minu mõtted kuumadest teemadest

… nagu kohalik ja maailmapoliitika, vaktsiinid.
Mulle meeldis viimase kuu maailmapoliitikas see moment, kui Kim nimetas Trumpi dotardiks ja kogu maailm pidi guugeldama, mida see sõna tähendab. 
Kohalikust poliitikast, piinlik öelda, aga ei lähe valima. Ei suutnud otsustada ja e-valimise magasin maha. Kasutu kodanik.
Kuigi mul oli suur plaan anda oma hääl inimesele, kes Tallinna bussijaama ümber olevad kaks valgusfoori inimsõbralikuks muudaks. Võiks rääkida üldse Tallinna valgusfooridest, sest laiemas plaanis rääkides… Aga laiemast plaanist pole mõtet rääkida.
Vaatasime ükspäev juba kümmekond aastat vana Jaapani dokumentaali “Valimised”. 
Üks tavaline kutt kandideeris linnaosavalitsusse.
Parteil oli puudu selle piirkonna inimestest ja sõbra poliitikust isa tegi ettepaneku kandideerida. Kutt oli muidu mingi vanakraamipoe müüja.
Pandigi kampaaniamasin tööle. Poiss käis loosungeid karjumas kohalikes raudteejaamades, sõitis ringi ruuporiga kampaania-autoga, nagu jaapani poliitkäitumisele kohane. 
Röökis kaht asja: minu nimi on x! Nõustun peaministri reformiplaanidega!
Kampaaniakäsilased käskisid tal enda nime öelda 3 sekundi jooksul ühe korra. Suurt rohkem 3 sekundiga ei jõuagi.
Käis rääkimas kohalike põllumeeste ühendusega, kes pärast natsa naljategu ütlesid: “muidu me oleme alati ühe teise kuti valinud, aga sel aastal võib ju sind ka valida.” Sest teatavasti on Jaapanis ühingutel ühine valimisotsus. Demokraatia pole indiviidi jaoks, piisab ühest kollektiivsest ajust.
Sellega seoses, sattusin vaatama FB ülekannet riigikogust, kus Lauristin rääkis. Konservatiivid küsisid: miks te topite seda sõna “liberaal” igale poole. Miks ei võiks me rääkida lihtsalt demokraatiast. 
Lihtsalt demokraatia. Kuramus küll.
Siis seletas Lauristin parlamendisaadikutele, mis sorti demokraatiaid on ja et need demokraatiad erinevad üksteisest väga. Kas keegi sellest ka targemaks sai? Vaevalt. 
Igatahes dokumentaalfilmis üks proua rääkis, kuidas neil on suurvihmadega alati kanalisatsioon umbes ja tänav hakkab ujutama. Et seda on vaja parandada. Kandidaat lubas kohe parandada.
Ma mõtlesin ka, et kohalikel valimistel tuleb mõelda lokaalselt. Ma ütlen: me vajame inimnäolist valgusfoorisüsteemi. Lähen täitsa põlema, kui valgusfooridest räägin, nii et edasi sellest vaikin.  
Aga antud dokumentaal kulmineerus poisi valimisvõiduga. Tegi lihtsalt rutiinsed kampaaniategevused ära ja saigi. 
See oli üks neid tõehetki, kus elu näitab, kuidas tegelikult oma eesmärki kommunikeerida ja saavutada.
Kommunikatsioonist rääkides, käisin vaktsineerimisteemalisel loengul. 
Sünnitamise ja beebihoolitsuse loengute eest tuleb alati 7 eurot välja käia, aga see on ainus loeng perekooli omadest, mis on tasuta. 
Muidu olen täiega vaktsineerimise poolel, aga see tasuta-värk tegi mu kohe skeptiliseks. Mõtlesin, et tuleb midagi ilgelt propagandistlikku. “Vaktsineerimine kõige vastu on ainult hea, punkt. Mingeid ohte ei ole, punkt.”  
Aga tuli välja, et loeng on tasuta seepärast, et arstitudengist vabatahtlik seda annab. Ja lisaks ei olnud tema jutus tunda mitte grammikestki võitlevat veenmisvaimu.
Ma lausa pettusin. Pisut rohkem propagandat, palun, mõtlesin.
Sest kuulama oli kogunenud paras hulk nii-öelda vaktsiiniskeptikuid, kellest paar olid päris lärmakad. 
