kõrgendikud ja madalikud

Alates lumesajust läks kõik nii kiiresti ülesmäge, et hapnikku jäi puudu. Meil on nurgatuba, mille kaks seina on peamiselt aknad, nii et kui lumi sajab, siis peaaegu nagu toas. Lapsed sõid lõhnavat mandariini, tihased-varblased rasvapalli, maasikas õitses.

Luukas hakkas laulma jingle bells, jingle bells – tal on mingi pinisev mänguasi, mis esitab laule jaapani ja inglise keeles. Marie laulis tema järel, aga hääldus läks omamoodi, nii et lõpuks laulsid koos: tinnutäu-tinnutäu…

Õhtul läksin vara voodisse, nii et kui kell sai viis ja käes järjekordne Marie kussutamise aeg, siis ei läinud pärast enam magama, vaid rääkisin kella-viie-sõbraga messengeris.

Miskipärast kõik, mis ma ütlesin, koondus ühe juhtmõtte ümber: kuidas ma ei kannata, kui inimesed allikale ei viita. Kui nad kirjutavad või räägivad mõtteid, mis selgelt ei kuulu nendele endale, aga jätavad ütlemata, et tegu imporditud ideega.

Ega alati ei mäleta allikat, see on okei. Argivestlus pole akadeemiline töö. Mulle piisab kohmakast vabandusest “ei mäleta, kust kuulsin, aga…” See vähemalt osutab alandlikult asjaolule, et mõte laenatud.

Ma ise kasutan seda pidevalt – “kuskilt kuulsin”, “keegi ütles”. Keel lihtsalt ei paindu esitama teiste häid mõtteid täitsa enda oma pähe.

Kuigi seda möönsime ka, et tegelikult ei teagi vahel, kus teiste mõtted lõppevad ja enda omad algavad ja mis hetkest saab teise mõttest päris oma mõte ja kõik mõtted on ju kellegi teise mõeldud ka.

Mingil tasandil mõistan ka neid, kes sügavaid ideid ainult enda omana esitavad. See teeb odavalt guruks.

Ükski guru ei räägi “ma lugesin ühest raamatust, et…” Nad lihtsalt puistavad kuldseid lihtlauseid – kõik justkui nende oma ajust või – veel parem – universumi saadetud signaalidest. Ainsad, kes nende jutus mainimist väärivad, on Buddha ja Jeesus, sest need kaks nime tulevad guru turundusele kasuks, teevad prohvetiks.

Aga jah, allikale viitamine. Rääkisin, et seepärast salaja vaenan üht järjest populaarsust koguvat luuletajat. Sest ta kasutab üht Leonard Coheni kujundit, aga ei viita ega vihja.

Sellised kellaviiejutud, mis suubusid Cohenisse. Siis, nii kell kaheksa hommikul mängis raadiost Coheni laul Hailey Tucki esituses – polnud varem kuulnud, aga rõõmustasin kohe.

I fought against the bottle. But I had to do it drunk…

Juba hakkasin vaikselt joobuma.

Sain hoo sisse, kuulasin 10 New Songs albumit ja siis kuidagi jõudsin lauluni, mis viis mu hüsteerilisse eufooriasse.

Arvasin nimelt, et First We Take Manhattan on hukkunud. Aga Cookies in Beansi versioon, nagu päev pärast vaikset laupäeva, tõesti. Lisab loole hoogu ja ilu ja näpuotsaga groteski. Tahaks neile ordeni anda.

They sentenced me to twenty years of boredom…

Kirjutasin teisele sõbrale, et kas ta ei tunne sedasama tunnet, 20 aastat igavust. Ta ütles, et ta tunneb hetkel pigem sadat aastat üksildust.

Kuulan laulu ja miski pulbitseb mu sees: mulle ka ei meeldi, mis nad ta õega tegid. Misiganes see oli, mulle üldse ei meeldi.

Ütlesin sõbrale, et First We Take Manhattan ja Everybody Knows on lood, mis mu ükskord radikaliseerivad. Et ta teaks, kui kaitsepolitseile ütlusi peab andma.

Kuulan Cohenit… jaa, ma räägin koguaeg Cohenist, aga… kuulan Cohenit ja järsku tunnen, et saan kõigest aru. Magus küünilisus, eneseiroonia ja prohvetlikkus – mu lemmik kokteil. (Isehakanud prohveteid ei kannata, aga prohvetlikkus on teine asi.)

Muidugi rääkisin sedasama juttu päeva jooksul veel vähemalt kolmele inimesele. Ka A.’le, kellega üle kahe aasta helistasime ja ta ütles umbes et jaa, Everybody Knows tabab märki igal real. (Nii jaapanipärane asi, mida öelda.)

No täpselt. Ja sellel laulul on palju ridu.

Siis guugeldasin Manhattani laulu tausta ja leidsin Coheni kommentaari, et ta on terrorismi mingis mõttes alati imetlenud ja seletab elegantselt, miks.

Tuleb välja, et olen ikka hardcore pervert – “valede” mõtete ja tabude ideede kuulamine viib mind ka üle piiri naudingusse.

Igasugu ainetega peab ettevaatlik olema. Jään juba muusikast ja mõtetest päris joobesse, nii et pärast mõju möödumist tabab ka päris pohmell ja närin küüsi, et millal jälle saab.

Pärastlõunal olin parasjagu tõsisest muusika-joobest pohmellis, kui sain kirja, et mind ei võeta sinna õpetamisprogrammi, kuhu ma nii selgelt ja kindlalt tahtsin ja olin täitsa veendunud, et üpris hästi sobin. Tagasiside, et olen liiga enesekeskne ja mul puudub misjoonitunne.

Jaa, sellel fraasil oli äraütluskirjas enam-vähem talutavaks tegev kontekst. Aga paigutasin hinnangu kohe ümber kogu oma elu keskpunkti, et mõju teravalt tunda oleks: enesekeskne ja misjoonitundeta inimene.

Helistasin mõnele, kellele, tundus, hoobilt halada annab. Ütle ausalt, ütle ausalt. Olengi selline enesekeskne elaja, enesekeskne armastaja, enesekeskne sõber. Kas olen? Jah, olen. Aga kas olen?

K. ütles: vaat kui lennukis öeldakse, et kõigepealt pane endale hapnikumask pähe ja alles siis aita teisi – sa oled väga osav selles endale hapnikumaski kõigepealt paigaldamises.

