minu blogi kodukord

Millal see oli, kui mitmes blogis sõditi teemal, millise kodukorraga peaks kommenteerijad erinevates blogides arvestama. Võib-olla on lugejad sellest hetkest alates ettevaatlikud või on nad seda alati olnud.

Või mõjun mina nii nõrga inimesena, et kikivarvul käiakse ainult siin.

Tulin lugejaga tüli norima.

Kirjutasin siin terve kuu peamiselt ATHst ja osad kommentaarid olid otsesõnu toetavad. Teised olid ebamäärased: üpris keeruline on küll ATHst aru saada, aga edu sulle su teekonnal. Osad, kes muidu tihti midagi teemasse lisavad – nemad vaikisid valjult. (Või mulle lihtsalt tundus nii.)

Ka neile ebamäärastele kommentaaridele vastasin üldjoontes, aitäh ja eks elu raske, inimesed erinevad. Mõttevahetus umbes sinna jäi ja kõik justkui harmooniline.

Poleks mulle Kristallkuuli postitusest märku antud, ma ei teakski, mida needsamad inimesed tegelikult mõtlevad.

Aga ma tahtsin teada! Ma oleks tahtnud teada.

Samad inimesed, kes minu pool jäävad vihjeliseks, moodustavad julge jõugu Kristallkuuli blogis ja väljendavad oma mõtteid seal hoopis teistmoodi.

Tulemuseks on see, et ma alles sinna lugema jõudes sain aru, mida nad tegelikult mõtlevad.

Ma ei väida, et olite meelega silmakirjalikud. Te lihtsalt jäite delikaatseks. Aga delikaatsus ei aita mitte kedagi.

Delikaatsus võib hoopis olla kilp, millega nagu kaitseks teist inimest, aga tegelikult kaitsed iseennast. Sest mõelge nüüd korraks see argument oma loogilise lõpuni.

Kui ühes avalikus blogis jääb mõte väljendamata, sest äkki keegi solvub, kas siis teises avalikus blogis, mida loevad umbes samad inimesed, saab saab sama mõtet väljendada nii, et mitte keegi ei solvu?

Kas me kaitseme blogijat või pigem ikkagi iseennast, kui ausa mõtte saame välja öelda ainult siis, kui tekib küünarnukitunne sama meelsusega inimestega?

Kristallkuuli blogis need samad inimesed ei hiili, vaid lajatavad. Ma viimaks saan aru, mida nad mõtlevad. Ja ma olen tänulik neile ausa mõtte eest.

Oleksin suurima heameelega selles diskussioonis juba ammu osalenud, kui keegi teist oleks julgenud (?) ka siin otsekoheselt kõneleda.

Miks te ei võinud minu õuele lajatama tulla?

Indigoaalane, ma palusin ühe kommentaari all otsekoheselt mõtted sõnastada ja sa sõnastasid – aga ikkagi delikaatselt. Kristallkuuli õuel ma sain aru, kui rängalt see teema sind tegelikult häirib.

Mõtlesin, et Sitsidsatsidpatsid räägib minuga kommentaariumis sellest, kuidas talle ei meeldi lennukiga sõita nagu mullegi, aga kui vaja, siis ikka sõidab – nagu minagi.

Vähe veider vestlus, aga tore jutustada, mõtlesin. Alles tema kommentaaride kontekstis Kristallkuuli blogis aiman, et meie mõttevahetuse all oli tegelikult metavestlus, mis kõlas umbes nii: kummalegi meist ei meeldi lennukiga sõita, aga miks psühhiaater ikkagi ühele diagnoosi pani, aga teisele mitte.

Keda see vestlus aitas? Miks me räägime lennukist, kui me võiks rääkida hoopis heast küsimusest, mis Kristallkuuli kommentaariumis oli väga selgelt kirjas: mis värk sellega on, et ATHka aju ei anna käsklust teha ebameeldivat asja, aga annab käsklust teha meeldivat asja?

Passiivagressiivsus ei meeldi kellelegi, aga tuleb välja, et mulle ei meeldi lisaks ka delikaatsus.

Sest ma tahan teada, mida inimesed mõtlevad ja siis ma saan vastavalt reageerida. Kui sa ei räägi minuga otsekoheselt, sa võtad mult ära võimaluse end kaitsta.

Otsekoheselt rääkimine aitab mind, sest

  • saan kontrollida, kas mu teadmised teema kohta on piisavalt head, et neid arusaadavalt jagada
  • saan teada, kas mu mõtlemises on pimenurki, mis tuleks läbi valgustada
  • saan teada, kas mu väljendusviis on nii selge, et mõte jõuab lugejani

Selles valguses – viimaks on käes minu kord oma blogikodu reegleid sõnastama asuda.

1. Arutelu eesmärk on teineteise, iseenda või mingi teema parem mõistmine.

    Kui me lepime selle kokku ja meenutame, et

    2. osapoolte eesmärk ei ole mitte kunagi teisele ära panna

    ja

    3. egode võitlus on igav okse, mis raiskab elu

    siis edasi on ainult loogiline, et

    4. eesmärgi täitmiseks on vaja kasutada selget ja otsekohest kõnepruuki.

