esimese kahe minuti jooksul suutis mu maha rahustada. “Spetsialiseerumine on putukatele”. Ta kõneleb ikka nii kuldselt. Ütleb, kui sa pole välja nuputanud, kuidas õnnelik olla, siis võib-olla sa polegi nii tark kui arvad.

Kõige rohkem rõõmustan praegu oma isa lasteraamatu üle, mida kirjastama hakkan. “Ole sa, kes sa oled. Ettelugemise lood.” Eks ma ükskord räägin pikemalt.

Aga lühidalt, kõik on kuidagi õige – mul on tiimis sõbrad, kes on ühtlasi profid. Mul on rahastus. Ja, ma pole vist maininud, aga mul on kirjastus.

Tavaliselt unustan selle ise ka ära, aga kui vahel meelde tuleb, siis šokeerin sõpru, kes niigi mind peast segaseks hunt kriimsilmaks peavad. “Jeeš mul on kirjastus ka.”

Häbi tunnistadagi, aga ma olen viimasel ajal nii õnnelik ja rahulolev.

Kahtlustasin, et kui mulle ei meeldi piima osta ja voodilinu vahetada, siis ma äkki olen laisk inimene, kellele ei meeldi mitte midagi teha. Tuleb välja, et mulle lihtsalt ei meeldi need konkreetsed tegevused.

Samas meeldib mulle oma isa raamatut kirjastada, kogukonnaaeda korraldada, mu energiaprojekt, veebipoe tegemine, õpetamine, kirjutamine…

Üks variant on, et satun sellest kõigest paanikasse. Aga leidsin teise variandi. Sellise, et kõigepealt käin joogas ära ja siis teen, mis vaja.

Otsustasin, et olen maailma kõige stressivabam inimene.

Otsustasin, et lähtun ainult päris tähtaegadest, mitte kellegi teise kärsitusest.

Üldse imestan koguaeg, kui aeglaselt aeg liigub. Viis minutit võib olla meeletult pikk aeg. Nii palju saab tehtud ja minut jääb ülegi.

Neli ja pool aastat elu lastega on seda teinud. Ole siin ja praegu, ära ralli mõtetes, et mis edasi ja mis siis. Loksu kaosega mõnusalt kaasa ja tee ära just see, mida hetkel teha saab.

Kui ühele lapsele saad püksid jalga ja tahad pluusi ka panna, aga ta siis plehku pistab, ära aja teda taga, vaid aita teisele lapsele kombe selga ja pane esimesele pluus siis, kui ta jälle käeulatuses on. Allegooriaa.

Noh, kas peaksin juba kirjutama eneseabika? Olen juba guru?

Sügisel kirjutasin suure vihaga, kuidas mind ajavad närvi inimesed, kes allikale ei viita. Et heade mõtete enda omana esitamine teeb väikese vaevaga guruks küll, aga see on nõme viis elada.

Tuleb välja, et see on mul ikka üks tõsine trigger, sest suutsin hiljuti tõsiselt vihastada.

K. saatis mulle edasi ühe folkartisti ja instaguru story, mis rääkis umbes, et “Meie elus on ainult 4000 nädalat. Peame mõtlema, mis on tähtis ja mis ei ole. Kalendermärkmik ei aita. Kõike ei saagi”. Keegi oli seda veel jaganud, et nii inspireeriv.

No mis kurat teda takistas jutule lisada: Oliver Burkemani “4000 Weeks. Time Management for Mortals” on nii hea raamat, soovitan!

Tundsin, kuidas vererõhk tõusis. Veel mitu tundi hiljem meenus ja siis vihastasin uuesti. Praegu ka, mõnuga.

Ma võiks olla suhteguru. Hakkasin oma eelmise postituse järellaines mõtlema põhjalikult Sho ja minu ühisosade peale.

Ja mõtlesin, et miks üldse peaks sarnasust taga ajama. Miks ei võiks lihtsalt austada ja armastada – ja argipäevas enamvähem talutavalt käituda.

Ma pidevalt leian end erinevust imetlemas ja armun Shosse selle eksootika pärast. Ei pea silmas jaapani-eksootilist, vaid lihtsalt teiseks inimeseks olemise eksootikat.

Ükspäev ta tõi Marie koju ja kirjeldas, et lastehoiu seinal on kiri: palun kirjutage jalanõudele lapse nimi peale. Teksti all oli pilt viiest paarist ühesugustest Nike’i tossudest.

Sõnum selge. Mariel on vaja Nike’i tosse, teatas Sho.

Nüüd on nii Mariel, Luukal kui Shol samasugused tossud nagu lastehoiu pildil.

Nime pole peale kirjutanud.

Marie läheb lastehoidu suure entusiasmi ja sasipeaga. Seljas on ta oma valitud riided (hiljuti näiteks saapad, mis talle ehk tuleval aastal parajaks saavad) ja kotis kaasas need riided, mida ta tegelikult kanda võiks.

Hoiust tagasi tuleb tihtipeale kauni punupatsiga. Kui ta sügisel lastehoiuga alustas, siis üks hetk õpetaja delikaatselt küsis, et kas te ei pane tütre juukseid patsi jaapani kommetega seotud põhjustel.

Marie sai mai algul kaheseks. Müüsin ära kaksikuvankri, tegin mähkmetega cold turkey (pigem mulle, sest Marie silmis on aluspüksid kalleim vara niikuinii) ja tähistasin, et olen oma lapsed suureks kasvatanud ja võin eluga edasi liikuda.

Marie on terane, ta mu tibutütar. Seletab Shole jaapani keeles ja siis mulle sama asja eesti keeles. Sho ütleb mulle midagi jaapani keeles, siis Marie vahel igaks juhuks tõlgib. Kahene!

Ükspäev vaatasime täiskuud. Ma ütlesin: näe, seal, see pall. Marie ütles, et ta tahab selle palliga mängida. Ja siis, et ta tahab kuu peal tipa-tapa teha.

Marie on mu vürtsikas ja Luukas mu mahe laps. Hiljuti vihastas Luukas mu peale ja sajatas: sa pead minema sellisesse kohta, kus ei koristata lund ja ei koristata prügi ja on palju kakat! (Selgelt saatis mu peesse.) Kui ähvardus oodatud efekti ei tekitanud, siis lisas: sina ei tohi enam sünnipäeva pidada!

Karm ühesõnaga.

Aga jaa, ma olen õnnelik ja stressivaba. Isegi liikluses.

Juhin autot ja tantsin kaasa mingite relax raadio lugudele, millest suurt osa kuulan – parema sõna puudumisel – irooniliselt. Aga vahel on mõni päris hea lugu ka.

Kui Tondi tänavalt Tammsaare teele vasakpööret teen, siis arvestan, et umbes 17 % tõenäosusega reastub naaberauto valesti, nii et olen hästi ettevaatlik.

Viimati parasjagu laulsin kaasa “I’m a million different people” ja “I can change I can change I can change”, kui teetööde auto, oranži vilkuriga, reastus valesti. Auto tagauksele oli kleebitud suur silt: “käitun liikluses korralikult”.

Uskumatu, kas mul viimaks õnnestus see postitus lõpuni kirjutada. Niikuinii ununes midagi.

Eelmise postitusega seotud suur kahetsus on, et unustasin üles märkida laulu, mille just tol päeval avastasin ja mida siis andunult järgmised kaks nädalat järjest kuulasin. “Devil’s Sweetheart“, Alice Phoebe Lou.

Nüüd Spotify juba mõnitab mind ja mu ääretult etteaimatavat muusikamaitset.

Ütleb: noh, koerapoeg, tahad kuulda lugu, mis on sama hästi “Leftovers“, aga tehniliselt võttes siiski mitte?

Ma ütlen alandlikult jah ja ta ütleb: säh, jära seda – ja viskab Two Feet “I Feel Like I’m Drowning“.

Nii me siin elame.

pidurdamatu

Mitu asja juhtus korraga: ma sain juba päris hästi magada, sain prillid ja tuli kevadevalgus.

Suutsin teha järsku asju, mis varem kättesaamatu tundus: laste möllus keskenduda, raamatuid lugeda, tööd teha, õppida…

Hakkasin jälle oma hariduslünkadest mõtlema ja üks suur haigutab matemaatika kohal. Rääkisin sõbrale.

Temaga on tihti nii, et kuhu iganes ma parasjagu jõuan, siis tema on juba seal. Nii et ta ütles, et on olemas briljantne äpp nimega Brilliant.

Tegin seal mingeid algelisi matemaatikaharjutusi, mida ilma maksmata teha saab. Lahendamine võttis õudselt kaua aega, aga nii võidukas tunne tekkis. Lausa füüsiliselt tundsin, kuidas kasutan oma aju teisiti kui argielus.

Tegin veel loogikat ja teadusliku mõtlemise aluseid ja programmeerimise aluseid ja kasiino-tõenäosuse aluseid ja siis lendasin Shole peale, et pliiiiiiis ma tahan aastatellimusele 100 eurot kulutada.

Sho ütles, et osta endale kõigepealt riideid.

Ma ütlesin: eiiiiiiiiii

Sho ütles, et ta tegelikult saab minust täiega aru – ta ka parema meelega kulutab raha kursustele ja raamatutele kui riietele.

Jättis ütlemata, et ma kannan liiga palju tema riideid ja kusagil on piir.

Ma mõtlesin, et vau, Sho sõnastas meie ühisosa. Meil ikka on sõnastatavaid ühisosi.

Me metatasandi arusaamine elust on sarnane ja seepärast toimime koos hästi, aga argikeeles on väga raske öelda, mis meis sarnast on. Erinevad hobid ja huvid, erinev haridus ja tegevusvaldkonnad.

Ja kui siis rääkida sarnastest väärtushinnangutest, siis… millest me täpselt räägime?

Aga nüüd ta tõi ühe välja ja mul oli vau-tunne. Ühised väärtushinnangud: paneme pigem pähe kui selga.

Sho ütles: ma võin ise riideid osta sulle.

Ma ütlesin: sa ostad mulle ainult tarbetuid aluspükse.

Ta vaatas mulle otsa oma pilguga ja ma trampisin ülemisele korrusele riideid ostma. Püüdsin netist mingeid valida, aga närv läks nii mustaks.

Trampisin alla tagasi, ütlesin, et võimatu. Siis ütlesin, et tahaksin õhtul sõbra peole minna.

Sho ütles, et mine osta poest riided kõigepealt.

Ma hingasin sisse ja välja ja asusin teele.

Istusin garaažis autosse, vaatasin, piduri ohutuli põleb. Katsusin mitu korda, kas käsipidur ikka on maas. Siis sõitsin meetrikese ja kontrollisin, kas pidur ikka töötab. Töötas.

Siis hakkasin garaažist välja keerama. Tuttav auto, tuttav ruum, nii et tegin nagu käsi ja jalg harjunud, aga pidur polnud kaugeltki tippvormis. Sõitsin peaaegu vastu seina, sentimeeter jäi puudu.

Surusin südame kurgust tagasi rinnakorvi ja tegin hulga pidurikatseid veel. Ja siis venisin autoremonditöökotta.

Remondimehel olid suured helesinised silmad.

Rääkisime ka rehvivahetusest ja tehnoülevaatusest. Ta ütles, et “selleks on vaja lihtsalt…” ja ma ütlesin, “aga ülejäänud elu selle lihtsuse ümber on ikka keeruline, nii et jätame selle” ja läksin takso peale.

