Täna öösel oli piisavalt korralik külm ja hommikul lompidel tugev jää peal. Esimene kõrghetk oli poriloikudel trampimine, jää korjamine, puruks viskamine, porise jää suhu pista proovimine, keelamine…
Meil käib mitu päeva tihane rõdul ja vaatab meid väga pettunud näoga. Täna ostsime rasvapalle ja sellise toru, kuhu neid mitu sisse saab panna. RIputasin rõdule ja jäime ootama.
Järgmine kõrghetk oli, kui esimene tihane tuli. Luukas pugistas õnnest naerda, eriti kui ma varustasin tihaserestorani heliribaga, “nämm-nämm, mmm, nämm”.
Aa ja järgmine kõrghekt oli, kui ma otsustasin lapsega ühist keelt rääkida ja tema pepunaljadele vastasin veel pöörasemate pepunaljadega. Ta kõõksus naerust.
Aga madalhetk oli ehk Lumivalgekese muinasjutt. Ma ei saanud looga alustades kohe aru, millesse end mässisin.
Marie magas (liiga) pikalt rõdul ja Luukas ütles, et ma räägiksin talle muinasjuttu. Punamütsikese lugu rääkisin viimati, nii et seekord võtsin Lumivalgekese.
See on üks neist muinasjuttudest, mis on kontides. Ma olin peaaegu kindel, et oskan seda mälu järgi jutustada, aga lugu tuli mulle endale ka mitte korraga, vaid aegamisi meelde.
Nagu hakkaks taskulambiga mööda muinasjuttu minema, nägin ainult mõne sammu ette. Täpselt liiga hilja jõudsin mõelda: mida kuradit – kui sõnad juba voolasid suust välja.
Algul oli lihtne, juuksed nagu eebenipuu, huuled nagu… veri?!
Nahk valge ja seepärast Lumivalgeke, eks?
Võõrasema teemat sisse tuues ärkas sisemine tsensor ja poolelt sõnalt hakkasin kurjast kuningannast rääkima. Ei tea, kas kuri kuninganna oli Lumivalgekese võõrasema või oli kuri võõrasema ainult Tuhkatriinul?
Igatahes, ma alustasin lollakalt, et Lumivalgekese ema surnud ja isa abiellus uuesti ja… Mõtlesin, et kui ma peaks vara surema ja Sho uuesti abielluma, siis mida ma tahan, et Luukas… kasuema… kohta arvaks.
Vaevalt olin sellest takistusest mööda ulpinud, kui kohe põrkasin mingile ilu kultuse teemale ja siis… must maagia?
Õnneks Luukas ei küsinud, ainult kuulas.
Siis pime mets, kuhu eksitatakse surema.
Pöialpoiste asi oli tore muidu. Kes on minu voodikeses maganud… Kuigi see võis olla kolme karu lugu. On selline lugu olemas?
Siis – vanamoor. Kuidas ma ütlen vanamoor. Nii ei ole ilus öelda. Vanaemake?
Aga sellel vanaemakesel pole mingit seost sinu vanaemadega, oleks pidanud vist kinnitama, aga jäi nii.
Kuninganna moondas end vanaemakeseks ja läks sügavasse metsa… õunu müüma? Nii ma ütlesin Luukale. Küllap oli männimets. Õunametsa polegi ju, kõik loogiline.
Mürgitab õuna! Võtab ise ampsu mürgitamata poolelt? Kas Lumivalgeke oli skeptiline ja kartis mürgitust, aga kui võõras sama õuna haukas, usaldas kohe?
Pöialpoisid panid ta kirstu, aga miks ometi väljanäitusele.
Jälle hingasin kergendatult, kui Luukas ei küsinud. Tuleb välja, et muinasjutud on maailma kõige loomulikumad asjad – küsimusi ei teki.
Mul küll tekkis. Miks prints laipa suudles?
Samal ajal mul suu ikka jutustas ja ütlesin, et seepärast, et Lumivalgeke oli nii ilus.
Nagu tolmuimeja suudlus oli, sest õunatükk tuli kurgust välja.
Luuka ainitine tähelepanu oli ikka minul ja lõpuks, kui mu alateadvusest tuli pinnale muinasjutu lõpustseen karistuseks tuliste kingadega või nugadel või kerisel tantsima sunnitud võõrasemast, siis ma lihtsalt ütlesin, et kuninganna oli ka pulma kutsutud ja talle andestati.
Nii võhmale võttis. Ma ei tea Lumivalgekese loost ikka midagi.
maarja blogi 
Leave a reply to Marie Cancel reply