    • Kogemuse, arvamuse, tunde ja teadmise jagamine on hea
    • Selged ja otsekohesed küsimused on head
    • Väide koos põhjendusega on hea
    • Väite kriitika koos põhjendusega on hea
    • Kriitika kriitika koos põhjendusega on hea
    • teemasse mitte üldse puutuvad niisama-mõtted, mis kärbselegi liiga ei tee, aga vajavad kirja panemist, on ka head

    Arvestage, kui ma istuks teiega lauas, ma loeks teie hoiakut ka kehakeelest. Aga siin näen ainult sõnu ekraanil.

    Palun säästke mind vihjelisest kõneviisist ja passiivagressiivsusest. Otse kõnelemine näitab ka austust teise inimese vastu.

    Palun tulge edaspidi minu õuele sama julgelt kui lähete näiteks Kristallkuuli poole. Siin saab anonüümselt kirjutada ka. Sõnumitoojat maha ei lasta.

    Responses

    1. Mar avatar

      Mina lugesin kõiki su postitusi huviga ja oma enda seisukohta omamata. Aitäh, et julgesid end niimoodi avada!

      Lugemise käigus jõudsin mõttele, et äkki on ath-ga nii nagu autsimigagi, et on olemas “high-funcioning” variant? Et need, kes saavad eluga päris hästi hakkama, on edukad ja on jõudnud täisasvanuikka diagnoosi saamata, sest ei saanud isegi aru, ammugi siis kõrvalseisjad. Lihtsalt tuli end pidevalt läbi betooni pressida (ja kellel edukatest ei oleks tulnud, onju?) Aga kuna sul on enese osas nii kõrged nõudmised, siis saad aru, et ilma ath-ta oleksid sa veel edukam ja efektiivsem jne. Samas lugejatel ju pole sulle nii kõrgeid ootusi kui sul endal, vaid sellised täitsa tavainimese omad, mitte supernaiseootused, siis ongi niimoodi kõrvalt raske mõista. Et tundub, et siis on ju kõigil ath, lihtsalt teisi ei häiri tegemata asjad ja see kaos mis elus valitseb, nii palju.

      Ma arvasin nt varem vist, et diagnoos algab sealt, kustmaalt on eluga liiga raske hakkama saada. Aga äkki hoopis sõltub sellest, kui suured nõudmised inimene endale seadnud on, eriti täiskasvanueas diagnoosides? Et inimesel võivad täselt samad jooned ja tunnused ja mustrid olla, aga ühte ajab see hulluks, teisel samas on täiesti pohh?

      Lihtsalt lambimõtted, mis tulid 🙂 Ei arva, et kõiketeadja ja tõe jälil olen 😀

      Aga õnneks on ath-l vastupidiselt autismile ravi ka olemas, nii et kui ravi aitab elukvaliteeti parandada, siis oli ju õige ja põhjendatud samm 🙂

      Like

      1.  avatar

        Naistel mõjutab ath-d lisaks muule tugevalt ka hormonaalne seis. Ehk siis kuu lõikes olukord võib erineda, aga ka miks paljud naised jõuavad diagnoosini hiljem – lapse saades hormoonaalbe olukord tugevalt muutub või lihtsalt vanuse kasvades östrogeeni tase langeb.
        ATH on ajukeemia erinevus, mitte lihtsalt “meeldib/ei meeldi olukord”.

        Liked by 2 people

      2. maarjayano avatar

        Aitäh! See on õige, et on “high-functioning” variandi moodi versioon. Samas tundub, et eksperdid mingist ATH skaalast ei räägi – ATH kas on või pole.

        High-functioning vist tähendaks antud juhul, et toimetulekumehhanismid on head ja valitud elustiil sobib.

        Ka lapsepõlve ja elukeskkonna mõju tähtis. Et kas elukogemus on toonud sulle lisaks ärevuse ja depressiooni ja läbipõlemise ja elu hävitava sõltuvuse – või oled olnud inimesena toetatud ja nähtud.

        Liked by 2 people

        1. lendav avatar

          High-functioning vist tähendaks antud juhul, et toimetulekumehhanismid on head ja valitud elustiil sobib.

          Toimetulekumehhanismid on umbes nagu kargud. Kui on head kargud, siis liigub inimene päris jõudsalt edasi. Kui pole õnnestunud sobivaid karke leida, siis on edasijõudmine kehvavõitu. Et kuidas saada ennast liikuma, kui kere punnib vastu, kuidas ehitada mäluaukudega inimesele töötav “välimälu” jne. Kõrvalseisja ei pruugi arugi saada, et inimene kasutab igapäevaelus pidevalt lisaks mingeid mehhanisme ja süsteeme, et eluga hakkama saada ja mitte kaosesse kukkuda.