Riided oli vaja selga osta, mul oli hoog sees. Ütleme, ma ei saanud enam pidama. Võiks isegi öelda, et olin pidurdamatu.

Taksojuht kihutas, nii et mul oli süda jälle kurgus. Helistasin Shole ja kirjeldasin olukorda.

Kui takso peatus, siis muidu vaikne juht küsis: mis keeles rääkisite? Jaapani, ütlesin. Ta oli vau-näoga ja ma tundsin, et vastu seina või mitte, ma olen väga tuus.

Ostukeskuses sooritasin vastumeelselt akti, ise mõtlesin pingsalt äpi subskriptsiooni ja õhtuse külaskäigu peale.

See oli see veider päev, kui tuiskas viis korda, aga vahepeal säras päike. Nii et õhtul sõitsin tõukerattaga vuhinal läbi värske lume trammile ja siis tiksusin sellega läbi päikese külla.

Mul olid uued sokid jalas ja need olid sõbra põrandal väga libedad. Libistasin jalgu ja ütlesin, et olen pidurdamatu.

Õudselt mõnus õhtu oli. Olen juba ammu tahtnud siin üht sõpra kiita, aga pole nagu jõudnud. On vist aeg, tal kohe sünnipäev ka ja mul pole kingitust.

Räägin sellest samast sõbrast, kelle põrandal sokke libistasin. Me maailmavaade – nägemus sellest, milline on hästi elatud elu ja kuidas ühiskond peaks korraldatud olema -, on väga erinev. Aga ühisosa on see, et me meelest on filosoofia otse argiellu puutuv ja tõde tuleb otsida.

Ja kuidas üldse oleks võimalik võtta iga asja eraldi ainult sellena, mis see ühes plaanis on, nagu jookseks peaga vastu seina. Oot, ma proovin uuesti: nagu sõidaks autoga…

Elu oleks liiga keeruline, kui aju ei püüaks nähtuste põhjal süsteeme luua.

Kui aastaid tagasi asju arutasime, siis vahel vihastasin end herneks, et kuidas ta küll nii valesti mõtleb. Aga aja jooksul õppisin keskenduma ideedele ja argumentidele, viima fookuse ära inimeselt ja emotsioonilt. Õppisin urgitsema, mis on teistsuguste mõtteviiside metatasandid.

No internet aitas ka. Aga see on teine asi, sest internet pole mu sõber. Sõbraga ideede üle vaidlemise taustal on heatahtlikkus ja soov mõista.

Kangete vaadetega inimesed muudavad meelt ka kõige rohkem nii, et nende ellu tekib inimene, kes on sümpaatne, aga kes mõtleb teisiti. Või kes vastab parameetritelt mingit liiki stereotüübile, aga käitub ootuspäratult. Sellest tekib maailmapilti mõra – algul tunde tasandil. Edasi võib ka vaade muutuda.

Kuulasin intervjuud endise islamiäärmuslasega, kelle südamesoov oli lääne ühiskonnakorraldus hävitada.

Aga kui too Egiptuses vanglasse sattus, siis selle sama süsteemi, mida ta põlgas, institutsioonid hakkasid võitlema tema vabastamise eest. Sest ta oli vanglas maailmavaate pärast ja mõttevabadus on lääne ühiskonna põhiõigus.

Ta ütles, et sellest punktist hakkas murenema tema vaade läänele.

Ta rääkis, kellega koos ta vangis oli. Kristlastega, kes olid hakanud moslemiks, moslemitega, kes kristlaseks, mingi ideoloogia pooldajatega, kes hakkasid selle ideoloogia vastaseks jne.

Meele muutmine on kuritegu, võttis ta vanglaseltskonna põhjal režiimi kokku. Oi, see oli huvitav mõte. (Edasi hakkas ta covidist rääkima ja ma ei viitsinud lõpuni kuulata.)

Kui vaidled elutõdede üle sõbraga, siis tekib endal ka julgus meelt muuta. Nii et mingeid asju olen ma tänu temale hakanud teisiti nägema.

Aga need vaated, mis ei ole muutunud, on hoopis kinnistunud. Sest sain oma mõtteid testida tema mõtete foonil.

Teine sõber helistas mulle ühel varahommikul ja ütles: kas võin alustada komplimendiga?

Küll see hommik algab hästi, mõtlesin. Siis ta ütles: küll on hea, et sinuga saab elu arutada. Ma rõõmustasin jälle tema üle, sest temaga saab ka elu arutada.

Me mõtleme asjadest päris sarnaselt ja seepärast on arutlused rohkem kaasavastamine. Need ei lähe kunagi baasväärtuste tasandi konfliktiks.

Aga selle esimese sõbraga lähevad vestlused vaidluseks ja uus teadmine tuleb tihti ideede konflikti kaudu. Mida aeg edasi, seda suurem tänu mul tema vastu on, sest pidevalt teritan oma mõtlemist ja kõnet.

Ühesõnaga, käisime tal külas ja nii tore oli. Mitu põnevat teemat kerkis seltskonnas üles. Näiteks, et mis on kaart ja mis on territoorium: kas tunded on maailmas orienteerumiseks kasutu kaart ja intellekt kasulik kaart?

Või kas tunded on hoopis osa territooriumist? Ma rääkisin selle variandi poolt.

Rääkisime lastest ja ma võrdlesin sujuvalt sõdurite ja lapsevanemate posttraumaatilist stressihäiret.

Mu Marie saab kohe kaheseks ja viimasel ajal teen oma peas kokkuvõtteid. Püüan sõnastada täielikku vastust ema-küsimusele.

No ja see PTSH mõte sobib ärritavalt täpselt. Sõdurid ka ei tea enne, millisteks tunneteks ja tegudeks nad võimelised on.

Mul on igimeeles A ütlus, et enne laste saamist ta mõtles endast kui kaunist meloodiast. Aga siis sündis esimene ja meloodiasse hakkasid tekkima ebakõlad. Siis sündis teine ja kaks last oskasid vajutada sellistele klahvidele, et kaunist meloodiast ei jäänud enam suurt midagi järele.

See on mu lemmik kujund minapildi muutumisest.

Mu mina on ka ilmnenud uues valguses. Mingi uus dimensioon laotus lahti. Piiritu armastuse ja pimeda meeleheite ja lõputu kurnatuse ja suure rahu ja sügava õnnetunde ja parandamatu haavatavuse ja põhjatu jõu dimensioon.

Neis ekstreemtingimustes olen nüüd mitu aastat toimetanud. Argielu nagu täiuslik torm, nii et aega kulus enne, kui enamvähem hakkama saama hakkasin.

Aga nüüd on mul neljane ja kahene ja esimene torm hakkab ehk vaibuma. Mul on tunne, et kui ekstreemsetes tingimustes toime tulin, siis tavatingimustes saan olema… pidurdamatu.

Aju töötab 120% võimsusega, töö- ja vaimuelus purustan lagesid. Hoidke alt.

Ja mul on nüüd mingid oskused, mida varem ei olnud. Seesama algosakesteks võtmise ja kahtluse alla seadmise komme, mis ei teeni mind hästi, kui seda pesu pesemise küsimuses rakendan, on olnud suureks abiks suurtes küsimustes.

Küsimustes, et kuidas ikka lahendada seda valemit, kus on uni, tervis, töö, pere ja sõbrad, aga valida saab kolm.

Kõik justkui teavad, mis on mängureeglid, aga iga kord, kui suudan mõnest reeglist läbi murda, tunnen, et olen reaalsusega paremas kontaktis. Mis värk sellega on?

Oi ma vist pean Viidingu “Me teeme teeme ümber oma elu” üle lugema.

Viimasel ajal tunnen kuidagi, et see tegelikkus, mida ma ette kujutan, ja see tegelikkus, mis tegelikult on, on peaaegu kohakuti. See on väga hea tunne.

Täiusliku tormi juurde tagasi. Sain teada, milline inimene ma olen, kui magada ei saa. Ja mis minuga juhtub, kui ma ei saa mitte üht asja järjest algusest lõpuni teha ega mõtet lõpuni mõelda.

Seejuures uskusin veel, et kui ma vaid oleksin parem inimene, siis saaksin kõigega ühtmoodi hästi hakkama – uni-tervis-sõbrad-pere-töö, kõik 100%, kokku 500%. Sinna juurde veel mina ise oma olemisega, nii et 600%.

Fragmentaalse ajuelu tõeliseks vastumürgiks olnud blogi kirjutamine. Kirjutades mõtlemine annab hoopis teise tulemuse kui rääkides või vaikides mõtlemine.

Sain kokku klassikaaslasega, kes tahtis reisinõu, aga kui see jutt sai mööda, hakkasime elust rääkima. Ta ütles, et tal algas just uus etapp – sõlmis otsad kokku tööga, mida viimased kümme aastat tegi, ja nüüd keskendub kirjutamisele.

Ja järsku oli mul tunne, et ma vestlen inimesega, kes juba on keegi, mitte kes alles hakkab kellekski saama. Me pole kunagi sõbrad olnud, aga ta oli eemalt vaadates sümpa 18-aastane ja äge 25-aastane. Aga 35 on midagi muud. 35 on võimas.

Ma kohe tahtsin teada, mida ta kirjutamisest mõtleb. Ta rääkis aususest ja ma noogutasin kaasa nii tugevasti, et pea pidi otsast kukkuma.

Ka täna on mul liiga pika postituse lõpuni lugejatele boonus-karistus. Seekord jaapanikeelne voodikalambuur koos põhjaliku sõnaseletusega.

Ükspäev Sho ütles: tead, et enamikes keeltes on sõna ananass ananass, aga inglise keeles on pineapple ja jaapani keeles painappuru. (Ma teadsin.)

Paar päeva hiljem õhtul voodis.

Mina: kas need aluspüksid on ilma auguta?

Jaapani keeles auk on ana ja ilma on nashi.

Tema: ana nashi

Mina: sa mõtled painappuru?

Täiesti spontaanselt! Nii geniaalselt! Mitu päeva tagasi ulatuvalt! Mul kulus aega, et sellest toibuda. Isegi Sho naeris natuke.

Siia panengi punkti.

Siiralt vabandust paludes ikka teie M.

nullist sajani

Paar nädalat tagasi kibelesin siia kirjutama tulla, et öelda: ma olen nii õnnelik ja eluga väga rahul. Siis tõi M. lastehoiust kõhuviiruse. Vahel on tunne, et lasteaiatasu on lihtsalt eksklusiivse hinnaga viiruste püsitellimus.

Oksendamine algas muidugi öösel voodis ja päeval oli ta söönud mustikaid ja mustsõstra jogurtit.

Mu viirusega toimetuleku oskus on endiselt 13. sajandi tasemel. Unustan end last musitama ja temaga samast tassist jooma. Nii et kaks päeva hiljem enne und algas minul ja L-l sünkroonoksendamine.

Püüdsin end vaevaliselt elutoa diivanil elus hoida. Samal ajal Sho tegeles L-ga. Magada ei saanud keegi. Peale Marie muidugi, kes tõusis ja säras kell 6 hommikul.

Veel mitu päeva oli nõrk ja iiveldav olla, aga üks hetk tundus, et nüüd oleme suht jonksus ja vajame vaheldust.

Võtsin lapsed autosse ja käisime Mustamäel uuel põneval mänguväljakul ja siis surusin alla lapsepõlvetrauma ja astusin sisse uuskasutuskeskusesse.