Ta peab end ebadiplomaatiliseks inimeseks, aga no kui see lause pole diplomaatia kuld, siis mis on.

Ma ütlesin, et kui saan positiivseid signaale, siis tunnen, et olen maailma kuningas. Lendan nii kõrgelt, et pea käib ringi. Aga kohe näen end kõrvalt ja juba tean, kui habras see enesekindlus on, sest see ei toetu ühelgi päris asjal.

Kui mingi tibatilluke jama juhtub, olen taas käpuli maas. Ja see tundub palju reaalsem kui pilvelend. Ikkagi kindlalt kahe jalaga põhjas.

Aastatega on lendude ja kukkumiste jada pisut talutavamaks läinud, aga mingis mõttes täpselt sama nõme nagu alati.

Ta ütles, et inimestel ongi nii.

Ma ütlesin, et aga enesekesksusel on häid külgi.

Esiteks, ma ei võrdle end kunagi teistega, ma tahan lihtsalt endale kõige paremat, mitte suht- vaid absoluutnäitajates.

Teiseks, mu enesekesksus on empaatiline – ma arvestan alati, et ka teised inimesed on enesekesked ja seetõttu ei võta isiklikult, kui keegi minuga ei arvesta. Eriti väikeste asjade puhul, näiteks mu sünnipäeva unustab.

Ta küsis, kas ka kui Sho unustaks.

Ma ütlesin, et ma ei lase sellel situatsioonil tekkida lihtsalt. Kui paistab, et hakkab unustama, ütlen, et homme on mu sünna, mis ette võtame. Kuupäevade meeles pidamine pole mulle mingi armastuse kaalukauss.

Kolmandaks, ma ei ole ennast ohverdav. Tähendab, nii ohverdav, et annan ära midagi, milleta ise enam toime ei tule.

Ma arvan, et see on hea asi. Ei flirdi läbipõlemise mõttega. Olen lähedalt ja kaugelt näinud läbipõlenud inimest, see on põrgulik. Mitte kellelgi ei oleks minust kasu läbipõlenuna.

Arvan, et lahendan alati probleeme, kui näen, et saan. Ma võin teha selleks ka enda jaoks hulga ebamugavaid samme. Aga ma ei kannata žeste, millel pole sisu. Elan siiralt kaasa ja olen päriselt toeks, usun. Olen hea sõber, enda meelest. Aga ma ei kannata kombe pärast kannatamist.

Ja kui intervjuul küsitakse, kas ja kuidas tahaksin kogukonnale inspiratsiooniks olla, siis mu aju ei arvuta sellele küsimusele vastust välja, sest see on sama kui küsida päikeselt, kuidas ta kavatseb särada, lõkkelt, mis on ta soojendamisplaan. Ärge küsige puu käest, kuidas ta kavatseb inspireerida atmosfääri elu-sõbralik olema.

Jaa, ma saan aru, et ma pole loodusnähtus ja erinevalt puust või lõkkest peaks mul olema analüüsi- ja kujutlusvõime. Aga ikka tahaks eristada omavahel tegevust ja selle mõju – esimene on kontrollitav, teine mitte. Tähendab – on, aga esimese kaudu.

Inspireerivad inimesed ajavad oma asja ega viljele aktiivselt inspireerimistegevust, tundub mulle. Mõni postitus tagasi just rääkisin Richard Ayoade mõtteid, et kui su eesmärk on olla vägev, siis takistus oled sa ise.

Nii, lasin kibeduse välja. Tegelikult sain aru, keda nad otsivad ja ma tõepoolest pole päris see. Neil on väga hea sõel, mis sellise nüansini kandidaadid ära sõelub: mu jaoks fookus on õpilane ja õpetamine, nemad tahavad haridusmaastiku kujundajat. Paistab, et need on kaks eri asja.

Aga see programm oli selline hea asi tulevikku planeerida, nagu pakettreis – sisu, ajaraam, eelarve. Nüüd pean tuleviku ikka ise kombineerima. Väsitav mõte.

Jaapanisse mineku plaan, mis meil korraks oli, ka luhtus. Sisuliselt on nende piiriületusel tuhkatriinupoliitika: võite küll ballile tulla, aga enne täitke kõik need võimatud ülesanded – ja minge igaks juhuks talvel metsa maasikale ka.

Siis helistasin ühte reisibüroosse ja ütlesin, et vajame pakkumisi Kanaari saartele. Kui oma tuleviku pakettreisi ei saanud ja Jaapani reisi ka mitte, siis olgu olla vana hea ära-mõtle-vaid-maksa-söö-ja-oleskle pakett. Me pole kunagi sellisel käinud, kuigi juba kuus aastat raevutsen, et kanaarid olgu olla.

Hädaldasin jälle Shole oma refrääni, et me elame liiga igavat elu. Me elu põnevus on luuleridades ja pakettreisides. Sho ütles, et ostame Viljandi kanti lekkiva katusega maja ja võtame kitsed, äkki hakkab põnev. Ma ütlesin: ei.

Aga tagasi enese keskele – kõige tähtsam oli aru saada, kui enesekeskseks Sho mind peab. Ta ütles, et ta ei ole minust mitte kunagi mõelnud niiviisi, pole selle peale tulnudki, et enesekeskseks pidada. Tegelikult see vastus lõpetas mu jaoks teema. (Kuigi paar päeva ikka ketrasin veel, miks mitte.) Mulle tõesti tundub, et ta armastab mind hästi.

Nüüd olen Cohenist natuke edasi liikunud, leidsin Who’s Feeling Young Now ja joobusin taas.

I wasn’t tired, I’m never tired. Youth will not be wasted on this one…

Mantra mulle.

Ei suuda otsustada, kas armastan rohkem Punch Brothersi versiooni või Common Jacki oma, kuulan neid vaheldumisi. Mõlemad versioonid on nii õiged kuidagi. Ja kes suudab välja mõelda sellise… magusa meloodia. Vahel on tunne, et mõni meloodia peaks olema aegade algusest lihtsalt olemas, mitte et üks mõtleb välja.

Kõik on nii magusalt magus mu elus praegu.

Avaldasin täna lastele muljet kolme mandariiniga žongleerides. Need on hea suuruse ja raskusega, tuleb välja.

