lumivalgeke

Täna öösel oli piisavalt korralik külm ja hommikul lompidel tugev jää peal. Esimene kõrghetk oli poriloikudel trampimine, jää korjamine, puruks viskamine, porise jää suhu pista proovimine, keelamine…

Meil käib mitu päeva tihane rõdul ja vaatab meid väga pettunud näoga. Täna ostsime rasvapalle ja sellise toru, kuhu neid mitu sisse saab panna. RIputasin rõdule ja jäime ootama.

Järgmine kõrghetk oli, kui esimene tihane tuli. Luukas pugistas õnnest naerda, eriti kui ma varustasin tihaserestorani heliribaga, “nämm-nämm, mmm, nämm”.

Aa ja järgmine kõrghekt oli, kui ma otsustasin lapsega ühist keelt rääkida ja tema pepunaljadele vastasin veel pöörasemate pepunaljadega. Ta kõõksus naerust.

Aga madalhetk oli ehk Lumivalgekese muinasjutt. Ma ei saanud looga alustades kohe aru, millesse end mässisin.

Marie magas (liiga) pikalt rõdul ja Luukas ütles, et ma räägiksin talle muinasjuttu. Punamütsikese lugu rääkisin viimati, nii et seekord võtsin Lumivalgekese.

See on üks neist muinasjuttudest, mis on kontides. Ma olin peaaegu kindel, et oskan seda mälu järgi jutustada, aga lugu tuli mulle endale ka mitte korraga, vaid aegamisi meelde.

Nagu hakkaks taskulambiga mööda muinasjuttu minema, nägin ainult mõne sammu ette. Täpselt liiga hilja jõudsin mõelda: mida kuradit – kui sõnad juba voolasid suust välja.

Algul oli lihtne, juuksed nagu eebenipuu, huuled nagu… veri?!

Nahk valge ja seepärast Lumivalgeke, eks?

Võõrasema teemat sisse tuues ärkas sisemine tsensor ja poolelt sõnalt hakkasin kurjast kuningannast rääkima. Ei tea, kas kuri kuninganna oli Lumivalgekese võõrasema või oli kuri võõrasema ainult Tuhkatriinul?

Igatahes, ma alustasin lollakalt, et Lumivalgekese ema surnud ja isa abiellus uuesti ja… Mõtlesin, et kui ma peaks vara surema ja Sho uuesti abielluma, siis mida ma tahan, et Luukas… kasuema… kohta arvaks.

Vaevalt olin sellest takistusest mööda ulpinud, kui kohe põrkasin mingile ilu kultuse teemale ja siis… must maagia?

Õnneks Luukas ei küsinud, ainult kuulas.

Siis pime mets, kuhu eksitatakse surema.

Pöialpoiste asi oli tore muidu. Kes on minu voodikeses maganud… Kuigi see võis olla kolme karu lugu. On selline lugu olemas?

Siis – vanamoor. Kuidas ma ütlen vanamoor. Nii ei ole ilus öelda. Vanaemake?

Aga sellel vanaemakesel pole mingit seost sinu vanaemadega, oleks pidanud vist kinnitama, aga jäi nii.

Kuninganna moondas end vanaemakeseks ja läks sügavasse metsa… õunu müüma? Nii ma ütlesin Luukale. Küllap oli männimets. Õunametsa polegi ju, kõik loogiline.

Mürgitab õuna! Võtab ise ampsu mürgitamata poolelt? Kas Lumivalgeke oli skeptiline ja kartis mürgitust, aga kui võõras sama õuna haukas, usaldas kohe?

Pöialpoisid panid ta kirstu, aga miks ometi väljanäitusele.
Jälle hingasin kergendatult, kui Luukas ei küsinud. Tuleb välja, et muinasjutud on maailma kõige loomulikumad asjad – küsimusi ei teki.

Mul küll tekkis. Miks prints laipa suudles?

Samal ajal mul suu ikka jutustas ja ütlesin, et seepärast, et Lumivalgeke oli nii ilus.

Nagu tolmuimeja suudlus oli, sest õunatükk tuli kurgust välja.

Luuka ainitine tähelepanu oli ikka minul ja lõpuks, kui mu alateadvusest tuli pinnale muinasjutu lõpustseen karistuseks tuliste kingadega või nugadel või kerisel tantsima sunnitud võõrasemast, siis ma lihtsalt ütlesin, et kuninganna oli ka pulma kutsutud ja talle andestati.

Nii võhmale võttis. Ma ei tea Lumivalgekese loost ikka midagi.

Responses

  1. nodsu avatar

    Mu lapsepõlve-“Lumivalgukese” lastepäraseks tsenseeritud lõpp oli see, et kuninganna läks peole, nägi õnnelikku Lumivalgukest, muutus kadedusest koledaks, hakkas häbenema ja jooksis metsa peitu ära. Päris leidlik lahendus – välimuseobsessioon maksab lõpuks iseendale kätte.