          Aga ka sellised “eluhäkid” lähevad diagnostikas tegelikult kirja. Ma olin väga üllatunud, kui arst märkis testi “kaotab tihti asju” linnukese, sest ma väga palju ei kaota. Aga kui ma kirjeldasin talle, et kõik olulised asjad, mida ma ei tohi ära kaotada või unustada, on teadlikult alati nähtaval kohal (st mööda maja piki mu tavalist liikumisteed kõige nähtavamates kohtades, köögilaua nurgal, koridori aknalaual, trepiastme nurgal jne) on alati rida asju, siis ta ütles, et see tegelikult ei ole normaalne, et inimene kõik eluks vajalikud asjad igapäevase “raja” äärde ritta laiali laotab, et neid mitte ära kaotada.

          Sobiva elustiili valik on elutähtis. Absoluutselt.

          Liked by 2 people

      3. lendav avatar

        Aga kuna sul on enese osas nii kõrged nõudmised, siis saad aru, et ilma ath-ta oleksid sa veel edukam ja efektiivsem jne.

        Ma pakun pigem, et mitte edukam ja efektiivsem, vaid lihtsalt vähem kulunud ja väsinud.

        Like

        1. maarjayano avatar

          Vähem kulunud ja väsinud, nõus. Samas see kõrgete ootuste teema – selles on ka midagi.

          ATH testis on ka ju üks märksõna umbes selline, et inimese haridustase pole nii kõrge kui tema intelligents eeldaks.

          Mul on olnud tihti tunne, et ma tegelikult olen võimeline palju rohkemaks. Aga ma ei tea, kas see on lihtsalt illusioon ja kas igaühel on nii ja kas mul on selleks tundeks reaalselt alust.

          Kui vaadata endale objektiivselt otsa, siis pole põhjust eeldada, et ma suudaks rohkem, kui ma pole kunagi kogenud, et suudan rohkem.

          Näiteks kui on väga kõrged sihid – mitte tingimata latt üle hüppamiseks, vaid eesmärgid elus.

          Latt on näiteks, et pesukapp peab alati korras olema.
          Siht on midagi, mida korda saata tahad.

          Kui liigud eesmärgi suunas äärmiselt vaevaliselt, siis kas peaks leidma jõukohasema eesmärgi?
          Või peaks leidma tõhusama viisi eesmärgi suunas liikuda?
          Ma ei tea.

          Eesmärki muuta tähendab vaikimisi, et hindasid oma võimet varem üle.

          Liikumine tõhusaks teha tähendaks vaikimisi, et siht on realistlik, aga vaja strateegiat muuta.

          Ma ei tea 😀

          Liked by 1 person

        2. lendav avatar

          Jah, kui ma eelmise kommentaari teele olin pannud, siis tagantjärele sain aru, et ma kirjutasin ainult endast, aga see võib ka teisiti ju olla.

          Minu intelligentsus lubaks mul kindlasti kõrghariduse saada, aga ma pudenesin ülikoolist välja, Ainult et ma ei ole kindel, et ma seda kõrgharidust (nüüd tagantjärele oletades) tahan. Nüüd, enne viitekümmet, tahan ma olla lihtsalt oma eluga stabiilselt toime tulev inimene, mingid saavutused ja kõrgused jätavad üsna külmaks.

          Ja see, mida üldse hinnatakse saavutusteks? Mu kohta on ka korduvalt öeldud, et “aga vaata, millega sa kõik hakkama oled saanud!” (kohalik tuntus puuskulptuuride valmistajana, linna aasta teo tiitel jms) ja samal ajal olin ma ometigi toidupanga klient ja väga napilt ei kvalifitseerunud toimetulekutoetuseks, sest mul ei olnud ametlikku üürilepingut selle ilma veeta sara jaoks, kus ma olin sunnitud elama. Mu jaoks oleks olnud linna aasta teo tiitli* asemel palju suurem saavutus normaalsed elutingimused ja rahaline stabiilsus. Väga suur asi oleks olnud ka see, kui mul oleks olnud vaimset ressurssi toetada oma lapsi nende kasvamisel, see on asi, mida ma jään vist surmani kibedasti kahetsema. Söök oli laual, riie seljas, katus pea kohal, aga seda, kuidas oma eluga toime tulla, pole ma osanud neile õpetada.

          Praegune väljakutse on õppida tajuma tulevikku. Mu jaoks oleks tohutu saavutus (loodetavasti mu intelligentsus ikka lubaks seda?), kui ma suudaksin saavutada tunde, et mul on tulevik. Et ma saan hakkama ka aasta, kümne ja lausa 20 pärast. Et ma olen elus 20 aasta pärast. Praegu ei tähenda see lause mu jaoks tunnetuslikult mitte midagi… Ainult väsimus on ja tunne, et keha kulub järjest kiiremini lihtsalt ära.

          *Ma ei saanud seda tiitlit muidugi üksi, aga olin oluline osaline.

          Liked by 2 people

        3. nodsu avatar

          eesmärgi muutmine võib tulla ka prioriteetide muutumisest.

          Liked by 3 people

    2.  avatar

      Viidatud postitus on ignorantsuse tipp. Siiralt loodan, et autor ei pea kunagi kokku puutuma päris ATH-ga, mille osas ta praegu kadedust tunneb (päris suur wtf moment). Arstid laias maailmas on tuvastanud ajukeemia erinevuse, mis takistab normaalselt elu elamast, aga tema ei saa aru ja ju siis teised on lihtsalt laisad.