Suva need vaktsiinid, aga jälle oli näha, et kommunikatsioon ei ole sellisel kujul võimalik. Tuli meelde Ülo V, kes ei väsi rõhutamast: väärtuslikud on ainult korrastatud teadmised. 
Oh ma leidsin kohe tsiteerimiseks: oluline on teadmiste süsteemsus ja komplekssus, fundamentaalsus ja rakenduslikkus. 
Vaatasin, kuidas saali ees seisis inimene, kes rääkis sõnu, millel olid tähendused ja mis moodustasid mõtteid ja mille taustaks olid korrastatud teadmised. 
Saalis oli aga mitu inimest, kes ei teadnud, mis tähendused on sõnade taga ja seega ei saanud aru mõttekäikudest. 
Aga neil oli teema kohta juba kindel arvamus olemas ka. 
No mina ei tea, kuidas peaks sellisel juhul kommunikatsioon toimuma. Täiesti nõutuks ja õnnetuks teeb. 
Näiteks küsib keegi saalist küsimuse ja poiss vastab sellele küsimusele. Küsib lõpuks tagasihoidlikult: kas ma vastasin teie küsimusele? Saalist vastatakse: ei vastanud.
Aga ma ju kuulsin, et vastas. Täiesti vastas. Ainult, et küsija ei saa sõnadest ja tähendustest ja mõtetest aru. 
Siis tuleb küll ahas-ahastus peale. 
Poiss kasutaski tagasihoidlikku teaduskeelt. “Ei ole kunagi olnud” asemel ütles “ei ole kirjeldatud” jne. Liiga keerulised hallivarjunditega sõnad. 
Aga kui su publikus on inimesi, kelle jaoks tunnetuslikult on 97 protsenti sama hea kui 0 protsenti, näiteks. Et kui pole 100%, siis lennaku prügikasti.
Muuseas, ma ei saa aru, kust tekib pime usaldus absoluudi vastu. Kas seesama 100% ei peaks vastusena rohkem kõhklusi tekitama? 
Aga see mõte viib juba hoopis teiste teemadeni, mis ähvardavad omakorda pikkadeks kirjatükkideks kujuneda. 
Teadus on täna üks ja homme juba teine, karjatas üks naine. Tema jaoks oli poiss saali ees Teaduse inimkehastus ja nüüd tuli vaid tuld anda. 
Ma saan sellest mõttest aru, oma tõetera seal on. Uute teadmiste valguses tuleb asju ümber hinnata. 
Aga mis järeldusi sellest teha? Mitte, et läks trumm, mingu pulgad, vaid et läks juuksekarv, ajame kiilaks? 
Kui midagi toimib “ainult” 97 juhul sajast, siis parem viskame viimased 50 kuni 500 aastat teadustööd üle parda ja lähme nõia juurde, joome uriini, tantsime ümber lõkke? 
Vabandan ülevõlli väljendusviisi pärast.
Kokkuvõttes: mind üllatas, et loengupidaja sõnum ei olnud mustvalge. Ei üllatanud, et “vastaste” mõtteviis on mustvalge. Kurvastas, et kommunikatsioon nii võimatuna tundub. 
Loodan, et on selge, et ma ei rääkinud tegelikult praegu vaktsineerimisküsimusest.
Vaktsineerimise osas väljusin loenguruumist huvitaval kombel ettevaatlikumana. Eelkõige praeguse riikliku vaktsineerimiskava mõne detaili osas. Tõenäoliselt oli kuulajate seas teisigi, mõlemal pool nii-öelda rindejoont, kes asjale pisut uue nurga alt vaatama hakkasid. Nagu mu ema, kes on muuseas üks Aasta Õpetajatest, ütles: siis läks loeng ju korda.
Deem, ma tahtsin tegelikult merekapsasalatist ja oma seedekulglast rääkida. Need on kaks märksõna, mis mind viimasel ajal tõsiselt elevile ajavad.  
Miki fffiihhkab mitte-suve

6 thoughts on “minu mõtted kuumadest teemadest

  1. Luba, et särisen koos Sinuga vlgusfooride teemal ja need on ka üheks põhjuseks, miks ma valisin.Et võiks vähemalt loota et ülekalus pole jälleReidi tee ehitajad ja et keegi linnavalitsusest ka ise neid ülekäiguradu ületab. imede-ime….üks kamp ongi sellised – tahavad linna rohelisemaks ja ka muidu inimsõbralikumaks muuta(ei ole rohelised!) Leia nad üles ja mine homme valima. Küllap sind koju tagasi lükatakse 🙂

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s