    A muidu on neid versioone muidugi hästi erinevaid ja lademes, Urmas Sutrop pani neist ühe eestikeelse telliskivi kokku, nimega “Maailma kõige ilusam naine”. Ses rollis, kus meile tuttavas versioonis on võõrasema, on sageli hoopis ema.

    Graham Andreson kirjeldab oma raamatus, kus ta üritab muinasjutte ja müüte kokku ajada, kreeka mütoloogiast proto-lumivalgukese loo fragmente – lumetüdrukust (st tüduku nimi ongi Lumi, Chione), kes on kas mingite jumalate või geoloogiliste objektide tütar (nt ühe mäe ja põhjatuule tütar) või siis mängivad mäed ja põhjatuul tema loos mingit muud rolli (nt põhjatuul vägistab ta ja neiu lõpetab mäe tipus). Suure tõenäosusega ongi personifitseeritud lumi. Mõnes Chione loos on kadeda vanema naisterahva rollis Artemis (vrd Niobe lugu, mõnes variandis on see lumetüdruk ka Niobe tütar), kes ta noolega tapab, kas selle eest, et Chione ise hoopleb või siis tema ema Niobe hoopleb tema iluga.

    Mõnes variandis on ka külastav eideke ja võluuni, ainult et nendega on seotud Hermes ja Apollon – Hermes paneb ta võlu-unne ja käib teda vägistamas, Apollon kehastub vanaeideks ja teeb sedasama (mulle jääb küll segaseks, kuidas vanaeide kuju peaks aitama, aga vbla näiteks palus eideke ennast kaissu võtta). Lumi jääb mõlemast käima peale, saab jumalikud võluvõimetega lapsed, hoopleb oma iluga, mispeale Artemis ta ära tapab.

    Anderson kahtlustab, et vägistamisepisoodid said hilisemates variantides mõrvakatseteks, sest mõrva on peetud lastele rääkimiseks sobivamaks kui vägistamist.

    no ja siis on hellenismiajast seiklusjutu-variante, kus üleloomulikku elementi polegi ja pöialpoiste rollis (st mingid ühiskonnavälised tegelased, kes peavarju pakuvad) on röövlid, mereröövlid või karjused.

    See Andresoni raamat on üldse hästi põnev, TÜ raamatukogus olemas, aga juba tükk aega minu käes, sest ma ei raatsi ära anda ja muudkui pikendan. A kui ma tean, et keegi tahab veel lugeda, siis viin ära (ja vbla tellin Krisost isikliku, kui mul millalgi raha tekib).

    Liked by 2 people

    1. maarjayano avatar

      See, mida sa kirjeldad, asetab loo kuidagi loomulikku konteksti ja kõik tundub – oma absurdsuses – õige, selge, arusaadav. Ma jutustades mõtlesin koguaeg, et täiskasvanutele – jaa, just kõik need müütilised variandid, kogu allegooria, “Naised kes jooksevad huntidega” tõlgendused vm.
      Aga lastele? Vähemalt mitte kolmeaastasele, ise olin rumal 😀

      Aitäh jälle ühe hea ülevaate ja raamatuvihjete eest!

      Like

    2. nodsu avatar

      sa anna siis märku, kui tahad Andersoni raamatut tellida, sest seni ma ikka hoiaks enda käes ja loeks vahel üle.

      Liked by 1 person

  2. Inga avatar

    Mina olen oma poja neist iganenud muinasjuttudest tàiesti ilma jàtnud. Juba karumõmmi unelaulus jàtsin selle osa vàlja, kus karumõmm üksi jàetud oli – vôi noh, tegin sônad ringi. Tegelikult me laulismegi rohkem Tätte laulukesi 😉 peamine hitt oli “tuulevaiksel öösel”

    Like

    1. Anu avatar

      Mina olen samuti karumõmmi laulu ümber teinud ja sõnu muutnud, nt “rumal karumõmm” asemel on “armas karumõmm”. Ja seda keskmist summ-summ osa laulan hästi rahulikult ja aeglaselt, sest muidu on laul selline, et algab uinutavalt, aga korraga hüppab mingi agressiivne SUMM SUMM SUMM MESIMUMM platsi ja no kuidas sa niimoodi siis magada saad.

      Kunagi kui ma eestikeelsetest lauludest-lugudest blogisin, kirjutas keegi kommentaarides, et tema laulis lastele kogu aeg “uhti uhti uhkesti”, kuni ükskord jäi iseennast kuulama ja sai aru, et õlekõrs läks pooleks ja uppus seejärel ära ning põis läks pauguga lõhki… no üsna morbiidne lõpp ühele lastelaulule igatahes.