      Liked by 4 people

    3.  avatar

      Mina siin sõna ei võtnud kuid palju noogutasin kaasa. Endal kodus ATHga lapsuke ja kõik märgid näitavad, et see on tal minult päritud. Kristallkuuli juures mulle tundus, et lärmasid pigem need, kes endal asja sisse vaade puudus. Ja kui need, kes sisevaade ka olemas, midagi sellistes vestlustes vastu väitma hakkavad, kipub see õli tulle lisama…

      Mina oma vaatenurgast näen, et ATH ei tähenda alati täielikku teovõimetust vaid sageli edukaid toimekaid inimesi. Lihtsalt kõrvalseisjad ei mõista, milliste pingutustega need eduhetked on saavutatud…. Mis kõik toimub inimese peas, et need “edulood” tõeks saaks. Milline ressursikulu…

      Liked by 3 people

      1. maarjayano avatar

        Just! Ressursikulu!

        Sellest tahan järgmisena kirjutada, vastusena küsimusele “miks ATHkale ei meeldi jamasid asju teha aga meeldib lahedaid”

        Liked by 1 person

    4.  avatar

      Ma noogutan sellele vestlusele täiega kaasa! Seda tahaks ka päriselus, et inimesed RÄÄGIKSID mida nad PÄRISELT mõtlevad. Või et kui miski meeldiv või ei meeldi, ma ei saa ju muidu aru.

      Sinu postituste kohta aga – mul oli äärmiselt põnev neid lugeda! Ühel sõbrannal on ATH, alles diagnoositud. Teisel võib olla ATH, ei ole veel testi teinud. Ja nii põnev on lugeda kellegi sisekaemusi sel teemal. Silmaringi ka seal avardada. Õde luges kellegi teise blogist, et too arvab, et on autist või ath, ma ei mäleta, kumb. Ja siis ma sain võrrelda sinu ja oma sõbranna jutuga, et ei.. pigem on tal ju see teine. Aga see ei ole ka minu asi, kui tema end paremini tunneb.

      ja see toidu postitus oli tore, selliseid tahaks veel!

      Like

      1. maarjayano avatar

        Aitäh! Ausus ja avatus ja väike ego lahendaks palju asju elus, aga seda pole üldse lihtne saavutada… 😀

        Like

    5.  avatar

      Mul tekkis kohe paralleel kehakaaluga – millegipärast öeldakse saledatele inimestele alati, et mis sul viga, sa oled ju sale. Ei arvestata seda, et saledus võib olla valik, mille taga on töö. Et kui püksid hakkavad pigistama, hakatakse rohkem jälgima, mis suhu läheb, selle asemel, et järjest suuremaid ja suuremaid pükse osta.

      See, kui sa oled toimetulekumehhanismid ehitanud, mis aitavad ATH-ga hakkama saada, ei näita, et sul ATH-d ei ole. See näitab lihtsalt seda, et sa hoolitsed enda eest, teed kõik endast oleneva, et elu paremini toimimas hoida. Aga ka kõikide nende karkude najal ei ole ATH-ga ikkagi sama lihtne kui mõnel teisel, kel ATH-d ei ole. Sellele tasemele aitavadki rohud jõuda.

      Minu meelest just tore, et sa nii pikalt ja põhjalikult oled oma teekonda kirjeldanud, paljudele inimestele on see suureks abiks.

      Anu

      Like

      1. nodsu avatar

        mõtlesin samale võrdlusele, ainult et sel moel, kus inimene, kellel on lihtne instinktiivselt süüa nii palju ja neid asju, nagu kerele hea on, imestab teise üle, kes kurdab, et raske on – “aga sa näed ju välja minuga ühes kaliibris, kuidas sul saab söömisega keeruline olla”.

        Liked by 1 person

    6. uidumtted avatar

      Nonii, mul on tõeliselt hea meel, et ka keegi teine peale minu eelistab otse ütlemist mitte ümbernurga viitamist a la käib nagu kass ümber palava pudru. Kristallkuuli jõudsin lugema ilmselt peale sind, kommentarium oli nii pikk, et loobusin suht alguses, laiskusest, sest tundus huvitav, nüüd äkki loen lõpuni kui enne magama ei lähe.

      Su blogireeglid meenutavad kunagise FB grupi (üle 5000 liikme) reegleid, kus kaasadminniks olin. Meil oli sõnavabadus ainsa piiranguga, et isiklikud rünnakud on keelatud, üks hoiatus, peale seda lendasid grupist. Hiljem lisasime ka poliitpropaganda punkti kui paar trolli hakkasid puhtalt kremli joont sõtkuma. Sulaselge lollus naerdi kambaviisiliselt välja.

      Ma muidugi ei tea aga arvan, et sinu blogis ollakse delikaatsed hirmust, et otse öeldes tehakse haiget. Arvatakse, et äkki oled liiga habras. Lisaks fakt, et käisid professionaali jutul ja otsustasid ravimeid proovida. Mina personaalselt näen seda hoopis teise nurga alt: väga julge ja enesekindel käitumine, et julged tohtri juurde minna ja sellest avalikult kirjutada. Ma ausalt ei tea, kas ise julgeksin. No ja tõstke käsi, kes lugejatest oleks julgenud noorest peast üksi pikaks ajaks Jaapanisse minna 😉

      Usun, et su blogi muutub veel nauditavamaks kui enne kui inimesed blogi reegleid kuulda võtavad.