Marie avaldas eile muljet oskusega kümneni lugeda. See käib nii, et ma ütlen üks, tema kaks, mina kolm jne. Natuke aega tagasi avastasime nii juhuslikult, et ta oskab seitsmeni lugeda, aga eile tuli välja, et juba kümneni. KÜMME! kisas lõpuks nii uhkelt.

Iga kord kümneni muidugi ei jõua, vahepeal saab igasugu nalja. Kolm korda järjest tuleb seitse, näiteks.

Nonii. Lihtsam on iga päev kirjutada kui ühe sellise pika, laste toimetamiste keskel. Päris keeruline on keskenduda oma enesekesksusele, kui laps samal ajal seletab mulle näolihaste funktsiooni.

Kui Sho välismaal oli, siis õhtul enne und luges Luukas Mariele anatoomiaõpikut ette. Seletas pilte, uuris teksti sama ilmega nagu Sho, siis seletas edasi.

Marie – samuti super bluffija – vaatas ja ütles mhm-mhm.

Ja eile saabus mulle mu ladina keele grammatikaraamat ja vana-kreeka ja ladina lugemik, mille viimaks otsustasin endale kinkida. Kreeka keele õpikut ei raatsinud veel osta, liiga kallis.

Tunnen, et jään nii paljust ilma, sest neid keeli üldse ei tea. Pool aastat ladina keelt keskkoolis oli, aga mis sellest ka sain. Paar tuhat aastat lääne kultuuriloo kulda läheb minust lihtsalt mööda. Juba ladina keele grammatikat pisut sirvides tundus, et saan nii palju teada. Ega mingeid suuri sihte seagi, ma realist. Sirvin lihtsalt aegajalt ja rõõmustan.

blogimata

Ükspäev oli nii paha tuju, lapsed jäid haigeks ja ma käitusin nendega sellegipoolest halvasti. Nad ei lase mul magada ja see tundub järjest ebaõiglasem ja otse mulle sihitud vaenuakt. Miks nad seda mulle teevad, mõtlesin, sadistid.

Järgmisel päeval pidi Sho Hollandisse startima ja lapsed olid mööda maja laiali pillanud mitte 100 ega 200, vaid 300 vatitikku. Mul võttis kolm päeva aega puhtalt selleks, et vatitikusituatsioonist vaimselt üle saada. Nagu naftaleke.

Sel õhtul oli esimest korda selline tunne, et mitte mingit tahtmist pole blogi kirjutada – ja ei kirjutanudki.

Järgmisel päeval oleks võinud kirjutamist vabalt jätkata, aga hoidsin end tagasi. Suur trots oli. Vot ei kirjutagi ja kõik.

Kolmandal päeval ka ei kirjutanud, sest mõtlesin, et mõistlik on asuda grafomaania võõrutusravile. Viimased paar kuud on mulle tõestanud, et võin iga päev miskit kirjalikult mõelda. Võin, aga kas ka peaksin. Koorman interneti ära niiviisi.

Aususe teema on ka õhus. Olen olnud siin vahel lausa “ehmatavalt” aus, räägitakse, aga vahel tahaks olla veel ausam. Mitte uus-siiras, nagu see moevool, ka bloginduses, et räägin vabalt päevadest ja masendusest, vaid aus-aus. Aus-aus-aus. Kuigi orgasmidest tahaks õudselt viimasel ajal rääkida.

Kui ma kunagi ilukirjandust avaldama asun, siis teadke, et kõik kirjutatu saab olema tõestisündinud tõsilugu, ma lihtsalt varjutan ausust. Muud head enda puhul ilukirjanduse avaldamisel ei näe.

Minu jaoks parim žanr on blogi, olen ikka aeg-ajalt mõelnud. See on pretensioonitu. Kes tahab, see klikib. Keegi ei pea raha välja käima ega muretsema, kas jutt ka seda summat vääris. Keegi ei muretse, kas müüb.

Ei pea ühestki kirjutamisreeglist kinni pidama. Isegi huvitav ei pea olema. Kui arvestada ainult kirjutamismõnu ja mitte mõelda lugejale. Kuigi ma aasta-aastalt järjest rohkem mõtlen lugejale.

Ma vist ei jõua vastata vanemate postituste kommentaaridele, vabandan. Oleks tahtnud, aga nüüd on juba tobedalt palju aega möödas.

Ühesõnaga, Sho läks välismaale ära just siis, kui ma olin kõige vähem maganud ja kodu oli kõige rohkem segamini ja lapsed haiged. Persse, mõtlesin, aga kui ta ära läks, siis – nagu alati – võtsin end eriti hästi kokku ja mitte ainult ei olnud imeline tasakaalukas ema kõik tunnid päevas, vaid koristasin toa läikima, sorteerisin suure kotitäie riideid ja viisin taaskasutusse, käisin lastega õhtupimedas vihmas mänguväljakutel seiklemas ja mis kõik veel.

Mu esimene leppimine Sho väljamaale minekuga tekkiski siis, kui ta ütles, et lubab mul hulga oma riideid ära visata. Kodusest kraamist loobumine on viimastel aastatel teraapiline olnud. Tekitab tunde, et elu võib veel saada hallatavaks.

Vaatame, äkki kirjutan homme ka. Neil päevil on midagi ikka puudu olnud, kuigi uneminuteid on blogimata rohkem.

räpased fantaasiad

Nuputan siin, kui palju peab kümblema lääne kultuuriruumis, kui lai peab olema teadmiste pagas ja silmaring, et mõista, millest on jutt, kui keegi ütleb “2 girls 1 cup”.

Ma ei ole guugeldanud (enne kui praegu – elagu wiki), ma ei ole näinud – aga ma olen alati teadnud. See on õhus, eetris, ajastu vaimus.

Ei kujuta ette, kui keegi ütleks “the aristocrats” ja mul poleks aimu, millest ta räägib, ei tunneks üht lääne kultuuri tüviteksti.

Täna hakkasin kuulama intervjuud Gilbert Gottfriediga. Poleks temast kuulnudki, kui poleks aristokraate.

Räpastest fantaasiatest rääkides, siis ma olen üldiselt poolt.

See mees, kellest üleeile rääkisin ja kes mulle pervo sõnumi saatis. Hakkasin mõtlema oma vastuse peale, mille mõte ehk ei jõudnud õieti temani.

