destilleeritud hala

Täna on see päev, noh, see. Et teed silma lahti, siis paned kinni, siis teed lahti ja vahid lage ja mõtled, ah ma üldse ei hakka ärkama. Nagu S ütleb, Debora on külas. 
Mu kõige lemmikum koht maailmas on mu voodi, sõnastasin paar päeva tagasi. Seal on soe, lõbus ja mõnus. See peab lihtsalt olema lemmik. Aga isegi, kui enne magama jäämist olen palju naernud või niisama rõõmustanud, et jess, õhtu käes ja jälle voodis, siis vahetult enne uinumist jooksevad silme-eest läbi kõige kurvemad mälestused ja neid kõige kurvemaid on kogunenud nii palju.  
Sho ajab end hommikul tavaliselt enne mind voodist välja ja siis on neil koeraga hommikurituaal. Koer niutsub rõõmust, et Sho ka täna üles ärkas ja Sho sügab teda ja teeb talle sabalihasemassaaži. Siis, tavaliselt, vean mina end voodist välja ja koer läheb uuesti rõõmust segaseks. Aga täna ta enam ei viitsinud ja ma nii solvusin. 
Pärast kohvi võtsin end kokku ja mõtlesin, okei, ma võtan selle ühe asja, millele juba pikalt mõelnud olen ja hakkan selle nimel ülimalt intensiivselt töötama ja üldse ei muretse, kas ma hakkama saan. Töötan kaks kuud niiviisi, lülitades välja enesekriitlise sisemonoloogi, siis vaatan, kas jõudsin hästi kiiresti eesmärgile lähemale. 
See tundus hea idee ja ma tundusin endale üpriski sihikindlana, aga kella kaheks andsin alla ja hakkasin hoopis tööotsinguportaalides surfama ja enesekriitilist sisemonoloogi pidama.
Kell kaks on üldse selline kellaaeg, kust asjad allamäge hakkavad minema. Kas on vaja teha süüa, aga ei viitsi. Siis nälgid või lükkad toidutegu edasi, süües võileibu ja kahetsedes, sest kõht ei rõõmusta. Või siis oled juba söönud, aga täis kõht teeb uniseks. Või siis saab lihtsalt hommikune energia otsa ja siis on oht looderdama hakata. Üks ennetusmeetod on kell kaks teha üks trenn ja siis peaks, teoreetiliselt, mõnda aega jälle hästi minema. 
Aga täna ei võtnud ma kella kahe suhtes midagi ette ja siin ma olen. Stellaga vahetasime sõnumeid, ma ütlesin, et totaalne masendus on. Ta kirjutas mulle vastu ja see tegi juba tuju nati paremaks, sest sõnum sisaldas fraasi “ajalooliskultuuriliste ja klimaatiliste tingimuste tõttu aktsepteeritav” ja sõna diginormaliseerumine, mis on selgelt pessimistlikum realistlikum versioon sõnast digimuutuma
Ma hakkasin tööd otsima. Kui kellelgi on pakkuda…
Viimase poole aasta jooksul olen kandideerinud kolme kohta, vist, aga ei loe seda tööotsinguks, sest need pakkumised on minuni poolkogemata jõudnud. Nüüd, tegelikult jaanuarist juba, hakkasin aga  vaikselt päriselt otsima.
Iial ei tea, mis elu toob, aga ma koguaeg võitlen kahe üksteisele vastanduva mõttekäiguga. Üks on see, et ära ole sihuke vuss, hangi endale asjalik töö, too leib lauale. Kõik elavad nii, nii elataksegi ja ainult päevavargad arvutavad, mis nende eluminutid väärt on.
Teine on see,  et kamoon, sa võid rabeleda ühtpidi ja teistpidi oma illusioonis, et leiad “normaalse” töö, aga kokkuvõttes läheb asi ikka loomulikku rada ja see loomulik rada on… No ma täpselt ei tea, aga igatahes ei ole see liiga kaugel mu mugavustsoonist ja kompetentsist ja see lihtsalt peab mulle rahuldust ja rõõmu ka pakkuma ja tõenäoliselt pole ma kunagi võimeline oma peret päriselt ära toitma ja lõpuks veedan kogu oma aja sahtliromaane kirjutades või midagi sinna kanti ja lähedased kannatavad.
Ma tegelikult suvel Eestisse jõudes esimese hooga mõtlesin, et ei hakka siin ärahellitatud siidinäpu nalja tegema ja kandideerin klienditeenindajaks ühte poodi. Nelisada eurot kuus on parem kui null eurot kuus, oli minu sisekampaania slogan. Lisaks on klienditeenindaja kogemus CVs ka ju väärtuslik. Ma pole varem olnud.
Kandideerisin, järgmisel päeval helistati, ülejärgmisel toimus vestlus, kus öeldi, et nad muidu võtavad ikka mõtlemisaega, aga mulle ütlevad kohe, et võtavad mu tööle. Sest ma olen nii sümpaatne. 
Mina: sümpaatne, jess, skoor!
Kuigi ma mängisin avatud kaartidega ja ütlesin, et ma alles hakkasin töid vaatama ja võib-olla tahan paari nädala pärast juba ära minna. Nad ütlesid, et nad ikka tahavad mind.
Ma võtsin päeva mõtlemisaega. Kuigi kõik tundus hästi klappivat. Aga siis, enne jah-sõna, küsisin täpsustavalt graafiku kohta ja tuli välja, et niisugune töögraafik võtaks mult igasuguse võimaluse millegi muuga (nt keeletundide andmine) regulaarselt tegeleda. See pani mind tõsiselt mõtlema, et kas nii ikka peaks tegema või peaks teisiti. Ja siis tulid juba uued plaanid, siidinäpu-plaanid.
Üks hea asi: isa raamat on Kultuurkapitali lastekirjanduse aastaauhinna nominent

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s