altvedaja

Vedasin teid alt, pidin kirjutama järjest, aga juba kaks päeva ei kirjutanud. Kolmapäeval seeprärast, et vajusin L. kõrvale magama. Teate, nii raske on, kui pead natuke nagu magama jääma selleks, et laps jääks magama, aga siis ikka üles ärkama ja mingeid asju tegema. Samamoodi on raske, kui ise ei taha süüa, aga last peab toitma ja… Siis kuidagi osa toitu rändab minu suhu ikka. Ühesõnaga, teesklesin magama jäämist ja jäingi kogemata magama.

Neljapäeva hommikul sõitsin emale külla. Autoga, lapsega kahekesi. See on alati pingeline ettevõtmine, sest L. võib röökima pista. Aga jõudsime röökimata kohale.

Mainisin teile, et ma viskasin kodust hulga asju ära ja tundsin meeletut naudingut sellest ja rääkisin emale iga kord, kui ta külla tuli, mis ma jälle ära viskasin. Aga kodus on asju juba optimaalselt vähe, samas ära viskamise rõõmu tahaks veel ja seepärast sai juba veebruaris lepitud, et kui aprillis külla tuleme, harvendame ema riideid ja raamatuid. Ma nii ootasin külastust! Eile toimuski tõsine mürgeldamine riietega – kümmekond suurt prügikotitäit riideid, kangaid, kottte… Täna võtsime raamatud ette ja neist läks ka suuur osa minema. Nii mõnus. Homme viime kõik taaskasutusse.

Rakverre tulek on nagu paralleeluniversumisse astumine, aeg käib teistmoodi. Seepärast ei bloginud ka. Sest paralleeluniversum.

Ma ei teagi nüüd, mis reeglid on. Pidin 4 nädalat järjest blogima. Kui kaks päeva jäi vahele, kas pean kaks päeva rohkem blogima või jäid need korrad lihtsalt ära või tuleb väljakutse katkestada ja läbikukkunuks kuulutada.