Tema sõnum oli küsimus. Sellises vormis: kas sa praegu [räpane fantaasia] ?

Ma vastasin, et kui see mõte teda rõõmustab, siis jah.

Oodake! Enne kui tõlgendama asute, ma kohe ütlen, mida mina sellega mõtlesin!

Pidasin silmas, et olen selles osas copyleft mõtteviisiga. Palun – kasutage mind vabalt oma fantaasiates.

Okei, mitte täielikult copyleft – palun-palun-palun ärge mulle nendest fantaasiatest rääkige.

Aga muidu, fantaasiavabadus on mõttevabadus, tundevabadus. Olen igati poolt.

Suhtlemine ja sõnad on ikka nii keerulised.

Öistest fantaasiatest rääkides, hiljuti nägin unes, et läksin magava lapse vankrit lükates loengusse. Ise pomisesin: raisk kui keegi ta üles lärmab.

Klassiruumis oligi lärm, piilusin vankrisse ja lapsel olid silmad lahti.

Siis näitasin kõikidele kaastudengitele keskmist sõrme – mõnuga, 180 kraadi, igaühele eraldi.

isadepäeval

Täna on küll selline päev, kus vaatan ekraani, keerutan näppe ja mõtlen, mida kirjutada. Mis üldse toimus…?

Naabruses elav saksa poiss jalutas vankrit lükates vastu, küsis, kuidas läheb.

Ma särasin: väääga hästi.

Ta küsis: saad magada?

Ma kustusin: vääääga halvasti.

Mariel on natuke parem isu ja natuke parem uni kui varem – enne oli vist tagumiste hammaste tulekuga jama.

Nüüd otsustasin, et vaatan tõele näkku: ta ei jää mul ikka üldse iseseisvalt magama.

Mul oli illusioon, nagu jääks. Et ikkagi omas voodis ja lõpuks ju uinub seal. Aga sellele eelnes igavene trall – sülle, voodisse, sülle, voodisse, tekk peale, tekk ära, käest kinni, sülle – vahel oli lõpp-punkt voodi, vahel süli.

Nüüd otsustasin teha “unekooli” – istun kõrval, aga tema püsigu ainult voodis ja jäägu omade jõududega magama.

Esimesel õhtul hakkas vahepeal hale, siis andsin talle sõrme, aga ta võttis käe… Rullis mu käe otsas ja ma sain aru, et see asi ei toimi.

Mõnda aega protesteeris, siis rahunes, siis uinus ja magas jutti kolmeni, mis on haruldane.

Teisel õhtul ei protesteerinud üldse, aga ärkas ikka mitu korda öö jooksul ja ma olin kuidagi eriti väsinud, nii et ei suutnud “unekooli” joont ajada.

Täna jäi paraja protesteerimise järel magama, aga siis tunnike hiljem ärkas ja seejärel toimus suur hüsteeria, millest alles toibun.

Pöidlad peos, et järgmine ärkamine on kell 8.15 koos päikesega.

Viimastel päevadel ta kordab iga sõna ja sõnapaari, mida talle öelda. Panen riidesse, ütlen: kindad kätte – ta kordab. Siis kombe selga – ta kordab, papud jalga – ta kordab. Kinnas, papu ja kombe on ta sõnavaras tegelt varasemalt, kätte, selga, jalga on uus asi.

Praegu paistab olevat eriti hea rääkima õppimise aeg. Tuleb ainult sööta talle uusi sõnu ja ta kohe jätab meelde.

Appi, kuidas ma ei mäletanud! Mul oli täna nii huvitav!

Kuulasin intervjuud mustkustnik David Blaine’iga ja vaatasin vestlust Dostojevsist. Avastasin üllatusega, et need kaks mõtlevad sarnastest asjadest.

Mõlemad mõtlevad inimese peale. Kannatuse, ilu, inimloomuse, tähenduse, kaastunde…

Üldiselt on mul olnud puhta ükskõik, mitu minutit keegi hinge kinni hoida suudab või mitu päeva jääkuubiku sees veedab. Aga see, kuidas ta sellest kõigest räägib, kuidas mõtestab – iga mõne hetke järel on tunne, et ma pean nüüd natuke mõtlema selle paele, mis ta just ütles.

Olen Blaine’i intervjuud varem ka kuulanud ja vaimustuses olnud, täna kuulasin Tim Ferrissi oma.

Dostojevskist rääkis Peeter Torop, kes oli mu õppejõud selle üürikese aja, mil Tartus veetsin.

See oli ka nii kosutav kuidagi. Nagu muuseas oli juttu kõiksugu inimeseks olemise aspektidest, hea-kurja suhtest inimese sees, ilu-tõe-headuse tähtsusest, kõrge ja madala kultuuri segi ajamise õudusest, kristuslikkusest.

Ka oli koguaeg selline tunne, et teeks pausi ja mõtleks nüüd natuke järele enne, kui kuulamist jätkan.

Aga muidu – tegime isadepäeva puhul kõik koos kirju koera kooki, siis S. ja L. käisid Paldiskis majakat vaatamas, me Mariega käisime mänguväljakul ja veetsime kodus kuidagi eriti mõnusasti aega. Ma isegi natuke tundsin, et meie tiim Mariega on ka täitsa lahe tiim ja saab olema lahedam veel.

mehed

See meeste ja lembelaulude paradoks, mille kallal pead murdsin. Esimene teooria oli 80/20, aga mul on teine veel – juudi jõululaulu teooria.

Juudid kirjutasid hulga tuntud jõululaule. Ise läksid jõuludel hiina restorani sööma, sest need olid ainsana avatud. Äkki… äkki mehed lihtsalt kirjutavad need romantilised laulukesed valmis, annavad – sähh – naistele üle ja liiguvad eluga edasi?

Rohkem teooriaid ei ole. Sel teemal.

Täna läksin õhtul Mariega jalutama ja just siis helistas mu vend ja rääkisime pea tunni. Me polnud liiga ammu korralikult rääkinud.

Ta saab pidevalt uusi tööpakkumisi, sest ta on lihtsalt nii sümpaatne ja usaldusväärne ja asjalik tüüp, et kõik tahavad temaga töötada. Olen teda selles mõttes kadestanud. No mitte päriselt kade olnud, aga ikkagi oleks tore, kui ma oleks nii sümpaatne ja oskuslik, et inimesed muudkui kutsuks ja maksaks ja kutsuks ja maksaks.