      Vaidlevad ideed, mitte inimesed. Vaidluses (argumenteeritud) selgub tõde! Tean et kostab natu naiivselt ilus lootus 😀

      Like

    7.  avatar

      üks võimalus, miks eri jutuga blogipostituste all kommenteeritakse erinevalt, on see, et kommenteerijat mõjutab see jutt, mis ta just luges. Mõjutab üldine meeleolu, nii et ta ühes kohas mõtlebki teisiti kui teises kohas. Et ühes kohas tunneb küll ebamäärast mittenõustumist, aga heidab selle irratsionaalsena kõrvale, sest ühtki head põhjendust ei tule pähe; teises kohas näeb kellegi teise argumente ja julgeb häält teha. Tunne on sama, aga kes ei pea tundeid tähtsaks, ei pea õigeks neid enne väljendada, kui on ka mingi mõistuslikult mõjuv argument.

      Liked by 2 people

      1. maarjayano avatar

        Hea point! Võib tõesti olla.

        Like

    8. mustkaaren avatar

      kust inimesed yldse võtavad, et ATH ajul on tõrge ainult ebameeldivate, mitte aga meeldivate asjade vastu??? loen kõiki neid väitlusi erinevates plogides, võrdlen omaenda terve elu kogemusi ja saan teha ainult 1 järelduse: ath-ajul on probleemid yldse IGASUGUSE, absoluutselt igat laadi meeldivusega tegevuste alustamise või järjekindlalt tegemisega, lihtsalt meeldivale tegevusele on natuke vähem rõve ennast sundida. kust kuradi otsast see privileeg on?

      väga vabandan, oma kogemusi ja arvamusi kyll kirjeldada ei jaksa, ath-aju omanikuna tänan pikalt ja põhjalikult kirjutamast, tervitan ja toetan. 🙂

      Liked by 4 people

      1.  avatar

        Kusjuures jaa. Tõrge ja “käivitamisraskused” on ka väga meeldivate asjade puhul. Vaja osta ära pilet kauaoodatud kontserdile või puhkusele, kuhu täiega tahaks minna… No ei saa… Päris mitmed asjad ongi tegemata jäänud seetõttu.

        Liked by 2 people

    9.  avatar

      Olles siin paar päeva kaasa mõelnud ja kahelnud, kas ikka maksab omalt poolt veel midagi lisada, siiski otsustasin seda teha.

      Sinu blogi on lihtsalt nii kaunis ja puhas, ja sa oskad end nii nauditavalt väljendada, et ei söanda vahel siia oma pookstave ritta ladudagi, ja eriti veel juhul, kui peegeldusi palju, aga nende reastamist ja teksti koostamist juba ette keeruliseks ettevõtmiseks pidada.

      Ja ma ei pruugi üldse olla ainus säärane (kindlasti ei olegi), ja nii ehk saab ka tagasiside kahvatum ja pealiskaudsem kui sinu tekstid või teema vääriksid.

      Sa lähed sügavale, ei jäta kivide alla vaatamata, ei karda vastanduda, ja teed seda südikalt ja kaunilt.

      Sest milleks siis üldse, eks, on ka minul alati küsimus.

      Nii et ehk ei ole inimestel alati aega, teadmisi, viitsimist, et kaasa rääkida. Ja kodukorrapunktide 2 ja 3 all toodu võib ka pahatihti omasem olla kui sooviks.

      Ja kui juba kõik lõpuni ausalt ära rääkida, siis KK blogis esile toodud kadedusehüüded ATHkate toimise kohta võinuksid minu nägemuses hoopis nende andekuse suunal maanduda.

      Sina, VVN, Lendav – kui isiklikuks minna – olete kõike muud kui keskpärased, mida iganes te ka ette ei võtaks. Siinkohal tõepoolest tundub SSP « õnnetu neurotavaline » mõistetavana.

      Ja aitäh, et olete julgenud meile oma siseilma avada, kannatlikult selgitada, et mõista. Ka hinda, mida selles tegutsemine endaga kaasa toob.

      Liked by 3 people

      1. maarjayano avatar

        Nii ilusasti räägid, aitäh! Mul ikka teadvuses muu taustal keerleb mõte, et kuidas saaks rääkida ATHst nii, et oleks vähem möödarääkimist.

        Paistab, et kõlama jäävad mingid killud jutust, mida kõik osapooled ajavad regulaarselt segamini iseloomu ja harjumustega jne.

        Tundub, et peaks kõik varasema “teadmise” ATHst “ära kustutama” ja siis algusest alustama – aga paremini.

        Like

        1.  avatar

          Ikka kõrgemale, kaugemale, paremini 🙂

          Mulle väga meeldis ka just senine viis.

          Siirus ja heatahtlikkus võidavad alati, tahan ma uskuda, ja vahel on selguseks vaja aega ja kannatust. No pigem pea alati tegelikult.

