See on esimene postitus 28 päeva jooksul, millega ma hädas olen. Olen kirjutanud ikkagi oma une arvelt, nii paraku on. Samas ma tahan palju öelda ja mitte väga lihtsaid asju, nii et peaks võtma rahulikumalt aega. Aga Marie ei jäänud üldse magama ja…
Proovin ikkagi.
Nõnda. Mul on miskipärast noorte meeste huvid, stereotüüpselt. Näiteks stoitsism. Seepärast on mul riiulis ka Marcus Aurelius ja rohtude abil annab teda isegi lugeda.
Aga suht juhuslikult hakkasin kuulama hiljutist vestlust Ryan Holiday’ga ja tema mõttekäigud jooksid nii täpselt samu radu nagu minu omad.
Asi, mida ma olen mõelnud, aga pole osanud nii hästi sõnastada, on laste saamise mõju iseenda lapsepõlve mõistmisele. See, et kuigi sa ei mäleta väga hästi, mis tunne oli olla 4aastane, siis näed iga päev lähedalt inimest, kes on 50% sinu geenid ja kes on neljane. Näed tema muresid ja rõõme ja hirme ja huvisid ja nii tuleb endale meelde või vähemalt tekib tunnetus elust neljasena.
Ühtlasi näed, kuidas su vanemad suhtlevad su lastega ja selle järgi saad aimu, kuidas nad suhtlesid sinuga, kui sa olid nende vanune. Muidugi vanavanema suhe lapselapsega on midagi muud, aga mingi tuum on sama.
Ütleb neid asju selles lõigus. Aga ma soovitaks tervet kuulata. Ise eelistan alati Spotify‘d, mind näod pigem segavad.
See vestlus oli hea, nii et võtsin veel ühe ta varasema intervjuu ette.
Esiteks ma sain aru, et olen juba ammu nii ajupestud stoikude poolt, et sarnaseid mõttekäike olen siin blogis paari päeva jooksul esitanud. Kohe alguses räägib hästi sellest, mis on distsipliin. Jällegi, vestluses nii palju mõtteid, millele kaasa noogutan.
Aga teiseks, ta rääkis asjast, mis minu jaoks puudutab ka üht kommentaariumis tõstatunud küsimust. Õigemini, aitab omast vaatenurgast vastata sellele küsimusele.
Küsimus, kas ma püüan end liialt kohandada ühiskonnale ja painduda katki normaalsuse püüdluse suunas ja kas mul on ehk mingi Stockholmi sündroomi versioon, et leian vabandusi ja kiidan heaks selle ühiskonna, kuhu ma ei sobitu. (See on minu nüansivaene sõnastus ja arusaam küsimuse sisust.)
Väike vahepala – mis puutub teemasse! – kommenaariumis oli ka küsimus, kuidas mu sõpruskonnas neurodivergentsuse protsent on.
Ma ütleks, et kõik mu sõbrad on normaaaaalsed nagu minagi.
Tõsisemalt, äkki pooled. Tunne on, nagu oleks enamus. Vähemalt kui lisada vaimse tervise küsimused ja erinevad häired kompotti. Nii et ma pole eriti tundnud, et mul ühiskonnaga suusad risti oleks, sest ümber on minu inimesed.
Aga mingi teise planeedi vaib mul ikkagi on, selgus, kui täna läksin jõusaalile vahelduseks hoopis joogasse. Esimest korda, uus õpetaja. Andsin oma nimega sildi talle üle ja tutvustasin end: Maarja. Ta küsis: kas sa oled eestlane?
Ma eeldasin, et ta vaatas sildilt mu väljamaist nime ja ütlesin, et jah, aga jaapanlasega abielus.
Aga õpetajal oli ikkagi küsiv pilk kuidagi ja kõheldes pärisin, kas ta ikka nime peale uuris. Ta ütles, et ei, üldine õhustik oli mul selline.
Tema jaoks jaapani abikaasa seletas õhustiku ära.
Pärast joogat ta ragistas mu kaela. Ja eile algas vikerkaar otse me kõrvalt ehitusplatsilt. (Lisan lihtsalt siia, sest sobivat momenti niikuinii ei tule.)
Ühesõnaga – mu jaoks pole küsimus ühiskonnaga kohandumisest väga aktuaalne. Hoopis aktuaalsem on see, mida täna Ryan Holiday rääkis ja mida ma ise juba ammu mõelnud olen.
Kas sa saad austada inimest, kes lubadusi murrab? Mitte suuri. Aga väikseid. Ütleb, et teeb selle asja täna ära, aga ei tee. Ütleb, et läheb trenni, aga ei lähe. Lubab, et ei söö kogu šokolaadi ära, aga sööb. Ja niiviisi pidevalt, aastaid.
Aga kui sa ise oled see inimene, kes pidevalt endale antud lubadusi murrab?
Vestluses, mida teisena kuulasin, oli juttu endale antud väikeste lubaduste pidamise tähtsusest. Sellest, milline minapilt tekib inimesel, kes neid lubadusi peab vs kes ei pea.
Inimene, kes on impulsiivne ja emotsionaalne, kelle töömälu on nõrk ja dopamiini regulatsioon on ajus nässus – see inimene on oma elu jooksul murdnud tuhandeid endale antud lubadusi.
Okei, ma räägin endast, ärme üldista. Mina olen endale antud lubadusi iga päev murdnud.
Siis ongi raske ennast austada. Aga kas on lihtne armastada kedagi, keda sa ei austa?
Sellega seostub muidugi ajatu küsimus, et kuidas armastada ennast sellisena nagu ma olen, aga samas kujundada end selliseks inimeseks, keda ma ise austada oskan.
See on siseprobleem, mitte mina versus ühiskond.
Õnneks on sellest tuhandeid või sadu tuhandeid lehekülgi kirjutatud ja mul pole midagi lisada.
Aga need väiksed ja suured toimetulekumehhanismid, mille kallal ma sepitsen, on enda austamise ja armastamisega otse seotud.
Pöidlad peos, et mõte tuli selgelt välja, ma katsusin võtta kõige lühema tee mõttekäigu lõpuni.
Ja kõige viimane asi enne, kui blogipuhkusele lähen – kategoorias asjadest, mis ma arvasin, et on hingele, aga on ehk ATH ajule (ka): Oliver Burkemani “Four Thousand Weeks: Time Management for Mortals.”
Kuidas lõõgastuda kaosesse ja mõista, et kõike ei saagi. Parim ärevusevastane raamat, mida ma tean. Kui lugeda ei viitsi, siis võib autorit mõnest podcastist kuulata. Peaks ka eesti keeles olema saadaval.
Nüüd on küll kõik.
maarja blogi 
Leave a comment