Ma usaldan ka teda väga ja hoolin ta arvamusest ja naeran alati liiga palju ta naljade üle. Aga täna ta nii rõõmustas mind ja tõstis kõrvust.

Ma rääkisin talle mingeid asju, mis ma teen ja mõtlen, kellega mis asjus suhtlen, ja ta ütles, et ma olen ikka sihuke… juht? Liidriomadustega? Midagi sinna kanti. Selline sõna, mida ma enda kohta kunagi ei kasutaks, sest see seostub mänedžeri positsiooniga.

Ma ütlesin, et appi muidugi ei ole, elusees mitte. Ta ütles, et aga ma olen veenev, ma suudan oma jutuga inimesi enda moodi mõtlema panna. See teeb liidriks.

Ma ütlesin, no kui sa seda nüüd niiviisi sõnastad, siis võib-olla tõesti.

Ta ütles, et kui ma teeks startupi, ta tuleks iga kell CTOks.

Ma olin nii liigutatud. Kuna ta on sihuke sümpaatne siiralt mõjuv inimene (keda kõik tööle tahavad), siis kogu see kompliment kukkus tal nii elegantselt ja usutavalt välja.

Ainus asi minu “liidriomadustega” on see, et ma suudan veenda inimesi ainult jutuga, mida ma ise väga-väga usun ja selliseid jutte on vähe.

Seepärast ei näe startupi küll terendamas kusagil. Isegi kirjutamisetööd ei näe, sest kipun kirjutama ainult sellest, millest tahan.

Ja kui rääkida ühest komplimendist, siis miks mitte rääkida ka teisest. Miks mitte.

Veinitasime parajasti sõbraga ja üks mu tuttav mees saatis mulle võrdlemisi perversse sõnumi. Lugesin sõbrale ette ja rääkisin, et see on selline huvitav mees. Välimuse põhjal eeldaks sellist asja, tegelikult elab sellist elu; üks asi, mis ta minevikus tegi, on mu jaoks moraalselt täiega vale, aga paar asja temaga seoses on päris sümpaatsed.

Sõbrale rääkisin muidugi konkreetsemalt kui teile. Seletasin, et selline omapärane inimene on olemas.

Sõber hüüdis: sa oled kõige eelarvamustevabam inimene, keda ma tean!

Olin piisavalt kaine, et see kompliment enda kõvakettale salvestada. On vist ikka kompliment, usun.

Ainult ma pole selle vääriline.

Veel üks teine mees, kellest ma ka konkreetsemalt rääkida ei saa. Tean teda aastaid ja iga kord, kui ta ühendust võttis, ma nuputasin, et mis ta tagamõte on. Ja absoluutselt iga kord selgus, et pole mingit tagamõtet, ta on lihtsalt väga sõbralik ja heasüdamlik inimene.

Mul on paksult eelarvamusi. Hea on ehk ainult see, et ma püüan oma eelarvamusi märgata. Nii on vähemalt lootust reaalsusega tihedamas kontaktis olla.

Nüüd kõik mu meessoost tuttavad, kes lugema juhtuvad, kindlasti võtavad ühendust, et kumb mees nad olid.

Tänane laul on Fine Anyway, Roger Fakhr – sõber ükspäev saatis.

Luukale tutvutasin täna viipekeelt. Oli hariv moment küll, usun.

Lugesin teksti läbi ja vaatan, et saan sellele pealkirjaks panna “mehed”. Oli ka aeg korralikult laia pintsliga tõmbama hakata.

Aa ja siis see ka, et mul on rodu mõtteid, mida varaemate postituste kommentaaridele tahan vastata ja no jälle ei jõua vist. Uni on tugevam.

nutikad

S. ja L tulid ükspäev koju liiga suure kommikotiga ja edasi kulus mitu päeva kommide ümber tingimisele. Eile hommikul teatas L. jälle, et ta tahab kommi.

Ma ütlesin: komm ei anna su kehale vajalikke vitamiine ja toitaineid. Keha ei rõõmusta kommi üle, tal on vaja midagi toitvamat.

Luukas vastas: aga mu kehal on praegu vaja kiiret energiat. Tegi kätega juurde veel kiire energia žesti.

Mu järgmine argument oli teda kõdiga rünnata : sa mu nutikas lutikas, sa mu ninatark kõrvahark! Ise alles varsti-neljane.

Marie on ka nutikas. Kui Luuka puhul on tunne, et ta on nutikas natuke tänu minule, siis Marie puhul on tunne, et hoolimata minust.

Sai just poolteist täis. Ise õpetab end potil käima, pükse jalast võtma, jalga panema… Mina peamiselt töötan ta arengule vastu, tundub vahel.

Sõnavara täieneb mühinal. Autos, kui ta tüdineb ja kisama pistab, siis hakkame Shoga küsima:

Marie, koer?

M. au- auu

Marie, lehm?

M: muu

Marie, hobune?

M: i-ha-haaa

Seda viimast ta ütleb no nii armsalt, et peame Shoga natuke toibuma enne, kui järgmise looma ütleme.

Koer, kass, lehm, hobune, karu – neid tunneb Marie eesti ja jaapani keeles. Tähendab, teeb küsimise peale selle looma häält. Küll aga häälitsevad jaapani loomad ka eesti keeles.

Kahes keeles kasutab ta sõnu ei ole (nai), piss (shikko), piim (gyunyu – lehmapiim)

Jaapani keeles ütleb veel igasugu asju, nt happa – leht. Eesti keeles ütleb puu. (Happaks kutsutakse kanepit ka tegelt, mis tuletab meelde, et Sho läheb järgmisel nädalal Hollandisse ja ma heal meelel läheks tema asemel.)

Numbritest kaks ja kuus ja seitse. Kaks, sest jalgu ja käsi on kaks. Kuus-seitse ütles ükskord trepil.

Me liftita kodus kolmandale korrusele kõndimiseks tuleb lapsi tihti motiveerida, astmete loendamine on ühtlasi enam-vähem talutav võimalus Luukale arve sajani tutvustada – siis küll õnneks mitte ainult astmete, vaid koduukseni jõudmiseks kuluvate tibusammudega.