Otsisin seal käpapatrulli tegelasi, aga ei leidnud ja nii sõitsime edasi Prismasse ja iga laps sai endale ühe koera. Mina sain covidi.

See tuli muidugi paar päeva hiljem ilmsiks. Just siis, kui mõtlesin, et nüüd olen kõhuviirusest päriselt taastunud. Kui covid midagi muud ei murra, siis vaimu küll.

Miks ma olen alati see, kelleni asi alles siis jõuab, kui see teiste jaoks juba eilne päev on. Istagrami konto tegin siis, kui teised elasid tiktokis, Billie Eilishi rongile hüppasin alles nüüd…

“Bad guy” on nii vaimuka tekstiga. I’m that bad type, make your mama sad type, make your girlfriend mad type, might seduce your dad type.

No ja nüüd covid, kui kõik teised on et mis covid – kolmas maailmasõda.

Kuigi täna tundub täitsa tore, sest lapsed magasid tunni kauem kui muidu (mitte kellakeeramis-, vaid päristunni) ja ärkasid täiesti värske ja rõõmsana. Mis viga nii ema olla.

Vahepeal vaatasin endalegi üllatuseks ühe kvaliteetsarja. Ma muidu vaatan ainult halbu asju, et tunded liiga kurnavaks ei muutuks. Aga alustasin “Russian Dolliga” ja järgmisel päeval oli hooaeg vaadatud.

Koguaeg muretsesin, et sarja põhiküsimusele on mingi räiget pettumust valmistav vastus, aga ei olnud. Ja peategelane oli kuidagi tuttav ja muusika oli hea ja mulle ka tundub, et inimene olla on nii kuradi raske.

Pärast kuulasin soundtracki ja kui klapid peas õues Marie käru lükkasin, siis oli tõsimeeli tunne, et suren nüüd kohe ära, nii et pidin muusikat vahetama.

Aga jaa, enne kui viirused mind killima tulid, olin õnnelik ja eluga rahul. See algas vist “Viimase samurai” lugemisest.

Olin juba tükk aega oma mõtetest nii õudselt tüdinenud. Kõik need teemad, millest juba olen sada korda mõelnud ja erinevad vaatenurgad, mida kõike olen ka kuulnud ja lõpuks oli tunne, et kas mitte midagi päris uut enam ei ole.

Aga “Viimane samurai” oli täpselt õige, sest ta mingil viisil kõneles mu viimase aja kõige painavamatest küsimustest, aga päris uuel viisil.

Üldse, raamatute lugemine võiks olla värske sõõm. Ainult ma ei loe.

Aga mu prillid on revolutsioonilised. Ongi nagu arst lubas – ajupuhkus. Nii et ehk tekib ka lugemisharjumus. Palju asju saab tehtud, kui silmad enam hullu ei pane.

Mind kisub kirjutuslaua taha mitu põnevat projekti ja nüüd saan aru, et laste kõrvalt töö tegemiseks on vaja, et see töö piisavalt tugevalt tõmbaks.

Sest muidu tegelen vaid karjuvate probleemidega ega näe põhjust, miks peaksin end veel tööga kiusama. Juba ammu eristan olulise ja ebaolulise oma elus binaarses süsteemis. Mingeid varjundeid pole – on ainult “üks” või “null”.

Vahel mõtlen, et ma pole üldse loominguline inimene. Ei ole nii, et fantaasia muudkui lendab, anna ükskõik mis märksõna hambusse.

On paar teemat, millest olen nii läbi imbunud, et mõtted aina lendavad. Nüüd on lootust, et osad neist saab tööks vormida.

Tee, mida armastad, ja sa ei pea päevagi töötama – netis oli selle tsitaadi all foto ekstaatilise pilgu ja kõrvuni suuga politseinikest, kes Hong Kongis meeleavaldajaid nuiaga laiali peksavad.

Puusalt pakun, et maailmas on kaht liiki inimesi. (“Need, kes jagavad inimesed kaht liiki inimesteks ja need, kes ei jaga.”)

On need, kes esimesest infokillust kukuvad improviseerima. Ja need, kes tunnevad, et nad peavad asja “täitsa selgeks saama”, enne kui improviseerida julgevad.

Ma olen pigem see teine.

On mõni asi, mille peale ma elus olen nii palju mõelnud, et võin improviseerida ja see on nii loomulik kuidagi. Aga kõik ülejäänud teemad…

Vahel ei julge mõtet lendu lasta, sest teadvustan, kui vähe asjas tean. Aga tihti lihtsalt ei oskagi mõtet lennutada.

Mind peab käekõrval mõnest teemast läbi juhatama, muidu ma ei saa aru. Mõtlen ainult need sammud kaasa, mis mu talutaja välja hääldab ja mitte üht sammu ise edasi.

Ma ei haara suurt pilti. Ei saa aru, mis on mingi väikse asja suur mõju.

Näiteks kuulasin Zuckerbergi intervjuud ja sain viimaks aru, et ahah NFT tulevik on nii argine ja laialdane, umbes et tehniliselt elementaarne vajadus, kui tahad tulevikus oma virtuaalset avatari riietada. Kui enam ei osta poest ainult reaalseid riideid, vaid ka virtuaalseid hilpe ja aksessuaare.

Üks mu suuremaid hädasid on, et ma ei saa üle argitegevuste tüdimusest. Ükspäev kurtsin sõbrale, et ma olen ülemõelnud teemad, millele ei tohiks liialt mõelda.

Selle asemel, et lihtsalt panna pesu kuivama, ma panen kuivama ja mõtlen: kas tõesti. Kas, kurat, tõesti – see on see, mida ma jälle teen. Ja homme. Ja ära kappi? Ja jälle otsast peale?

Selle asemel, et lihtsalt õhtusööki valmistada, hakin sibulat ja mõtlen: ei ole võimalik, et ma olen jälle olukorras, kus eile samal ajal. Ja siis nad ei taha seda süüa ja siis tuleb nõud jälle masinasse panna ja jälle välja võtta ja… Kas see ongi see, kuidas ma oma elu veedan? Tõesti?

Ma võiks argitoimetustega rahu teha. Rõõmugi leida. Aga ma kuidagi ei oska oma aju ära häkkida.

Kui saaksin ühe füüsikaseaduse muuta, siis teeks, et iga amps šokolaadikooki maitseks nagu esimene amps. Või siis et kõikidest toitudest saakski ainult esimese ampsu võtta. Sest iga järgmine suutäis on järjest suurem pettumus.

See on praegu tundlik teema ehk kõhuviiruse pärast. Tol päeval, kui covid näkkas, tulime koju ja tellisime india toitu. Esimene amps oli imeline. Edasi üks suur iiveldus jälle.

Ja ma veel pärast hõiskasin, et küll on lihtne olla ema, kui alustuseks viid lapsed eriti ägedale mänguväljakule, siis ostad neile poest plast-nänni ja maiustusi (ahh see õnnis naeratus nende näos) ja siis lõunasöögi tellid kulleriga. Kui see oleks argipäev, saaks ma lastega kodus päris hästi hakkama.

Rutiin ei taha mu sõber olla, ühesõnaga. Ma ise täiega püüan rutiini sõber olla.

Töörutiini, kuigi laste tujud ja vajadused muutuvad. Trennirutiini, kuigi okseviirused löövad jalust. Päevakava, kuigi öiste haiguspuhangute järel ei tea keegi, millal on õige aeg magada ja millal mida süüa.

Võta inimene, kes harutab kõige elementaarsemadki argitegevused algosadeks ja seab kõik osad eraldi kahtluse alla. Ja anna sellele inmesele kaks mudilast. Tõesti, vahel pussitaks end pigem kõhtu, kui läbiks järjekordse õueriiete selga panemise košmaari.

Ühe korra võtad end kokku ja teed ära, muidugi. Kannatlikult ja mänguliselt ja mis kõik. Oled ehk särasilmne naerusuine hästi välja puhanud keha-ja-meel-tasakaalus inimene ka.

Saunaõhtul tuli jutuks väikelapse-vanema unevõlg. Jaa, mina jälle hädaldasin.

Ja seal üks mees ütles, et tal on sõber, kes võistleb neli ööpäeva järjest, seejuures magab kokku kolm tundi, ja inimvõimete piir on palju kaugemal, kui me endale teadvustame.

Täitsa nõus. Aga kui ma teaks, et viiendaks päevaks on kõik möödas…

Oktoobri esimesel päeval ma naeratades kavaldan lastele soojad riided selga. Aga siis tuleb seda teha veel kõige vähem 200 korda, enne kui ilm jälle enamvähem on. Ja kui uus sügis tuleb, siis jälle sama palju.

Oleks meie seltskonnas kasvõi üks inimene, kes talvise pimeda külma ligaga tahaks õue minna, aga ei – ja mingil perverssel kombel leian end olukorrast, kus pean sundima riidesse lapsi, kes töötavad kogu hingest riietamisele vastu, sest nad ei taha minna – seejuures tahan ma ise õue minna veel vähem kui nemad.

Ühe õhtusöögi võib teha nii, et proovid arvestada, et kõik maitsev ja tasakaalus ja siis keegi teatab, et ta ikka ei taha ja siis meelitad ja keelitad ja teine tahab küll, aga ei suuda keskenduda, nii et teed asja talle lõbusaks mänguks ja siis midagi kukub põrandale ja ütled “tegijal ikka juhtub” ja naeratades koristad ära.

Aga siis tuleb trikki korrata iga päev kuni 1095 korda aastas ja saaks see nali siis ühe aastaga läbi.

Iga päev on miljon asja vaja teha. Aknaid pesta. Kui tahaks, et elutoa suured aknad puhtad oleks, tuleks pesta neid vähemalt neli korda nädalas. Ma ei pese muidugi, sest – null.

Seintega pole lootustki. Kuigi oleme kõik kirjapulgad kapi otsa pannud, leiab Marie kuskilt alati midagi ja läheb omaette seinu joonistama.

Ja siis alles tükk aega hiljem tutvustab meile oma teoseid vaoshoitud uhkusega nagu kunsnik galeriis. “Marie joonistas siia ja siia… ja siia.”

Kuid ja aastaid järjest ei suuda mitte keegi tahtejõu pealt teeselda, et on hea lapsevanem. Ainus, mida teha saab, on tekitada keskkond ja tingimused, kus on võimalikult lihtne hea lapsevanem olla.

Praegu on tingimustega pahad lood ja mu reaktsioon laste nääklemisele on kahe sekundiga nullist sajani. Ja mis nullist me räägime. Nagu Bill Burr ütleb, I idle at 75 miles per hour.

Selline elu praegu.

kokkusattumused

Käisime maal suitsusaunas, no nii mõnus vaikus, ja kui vastu ööd minema sättisin, siis taevas oli tähti täis.

Aga enne, lõunasöögiks tegime munakastet ja üks tüdruk seltskonnas, olgu ta nimi X, ütles, et sibulat on kaval lõigata nii, et otsa lahti ei lõika.

Ma ütlesin: jaa ma tean, sest keskkoolis klassivenna korteripeol tema isa õpetas samamoodi sibulat lõikama.

Nimetasin klassivenna täisnime, sest seltskonnas oli M, kes klassivenda ja tema isa teadis.

Ja siis M ütles sibulalõikajale, et oot kas sina olidki tol ajal see müstiline X, kellega klassivenna isa deitis?

