lompides lööb helendama vesi

Hommikul oli taevas nii ilus ja me kodu kõrval tühermaal olid suured poriloigud, kust see taevas vastu peegeldus. Ja järsku mul hakkas kummitama fraas… “poriloikudes… helendama vesi”…, siis täpsustus “lompides…helendama vesi”, siis täpsustus “su kannul lompides lööb helendama vesi”.

Jääääre “Õhk kõnnib tänaval”, muidugi. Kuidas ma olen viisteist aastat bloginud ja peaaegu üldse pole rääkinud Jäääärest.

Kuulasin seda ja edasi kuulasin “Viimane tramm”. Imeline. Bonzoga koos on ka ilus versioon.

Bonzo oli mu lemmik muusik 1990. aastate esimesel poolel, tõsijutt. Ta tegi nimelt bändiproovi me vana puust koolimaja saalis ja ma pärast tunde trallisin seal ringi ja kuulasin, esimese-teise-kolmanda klassi laps, pakun.

Aga Jäääärest, lühidalt:

– meil kodus kuulati neid ja vendi Johansone. Suvehitt 95 ja 98 kassetid olid sõbral kodus, eelistasin ise sedasorti muusikat.

– Põhikooli lõpuaastatel esinesin natuke mingi bändiga, mis – tagantjärele mõeldes – oli sel hetkel peamiselt Jääboileri cover band. Aga kohalikul skenel väga tuus. Aa, mängisin selles bändis viiulit, “Lumevärv” jne.

– keskkoolis kuulasin ennast “Viimasest trammist” sodiks.

Rohkem nagu ei tahagi selle kohta öelda.

Viimasel ajal kuulan autos raadiot ja nuputan, et mis värk on sellega, et mehed ei tundu nagu üldse romantilised, aga siis on raadios kõik need nõretav-romantilised laulud ja vean kihla, et valdavalt meeste kirjutatud.

Parim, millega ma välja oskan tulla on 80/20 teooria. Et 80 protsenti romantikast on peidus 20 protsendi meeste sees.

Responses

  1. Kairit avatar

    Võib-olla meeldiksid sulle ka Jääääre ja Stasi (Stanislav Bulganin) ühisprojektid. “Tütrega restoranis” jne. Mulle meeldivad.

    Like

    1. maarjayano avatar

      Eile kuulasin natuke neid ka. Ilus. Ainult et kuna vene keelt ei oska, tunnen, et jään paljust ilma.

      Ühest Söödi vestlusest jäi meelde, et “Viimase trammi” sõnad nad Üllar Saaremäega (vist) mõtlesid algul vene keeles. Ka huvitav.

      Like

      1. Kairit avatar

        Aaaaah, “Viimane tramm”! See on Iggy Popi “The Passanger” kloon! Ma ei tea, kui palju tohib lugu ümber teha, et Jaan Sööt võiks oma nime alla kirjutada. Aga minu kõrvale on põhimeloodia sama ja sama kinnitas ka pisut muusikateadlikum sõbranna.
        Sööt ja Saaremäe on muidugi Iggy Popiga üles kasvanud. “The Passanger” on seriaali “Viimane võmm” tunnuslugu. Mul läks juhe selle koha peal kokku, kui esimese hooaja 12. osas 31. minutil Jaan Sööt (tänavamuusik) ja Üllar Saaremäe (Mikk Kotkas) koos ühe noore kapuutsis lauljaga esitavad jalakäijate tunnelis “The Passangeri”. Mega äge. Mul oli tunne, et kohe saab sellest “Viimane tramm”. Ei saanud ikkagi.

        Mõlemad on mu väga lemmikud lood.

        Like

      2. maarjayano avatar

        Need kaks lugu on tõesti sarnased! Kuulan nüüd Iggy Popi. Poppi?

        Aga meeleolu on mu meelest teine. Trammi lugu on ahastavalt kurb. Tundub, et eluterve muusikalaen, plagiaat on mu meelest muu.

        Like

      3. Kairit avatar

        The Passenger. Häbi kirjavigade pärast 😦

        Like

  2. Mar avatar

    Ma just hiljuti otsisin youtubest jääääre ilusat lugu (see vanaema ja vanaisa ja köögi jne kohta) aga ei leidnud. Mõtlesin kohe et misasja, miks pole. Ja et kas mul kuskil mõne välise kõvaketta peal oleks või mis teha.

    Like

    1. maarjayano avatar

      Appi olin selle laulu täiesti unustanud, aga nüüd su märksõnu lugedes avanes mingi väga vana mälestus… see oli mu lemmik laul nendel, päris lapsepõlves. Kuidas seda kuulata saaks, tõesti…

      Liked by 1 person

  3. Mia avatar

    Rikun nüüd Bonzo su jaoks ehk ära ja ma ei tea ta muusikast midagi, aga kuskil mu aju tagasopis on üks esimese tasandi kuulujutt, kuidas too mees (vist purjus olles) mingil bussireisil purki pissis ja siis see purk mööda bussi edasi-tagasi veeres. No raske on teda tõsiselt võtta…

    Like

    1. maarjayano avatar

      Kui see on tõsijutt, siis on lihtsalt need kaks asja tema kohta tõsi.

      Like

    2. _kaur_ avatar

      Tõenäoliselt on väga paljude muusikute ja üldse kunstnike elus olnud seiku, mida tagantjärele kuuldes või lugedes on mingitpidi imelik. No eks meil kõigil on, aga meie elud on vähem avalikud. Kui me ootaks säravvalges rüüs ja vikerkaart kusevaid kultuuri-inimesi, siis oleks see kultuur ilmselt… No siis ei võtaks me tõsiselt mitte muusikuid, vaid nende muusikat.

      Iseasi, et kui palju kellelegi andeks anda võib.

      Liked by 2 people

Leave a comment

Create a website or blog at WordPress.com