          Like

      2. nodsu avatar

        ja ometi pole SSP ise sugugi mingi hall silmatorkamatu tavaline ja kõige igavama ja rutiinsema eluga.

        Liked by 1 person

        1.  avatar

          Jah, muidugi mitte. Tema lihtsalt tuli selle « õnnetu neurotavalisega » oma kommentaaris välja.

          Kuna kommentaariumis tekkinud madinas kaldus jutt ATH problemaatilistele külgedele, jäi muud aspektid kõrvale. Ehk siis muuhulgas ka see, mis ATHkad särama paneb.

          Loodan, et saame siin seda kera edasi veeretada, kodukord annab selleks imelised juhised 🙂

          Like

        2. mustkaaren avatar

          “…mis ATH-kad särama paneb…”

          ma olen põmst 50 a nn lihtrahva keskel elanud ja näinud, et ENAMASTI on ATH komplektis keskpäraste või ysna väikeste vaimsete võimete ja mitme muu terviseprobleemiga. selline inimene ei suuda isegi nn lihttööks nimetatavaid asju selgeks saada või siis tööl kohal käia, eraelu korraldamisest kõnelemata. säravaid loomingulisi ath-talente, olgu siis inseneerias, muusikas või kujutavates kunstides, on ikka karjuv vähemus ja on juba vana tendents, et talendid lähevad suurtesse keskustesse ära ja ei tule maale tagasi, nn ajude äravool. aga ka see on suur asi, kui tehase liinitööline saab ravi peale ja oma eluprobleemide lahendamiseks täiesti uued väljavaated. KUI ainult nõukaajast jäänud tugevaid psyhhiaatriateemalisi stigmasid ja tabusid poleks, sest “ega ma hull pole, et rohte võtan”. kui kunstirahvale on lubatud olla ekstsentriline ja ekstravagantne, siis tavaline inimene, eriti naine, kohtab kogukonnas selle norme eirates või neid mittetäita suutes ainult hukkamõistu. ma ise olen kunstiharidusega, muuhulgas pillimängija, seega vaatlustulemusi ja võrdlusmomenti on palju. väga palju.

          Like

      3. nodsu avatar

        pean vist ka jälle meenutama (Kristallkuuli pool korra juba meenutasin), et see väike keskmise põlvkonna blogide ring ei ole ühiskonna läbilõige. Siin on üleüldse üle keskmise intelligentsiga ja tihti ka üle keskmise loomingulised inimesed; suurema intellekti juures mõjuvad kaasasündinud eripärad põneva ekstsentrilisusena.
        Nii. Mõelgem nüüd sellele, et samasuguste eripäradega närvisüsteem võib olla ka täiesti keskmise intelligentsi ja loomingulisusega inimesel – kellel kõik on keskmine tavaline, ainult raskem.

        Võib olla isegi alla keskmise intelligentsi ja loomingulisusega. Neil on muidu suur tõenäosus sattuda vanglasse või hoolekande püsikliendiks ja ravi võiks aidata kuidagigi ree peal püsida.

        Liked by 1 person

        1.  avatar

          Kindlasti mitte ei ole see ühiskonna läbilõige, pole ju valimgi eriti suur.

          Ja mistahes arutelu käigus hakkavad tööle igasugused mehhanismid kambavaimust ärapanemissoovini, ja kõige foonil on kellegi paha tuju või tühi kõht ja asi läheb käest.

          Aga sinu juures, Maarja, juhtub seda harvemini, ja ma arvan, et just neil põhjustel, mis oma esimeses kommentaaris tõin. Muidugi on tegemist minu kõhutundega, ja teiste eest ei räägi.

          Nodsu, aitäh alati kaasa mõtlemast. Mu väsinud pea ei leia vastet sõnale « généreusement », aga sinna võiks neid üksjagu jutti ritta laduda.

          Aitäh. Ja veelkord, Maarja, jumalikud reeglid! 🙂

          Liked by 1 person

    10. KK avatar

      Mul on olnud tihti tunne, et ma tegelikult olen võimeline palju rohkemaks. Aga ma ei tea, kas see on lihtsalt illusioon ja kas igaühel on nii ja kas mul on selleks tundeks reaalselt alust.

      Pakun, et ikka kõigil, äkki arenguosa või nii. Ma ise olen mingil eluperioodil rapsinud end just sarnase mõttega, aga aspektist, et paljudel teistel on olnud parem stardiposistioon (haridust rohkem väärtustav kodu, rohkem toetavad vanemad, paremad majanduslikud võimalused jne jne jne) ja mis kõik oleks võinud olla kui… võib-olla on ka see enesepettus ja lihtsalt peangi rohkem pingutama, et elus hakkama saada, ei tea, oleneb, mis minu see pealisülesanne selles elus siis on. Äkki lihtsalt jagati siuke pagas ja lükati ellu.

      Ma loen siin harva ja päris algusest saadik AHD teemat ei lugenud, alles kui teistesse blogidesse jõudis teema, siis lugesin natukene. Ja need üle 100 kommentaari teises blogis ka. Mina ei tea, see vist oleneb, mis positsioonilt lugeda. Väga palju harivat ja erinevaid seisukohti oli. Eriti kui teemaga ise üldse pole kokku puutunud. Imetlen julgust sellest rääkida ja vajadusel ka vaielda. mida ausamalt rääkida, seda rohkem on ehk ka mõistmist pikemas perspektiivis.