Tuli välja, et oligi.

Lihtsalt seepärast, et rääkisime sibula lõikamise tehnikast.

Eelmisel nädalal tegin veebiseminari tõlkimise tööd. Vihastasin end herneks ja mõtlesin, et enam ei taha nii lolli tööd teha.

Teema oli Smart City. Õppejõud pidas loengut, et vastavalt tuntud teadlase – nimi – mudelile, on selle elemendid nutikas liikumine, nutikas valitsemine, nutikas keskkond, nutikas tehnoloogia, nutikad inimesed.

Kurat küsige nutikalt 14-aastaselt, mis on smart city elemendid ja ta vastab teile sama.

Õppejõud rääkis, et nutikas valitsemine tähendab, et tuleb mõelda kastist välja. Rääkis, kuidas tõmmata talenti, kuidas vajame innovaatilisi lahendusi. Tähendab, ta ei rääkinud “kuidas”. Ta rääkis “et”. Ehk et mis on kasti sees, mis on kastist väljas, kuidas täpselt võrgutada talenti ja millised on innovaatilised lahendused – sellest ei räägitud.

Ma puhisesin ja pööritasin silmi – õnneks oli siis veel kaamera ja mikrofon kinni, minu töö polnud alanud.

Pärast helistasin sõbrale, soovisin palju õnne sünnipäevaks ja kriiskasin, kui õudne see kõik oli. Ta ütles, et seepärast ta doktorantuurist ära tuligi ja küsis, kas ma bullshit bingot tean.

Ütles, et kui koosolekul kasutatakse sõnu nagu innovatsioon ja koosloome ja teadmuspõhine ja veel mingeid ja kui siis rea täis saad, võid tõusta püsti, hüüda bullshit ja lahkuda ruumist.

Langesin ühe laulu lõksu. Nii rumalalt, andsin endale vastu pead. See on väga läbinähtava lihtsa valemiga tehtud lugu. Kõik on tehtud õigesti, tagatipuks taktimõõt kolmele. Dennis Lloyd “Leftovers”.

Kuulasin seda ei-tea-mitmendat ringi, palub, et ta baby ei jätaks teda. Siis mõtlesin, et see laul võiks olla üks meeleheitlik palvus. Suunatud Jumalale, oleks nii palju huvitavam.

Neid sõnu võiks öelda keegi, keda Vana Testamendi Jumal parasjagu kiusab või kiusata laseb. Iiob, Aabraham?

Take it all away from me. Ja You can blame it all on me. Ja Do you want to stick around and see me drown?

Cohen laulab ka, et ainult uppujad näevad Jeesust ja seetõttu tuli kõigist meremehed teha.

Kohe hakkaski huvitav – uppuja palve. Kuulasin jälle ei-tea-mitu ringi. Ainult see “ooh baby”, kui tavaliselt kutsutakse Jumalat isaks või isandaks.

Mul tekkis uus netisõprusring – Katerina, Marju, Anu. Tsätime ja ükspäev ma vaatasin, et John Irving saab 80. Ütlesin, et mu lemmikraamatu autoril on sünna, kas keegi “Garpi maailma” on lugenud? Ja Katerina ütles, et ta täpselt parasjagu loeb.

Võtsin raamatu jälle kätte, lugesin esimese peatüki ja imestasin uuesti, kui hea.

Siis mõtlesin, et aeg lemmikraamatud üle lugeda ja võtsin kätte oma teise lemmiku, Helen DeWitt “Viimane samurai“. (Tom Cruise’i filmiga pole seost.)

Hakkasin lugema ja sain väikestviisi šoki, sest leidsin veidralt palju ühisosa oma eluga. Muidugi võib öelda, nagu mu joogaõpetaja, kui tunni lõpus käed kokku paneme ja kolmanda silma üles otsime: kes otsib, see leiab.

Aga kui ka sarnasused on otsitud, siis vähemalt võib öelda, et raamat on praegu mulle täpselt õige lugemine.

Üks hommik võtsin kätte ja kirjutasin autorile fännikirja.

Lugesin raamatut esimest korda 18-aastaselt ja siis polnud veel mingit ühisosa. Ma ei olnud selline inimene – mitte sinnapoolegi. Tõenäoliselt ei teadnud siis veel, mida ülikoolis õppima asuda, nii et isegi mingit Jaapani paralleeli ei anna tõmmata.

Tean, et lugesin raamatut keskkooli ajal, sest kui ülikoolis Aasia kultuuriloo sisseastumisvestlusel küsiti, mida lugenud olen, vastasin et Kawabatat (midagi ei saanud aru) ja – kuigi pole Jaapani autor, siis – “Viimast samuraid”.

Jahusin, et seni õppisin vaid maailma läänepoolkera kohta ja peaks “ka teisele poolele õiglase võimaluse andma”. Jätsin mulje ja sain sisse.

Raamat räägib ekstrentrilisest üksikemast, kes elab vaimuelu, aga päevatöö on tal äärmiselt nüri, ja tema pojast, kes on lapsgeenius.

Ema ei taha lapsele öelda, kes poisi isa on, sest mees on ema meelest väljakannatamatult kehv kirjanik, kes toodab kitši, mida on esteetilist tunnetust omava inimesena rõve lugeda.

Tegin intervjuu oma viiulõpetajaga ja küsisin tema käest enda meelest ääretult originaalse küsimuse: kas rumalaid virtuoose on olemas? See sõnakombo oli mu meelest hea, täitsa mu oma peast – rumal virtuoos.

Siis lugesin raamatust, et just rumalaks virtuoosiks ema poisi isa sõimabki.

Pojal on eeskujusid vaja, aga meest majas pole. Nii vaatavad nad kinokunsti meistrteost, Akira Kurosawa “Seitset samuraid”.

Vaatavad iga päev, ringi ja ringi – sest mõni teos on nii hea, et iga uus ring annab midagi. Vähemalt naudingutunnet, kui enam mitte midagi muud.

Ei tea, mis mind 18-aastaselt raamatus võlus. See ei saanud olla mõte, sest mõttest ei saanud ma aru. Küllap see, kuidas lugu jutustatakse. Ma polnud varem midagi sellist näinud.

Ema jutustab oma minevikust ja mõtetest ja järsku lause katkeb, sest kuradi 4-aastane sõidab oma küsimuste ja nõudmistega sisse. Ema hoiab hambaid ristis ja püüab oma geniaalset pojakest mitte ära kägistada. Ja siis kaks lehekülge hiljem jätkub ema mõte täpselt sealt, kus pooleli jäi – keset lauset.

Ma teaaan.

“Garpi maailm” ja “Viimane samurai” on tõenäoliselt kõige tugevamalt mõjutanud mu vaadet lugude jutustamisele.

Lihtsate sõnadega võib jutustada keerulisi lugusid. Emotsionaalsete lugude jutustamisel ei ole vaja emotsionaalselt kirjutada. Lood võivad olla mitmekihilised. Inimesed võivad olla korraga “halvad” ja “head”, “koledad” ja “ilusad”. Midagi sellist.

Kindlasti saaks samu õppetunde paljudest raamatutest, aga ma sain neist kahest. Nagu muusika puhul öeldakse, et on mingi konkreetne iga, millal avastatud muusika jääb surmani tähenduslikuks. Raamatutega kindlasti ka – on mingi vanus, kus raamatut lugedes jätab see jälje kogu eluks.

“Viimast samuraid” üle lugedes tekkis jälle tunne, et suuremat osa raamatutest pole üldse mõtet enne kolmekümneseks saamist lugeda.

Võiks olla keelatud lausa. Keelatud kirjandus – vanuseliselt piiratud. Küll siis oleks ilm täis innukaid salalugejad. Noored pätid, muidugi. Tublid oivikud ei loeks midagi.

Aga noortel on mingi teistsugune tarkus – arutasime kord sõbraga ka – et nad instinktiivselt tabavad vahel ära suuri tõdesid, kuigi loogika ütleks, et nende tõdede mõistmiseks on vaja elukogemust, mida neil ei ole.

Aga mingi tõeradar töötab noorel inimesel hästi.

Ja mul töötas ka, kui 18-aastaselt “Viimast samuraid” lugesin. Pool elu hiljem võin kinnitada.

Peategelane mõtistkleb, kas minna kinno ja kannatada ära kaks tundi keskpärast filmi, et näha minuti pikkust meisterlikku reklaami, mis talle meeldib. Ma teaaan, ma tean noh.

Leidsin autori persooniloo, kus oli kirjas: DeWitt employs the phrase life of the mind without irony, with reverence really, but from her books, you can imagine she could build an entire dystopia around it.

Peategelane elab vaimuelu, mõtiskleb keeltest, kunstist, muusikast – see kõik läheb talle meeletult korda, pakub suurt naudingut.

Millalgi hädaldasin, et elan igavat elu – mu elu põnevus on luuleridades ja paktettreisides. “Viimase samurai” ema meelest on see hea asi. (Pakettreisid ehk mitte.) Vaimuelu – see on ehk osa siseilmast. Ja mu meelest millalgi kirjutasin sellest, kuidas siseilm on – nagu sõna ütleb – “sisemine”. Vahel ehk loksub üle serva, aga see on juba midagi muud niikuinii.

Raamatus on mitme inimese siseilm nii detailselt välja kirjutatud. Kuulus klaverivirtuoos, kes on helide teekonnal avastanud seda ja teist, tal on mingi oma kogemus ja tunnetus ja tahab seda edasi anda.

Aga seal on see jama, et mida sügavamale ühe teemaga liigud, seda vähem inimesi tuleb sinuga teekonnale kaasa ja kokkupuutepunkte teistega jääb järjest vähemaks. Teise inimese siseilma rännakutega tutvumine võib olla päris tüütu ka.

Mitte kedagi peale tema ei huvita. Aga teda jälle ei huvita, kas teisi huvitab. Ta mõtleb ainult endale ja mängib nii nagu õigeks peab.

Kontsert kestab palju kauem, kui pileti ostnud inimesed eeldavad. Nad jäävad viimastest rongidest maha, see tekitab palju tüli ja pettumust.

Ja kuhu iganes neid juhatada tahtsid, nad ei tulnud sinuga kaasa niikuinii.

Vähemalt nii sain mina pianisti loost seekord aru.

Mänedžer noomib, et sa oled ju professionaal ja inimesed ostsid pileti. Käitu nagu professionaal.

Viimastel aegadel olen amatöörlust täiesti uuel pilgul vaatama hakanud. Amatöörlusega kaasneb vabadus, mis profil ära võetakse.

Näiteks amatöörajaloolane Dan Carlin oma Hardcore History podcastiga. No nii huvitav! Kuulasin tema Supernova in the East sarja, mis räägib Jaapanist – soovitan.

Ta on amatöör, teda ei piira mingisse seltskonda kuulumise, mingi koolkonna osas poole võtmise, teadlase maine ja teadusrahastuse saamise mure. Tal on vabadus mõelda millest tahab ja jutustada nagu tahab.

Õilis amatöörlus. Samamoodi on hea vaba olla blogija, mitte “päris kirjanik”.

“Kirjutas raamatu, aga midagi uut ega huvitavat ega tarka ei öelnud.” – blogi puhul, kirjuta oma hommikupudrust ja kellelgi pole õigust kobiseda.