EI tea, palju sõnu Marie tunneb, aga viimasel ajal on hoog sees ja neid muudkui lisandub. On tulnud ka kahe sõna kombot, esimene sõna siis tavaliselt “emme” või “ei taha”, mis tema suus on üks sõna.

Kuigi ma tavaliselt olen lihtsalt nii harjunud, et tüübid kodus vabalt jaapani keeles räägivad ja kohe sama vabalt eesti keeles, siis vahel mul ikka tuleb pähe neid distantsilt vaadata ja mõelda, et vauu.

Kuigi ma pean siin vaikselt ära mainima, et ma hakkasin alles 19aastaselt jaapani keelt õppima ja 22-aastaselt enam-vähem rääkima ja nüüd räägin ka vabalt ja vahetan keeli mõtlemata, nii et ma olen ka tubli.

Tegelikult ei ole. Ma olen sada korda seletanud, aga alati vaadatakse mind skeptilise pilguga, kui ütlen, et mul pole annet keeltele ja ma pole ka tuupija tüüpi. Kooliajal polnud ei inglise ega saksa keeles osav, muudest katsetustest rääkimata. Mu kogemuse ja nähtu põhjal ütleks, et kui on päriselt vaja, siis saab keele selgeks pea igaüks.

Muuseas ma kasvasin teadmisega, et keeleõpe ja klassikaline muusika on teemad, millega peab alustama väikelapsena, muidu ei jõua kusagile. Puhas lollus.

Veider, mul oli nii tore tihe päev täna, võiks pikalt-laialt kirjutada, aga siis istun arvuti taha ja selgub, et kirjutan hoopis muust.

Käisin hommikul joogas, S. viis lapsed hoidu – nad pole ikka veel haigeks jäänud, uskumatu. Vist juba kolmas kord järjest lasteaias. Muidugi ka seekord, nagu iga eelmine, panen end vaimselt valmis kahe nädala pikkuseks laatsaretiks. (Ja just praegu Luukas aevastas – et oleks, mida karta.)

Aga pärast joogat sõin rahulikult muna-hommikusöögi, siis kuulasin A$AP Rockyt ja koristasin kööki.

Siis sain kolme sõbraga kokku ja siis veel ühe sõbraga. No nii tore. Iga reede on mul sõbrapäev – kui veab.

trennid

Rääkisin täna Luukale, et pühapäeval tuleb isadepäev ja siis võiks issile tänuks midagi teha või kinkida.

Luukas küsis: millal minudepäev tuleb?

Aa, ja eile rääkis ka hästi. Ehitas klotsidega hulga roboteid ja seletas mulle: see robot teeb selle roboti katki ja see robot selle katki ja see robot selle roboti katki – koostööd teevad.

No kui see on koostöö, siis on male ja sõda ka koostöö.

Täna on nii lömmis tunne. Olgu, mitte terve päeva, täitsa ilusaid hetki oli ja täitsa palju veel. Aga praegu on lömmis tunne.

Ma olen äärmiselt kehv kingituste tegija, väga erinevatel põhjustel. Shole seepärast, et igal aastal kingin talle sünnipäevaks midagi, mis tegelikult on kingitus mulle endale. Seekord, kui Sho õlga nihestas, siis mõtlesin, jess!

Mõtlesin, kingin talle sünnaks kohtumised hea füsioterapeudiga – lõpuks ometi kingitus ainult temale.

Aga kinkisin hoopis kohtumised füsioterapeut-eratreeneriga, spordiklubis.

Esimene kohtumine toimus ja ta tuli sealt juba uue rühiga – jõusaalimehe-rühiga. Ütles, et treener õpetab teda kõndima. Täna kõndis tööle ja tagasi, sirge seljaga. Jalgsi on päris pikk tee.

Läksin õhtul jälle üksinda jalutama, sest juhe jooksis kodus kokku. Proovisin ka õiget kõnnihoiakut ja mõtlesin, et kui ma koguaeg nii liiguks – maailm oleks teine koht, mina teine inimene. Meeletult enesekindel tunne tuli.

Aga no miks no miks praegu siis lömmis tunne on.

Siis on see jama ka, et joogasse ostsime mitme kuu pileti, sellise, mida kahekesi kasutada saab ja mis tuleb odavam – kui ikka kohal käia. Aga me pole eriti käinud ja Sho oma õlaga ei saa niikuinii. Aeg hakkab otsa saama ja raha läheb raisku.

Mõtlen, et äkki on see “raha läheb raisku” piisav motivatsioon, et asi täiega tõsiselt ette võtta, homsest kolm-neli korda nädalas, detsembri alguseni. Siis peaks küll hästi kulutatud raha olema. Aitaks kaamose vastu, aitaks lömmis tunde vastu.

Pikk jalutuskäik aitas ainult natukene, lisaks otsustasin pessu minna nii, et kustutan vannitoas tule. Otsisin küünalt, leidsin ainult hauaküünla. Mõtlesin, kas on liiga morbiidne. Siis veel ei olnud.

Kui küünal põles ja ma pimedas vaikuses selle leegilt viirukit süütama hakkasin, märkasin otse kalmuküünla kõrval äratuskella, mis seal tiktaktiktaktiktak kisas.

Aga ka seda eirasin ja kui must kass läheks üle tee, eiraks seda ka. Käisin duši all, veeaur segunes viirukisuitsuga ja tegi küünlaleegi müstilisemaks veel – hea.

lood

See on nii lahe, et ma kirjutan surmast ja siis tuleb rodu põnevaid kommentaare ja lugemissoovitusi surma teemal. Siis kirjutan oma kohmakast muinasjutustamisest ja kommentaariks tuleb hulk vaatepunkte ja teemalaiendusi Lumivalgekesele. Kirjutan, et käisin raadios, palun ärge kritiseerige – ja kommentaarid on leebed. Kirjutan Jäääärest ja Marju saadab mulle laulu, mida netis pole, aga mis nii 20 aastat tagasi, kui seda viimati kuulasin, oli mu absoluutne lemmik.

Kuulasin laulu ja oleks justkui lapsepõlve tagasi läinud. Sõnad olid nii meeles, et võis kohe kaasa laulda. “Vanaema praeb kooke köögis mis päikest on täis…”

Täna tuli uudis, et sõber, kelle romaanivõistlusel ära märgitud romaan just ilmus -, tema näidend sai näidendivõistlusel esimese koha. Lihtsalt nii hea meel. Ja teise sõbra romaan avaldatakse varsti, ka seda on juba ette kiidetud.

