Millal see oli, kui mitmes blogis sõditi teemal, millise kodukorraga peaks kommenteerijad erinevates blogides arvestama. Võib-olla on lugejad sellest hetkest alates ettevaatlikud või on nad seda alati olnud.
Või mõjun mina nii nõrga inimesena, et kikivarvul käiakse ainult siin.
Tulin lugejaga tüli norima.
Kirjutasin siin terve kuu peamiselt ATHst ja osad kommentaarid olid otsesõnu toetavad. Teised olid ebamäärased: üpris keeruline on küll ATHst aru saada, aga edu sulle su teekonnal. Osad, kes muidu tihti midagi teemasse lisavad – nemad vaikisid valjult. (Või mulle lihtsalt tundus nii.)
Ka neile ebamäärastele kommentaaridele vastasin üldjoontes, aitäh ja eks elu raske, inimesed erinevad. Mõttevahetus umbes sinna jäi ja kõik justkui harmooniline.
Poleks mulle Kristallkuuli postitusest märku antud, ma ei teakski, mida needsamad inimesed tegelikult mõtlevad.
Aga ma tahtsin teada! Ma oleks tahtnud teada.
Samad inimesed, kes minu pool jäävad vihjeliseks, moodustavad julge jõugu Kristallkuuli blogis ja väljendavad oma mõtteid seal hoopis teistmoodi.
Tulemuseks on see, et ma alles sinna lugema jõudes sain aru, mida nad tegelikult mõtlevad.
Ma ei väida, et olite meelega silmakirjalikud. Te lihtsalt jäite delikaatseks. Aga delikaatsus ei aita mitte kedagi.
Delikaatsus võib hoopis olla kilp, millega nagu kaitseks teist inimest, aga tegelikult kaitsed iseennast. Sest mõelge nüüd korraks see argument oma loogilise lõpuni.
Kui ühes avalikus blogis jääb mõte väljendamata, sest äkki keegi solvub, kas siis teises avalikus blogis, mida loevad umbes samad inimesed, saab saab sama mõtet väljendada nii, et mitte keegi ei solvu?
Kas me kaitseme blogijat või pigem ikkagi iseennast, kui ausa mõtte saame välja öelda ainult siis, kui tekib küünarnukitunne sama meelsusega inimestega?
Kristallkuuli blogis need samad inimesed ei hiili, vaid lajatavad. Ma viimaks saan aru, mida nad mõtlevad. Ja ma olen tänulik neile ausa mõtte eest.
Oleksin suurima heameelega selles diskussioonis juba ammu osalenud, kui keegi teist oleks julgenud (?) ka siin otsekoheselt kõneleda.
Miks te ei võinud minu õuele lajatama tulla?
Indigoaalane, ma palusin ühe kommentaari all otsekoheselt mõtted sõnastada ja sa sõnastasid – aga ikkagi delikaatselt. Kristallkuuli õuel ma sain aru, kui rängalt see teema sind tegelikult häirib.
Mõtlesin, et Sitsidsatsidpatsid räägib minuga kommentaariumis sellest, kuidas talle ei meeldi lennukiga sõita nagu mullegi, aga kui vaja, siis ikka sõidab – nagu minagi.
Vähe veider vestlus, aga tore jutustada, mõtlesin. Alles tema kommentaaride kontekstis Kristallkuuli blogis aiman, et meie mõttevahetuse all oli tegelikult metavestlus, mis kõlas umbes nii: kummalegi meist ei meeldi lennukiga sõita, aga miks psühhiaater ikkagi ühele diagnoosi pani, aga teisele mitte.
Keda see vestlus aitas? Miks me räägime lennukist, kui me võiks rääkida hoopis heast küsimusest, mis Kristallkuuli kommentaariumis oli väga selgelt kirjas: mis värk sellega on, et ATHka aju ei anna käsklust teha ebameeldivat asja, aga annab käsklust teha meeldivat asja?
Passiivagressiivsus ei meeldi kellelegi, aga tuleb välja, et mulle ei meeldi lisaks ka delikaatsus.
Sest ma tahan teada, mida inimesed mõtlevad ja siis ma saan vastavalt reageerida. Kui sa ei räägi minuga otsekoheselt, sa võtad mult ära võimaluse end kaitsta.
Otsekoheselt rääkimine aitab mind, sest
- saan kontrollida, kas mu teadmised teema kohta on piisavalt head, et neid arusaadavalt jagada
- saan teada, kas mu mõtlemises on pimenurki, mis tuleks läbi valgustada
- saan teada, kas mu väljendusviis on nii selge, et mõte jõuab lugejani
Selles valguses – viimaks on käes minu kord oma blogikodu reegleid sõnastama asuda.
1. Arutelu eesmärk on teineteise, iseenda või mingi teema parem mõistmine.
Kui me lepime selle kokku ja meenutame, et
2. osapoolte eesmärk ei ole mitte kunagi teisele ära panna
ja
3. egode võitlus on igav okse, mis raiskab elu
siis edasi on ainult loogiline, et
4. eesmärgi täitmiseks on vaja kasutada selget ja otsekohest kõnepruuki.
- Kogemuse, arvamuse, tunde ja teadmise jagamine on hea
- Selged ja otsekohesed küsimused on head
- Väide koos põhjendusega on hea
- Väite kriitika koos põhjendusega on hea
- Kriitika kriitika koos põhjendusega on hea
- teemasse mitte üldse puutuvad niisama-mõtted, mis kärbselegi liiga ei tee, aga vajavad kirja panemist, on ka head
Arvestage, kui ma istuks teiega lauas, ma loeks teie hoiakut ka kehakeelest. Aga siin näen ainult sõnu ekraanil.
Palun säästke mind vihjelisest kõneviisist ja passiivagressiivsusest. Otse kõnelemine näitab ka austust teise inimese vastu.
Palun tulge edaspidi minu õuele sama julgelt kui lähete näiteks Kristallkuuli poole. Siin saab anonüümselt kirjutada ka. Sõnumitoojat maha ei lasta.
maarja blogi 
Leave a comment