Suur osa “Viimase samurai” raamatust on sellest, kuidas oma lapse haridust mitte ära rikkuda. Mida on oluline õppida ja mida ei ole. Haridus, anne, huvi (puudumine), vaimuelu, töö… Kuidas need omavahel on.

Teate, ma viimase bondilaulu suur fänn, aga lauljast ei teadnud midagi. Viimasel ajal instagramis on ta mulle mitu korda ekraanile ilmunud ja ma vaatasin, et mis värk on – paigal ei püsi, ilusti istuda ei oska, pilk on selline selge ja julge. Ta peab olema kodukoolitatud või vähemalt waldorfkoolis käinud. Guugeldasin – kodukool.

Ah ma pikemalt ei hakka, niikuinii leierdan seda teemat siin blogis vähemalt järgmised viis aastat.

“Viimase samurai” laps õpib klassikalisi keeli ja hiljem hulga eksootilisi keeli, sest ema vihjab, et ta isa on reisikirjanik ja ta tahab isaga kohtumiseks valmis olla. Millalgi halasin, et tunnen, et mu haridus on poolik, kuna klassikalisi keeli ei oska. Raamatu-ema seisukohalt on nende keelte tundmine üks vaimuelu elamise eelduseid.

Ükspäev Spotify pakkus mulle kuulata heebreakeelset räppmuusikat, Ravid Plotnik, nii põnev. Pidin küll pisut guugeldama, et aru saada, mis keel see on. Kirjaviis ka põnev. Mõtlesin, et vaat kui lahe, mingitpidi piiblikeel ja teisalt räppmuusikakeel.

Mõtlesin, et 2500 aasta pärast analüüsitakse Eminemi Lose Yourselfi värsiteoreetilisest vaatepunktist nagu Homerose lugulaule, aga keegi ei oska enam inglise keelt välja hääldada, nii nagu 21. sajandi algul, ja nad ei saagi seda tunnetust, sest nad ei tea, kuhu tuleb asetada rõhk, et teksti täius kätte tuleks. (Mul on tunne, et seda olen küll varem blogis kirjutanud. Või on deja vu.)

No ja siis lugesin “Viimase samurai” raamatust analoogseid mõttekäike – konkreetselt keeltest 2500 aasta pärast. Jaa, ma olen kõvasti rumalam ja kõvasti meeldivam inimene kui raamatu-ema, aga mingi veider ühisosa on ja see ehmatas mu ära.

Ma veedan oma päevi mõeldes samadest asjadest – keeltest ja klassikalisest muusikast (mõistsin hiljuti, et kõige keerulisem suhe mu elus on mul viiuliga) ja sellest, kuidas oma laste haridust mitte ära rikkuda.

Oma lastele ma õnneks jaapani keelt õpetama ei pea. Raamatulaps õpib jaapani keelt. Laps, keda ema kutsub Ludo, aga vahel kirjutab lihtsalt L.

Värskes netisõprusringis küsiti jaapani kirjakeele kohta ja ma tõin näite, kuidas märke ja sõnu moodustatakse.

門 mon – värav

耳 – mimi – kõrv

Paneme kõrva väravate vahele ja saame

聞く – kiku – kuulama

Nii on märgid tähendusi täis.

Edasi, kuidas moodustada mitme märgiga sõna.

新しい atara-shii – uus

聞く ki-ku – kuulama

Paneme kaks märki kokku

新聞 shin-bun – ajaleht

Asja üks võlu on see, et märgi hääldus muutus, sest kõrvale tuli teine märk.

K. ütles, et küllap su aju töötab teistmoodi, kuna sellises keeles räägid. Guugeldasin, kas mu aju töötab teisiti ja mõni pealkiri ütles, et jaapani keelt rääkides aktiveeruvad mõlemad ajupoolkerad. Euroopa keeltes rääkides siis ehk ainult üks?

Samal õhtul sain kokku oma hollandlannast sõbraga. Ta räägib ka jaapani keelt ja ma ütlesin, et vaat kaks ajupoolkera ja see on küllap kirjakeele pärast.

Seepärast, et jaapani keeles on täiesti lahti ühendatud sõna hääldus ja tähendus.

Ta ütles, et ta pole sellele kunagi varem mõelnud (kuidas ei ole?!), aga tõepoolest, ta mäletab, et ta kord hakkas prantsuse keelt õppima.

Küsis, kuidas mingi sõna on ja õpetaja kirjutas prantsuskeelse sõna tahvlile.

Ja ta mäletab end mõtlemas: okei, õpetaja kirjutas, kuidas sõna hääldub.

Aga mida see sõna tähendab, mis see sõna ON?

Just just just see! naersin ma. See on see, miks meie aju on imelik.

Seni, kuni ma siin üleval blogi kirjutasin, võtsid lapsed all kätte ja puistasid kassitoidu ühtlaselt üle kogu elutoa laiali. Küsisin Luuka käest, kas ta arvas, et see on hea mõte.

L: arvasin, et halb mõte

Ma: miks sa seda siis ikka tegid, kui sa arvasid, et see on halb mõte?

L: mmm… vist seepärast et… ma sõin eile putru, mis ei maitsenud üldse.

Täiuslik ähvardus – mitte agressiivne, aga andis kenasti rahulikult mõista: kui veel juhtub, et pean sööma putru, kuhu pole kuhjaga mett sisse segatud, võib tänane kaos korduda.

Just kuulasin, et Talibaniga läbirääkimisi pidades on sama valemiga ähvardused väga tõhusad.

õhku vahele

Kui ütlen, et õpin politoloogiat, siis küsitakse, miks. Kas tahad poliitikasse minna? Ma vastan: ei, ma tahan poliitikast distantsi võtta.

Õhku ja ruumi on vaja. Õppimine on suuresti eristama õppimine. Tuleb teha vahe vahele.

Eristada, mis on riik, mis on rahvas, mis on rahvus, kes on inimene.

Mis võiks olla riigi ülesanne? Mis võiks olla rahva roll?

Tuleb eristada, mis on fakt, mis on arvamus, mis on tunne.

Vale puhul tuleb õppida eristama, mis on pahatahtlik ja mis on teadmatusest.

Tõe puhul tasub vaadata, kas see on kogu tõde või on veel midagi.

Teadmiste puhul tuleb eristada, mis on see, mida tean, et ma tean. Mis on see, mida tean, et ma ei tea?

Mis on see, mida ma ei tea, et ma ei tea? Kõige tähtsam küsimus – vastuseta.

Faktid ja jutustaja hääl – nende vahelist õhku peab tajuma.

Arvamus ja arvaja karisma – neid tuleb ka lahus hoida.

Osavalt sõnastatud rumalad mõtted ja kehvasti sõnastatud nutikad mõtted – sisu ja vormi vahel on ruum, need pole üks ja sama.

Lood, mis on tõsi versus lood, mis kõlavad nii hästi, et ma tahaks, et need oleks tõsi.

Ma tahtnuks, et ukrainlased tõepoolest suunda näitavatele liiklusmärkidele oleks linnade asemele pannud “käi vasakule persse, paremale persse”. Või et Veneetsia kanalid oleks koroona alguskuudel tõesti nii puhtaks läinud, et delfiinid tulid külla.

Ma püüan eristada tragöödiat ja emotsioneerimist.

Sõda on tragöödia, aga mul ei ole vaja lugeda, kui suures šokis täpselt keegi parasjagu on ja kui ebaõilgasena maailma tunnetab. Tahan lugeda viimastest sündmustest, erinevate osapoolte sammudest, võimalikest edasistest stsenaariumitest.

Emotsionaalne inimene on räigelt manipuleeritav. Enda ja tunde vahele tuleb ka õhku jätta, õpetavad mediteerijad. Mitte seepärast, et olla tuim ja tundetu. Või seepärast, et tragöödia pole päris. Aga näiteks seepärast, et nii on lootust kaoses mitte ennast kaotada.

Muidu on oht suure vihapilve sisse mattuda, enda üle kontroll kaotada, olla võimetu elus orienteeruma, võtta vastu valesid otsuseid ja teha tegusid, mida hiljem kahetseme – või võiks kahetseda.

Vabariigi aastapäeva veetsin täielikus kangestuses. Lapsed vaatasid telekat ja Marika Vaarik lausus kaamerasse isamaalist luuletust nii sugestiivselt, et Marie noogutas iga fraasi lõpus kaasa ja kordas: isamaa!

Reedel lugesin “Padjamärkmeid” ja kuulasin Eminemi Gospelit. Suurema osa päevast uuendasin sõjainfolehte või vaatasin instagrami opakaid videoid.

Laupäeval kangestus pisut taandus. Ukrainlased võitlevad võimsalt.

Käisin esimest korda elus meeleavaldusel.

Hakkasin kodust üksinda vantsima ja mõtlesin, et päris veider on niiviisi üksinda minna. Aga trammis oli meid juba mitmeid ja kui pool tundi enne algust Vabaduse väljakule jõudsin, oli juba palju. No ja siis üks hetk oli kümneid tuhandeid.

Pühapäeval vaatasin “Kupee nr 6“, läks väga hinge. See naine võiks vabalt olla mina. Ma olen ka selline inimene, kes võib sõbruneda mehega, kelle puhul algul on kerge oht, et ta mu ära vägistab.

Ja sellise rongiga sõitsime viimati mõni aasta tagasi Gruusias, oli meilgi põnev seltskond.

Aga muidu – kaks inimest ja nende kokku puutumine oli kuidagi nii päris. Seejuures see naljakas Titanicu paralleel, meie oma Jack ja Rose. (Õnneks rongijuht pole piilupart.)

Mu isiklik väike edulugu ka – tegin intervjuu Tiiu Peäskega. Edulugu seepärast, et see oli mul reaalne uue aasta lubadus ja enneolematul kombel veebruaris juba täitunud: avaldada intervjuu oma viiuliõpetajaga ajakirjas Edasi.

Tahtsin kirjutada artikli viiulmängust lugejale, kes ei mängi viiulit.

Hindan vahel protsessi tähtsamaks tulemusest ja selle intervjuu tegemise protsessi iga osa nautisin meeletul kombel. Seepärast ka suur eduloo tunne.

Aga tulemusega olen ka rahul. Olen rahul, et alustame vestlust virtuoossusest, rääkides kopameestest. Ja et natuke nalja saab. Ja et vaatleme mingit asja erinevate nurkade alt. Ja et intervjuu voolab – mu meelest – hästi.

Ma ise oleks pealkirjaks jätnud oma versiooni – Tiiu Peäske: virtuoossusest ei piisa. Oleks olnud intrigeerivam.

ikka sellest, kuidas asjad olema peaks

S. ostis endale suure mahesinise pusa, kapuutsi ja kukkur-taskuga. See meeldis mulle nii väga, et vahepeal panin endale selga ja nautisin seda pehmust ja S. lõhna. Ütlesin talle ka, et mulle nii meeldib ta lõhn. Jaapanis elades arvasin, et see on pesupulbrist, aga Eestisse kolides sain aru, et ta ise lõhnab nii.

Nii et varastasin ta pusa aeg-ajalt ja nautisin rahu ja turvatunnet.

Ja siis ükspäev S. tuli töölt koju ja ütles, et tal on mulle kingitus. Veel üks pusa, maheroheline. Arvasin, et ta oli naiste osakonnast selle mulle valinud, aga ta ütles, et ei – see on seesama liiga suur pusa. “See on meile kahepeale.”

Ma heldisin nii tohutult.

Lapsed käisid sel nädalal kolm korda lasteaias – esimest või teist korda elus nii palju.