      Liked by 2 people

      1. lendav avatar

        Ausus, jah, on siin võtmesõna. Kuidas keegi üldse sai aru saadagi, et minuga on midagi valesti, kui ma ise oma valesti olemise tunnet ja viletsat hakkamasaamist kõigest jõust varjasin, häbenesin, maha salgasin? Ka iseenda eest, nagu on tagantjärele selgunud. Ainus tee edasi on rääkida asjadest nii, nagu nad on ja mitte salata maha ka kõige hullemaid aspekte, sest vale ja salgamise najal jõuame me ainult sügavamasse mülkasse.

        Liked by 2 people

        1. väga väga naine avatar

          Ma ikka ei saa üle sellest, et mina ei saanud aru, et mul on raskem =) Ma arvasin, et kõigil on umbes sama raske, nad aint kannavad seda naeratades ja muretult. Mina olen mingi hädine lissalt, kes välja ei kannata.

          Liked by 4 people

        2. mustkaaren avatar

          VVN, seda ytlesid Sulle Sinu suhtes võimupositsioonil inimesed, sest see oli NEILE kasulik.

          ATH tõttu kurnatud olemine on ainult 1 võimalus yhiskonna hierarhias allapoole lykatud saada.

          Mida rohkem “nõrkusi” ja sotsiaalseid puudeid sul on, seda rohkem kulub jõudu ainult igapäevaelust toorelt läbi ronimiseks ja kõige lihtsamate olmeolukordade …yleelamiseks. Saatjaks pidevalt peale voolav tekst, et sa oledki alaväärtuslik ja sa peadki [sellise kohtlemise] välja kannatama.

          Liked by 1 person

    11. uidumtted avatar

      Ilma norimata lihtsalt teema paremaks mõistmiseks. Kus lõppeb lihtsalt laiskus (mitte viitsimine ebameeldivaid asju teha) ja kus algab ATH, kui õieti mõistan siis ülim pingutus ebameeldivaid asju teha. Tundub sujuv skaala, või on tegu selgelt binaarse on/ei ole olukorraga?

      Like

      1. lendav avatar

        Pakun oma kogemuse põhjal, et kui pingutus ebameeldiva (ja nagu eelpool seletatud, siis tihtipeale ka meeldiva) asja tegemiseks on selline, et sa ei tunne, et see võtaks sul tüki küljest ära, siis see jääb normaalsuse piiridesse. Noh, on raske alustada (ja edasi teha ja ka lõpuni viia), aga ma saan sellega hakkama ja jaksan peale selle veel midagi ette võtta.

        Kui aga pingutus on selline, et kõigepealt muidugi ebameeldivate, aga sealkõrval ka neutraalsete või meeldivate asjade ettevõtmine tõmbab tühjaks juba enne, kui suudad alustadagi, siis see ikka vist ei ole normaalne.

        Aga – see häire töötab ka teistpidi. Kui ma olen midagi tegema hakanud ja see tegevus ei hakkagi vastu, siis ma ei suuda lõpetada. Ma võin väsimusest ümber kukkuda ja saan ise väga hästi aru, et peaks töö kõrvale panema ja magama minema, aga ma ei saa pidama. Ja tegelikult on sama ka mõne muu asjaga – näiteks ei olnud ma sugugi õnnelik ja vaimustuses Kristallkuuli blogipostituse kommentaare kolm päeva järjest obsessiiv-kompulsiivselt läbi lapates ja järjest uusi kirjutades ja ma sain ise ka väga hästi aru, et ma peaksin ära lõpetama, aga see on nagu needus – ma ei suuda ennast juhtida, see tõmbab mu kaasa nagu kärestik.

        Kriteeriumiks normaalsuse ja häire vahel on toimetulek – kui need pidurid (ja teistpidi – pidurite puudumine) ning muud kaasnevad sümptomid tekitavad sulle probleeme vähemalt kahes eluvaldkonnas (kas jäi haridus pooleli, kas on töötegemine või töökoha hoidmine raskendatud, lähisuhted keerulised või päris untsus jne), siis leiab häire kinnitamist. Kui sul ei ole raskusi töökoha hoidmisega, pole tähelepanuhäirete sümptomite tõttu koolist välja kukkunud, pole lõhkunud prefrontaalkorteksi juhitavate täidesaatvate funktsioonide puudulikkuse tõttu tervist, perekonda jne, siis jääd häire hindamise kriteeriumite järgi diagnoosist ilma. Oluline on, et need sümptomid valmistaksid konkreetseid raskusi konkreetsetes valdkondades.