Ma katsun siin nüüd mõne reaga öelda midagi hästi diipi lugude kohta. Ärge pahaks pange, kui ei õnnestu.

Iga päevaga mõistan järjest rohkem, miks mõned tõed elu kohta tulevad välja ainult läbi lugude või luule. Sellised tõeliselt olulised keerulised tõed.

Kui midagi saab öelda selgelt ja lühidalt, siis nii tasubki teha.

Aga pakun puusalt, et neist asjust ei tasu kirjutada romaani, neid tõdesid ei tasu panna luulevormi. Ei usu, et sellest midagi head tuleb.

Aga need keerulise müstiliselt tõelised tõed – need tulevadki ainult vormi kaudu esile, luulevormi, tantsuvormi, pildi…

Kaks asja. Esiteks ei saagi neid asju teisiti väljendada. Teiseks saab sedasi lugeja-vaataja ajust mööda hiilida, otse südamesse.

Kuigi eile kirjutasin, kuidas Lumivalgekesega vähe feilisin ja no Sinihabeme lugu veel lastele jutustama ei hakka, siis tegelikult hindan muinasjutte väga-väga. Just kogu selle “taagaga”, mis nendega kaasas käib ja millest suur osa märksõnu eilse jutu kommentaaridest ka läbi käis – kreeka mütoloogiast Neil Gaimanini välja.

Mil määral peaks lastele neid lugusid tsenseerima, ei tea. Ma nagu automaatselt püüdsin, aga tegelikult oleks ehk võinud kõik hirmsad detailid letti laduda. Laps oleks saanud elamuse.

Ise ka ei usu, aga aeg on jälle Friendsist paralleel tuua. Piinlik, aga pidama ei saa.

Phoebe’i ema ei näidanud talle filmide kurbi lõppe, tahtes tütart maailma koleduste eest kaitsta. Aga pärast tappis end ära, mis oli Phoebe’i jaoks suht kole.

Mitte et ma tahaks enesetapu võimalust avatuna hoida… Hehe, tutvustan siin lapsele juba “võõrasema” kontseptsiooni ja…

Aga jaa, ma lapsena armastasin Tomi ja Jerry multikat. Ei kasvanud minust füüsiliselt vägivaldset inimest. Kuigi praegu ei kannata seda multikat vaadata ega tihka lastele näidata – hull killimine käib.

Ainus asi, kogu tuhka-valge-roosikese musta maagia ja mõrvade juures, mis mulle päriselt ajudele käib, on tütarlapse sund olla ilus, et prints esimesest pilgust armuks, ta kosiks ja seepeale õu ja kamber ja sahver ja laut ja ait õnne täis saaks.

See stereo- või arhe- on nii paljudel sügaval sees ja võtab ehk aastakümneid, et teistsugust õnne ette kujutama hakata. Mul küll võttis.

Luuka lemmik saade on praegu Operatsioon Ai – esimene asi, mida ma talle ekraanilt ilma igasuguse süümeta näitan. No nii lahe lihtsalt.

Kaks arsti, kes on juhtumisi kaksikud, näitavad, kuidas elu haiglas käib. Ausalt – haavade õmblemise ja operatsioonide lähikaadritega. Erinevad haigused ja õnnetused. Arstid seletavad, mida teevad, patsiendid räägivad, mis tunne on jne.

Viimati vaatasin Luukaga koos: arstid panid lauale platsenta ja seletasid selle funktsiooni. Siis ütlesid, et veel põnevam asi on kaksikute platsenta. Siis näitasid kaksikute platsentasid.

Ei mingit võltsvagadust. Ühes saates lugesid kirja ette: lapsevanem kirjutas, et miks te nii ökasid asju näitate, mu lapsele küll meeldib, aga mul on rõve.

Seepeale nad tõid ühe ehk aastase lapse ja andsid talle katsuda tõuke ja ämblikke jne. Tal üldse polnud öka. Siis seletasid, et öka-tunne tuleb vanemas eas alles.

Muinasjutud on mingis mõttes muidugi laste haigladokumentaali vastand. Suur sümbolite maailm.

Uuh, sümbolitest rääkides, kõrvalepõikeke. Arvasin, et minu valdkonna inimesel pole Linkedini juhuslike töökohtumiste lehele eriti asja, aga hiljuti sain sealt kirja, et otsitakse semiootika taustaga inimest Jaapaniga seotud projekti.

Lõpuks ikka ei sobinud, pluss ma ei viitsiks, aga no mis tõenäosus…

Tagasi teema juurde.

Suurest osast muusikast mõtlen kui viisistatud luulest.

See on küllap põhjus, miks vahel räppmuusikat kuulan. Räpparid on mu silmis luuletajad – jutustavad loo, teinekord hea.

Nublu jutustab vahel häid lugusid. Sellisest lontust, kes kutsikana on varjupaigas peksa saanud, nüüd katsub leida midagi või kedagi, kes tühimiku hinges täidaks. Katsub elada oma moraalikompassi järgi. Alati ei õnnestu.

Ja no ma lihtsalt pean ära mainima, et Cardi B WAP on hea lugu jutustada. See on selline ekstreemne lugu ja seepärast olin suures segaduses. Miski minus ütles, et pean selle laulu kas selgelt heaks kiitma (näiteks: feministlik vabadus… mmm…olla?) või otsesõnu hukka mõistma (näiteks: õudne eeskuju, ropud litsid) .

Kuidas tulla toime sellega, kui hindan väärtuslikuks midagi, mida hulk inimesi lausa hukka mõistab. Näiteks WAP või Dave Chappelle’i viimane (või mõni eelmine) stand up.

Nuputasin välja lahenduse, jagan lahkelt: kui tekib tunne, et tahaks loomingu peale ärrituda, siis enne lugemist-kuulamist-vaatamist öelge valjult välja sõnad: elas kord üks…

Edasi on palju lihtsam: mulle jutustatakse lugu. Võin maha rahuneda. Võin kaasa elada.