Esmaspäeval kell viis läksime Mariele järele, ta oli seal viimane, õpetajaga kahekesi. Siis õpetaja rääkis pikalt, kui tubli ja nutikas ta on. Kuidas nad sõbrapäeva puhul südameid värvisid ja kui mõni poole suurem alles nuputas, mis mille jaoks on, tegi tema juba ülesande ära. Ja kui õpetaja teisi lapsi riietas ja siis Marie poole pöördus, avastas, et Marie on juba ise kombe selga ajanud. Ja et ta saab kõigest aru ja on nii terav ja kirgas.

Tulin sealt tagasi, laps süles ja rind kummis.

Muidugi on ta nutikas, ise aasta ja 9 kuud täis, aga lobiseb nagu vana kala kahes keeles. Rääkimata olematutest sõnadest, mida ta vend talle tutvustab – “peputama” (paljalt ringi tantsima) või “nuputama” (nuppu vajutama – Luukas järjekindalt kasutab seda sõna nii).

Lähenemine keeleõppele on süstemaatiline.

Marie: tita kukkus alla

Ma: jaa, tita kukkus alla

Ta: Marie kukkus alla

Ma: Marie kukkus ka, tõesti?

Ta: Luukas kukkus alla, issi kukkus alla…

Ma: okei, nüüd on see lihtsalt keeleharjutus.

Ta: vanaema kukkus alla, tädi E. kukkus alla…

Räägin siin, et Marie on ämma moodi. Kõlab nagu kiruks, aga ei. Olen siin-seal ehk maininud, et Sho ema on ülemõistuse tark.

Ma ei mäleta kõiki detaile, vahepeal liialdan, vahepeal ei räägi piisavalt suurelt, aga katsun temast maalida pildi: näiteks põhikoolis pani ta kogemata kinni Nagoya linna laste nutikuse olümpiaadi. (Nagoya elanike arv on 2.3 miljonit.) Õppis ta Tokyo Ülikoolis, see on nagu Jaapani Harvard, mingil ajal isegi Aasia Harvard.

Püüdsin leida infot, kui palju naisi 70. aastatel Tokyo Ülikoolis võis olla. Minevikku ei leidnud, aga praegu on naisi 20% ja see on läbi aegade kõige rohkem. Pärast seda, kui ülikool on saanud näpuvibutusi ja kui on paljastatud, et naisi hoiti sealt aastakümneid süstemaatiliselt eemale.

Õppis farmaatsiat. Aga teda huvitas meri ja kuigi ta oli naisena juba niigi liiga haritud, otsustas ta magistrantuuri merebioloogiat õppima minna. Tol ajal magistrisse massiliselt ei mindud, üks-kaks uut tudengit aastas võeti vastu. Sellel aastal oli ta ainuke, kes sisse sai.

Ma ei kuulnud seda temalt endalt, sest jaapanlased ei hoople. Aga Jaapanis elades töötasin koos tema endiste ülikoolikaaslastega ja nemad ütlesid, et esiteks – ta oli ainus, kes sisse sai. Teiseks, ta oli naine. Kolmandaks, ta oli teiselt erialalt! Isegi sama eriala bakalaureuse lõpetanud poisid ei saanud sisse.

Doktorikraad on tal ka, farmaatsias vist. Selle ta tegi umbes viiekümneselt ja hobikorras.

Tema enda ema on ka äärmiselt hea peaga vinge naine, kes aga valis (küllap mingil määral valis) eluaegse koduperenaise tee. Nii palju, kui ma olen aru saanud, pole ta oma tütart kuidagi utsitanud head haridust saama. Pigem muretsenud, et see talle kahju teeb.

Tal on ülikooli ajast sõpru, kes kunagi ei abiellunud, vaid tegid karjääri. Kui juba sellele teele lähed, on väga raske heaks naisukeseks hakata. Tema ikka suutis kogu oma harituse juures pere luua ja mingil määral traditsioonilist naiserolli kanda.

Ma olen temaga väga palju juttu rääkinud ja hästi avameelselt ka. Mingis mõttes kahetsen, sest minu avameelsus mõjub eriti jaapani kontekstis ninakusena. “Küll alles arvab!” Tagantjärele piinlik.

Teisalt on me suhe ämmaga olnud siiras ja ta on minuga ka avameelne. Ma näen, temas põleb midagi. See, kuidas ta räägib ja lõkerdab naerda.

Siis on nii kift vaadata, kuidas kodust väljas ta tõmbab endale tubli jaapani naise maski pähe ja mängib kenasti selle rolli välja.

Ühesõnaga, mulle tundub, et Maries on mu ämma põlemist, aga kui juhtub et ka nutikust, siis täna siin võib temast saada kes iganes.

Enne kavatsen aga emana hulga tema potentsiaali raisku lasta. Tõsimeeli. Mu vaist ütleb, et elukaar peaks minema kuidagi nii, et võimete tipp saavutatakse kõige varem keskeas. Mida hiljem, seda paremini oskad tipu hapnikupuudusega toime tulla ka.

14-aastane imelaps võib täiskasvanute meeleheaks trikke teha küll, aga pärast on vaja veel tükk aega terve vaimuga elada. Aga kui emme-issi taovad seda imelapse trummi ja seejuures eemaldavad valemist kõik üleliigse – sõbrad, mängimise, igavlemise… siis on suht varsti kõik persses.

4000 nädala raamatus oli ka kirjas selline mõte, et miks peavad kõik lapse tegevused olema suunatud tulevikku. Miks ei võiks hinnata – nagu täiskasvanugi puhul – seda, kas üks või teine tegevus just praegu talle hästi või halvasti mõjub. Sest laps ei ole mingi pooltoores täiskasvanu, ta juba on inimene.

Loe head raamatut, sest see on praegu huvitav, mitte seepärast, et see arendab sõnavara ja lai sõnavara on täiskasvanuna hea asi. Tantsi, sest tantsimine tekitab praegu rõõmu, mitte seepärast, et hea koordinatsioon on täiskasvanuna kasulik.

Aga ei – kõik kasvatamine on suunatud tulevikku. Tulevikku, mida pea keegi ei suuda 30 aastat ette ennustada, aga ikka hästi enesekindlalt voolivad oma lapsi tuleviku tarbeks.

Siis saame täiskasvanuks, “tulevik” on käes ja kogu ülejäänud elu vaevleme õppida, kuidas olla hetkes kohal.

Nii et oma laste talendi lasen esimese hooga rõõmsalt raisku. Mu viimaste kuude suurim rõõm on olnud, kui suudan oma pojale igavust pakkuda.

Kui Marie magab ja ma istun arvutis. Kodu on vaikne. Luukas rullib end omaette diivanil ja tundub olevat mõtteis, siis võtab mingi mänguasja ja pomiseb omaette mängida. Need on need harvad hetked, kui päriselt tunnen, et teen lapsevanemana midagi õigesti.

Kogu eelneva jutu kontrastiks pean mainima, et mu meelest on oluline, et lapsed ei oleks kirjaoskamatud. Praktikas tähendab see, et nad peaksid kooli jooksul saama selgeks eesti kirjakeelele lisaks kaks jaapani tähestikku ja 2000 hiina märki.

See on väga suur töö ja nii ei hoia ma sellest ideaalist kümne küünega kinni. Vaatan, mis elu toob. Lõppude lõpuks sain ma oma 2000 selgeks täiskasvanuna. Okei, need pole selged, pooled küllap ununenud. Aga näeks ma pisut vaeva, saaks uuesti selgeks. Lihtsalt lapsena on lihtsam.

Selles mõttes tasub nad panna kooli, kus tuupimine pole au sees. Et oleks aega ja ruumi jaapani keelega tegeleda. Ja muusikaga ja kehaga ka. Kurat, juba laon liiga palju asju letti. Tuleks kuidagi nii teha, et jääks aega igavleda.

Ahh, raske. Muidugi tahaks, et mu lapsed poleks niisugused luuserid nagu ma ise. Aga ma ei usu, et saan selle heaks palju teha. Ma ei usu, et neid palju mõjutada saan. Saan ainult kuidagi mõjuda ja siis nad lähevad kas samasuguse luuseri teed või püüavad jumala eest mitte emasse olla.

Olen endaga ka nii palju leppinud, et saan aru: mu kaootilisus ja loomingulisus on mündi kaks poolt ja nii lihtsalt on.

Pole hullu, et kulutan tubli tüki aega ja ajumahtu, et mõtiskleda selle üle, mis tundega Rayman täpselt ikka fraasi you complete me laulab. (Tundega, nagu see oleks nii kulunud väljend, et piinlik sõnastada, aga samas tõde, nii et tuleb välja öelda.)

Kui ütlen, et enam seda lugu nii palju ei kuula, valetan. See ei ole päris kindlasti maailma parim lugu, aga olen vist natuke armunud ja need toored tekstid, kuigi kaugeltki mitte geniaalne poeesia, mõjuvad otse südamesse. Marie ümiseb kaasa: bitch too, bitch too.

Aga jaa, haridus. Viimastel kuudel või aastatel võtan oma peas kooli tükkideks ja püüan uuesti kokku panna.

Küsisin kord tutavalt ajalooõpetajalt, kui kaua lastel õpitu meeles püsib. Ta ütles, et 8. klassis on 7. klassi materjalist mõni üksik asi meeles – 9. klassis mitte midagi.

Ma mõtlesin: ütleme, et see on fakt. Nii lihtsalt on. Siis mis on ajalootunni eesmärk?

Minu pakkumine: õppida lugema, kuulama, mõtestama ja arutlema.

Ma varem ajasin segamini kaks asja – mõtlemise treenimise ja teadmise. Kui räägiti, et 14-aastased peaks hullult arutlema ja oma arvamust avaldama, mõtlesin, et mida kuradit need 14-aastased teavad. Hoidku suu kinni ja kuulaku kõigepealt targemat.

Aga asi pole selles. Tuleb õppida arutlemist kui tööriista kasutama. Vahet pole, mis lause 14-aastase suust parasjagu väljub. Peaasi, et keegi kuulab ja kui pole nõus, oskab sellest lähtuvalt vastulause moodustada.

Kui seda harjutada 7. klassist, püsib oskus aastaid ja tunnis käimisel on mingi mõte olnud. Lapsed saavad koolist mingi õppetunni, mis erineb muude kinnipidamisasutuste õppetundidest.

Teine asi, millest varem aru ei saanud, aga nüüd tundub, et saan, on konkurentsi ja pinge küsimus koolipingis. Seal ajavad mu meelest asju segi nii need, kes kritiseerivad “võistlusvaimu summutamist” kui ka need, kes propageerivad võistlusmänge, kus “kõik saavad esimese koha”.

See on ju bioloogiline tõde, et inimene omandab uusi teadmisi ja oskuseid situatsioonis, kus tema aju saab keskenduda õppimisele ega pea tegelema hirmu, pinge, õudusega.

Näiteks muretsema, kas vahetunnis keegi peksa annab. Või kas õpetaja korraldab “võistluse” olukorras, kus tegelikult on oluline, et kõigil saab asi selgeks, mitte kes kõige kiiremini ülesande ära tegi. Või kas õpetaja paneb “kahe”, kuigi asi on siluliselt selge, aga vormistatud teisiti kui õpetajale meeldiks. Kas see “kaks” mõjutab aastahinnet ja kas see mõjutab keskkooli pääsemist ja kas…

Ebavajaliku pinge võiks eemaldada, nii et inimene saaks keskenduda õppimisele, õpitu sisulisele mõistmisele.

