maarja blogi

S. ja L tulid ükspäev koju liiga suure kommikotiga ja edasi kulus mitu päeva kommide ümber tingimisele. Eile hommikul teatas L. jälle, et ta tahab kommi.

Ma ütlesin: komm ei anna su kehale vajalikke vitamiine ja toitaineid. Keha ei rõõmusta kommi üle, tal on vaja midagi toitvamat.

Luukas vastas: aga mu kehal on praegu vaja kiiret energiat. Tegi kätega juurde veel kiire energia žesti.

Mu järgmine argument oli teda kõdiga rünnata : sa mu nutikas lutikas, sa mu ninatark kõrvahark! Ise alles varsti-neljane.

Marie on ka nutikas. Kui Luuka puhul on tunne, et ta on nutikas natuke tänu minule, siis Marie puhul on tunne, et hoolimata minust.

Sai just poolteist täis. Ise õpetab end potil käima, pükse jalast võtma, jalga panema… Mina peamiselt töötan ta arengule vastu, tundub vahel.

Sõnavara täieneb mühinal. Autos, kui ta tüdineb ja kisama pistab, siis hakkame Shoga küsima:

Marie, koer?

M. au- auu

Marie, lehm?

M: muu

Marie, hobune?

M: i-ha-haaa

Seda viimast ta ütleb no nii armsalt, et peame Shoga natuke toibuma enne, kui järgmise looma ütleme.

Koer, kass, lehm, hobune, karu – neid tunneb Marie eesti ja jaapani keeles. Tähendab, teeb küsimise peale selle looma häält. Küll aga häälitsevad jaapani loomad ka eesti keeles.

Kahes keeles kasutab ta sõnu ei ole (nai), piss (shikko), piim (gyunyu – lehmapiim)

Jaapani keeles ütleb veel igasugu asju, nt happa – leht. Eesti keeles ütleb puu. (Happaks kutsutakse kanepit ka tegelt, mis tuletab meelde, et Sho läheb järgmisel nädalal Hollandisse ja ma heal meelel läheks tema asemel.)

Numbritest kaks ja kuus ja seitse. Kaks, sest jalgu ja käsi on kaks. Kuus-seitse ütles ükskord trepil.

Me liftita kodus kolmandale korrusele kõndimiseks tuleb lapsi tihti motiveerida, astmete loendamine on ühtlasi enam-vähem talutav võimalus Luukale arve sajani tutvustada – siis küll õnneks mitte ainult astmete, vaid koduukseni jõudmiseks kuluvate tibusammudega.

EI tea, palju sõnu Marie tunneb, aga viimasel ajal on hoog sees ja neid muudkui lisandub. On tulnud ka kahe sõna kombot, esimene sõna siis tavaliselt “emme” või “ei taha”, mis tema suus on üks sõna.

Kuigi ma tavaliselt olen lihtsalt nii harjunud, et tüübid kodus vabalt jaapani keeles räägivad ja kohe sama vabalt eesti keeles, siis vahel mul ikka tuleb pähe neid distantsilt vaadata ja mõelda, et vauu.

Kuigi ma pean siin vaikselt ära mainima, et ma hakkasin alles 19aastaselt jaapani keelt õppima ja 22-aastaselt enam-vähem rääkima ja nüüd räägin ka vabalt ja vahetan keeli mõtlemata, nii et ma olen ka tubli.

Tegelikult ei ole. Ma olen sada korda seletanud, aga alati vaadatakse mind skeptilise pilguga, kui ütlen, et mul pole annet keeltele ja ma pole ka tuupija tüüpi. Kooliajal polnud ei inglise ega saksa keeles osav, muudest katsetustest rääkimata. Mu kogemuse ja nähtu põhjal ütleks, et kui on päriselt vaja, siis saab keele selgeks pea igaüks.

Muuseas ma kasvasin teadmisega, et keeleõpe ja klassikaline muusika on teemad, millega peab alustama väikelapsena, muidu ei jõua kusagile. Puhas lollus.

Veider, mul oli nii tore tihe päev täna, võiks pikalt-laialt kirjutada, aga siis istun arvuti taha ja selgub, et kirjutan hoopis muust.

Käisin hommikul joogas, S. viis lapsed hoidu – nad pole ikka veel haigeks jäänud, uskumatu. Vist juba kolmas kord järjest lasteaias. Muidugi ka seekord, nagu iga eelmine, panen end vaimselt valmis kahe nädala pikkuseks laatsaretiks. (Ja just praegu Luukas aevastas – et oleks, mida karta.)

Aga pärast joogat sõin rahulikult muna-hommikusöögi, siis kuulasin A$AP Rockyt ja koristasin kööki.

Siis sain kolme sõbraga kokku ja siis veel ühe sõbraga. No nii tore. Iga reede on mul sõbrapäev – kui veab.