Ma ei ole end kunagi tundnud osana blogijate kogukonnast. Olen terve igaviku bloginud, aga pole kunagi astunud oma postitustes dialoogi teiste blogijate postitustega. Ei kommenteeri blogijaid või kui on juhtunud, siis anonüümselt.
Olen mõelnud, miks. Sest ma ikkagi vahel vaatan ajaviiteks blog.tr.ee lehele ja klikin, kui midagi tundub huvitav. Aga tavaliselt lõpuks ikka ei ole huvitav. Blogijaga peab vist pikalt kaasas käima. Siis hakkad tema käekäigust hoolima ja tahad teada, kuidas tal läheb. Isegi, kui iga postitus ei ole kullatükk.
Näiteks olin mitu aastat mõne beebiblogi lugeja. Paar blogi läksid nii meeletult igavaks kätte. No ikka ropult igavaks. Aga ma harjumusest ikka klikkisin. Tahtsin teada, kuidas “vanal tutttaval” läheb. Klikkisin, lugesin, pettusin. Järgmine päev klikkisin uuesti. Eriti hästi mõjuvad igapäevaselt kirjutavad blogijad. (Pilgutan siinkohal üht silma.) Uue info nälg on suur ja neid blogisid, kus uut rohkem tuleb, klikid innukamalt.
Olen isekeskis mõelnud, miks ma end blogikogukonnaga seotuna ei tunne. Vahel räägitakse blogijast kui mingist ekshibitsionistist, kes tasuta huulepulga eest promoteksti ropsib. Parimal juhul on suhtumine nagu Nublul: sa ütsid sa oled blooger. Ma ütsin mul on poogen.
Aga ma ei tunne, et mu blogi on see blogi ja ma olen see blooger. Mul on mingi mu oma asi, mida ma ajan. See on minu mull.
Muide, hiljuti kuulsin, et Nublu käis ka VHK teatriklassis, nagu mina, ja nüüd loen tema teksti ülemäära sügavust sisse.
Mõtlen: uiui, ta räpib, et loeb raamatut, Eesti noored hakkavad kindlasti nüüd rohkem lugema. Leian, et read “need on eelmised naised, need on eelmised mured, kui ma selle pärast põeks, siis ma seesmiselt sureks” on täiega budistlikud.
Aga blogijate kogukond… Võtame hoopis kõik eestlased, kes elavad Jaapanis. Hea on välismaal oma rahvaga kokku hoida, aga vahel ununeb ära, et tegelikult nende eestlaste ainus ühisosa on Jaapanis viibimine. Sellelt pinnalt annab ehk midagi ehitama hakata, aga ütleme nii, et ühine kodumaa pole kodu-eestlasi küll kõiki omavahel vendadeks teinud. Miks peaks välismaalgi.
Sama lugu värskete beebi-emmede sõpruskonnaaga. Mul on beebi, sul on beebi. Minu beebi sööb ja magab ja on armas. Ah, et sinu oma ka? Selline jutt võib värskele lapsevanemale väga suureks toeks olla. Aga võib ka juhtuda, et üldse omavahel ei klapita ja selle üle ei peaks imestama, et on keegi, kellel on ka beebi, aga kes on muidu täiesti teistsugune inimene kui sina.
Mul on blogi, sul on blogi…
Ükskord aga Anu oma blogis kiitis minu blogi. Kuigi ma tema oma ei olnud lugenud, siis olin temast teadlik, sest ta on üks neist tuusadest blogijatest, kes kõigile meeldib. Kui mind kiidab keegi, keda kõik kiidavad, siis see teeb mind kuidagi lahedamaks, eks.
Olen sellest peale tema blogi ka lugenud ja kaasa mõelnud ja tore on. Nüüd ta kiitis mu blogi jälle ja ma mõtlesin, et tegelikult räägin endale hoopis suurt hapu viinamarja juttu ja jummala tore oleks olla blogikogukonnas. Ma vist lihtsalt kardan, et mind ei võeta mängu.
maarja blogi 
Leave a comment