Aga-aga! Seejuures oleks rumal varjata tegelikkust, et mõnel lapsel tuleb mõni asi kergemini, teisel jälle vaevalisemalt. Seda pole vaja ei rõhutada ega peita. Nii lihtsalt on. Ega lapsed lollid ole, nad näevad seda isegi.

Ja kohe päris kindlasti peab laps õppima kaotama. Selleks on olemas võistlusmängud.

Kui te tahtsite teada, mis ma haridusest jälle arvan, siis seda.

Muusikapäevik: täna leidsin Moriarty “Jimmy”.

hoidke eemale

Täna ärkasin üles nagu üks suur vihapall. Oma süü, juba hellitati mind ära selle “vahel saad terve öö magada ja hommikul normaalsel ajal ärgata” peibutusega.

Mu viha jätkus kõikidele, nii et Sho ehmus ka üles ja juba poole seitsmest nad tegelevad teisel korrusel kevadise suurpuhastusega. Parem kui minu vahetus läheduses viibida.

Kevad tuli üleeile – kass pistis esimest korda mitme kuu jooksul nina õue. Rõdule, tähendab. Päike on soe.

Minu asjalik rõõmus tuhin on vahepeal muundunud… vihapalliks. Aga nädalavahetus ka, homme katsun jälle olla.

Praegune kõige nõrgem aspekt elus on küllap, et ma trenni ei tee. Sattusin segadusse selle joogaga, kus ma tahtsin käia, aga ei tahtnud käia. Siis mõtlesin, et teen pausi ja mõtlen järele, et mis üldse sobiks.

Täna mõtlen külastada seda joogat, mis mulle mõni aasta tagasi meeletult meeldis. Katsetan, kas uue keha ja uue logistikaga sobib ka.

Allan Raymani kuulan edasi. “I Talk to My Cigarette” paneb ühe suunurgaga muigama. Mulle meeldib see küsin-vastan-lajatan stiil. Suhtlen endaga praegu umbes samamoodi. Am I ugly? – Yes – Good!

Jama on selles, et hammas läheb verele. Kui saan mõne korra läbi öö magada, tahaks rohkem. Kui saan sündmusele või muudmoodi tavarutiinist välja, tahaks rohkem. Kui siis elu ütleb, et ei-ei, said valesti aru, see oli ühekordne diil, siis sisemine vedru ütleb üles, annab alla, põrkab välja.

Eile sõber saatis artikli elunõuannetega. Aga täitsa headega.

Teine punkt – elutee valimisel mõtle, millistesse olukordadesse see sind asetab. See on mu üks põhilisi mõtteviise, mis on aidanud erinevaid elualasid… mitte valida ja sillutanud tee mu äärimiselt edukale… ülemõtlemisele ja pirtsutamisele.

Mõni päev tagasi tuli sama teema üles ühes teises vestluses. Kirjeldasin oma mingeid projekte ja vestluskaaslane ütles, et kõlab äärmiselt põnevalt, aga ma ütlesin, et tund-tunnilt, päev-päevalt mõeldes sugugi mitte.

Ma vaatlen oma eluvalikuid peamiselt protsessina, mitte nähtusena. See nõel lõhub palju mulle.

Ü.V. kord eristas mu kuuldes protsessi ja nähtust ja see oli 12. klassis mu jaoks nii revolutsiooniline, et siiani vaatlen asju nii. Esmapilgul (nähtusena) põnevalt kõlavad elukutsed on argipäevas (protsessina) tihtipeale peamiselt e-kirjade vahetamine ja koosolekud.

Oeh, tüübid teisel korrusel koristavad ja kõlarist mängib mingi ükskõik millise 2000. aastate USA noortefilmi muusika. Sellise, mille kulminatsioon toimub lõpuballil.

See hetk filmi alguses, kui Californias on kevad ja kaamera suur plaan näitab seksikaid abituriente kambas üle muru koolimajja astumas.Või filmi keskel, kui peategelane teeb erinevad tegevused sõpradega koos, naerdes ja lollitades.

Okei. Selline tuju pühapäeva hommikul. Hoidke alt, hoidke eemale.

uus tase

Mul on mu prillid – ajuspaa ja uus persona. Kõik on nii selgepiiriline. Otsisin blogist üles 2013. aasta postituse, kui Jaapanis sain endale korralikud prillid ekraani ja päikese vaatamiseks. Siis kirjutasin ka, et uus persona.

Mingid seosed püsivad mul aastaid peas nii, et kui neid kord seitsme aasta tagant kirja panna, tuleb välja täpselt samas sõnastuses. Mõttemustrites tõmblemine on mitmel tasandil hirmuäratav.

Alati aiman, et mingeid mõtteid siin kordan täpselt samas sõnastuses kui varem. Loodan lihtsalt, et lugeja ei mäleta nii hästi. Asi selles, et ma ise ka ei mäleta. Esiteks seda, kas ma olen mõtte juba kirja pannud või keerleb see mul lihtsalt ammust aega peas. Aga teiseks, vahel tundub mõte mulle totaalselt uus ja siis hiljem avastan, et ei – see oli mu vana mõte ja vähe sellest, täpselt samade sõnadega mõeldud (näiteks prillid ja uus persona).

Ehk et kui tahad värskust suhtesse iseendaga, siis hea amneesia aitab.

Mu Luukas toimetab viimasel ajal metatasandil. Ta ei ütle “ma mõtlen”. Selle asemel ütleb “mu aju mõtleb”. Küllap arstisaadete ja anatoomiaõpiku pideva sirvimise mõju.

Ükspäev püüdis mult köhakommi välja võluda. Ütles tõsisel toonil: minu aju mõtleb, et kui ma köhakommi ei saa, hakkab mu selg valutama.

Selles mõtteviisis on midagi, eks? Mingi teadmine sellest, kuidas aju me ülejäänud keha mõjutab. Üldse, kui tal on kusagilt valus ja ma küsin täpsustusi, kust ja kuidas valutab, siis selle asemel, et öelda, jah, kurgus kipitab või põlv valutab, hakkab ta seletama midagi väga spetsiifilist viiruste või bakterite või luude kohta.

Teine teema, millele ta süstemaatiliselt läheneb, on huumor.

Emme, ma ütlen sulle ühe nalja: hommik on õhtul, õhtu on hommikul.

Emme, ma ütlen sulle ühe nalja. (Hästi aeglaselt, et sõnad segamini ei läheks.) Üks asi, mis peaks olema, ei ole. Ja teine asi, mis peaks olema seal, on hoopis teise koha peal.

Lahendab nalja nagu valemit.

Ema peab pidevalt olema tippvormis läbirääkija. Advokaat ärkab, paneb riidesse, sööb kvaliteetse hommikusöögi, joob turgutava kohvi, suundub tööle, teeb kirjutuslaua taga vaikuses põhjalikud ettevalmistused teada teemal ja asub siis läbirääkimistesse. Ma pean kogu ärkveloleku aja olema valmis ükskõik mis teemal piike ristama. Vetsupotil, telefoniga rääkides, aknaid pestes… Selja tagant kostub järsku: emme, tahan multikaid vaadata. Ja hakkab pihta.

Ja on üks liik inimesi, keda sõna “ei” ei kohuta – lapsed. Neil on läbirääkimiskunsti alused selged: kui sada korda vastatakse “ei”, küsi 101 korda. Läbirääkimised on nende teine loomus. Ükskõik, mida ma ütlen, L. teeb sportikust hasardist vastupakkumise.

Mina: viis minutit veel, siis läheme koju.

Tema: seitse minutit!

Mina: kuus minutit!

Õnneks ainult mina tean, kui pikk on kuus minutit. Tavaliselt nii kolme minuti pikkune. Nii et aega puutuvate läbirääkimiste puhul annan meelsasti järele.

Okei, seda kõike olen kohe kindlasti juba kirjutanud

Teine emaelu keerukus on see, et kõik toimuv puutub minusse. Just sõbraga rääkisime, et isegi, kui teed teises toas omaette tööd ja lapsed mehe tegeleda, siis kui keegi tõstab kisa, on aju ikka automaatselt sündmuskohal asju lahendamas, isegi kui ise püsid töölaua taga. Seepärast saab end mingil määral emarollist välja lülitada ainult kodust ära minnes. Vastasel juhul on “pereelu projektijuht” pidevalt madalstardi asendis.

See “projektijuht” tahab pidevalt mikromanageerida ka. Oeh, pesu pesemine on me kodus minu teema, aga must pesu aina kuhjus ja siis Sho tuli appi ja tegeles pesuprotsessidega ise. Väga tänulik olen, aga ta tegi kõike valesti. Ma ei hakka nimetamagi, mida täpselt, sest nimekiri tuleks pikk. Ütlen ainult, et ma pole mitu nädalat kaht sama paari sokki üles leidnud.

Kas on parem kui asjad tehakse valesti ära või jäetakse tegemata? Ma ei teagi. Pesu on nüüd puhas, aga kortsus ja ma ei leia midagi üles.

Viimase nädalaga on juhtunud mitu elumuutvat asja. Esiteks, mõnel ööl M. magab ärkamata hommikuni. Näiteks täna. Või täpselt nädal tagasi. Too neljapäev oli hommikust õhtuni täiuslik.

Olen õppinud nii vähese energiaga toime tulema, et kui saan peaaegu järjest peaaegu kaheksa tundi magada, olen võimas nagu duracelli ümbermensch. Nii istusin neljapäeva hommikul kirjutuslaua taha tööd tegema.

Paar päeva varem avastasin, et ma võin istuda tööd tegema ja lapsed mängivad mind peaaegu segamata tükk aega. Pärast peab küll mööda kodu käima ja hindama, mis see oma aeg maksma läks. Aga olen otsustanud, et igal juhul väärt kulu.

Vahepeal nad muidugi tulevad kisaga ja ma pean nende muresid lahendama, aga päev-päevalt järjest vähem. Vahel tulevad lihtsalt, võtavad ritta ja Luukas teatab: me käisime linnuteed vaatamas. Ja Marie vaatab mulle oma võluvate silmadega otsa ja kordab tõsiselt: linnutee

Siis keeravad otsa ümber ja jätkavad seiklusega. Ma pean võtma hetke, et pilk taeva poole tõsta ja toibuda sellest, kui armsad nad on.

Selline süsteem on toimunud nüüd juba üle nädala. Et teeme ära hommikusöögitoimetused ja siis tuleme teisele korrusele. Mina kirjutuslaua taha ja lapsed lastetuppa omaette mängima. Uskumatu, uus tase elus.

Teine avastus, et kui ma teen tööd, mis mind rõõmustab, siis kirjutuslaud kohe kutsub.

Kolmas avastus – kui ma teen hommikul kohe midagi rahuldustpakkuvat, on päev algusest peale korda läinud.

Noh ja siis oli see neljapäev. Tegin äärmiselt nauditavat kirjutamistööd, aga energiat jäi ikka üle. Siis möllasin koristada, aga energiat jäi ikka üle. Kirjutasin veel, koristasin veel. Ja see kõik oli võimalik – lapsed võimaldasid.

Tagatipuks leidsin Allan Raymani “Completely”. Kohe sain aru, et pean oma muusikakalendiri tühjaks tegema, päev kulub sellele laulule. Nädal hiljem ikka kuulan peaaegu ainult seda. Räägib vist sellest, kuidas ta teise naisega magas.

