Hommikul oli taevas nii ilus ja me kodu kõrval tühermaal olid suured poriloigud, kust see taevas vastu peegeldus. Ja järsku mul hakkas kummitama fraas… “poriloikudes… helendama vesi”…, siis täpsustus “lompides…helendama vesi”, siis täpsustus “su kannul lompides lööb helendama vesi”.
Jääääre “Õhk kõnnib tänaval”, muidugi. Kuidas ma olen viisteist aastat bloginud ja peaaegu üldse pole rääkinud Jäääärest.
Kuulasin seda ja edasi kuulasin “Viimane tramm”. Imeline. Bonzoga koos on ka ilus versioon.
Bonzo oli mu lemmik muusik 1990. aastate esimesel poolel, tõsijutt. Ta tegi nimelt bändiproovi me vana puust koolimaja saalis ja ma pärast tunde trallisin seal ringi ja kuulasin, esimese-teise-kolmanda klassi laps, pakun.
Aga Jäääärest, lühidalt:
– meil kodus kuulati neid ja vendi Johansone. Suvehitt 95 ja 98 kassetid olid sõbral kodus, eelistasin ise sedasorti muusikat.
– Põhikooli lõpuaastatel esinesin natuke mingi bändiga, mis – tagantjärele mõeldes – oli sel hetkel peamiselt Jääboileri cover band. Aga kohalikul skenel väga tuus. Aa, mängisin selles bändis viiulit, “Lumevärv” jne.
– keskkoolis kuulasin ennast “Viimasest trammist” sodiks.
Rohkem nagu ei tahagi selle kohta öelda.
Viimasel ajal kuulan autos raadiot ja nuputan, et mis värk on sellega, et mehed ei tundu nagu üldse romantilised, aga siis on raadios kõik need nõretav-romantilised laulud ja vean kihla, et valdavalt meeste kirjutatud.
Parim, millega ma välja oskan tulla on 80/20 teooria. Et 80 protsenti romantikast on peidus 20 protsendi meeste sees.
maarja blogi 
Leave a comment