      Like

  3. Laura avatar

    Vanaema asemel võiksid kasutada vanamemme näiteks. Veidi anonüümsem

    Like

  4. kitty avatar

    noh ja siis on veel Neil Gaimani variant (“Snow, Glass, Apples”, v2lja antud nii lyhijutu kui koomiksi – ei saa ju lyhijutu kohta 8elda graafiljne romaan? – versioonis, viimane on megailus, aga ei ole kindlasti lasteraamat). seal on Lumivalgeke yldse vampiir (sest miks ta muidu selline veripunaste huulte ja valge nahaga on?) ja v66rasema on loo kangelanna. kui sul see suremine ja Sho uus abielu nii kindlalt plaanis on, siis vbla tahad lastele hoopis seda versiooni tutvustada 😀

    Like

  5. Marie avatar

    See lisaselgitustega lumivalgekese muinasjutt oli parim, mis ma olen kuulnud.
    Ja ma mõtlesin ka, et sa oled ilmselt mingit head verdtarretavat originaali lugenud, praeguse aja lastele kokkupandavates muinasjuttudes jäävad surmad ja piinamised viisakalt mainimata/ ridade vahele
    Minu lapsepõlve üks meeldejäävamaid raamatuid oli Grimmi originaal, mille kuskilt vanaema riiulilt leidsin, ja mille illustratsioonid lisasid kompotile lisavürtsi. Teine tore raamat oli “Võlusõrmus”, kuhu kokku kogutud Eesti rahvajutud, oli nii koerakoonlaseid, musta katku kui libahunte. Mõlemaid raamatuid lugesin mitu-mitu korda juba enne kooliminekut läbi ja tunnen, et see õõv, põnevus ja hea-kurja võitlus oli tollele pisikesele minule täiesti kohane ja tore 🙂

    Like

  6. nodsu avatar

    Ma arvan ka, et see, mismoodi mingi lugu oli kõige vanemas variandis, ei võrdu tingimata “mis see lugu päriselt tähendab”. Üks, mis mulle selle Andersoni raamatu juures nii meeldis, oli see, kuidas ta rõhutas, et kui lugu on hea põnev lugu, siis käib ta ühiskondi pidi ajas ja ruumis ringi ja iga ühiskond annab talle omad tähendused, mis on just nende jaoks olulised.

    Tänapäeval on näiteks enda pidev teistega võrdlemine ja nooruse kadestamine täitsa ajakohane teema ja ma olen näinud vähemalt üht filmivarianti, mis sellele keskendubki – hoiatuslugu, mis juhtub, kui inimene oma vananemisega ei lepi ja ennast kogu aeg noorematega võrdleb. Mis siis, et kreeka mütoloogias võis ta olla hoopis hoiatuslugu, mis juhtub, kui enda vedamisega kiidelda (hübris).

    Like

    1. nodsu avatar

      ja see, et sa jutustades käigu pealt asju ümber mõtestad või muudad detaile nii, et su kuulajale su arust paremini sobiks, on kindlasti midagi, mida on pärimusega kogu aeg tehtud.

      Kusjuures on olemuslik, et isegi kui sa lõpplahendust muutsid, mis tundub päris suure muudatusena, siis valge kui lumi ja punane kui veri jäi alles – ja valge + punane ongi selle muinasjutu eri versioonides erakordselt püsivad (ja lõpplahendus olenebki sellest, mida jutustaja parajasti öelda ja kuidas lõpetada tahab).

      Liked by 1 person

  7. RR avatar

    Ma alustan sellest, et ma täpselt ei tea, mis mu point on, sest oma väikelapsele ma ka ei kavatse mingeid mõrva- ja vägistamisjutte rääkida.

    Aga. Ma ei ole ka kindel, et lugude ilustamine või ainult väikestest jänkudest jutustamine on vajalik. Ma mäletan, et ma lugesin Grimmi originaale ja läti muinasjutte, kus nt ema muutus poisi käte vahel puuks ja muud südantlõhestavat. Aga see ju aitaski arendada mingeid tundeid, milleks igapäevaelus ruumi pole. Või siis neiks valmistuda. Või siis ka luua piiri igapäeva ja kujutelmade vahele, mõista seda, mis on päris ja mis mitte.

    Pluss meeldib inimestele tunda turvalises kohas hirmu, vt ka õudusfilmid. Muidugi mitte kõigile, aga siiski. Neil Gaiman arvab ka, et lastele on põnev, kui miski on veits jube, vt ka tema Coraline.

    Like

    1. nodsu avatar

      Mul oli lapsena mingi periood, kus ma lausa eelistasin igasuguseid nutukaid. Alates sellestsamast Žilvinase muinasjutust kuni Seton Thompsoni loomajuttudeni, üks kurvem kui teine. Muudkui üle ja üle.

      Like

    2. maarjayano avatar

Leave a reply to Marie Cancel reply

Create a website or blog at WordPress.com