See laul areneb hästi loomulikult, aga nii suurelt. Olen alati tahtnud, et Paolo Nutini selliseid laule laulaks, aga ta nagu ei laula ja seepärast ei kuula teda peaaegu üldse. Ainult vahel, kui meenub, kui kuum viltune naeratus tal on, ja šoti aktsent. Kumbki ei tohiks muusikas rolli mängida, aga noh.

Tagasi täiusliku neljapäeva juurde. Sõber kutsus mu Estoniasse Võluflööti vaatama. Olin P-lt nii muuseas kuulnud, et eriti lahe lavastaja ja kogu trupp vaimustunult teeb. Oligi mõnus. Üldse, ooperis käimine on selline… mitterutiiinne kogemus.

Ja kui ma koju jõudsin, siis avastasin, et Sho ja kaks last magasid kolmekesi kaisus Marie voodis. See oli esimene kord, kui Sho lapsed ise magama pani. Täiuslik punkt täiuslikule päevale.

Mul tuli vahepeal üks uus mõte ka. Kohe jagan.

Öeldakse, eks, et kui sa noorena pole vasakpoolne, siis sul pole südant. Kui vanana pole parempoolne, pole sul ajusid.

Mulle tuli pähe võimalik vastus küsimusele, miks noored kipuvad olema vasakpoolsed ja vanad pigem parempoolsed.

Täpsustan – ma ei räägi ei poliitikast, parteidest ega isegi mitte sellest, milline peaks olema ühiskond. Ainult sellest, miks mõni inimene tajub asja ühtpidi, teine teistpidi. Kuidas inimesed endast ja elust mõtlevad. Rullin lahti oma teooria:

Parempoolsed usuvad indiviidi jõudu. Kui inimesele anda vabadust, ta haarab oma elu enda kätte ja teeb sellega midagi suurepärast.

Vasakpoolsed ütlevad, et tuge on vaja. Ükski inimene pole saar, eksole.

Kuulasin Russell Brandi intervjuud Bill Burriga, kes ütles, et ta kuskil 35aastaselt sai aru, et tal endal on jõud teha asju nii nagu ta tahab. Et ta suudab end minevikust lahti raputada. Ma ise olen ka umbes nii vana ja viimastel aastatel tunnen endas seda jõudu. Enda elu eest vastutuse võtmise jõudu.

Äkki pole mina ja Bill kahekesi, mõtlesin. Äkki on see elu loomulik rütm, et keskmiselt kolmekümnendate keskel tekib jõud murda läbi sellest, mis iganes elu esimeses pooles (kolmandikus?) toimus.

Kui aju saab “valmis” nii 25-aastaselt, siis on loogiline, et iseseisvas elus orienteerumine algab ka umbes selles vanuses. Ja muidugi kriisiga. Siis sipled seal mõnda aega, siis ronid sellest kuidagi välja ja toibud… ja siis oledki 35. Järsku tajud enda jõudu.

Aga kui siis teatad oma indiviidivõime värske mõistmise tuhinas, et kõik ülejäänud peaks selleni jõudma 5. eluaastaks, on midagi tähtsat tähelepanuta jäänud. Või kui mõni 27-aastane, kellel on illusioon endast kui self-made-manist, teatab, et lõpetame nüüd selle õudse sotsialismi ära, sest tema saab ise hakkama.

Võib-olla mõni saab hakkama. Saab 18 täis ja päevapealt tõstab end juukseid-pidi oma minevikust välja. Ja eks lapsevanemana last iseseisvusele suunamine on pea igas vanuses hea. (Sõna “suunamine” kõlab väga vasakpoolselt, hehe.)

Aga keskmiselt on ehk loomulik, et inimesed oma elu esimeses pooles vajavad tuge ja teises pooles on võimsad ja vabad.

Selline teooria mul. Ja kui siis hästi läheb, on pooled vasakpoolsed ja pooled parempoolsed ja nii on aju ja süda ühiskonnas tasakaalus.

Selline mõte tuli ühel hommikul, võib-olla seepärast, et eelneval õhtul olin kuulanud lõpuni Russell Brandi ja Ben Shapiro vestluse. Kaks poliitilise skaala eri otsa, aga nad rääkisid samadest probleemidest, neile tegid muret samad asjad.

Tuimalt otsustasin muidu tasulise Under the Skin podcasti proovinädalal kõik huvipakkuva ära kuulata ja siis cancel panna. Kuulasin ka Richard Ayoade lõpuni (ta on nii armastusväärne), Bill Burri (teistmoodi armastusväärne, terve vestlus saadaval)…

Jimmy Carri intervjuu pani naeratama. (See ka tervikuna saadaval, pakun, et varsti võetakse maha, sest maksmine ette nähtud.) Ta tegi räige nalja oma liiga vara sündinud pisibeebi suunal ja ma lõkerdasin.

Duncan Trusselli oma ka, nad on Brandiga samal lainepikkusel. Trussell on mingis veidras mõttes mu lemmikmees oma sürri hääle ja maailmaga – Rogani podcastide vestlustes on ka temal mu südames eriline koht.

Mis veel. Rogani ümber on skandaalid, kahju. Sam Harris võttis õudselt ilusti teema kokku. Viimaste aastate kõige huvitavamad mõtted mu peas on seal kindlasti intellectual dark webi mõjul – lihtsalt ütlen.

Sho tegi vahepeal me lastest pilti, ma kassist.

Harilik Miki

silmaarstil

Käisin täna silmaarstil ja valisin prilliraamid välja. Varsti saan prillid kätte ja ai mis rollimängud siis algavad. Täiesti uus persona.

Silmaarst üldse ei vaadanud mulle silma. Muidugi läbi masina vaatas korralikult, aga muidu vaatas mujale ja kuigi ma olen täiega pilgu vältijate klubis, siis oli natuke imelik. Mõtlesin, kas silmaarstidega on nagu, kuuldavasti, günekoloogidega, et vabal ajal ei viitsi enam silma vaadata.

Ma algul sain aru, et ta ei paku mulle prille ja alles üle küsides mõistsin, et ta ikka pakub mulle prille. “Need midagi erilist küll ei tee, lubavad lihtsalt ajul puhata.”

Lubavad ajul puhata? Ei tee midagi erilist?

Saan prillid kätte, algab sihuke ajuspaa, mida enne pole nähtud.

Meenutab, et ma käisin Jaapanis kunagi korra “ajujoogas”. Proovikord oli hästi odav ja see oli kohe mu kodu juures, nii et läksin. Üks naine võttis mind vastu, mõõtis aparaadiga mu aurat, näitas mulle reklaamfilmi ajujoogast… Ma mõtlesin, et oleks selle raha eest võinud kohvi ja kooki osta.

Aga siis ma viskasin pikali ja ta hakkas mu kõhtu masseerima ja üks hetk avastasin, et mul ei ole enam keha.

Nii et prillid.

Eelmises postituses palusin kriitikat. Mõtlesin, et oleks vaja tasakaalu siia blogisse, muidu lugeja usaldab isegi mu kirjavead peeneks huumoriks ja ma tõusen ära.

Ootan eelmise postituse alla endiselt kommentaare. Kui ka kunagi hiljem näete üleskutset, siis see ei aegu, võite alati oma vihakirja lisada – loen.

Iga päev blogimine on tõsiselt teraapiline eelkõige seepärast, et enne und päevale tagasi mõeldes tihtipeale üllatun. Isegi, kui blogin millestki täitsa muust, siis korra teen ikka päeva inventuuri.

Mitu korda on juhtunud, et istun õhtul arvuti taha kirjutama mingi emotsiooniga, mis mu poolest oligi selle päeva põhitoon, aga siis hakkan rahulikult tagasi mõtlema ja avastan, et toimus nii palju head.

Ja mitte nii, et praegu on ilgelt nõme, aga päeval oli korraks täitsa okei. Ei – ma olen avastanud oma päevast täiesti imelisi hetki, mille suutsin õhtuse sünge meeleolu või kurnatuse pärast täielikult unustada. Kuni tulen kirjutama ja siis paljastub mu õnnelik päev ja isegi natuke piinlik on, et kuidas võisin unustada.

Keskkoolis teatriklassis meil õpetati, et õhtul enne und mõtle oma päev sündmus-sündmuselt tagurpidi läbi. Iga päev blogimine täidab sama rolli.

Aga! Pikalt ja põhjalikult blogimine on mõnus. Rohkem on mõtteid ja lugusid ja need astuvad omavahel suhtesse, mis mullegi ootamatult blogis välja kirjutub. Selles protsessis on rohkem naudingut. Ja ma enesekeskse inimesena (tõesti ei käi teile närvidele?) sean esikohale enda naudingu.

must huumor

Eile tagasiteel kuulasin intervjuud Daniel Slossiga. Palju oli juttu hämarast huumorist. Rääkis, kuidas ta õe matustel oma vanemaid naerma ajas.

Mul on täiega must huumorimeel ja mingid Slossi tähelepanekud kõlasid kaasa. Näiteks viimastel aastatel käib mu kõige hämaram huumor mu laste pihta, aga see on seepärast, et ma armastan neid kõige rohkem.

Tähendab, muidugi ei tee ma oma võllanalju lastele endile. “Emme läks prügi viima ja mõtles, et ei tulegi tagasi, sest te olete väsitavad, hähää!” Aga sõpradele.

Või kui ma poleks veendunud, et Sho on imeline, ei oleks mul isu mingeid “lahuta või ära” nalju teha.

Reedel ka astusin sõbra poole sisse ja kohe läks mingi võllanali laste suunas käiku. Ei saa pidama lihtsalt. Aga sõber ütles, et ma võin neid teha, sest ta teab, et hinges olen suurim kanaema. Vastab tõele. Järgmisel nädalavahetusel lähen vist kolmandat korda elus ööseks ära ega pane oma neljaastast ise magama.

Ehk et kõige mustema huumori võibki käiku lasta nende inimestega koos ja nende inimeste pihta, kes teavad, et ma ei mõtle sõnagi sellest tõsiselt.

Sellest oli ka juttu, et palju nalja saab tabude ümber. Õnneks on järel veel tabusid ja sõnu, mida ei tohi kasutada – lõputute võimaluste kuningriik.

Nii et mulle täiega meeldivad triksteri-tüüpi inimesed, kes tajuvad keele ja sümbolite jõudu ja oskavad seda nende enda vastu ära kasutada.

Homme ongi jaanuari viimane päev. Veebruar on lühike. Märts on aasta kõige päikeselisem kuu. Seekord lõpetan igapäevase kirjutamise homsega ära ja vaatan siis, millal jälle isu tuleb.

Mõtlesin, et te võiks vahepeal mulle kirutada, et mis teile mu blogi ja minu juures kõige rohkem närvidele käib.

Saan ainult positiivset ja väga positiivset tagasisidet ja järjest rohkem tajun, et see ei ole ometi kogu reaalus. Kusagil on keegid, kes lihtsalt iga kord pööritavad silmi, aga ei ütle midagi.

On see mu suvalisus või ropendamine või mingid korduvad teemad, millest võiksin juba üle saada, või mingid muud “tikid”, millega võiksin tegeleda. Laske tulla.

Nutan siis pisut patja, sest ma haavun kergesti. Aga äkki saan midagi kasulikku teada.