Ühesõnaga… ei oska ühe sõnaga kokku võtta. Küllap järgnevatel päevadel või kuudel püüan sama mõtet mitu korda uuesti sõnastada.

lumivalgeke

Täna öösel oli piisavalt korralik külm ja hommikul lompidel tugev jää peal. Esimene kõrghetk oli poriloikudel trampimine, jää korjamine, puruks viskamine, porise jää suhu pista proovimine, keelamine…

Meil käib mitu päeva tihane rõdul ja vaatab meid väga pettunud näoga. Täna ostsime rasvapalle ja sellise toru, kuhu neid mitu sisse saab panna. RIputasin rõdule ja jäime ootama.

Järgmine kõrghetk oli, kui esimene tihane tuli. Luukas pugistas õnnest naerda, eriti kui ma varustasin tihaserestorani heliribaga, “nämm-nämm, mmm, nämm”.

Aa ja järgmine kõrghekt oli, kui ma otsustasin lapsega ühist keelt rääkida ja tema pepunaljadele vastasin veel pöörasemate pepunaljadega. Ta kõõksus naerust.

Aga madalhetk oli ehk Lumivalgekese muinasjutt. Ma ei saanud looga alustades kohe aru, millesse end mässisin.

Marie magas (liiga) pikalt rõdul ja Luukas ütles, et ma räägiksin talle muinasjuttu. Punamütsikese lugu rääkisin viimati, nii et seekord võtsin Lumivalgekese.

See on üks neist muinasjuttudest, mis on kontides. Ma olin peaaegu kindel, et oskan seda mälu järgi jutustada, aga lugu tuli mulle endale ka mitte korraga, vaid aegamisi meelde.

Nagu hakkaks taskulambiga mööda muinasjuttu minema, nägin ainult mõne sammu ette. Täpselt liiga hilja jõudsin mõelda: mida kuradit – kui sõnad juba voolasid suust välja.

Algul oli lihtne, juuksed nagu eebenipuu, huuled nagu… veri?!

Nahk valge ja seepärast Lumivalgeke, eks?

Võõrasema teemat sisse tuues ärkas sisemine tsensor ja poolelt sõnalt hakkasin kurjast kuningannast rääkima. Ei tea, kas kuri kuninganna oli Lumivalgekese võõrasema või oli kuri võõrasema ainult Tuhkatriinul?

Igatahes, ma alustasin lollakalt, et Lumivalgekese ema surnud ja isa abiellus uuesti ja… Mõtlesin, et kui ma peaks vara surema ja Sho uuesti abielluma, siis mida ma tahan, et Luukas… kasuema… kohta arvaks.

Vaevalt olin sellest takistusest mööda ulpinud, kui kohe põrkasin mingile ilu kultuse teemale ja siis… must maagia?

Õnneks Luukas ei küsinud, ainult kuulas.

Siis pime mets, kuhu eksitatakse surema.

Pöialpoiste asi oli tore muidu. Kes on minu voodikeses maganud… Kuigi see võis olla kolme karu lugu. On selline lugu olemas?

Siis – vanamoor. Kuidas ma ütlen vanamoor. Nii ei ole ilus öelda. Vanaemake?

Aga sellel vanaemakesel pole mingit seost sinu vanaemadega, oleks pidanud vist kinnitama, aga jäi nii.

Kuninganna moondas end vanaemakeseks ja läks sügavasse metsa… õunu müüma? Nii ma ütlesin Luukale. Küllap oli männimets. Õunametsa polegi ju, kõik loogiline.

Mürgitab õuna! Võtab ise ampsu mürgitamata poolelt? Kas Lumivalgeke oli skeptiline ja kartis mürgitust, aga kui võõras sama õuna haukas, usaldas kohe?

Pöialpoisid panid ta kirstu, aga miks ometi väljanäitusele.
Jälle hingasin kergendatult, kui Luukas ei küsinud. Tuleb välja, et muinasjutud on maailma kõige loomulikumad asjad – küsimusi ei teki.

Mul küll tekkis. Miks prints laipa suudles?

Samal ajal mul suu ikka jutustas ja ütlesin, et seepärast, et Lumivalgeke oli nii ilus.

Nagu tolmuimeja suudlus oli, sest õunatükk tuli kurgust välja.

Luuka ainitine tähelepanu oli ikka minul ja lõpuks, kui mu alateadvusest tuli pinnale muinasjutu lõpustseen karistuseks tuliste kingadega või nugadel või kerisel tantsima sunnitud võõrasemast, siis ma lihtsalt ütlesin, et kuninganna oli ka pulma kutsutud ja talle andestati.

Nii võhmale võttis. Ma ei tea Lumivalgekese loost ikka midagi.

enneolematu päev

Ooooh ma veetsin enneolematu päeva. Vähemalt sellel kümnendil enneolematu. Päeva, millest suurema osa istusin vaikuses, keskendudes ainult ühele asjale. Isegi muusikat ei kuulanud.

Selleks üheks asjaks oli 10 lehekülje pikkune inglisekeelne akadeemiline kirjatöö kodanikuühiskonna teemadel.

Reedel käisid lapsed lasteaias ja olin kindel, et nad järgmised kaks nädalat on nad haiged. Aga täna veel ei olnud ja keskööl on tähtaeg kirjatööle, millega alles hommikul päriselt alustasin (aga mis nüüd juba teele pandud!), nii et saatsin nad täna ka lasteaeda. Arvestan, et homsest kaks nädalat oleme kõik haiged. On nagu on.

Mul on ajul nii imelik olla. Ma ei ütle halb, ma ei ütle hea. Võib-olla on nagu harva trenni tegemisega – homme ärkan ja aju valutab.

Kui, siis vähemalt tean, miks. Aga mingi veider rahuldus on ka, selline, nagu olekski just trennis käinud.

Olin eile õhtuni kindel, et ma ei saa sellega hakkama. Esiteks, ei oska. Aga teiseks, see tegevus tundus mingi paralleel-universumi teema. Minu universumis ei ole vaikset segamatut ühe koha peal istumist, erinevates raamatutes näpuga vedamist, tsitaatide korrektset vormistamist…

Kirjatöö teema oleks võinud ammu valmis mõelda, valmis kirjutada ka, muidugi. Oli lihtsalt vaja luua sotsiaalset muutust. Ainult paberil, nii et võiks arvata, et tsill.

Aga ma jäin toppama küsimuse juurde “a mida hea üldse tähendab” ja veetsin niiviisi kaks kuud kangestunult.