        Mina oma kogemuse põhjal võin öelda, et kui ma suudan õhtul tunda mingitki rahulolu (rõõmust ma eriti ei unistagi) oma päevast, siis võin lugeda päeva normaalseks. Enamasti saan sellised päevad kanda ravimi arvele. Kui aga õhtul on selline tunne, et kogu selle päeva tegevustest läbi surumine on oksendamiseni raske olnud (ja enamasti tähendab see ka seda, et ma olen jõudnud teha väga vähe ja tunnen sealjuures ka süütunnet, et päev on raisku läinud), siis järelikult olen tagasi oma tavaolekus ja ravim mingil põhjusel (hormonaalne kõikuv tasakaal, mingi viirus vms) ei tööta ootuspäraselt.

        ATH on juhitamatus. Kui sa tunned, et sa ei suuda oma elu ja igapäevategevusi juhtida, alustada, lõpetada, prioritiseerida, töömälu (ehk lühimälu) tõhusalt rakendada, emotsioone hallata, siis tere tulemast. Kui suudad ja see ei ole sinu jaoks mingi ületamatu probleem ning sa ei leia, et surnud olemine oleks kergem kui elus olemine, siis palju õnne.

        Liked by 2 people

        1. uidumtted avatar

          Ehk siis olulised pole sümptomid, (mis enamusel on) vaid võime neid hallata. Definitsioon “Oluline on, et need sümptomid valmistaksid konkreetseid raskusi konkreetsetes valdkondades”. Ma küll lugenud või arvuti taga mänginud pea hommikuni, et siis tööle minna. Rohkem kui paar päeva ei jaksa selliselt, kohusetunne ka liiga suur, et tööle minemata jätta. Järgmisel päeval nii raske, et jääb meelde, tükk aega enam ei tee. Alkoga sarnane lugu, juba tudengiajal sain selgeks, et mingist momendist kärakas enam toredamaks seisu ei tee küll aga paneb põõna hommikuks. Siis hakkasin vett jooma, hommikul võisin rahuloleva muigega selge peaga õltsi avada kui nii mõnigi teine kassiahastuses vaevles.

          Like

        2. lendav avatar

          Just. Sa tuled oma elu organiseerimisega toime ja see ei valmista sulle olulisi raskusi. Selles vahe seisnebki. Diagnoositud kas ei tule üldse toime või siis tulevad toime suurte raskustega. Ja ATH on see sellepärast, et toimetulekut takistavad just nimelt ATH-le omased sümptomid.

          Ma väga ootan Maarja postitust energiakulust, sest minu jaoks on see igapäevaelus üks olulisemaid aspekte. Mu ebanormaalselt väike jõudlus on väga suur takistus, miks ma ei suuda täiskohaga tööl käia ja mis tekitab üleüldse nördimust ja ahastust.

          Liked by 3 people

      2. lendav avatar

        Kas see on sujuv või binaarne – selle üle võib vaielda, ma nii peenelt ei ole osanud asja enda jaoks veel paika panna.

        Like

      3. mustkaaren avatar

        ma just eespool kirjutasin, et ath inimesel on raske ka meeldivate asjade alustamine või lõpuni tegemine. Paigal pysimine, et yldse midagigi tehtud saaks, tuleb suure sundimisega. Ja millalgi sa väsid sellest enda sundimisest ära ja asi jääb pooleli. Ja vähemalt mul on nii, et ebameeldivad asjad saavad tehtud, sest PEAB, yldsus nõuab ja maja peab peetud saama, siis toredate ja meeldivate asjade jaoks ei suuda ennast viimasel ajal enam yldse mobiliseerida. Just täpselt vastupidine sellele “ei taha nõusid pesta, jah???”-asjale – teenindamisega veel saan hakkama, aga pille kätte võtta enam ei jõua. Pärast insulti ausalt öelda ei huvita ka.

        Liked by 4 people

    12.  avatar

      Jah. Ma mäletan juba 25 aastat tagasi ennast kellegile ütlemas, et ma ei ela mitte sellepärast, et ma tahan vaid sellepärast, et ma pean. Ja pimedamal perioodil (mul sõltub väga palju esmajärgus loodusliku valguse olemasolust) on neid päevi, kus ma loodan , et ehk ei pea järgmist päeva üle elama, kindlasti rohkem, kui neid teisi.

      Surm tundub pigem hea sõbrana, aga ma olen endale sõna andnud, et ise teda otsima ei lähe.

      Liked by 3 people

      1. lendav avatar

        Mina olen endale lubanud, et selle aasta elan üle, eks aasta pärast vaatan olukorra üle ja teen endaga järgmised lepingud.

        Elan sellepärast, et peab, mitte et tahan – nooremana mul oli ikka rohkem elutahet, see tuli sellest, et mul oli lootus “õppida elamine ära” , et kunagi läheb paremaks ja kergemaks. Nüüd ma olen juba nii vana, et ma olen aru saanud, et palju paremaks enam ei lähegi. Et see diagnoos ja ravi ongi enam-vähem maksimum, kuhu ma olen suutnud välja jõuda. Elamisväärne elu tähendab seda, et ma olen suuteline rahulolu tundma, aga kui kehas on lihtsalt krooniline puudus sellest molekulist, mis üldse teeb rahulolu võimalikuks, siis nii on. Ja tänapäevane ravi annab kargu, aga ei kasvata jalgu alla.

        Liked by 2 people

    Leave a comment

    Create a website or blog at WordPress.com