pea tühi

Kuulge, mul on pea tühi. 23. päeva kirjutan ka.

Teeks nii, et kui teil on küsimusi, millele ma võiks vastata või teemasid, millest mõelda, siis kirjutage kommentaaridesse. Siis järgnevatel päevadel on mul ehk lihtsam.

Vanasti mõni lugeja vahel mainis, et ta äsja avastas mu blogi ja luges kõik algusest lõpuni läbi. Nüüd pole selline asi naljalt tehtav, sest ainuüksi sel aastal algatasin kolmel korral kuu aega järjest postitamise – pea tühjaks kirjutamise – kampaaniaid.

Tegelikult võtan ammu hoogu, et teha üks põhjalik aastat kokkuvõttev postitus. Tahaks analüüsida, sest nii suurte sisemiste muutuste aasta on olnud.

Aga selleks tuleb eraldi energia ja aeg võtta. Ei saa niiviisi enne und siruli.

Sõber jagas oma Spotify aasta top 5 ja neli neist tabasid mu jaoks ka märki. Üks on De Juepuchas, Russo Passapusso, Raissa Fayet – Tiempo.

karu

Vahel on raske öelda, aga täna hommikul küll mõtlesin, et see päev on juba korda läinud.

Need on need väikesed asjad, mida Sho teeb.

Ma koristasin lastetuba, kui Luukas tuli suure mängukaru järele. See on Sho karu ajast, kui ta oli väiksem kui Luukas.

Mulle ka tähtis karu, sest kui ma esimeselt Jaapani vahetusaastalt tagasi Eestisse tulin, siis Sho andis karu mulle kaasa ja järgmised kaks aastat, kui me kaugsuhet pidasime, magasin alati karuga. A-la-ti.

Isegi, kui läksin ülikoolilinnast kodulinna oma vana Saabiga, siis panin karu ilusti turvavööga kinni.

Ükskord tuli tolmuimejamüüja masinat demonstreerima. Ütles, et võib ükskõik, kust imeda metsikult tolmu välja. Ma andsin talle karu ja ta imes selle kõhust vähemalt 30 aasta jagu lestasid.

Ühesõnaga, selle karu võttis Luukas ja kadus mõneks ajaks ära.

Siis tuli jälle üles, karu kaenlas. Seletas, et nad sidusid ta kinni ja karu ei saa nüüd põgeneda.

Oli seotud, jah. Kingituste pakkimiseks ostetud punase paelaga.

Shibari tehnikas.

Läksin alla kööki, kus Sho saabuvate külaliste jaoks sushit valmistas. Vaatasin talle otsa pingutatud tõsisel pilgul. Sama tunne, kui pean lapsi noomima, aga sigadus on täiega muljetavaldav.

Kyson – Every High.

meeldetuletus

Sain viimastel nädalatel jälle omal nahal tunda, et inimvajaduste hierarhia, lokaliseeritult – minu vajaduste hierarhia on tõeline ja eiramatu.

See käis nii, et tööd ja tööpingeid tekkis järjest juurde ja enam üldse joogasse ei jõudnud. Külmkappi toitu valmis hakkida eriti mahti polnud ja toitumine läks kehvaks ja füüsis ka ja unetunde mitu ööd liiga vähe. (Ega see iga päev blogimise asi ka und toeta, ausalt öeldes.)

Siis tööisu ja -jaks kadus ära, ei jõudnud enam ühe päevaga nii palju hakkama saada kui varem – ja siis jäin haigeks.

See juhtus kõik vähem kui ühe kuuga ja kui peaks nimetama esimese doominokivi, siis pakun, et see oli, kui aja planeerimisel prioriteet läks joogalt üle koosolekutele.

Muidugi olid ka lastel tõved ja tööl ekstra keeruline ja kuidas sa siis jooksed esmalt joogasse. Aga tuleb joosta.

Sest eile õhtul ma olin siruli, pea Sho süles ja nurusin talt komplimenti ja paid. See juhtub neil hetkedel, kui ma endaga enam hästi hakkama ei saa. Kunagi ammu oli iga päev, viimasel ajal väga harva.

Täna käisin joogas ja pärast olin nii hirmus väsinud, et magasin korraliku lõunaune. Siis hakkisin toidu külmkappi valmis. Vaikselt hakkab jälle looma.

Selline meeldetuletus endale lihtsalt.