maarja blogi

Tuleme toime, tuleme toime. Lapsed käivad kolm korda nädalas lasteaias ja see paistab jätkusuutlik rütm. Nad püsisid üllatavalt kaua enam-vähem terved. Praegu mitte niiväga.

Kolmapäeval ja neljapäeval on nad kodused, aga ma pean ikka tööd tegema, nii et nemad möllavad ja ma istun laua taga, klapid peas. Vahepeal tuleb lohutada või käratada ja koosolekud ajastan Marie uneajale.

Rahuliku tööaja eest maksan kõrget hinda – terve teine korrus on neljapäeva õhtuks peapeale pööratud.

Külaline käis, nägi me uut kodu esimest korda ja tegin tuuri ka teisele korrusele. Hoolimata kõigest. Neljapäeval. Sihuke kaos oli, et õudne.

Kolmapäeva-neljapäeva kaost likvideerime nädalavahetusel – kui jõuame – ja uuel nädalal uuele ringile. Kui nädalavahetus on liiga tihe, siis jätkub kodune kaos uude nädalasse ja kogub veel tuure.

Aga see on okei. Pole täiuslik süsteem, aga on toimiv. Üldjuhul.

Külaline ütles, et uskumatu, kuidas ma laste kõrvalt tööd teha suudan.

Ma sel aastal ju alles alustasin. Kui lapsed päris väiksed olid, siis ma ei töötanud nende kõrvalt üldse. Ei pidanud seda võimalikukski.

Et istud laua taga ja teed midagi – selle ajuga? Keskendumisvõimega? Väsimusastmega? Kui kuulsin, et keegi beebi kõrvalt töötab, ütlesin: uskumatu, kuidas sa suudad.

Kui Luukas oli beebi, õpetasin jaapani keelt küll. Aga see oli selline kodust välja saamise projekt, mitte et kellegi uneajast kodus.

Töölaua-tööde puhul on pool tundi vaja, et üldse hoogu võtta ja siis pool tundi, et süveneda ja siis tund, et teha ja siis veel tund, et teeselda tegemist. Kui pole kolme segamatut tundi mulle pakkuda, siis jääb töö tegemata. Nii oli vanasti.

Nüüd – kui antakse seitse minutit, teen tööd seitse minutit.

Selle aasta alguses oli… äkki see oli intervjuu mu viiuliõpetajaga, mida niiväga tahtsin kirja panna, et istusin töölaua taha. Ja siis kujuneski uus harjumus. Nüüd viis-kuus päeva nädalas nii üheksa paiku hommikul maandun automaatselt laua taha ja lasen teistel imetleda end, et vau laste kõrvalt.

Õudselt pakub naudingut, kui asjad sujuvad minut-haaval nii, nagu ma plaanin. Näiteks kui Zoomi koosolek pool kaks, siis panen Marie magama 13.16-13.24, siis rahulikult võtan joogi ja klapid ja käin äkki vetsus ära ja 13.30 olen kenasti koosolekul.

Või pean kodust välja kohtumisele minema. Teen meigi, vahetan suurema osa riideid (aga mitte pluusi, sest sel oht veel määrduda), pakin koti. Kell 13.20-13.34 panen Marie magama, 13.35 vahetan pluusi ja panen üleriided, 13.39 hüppan autosse ja kohal 13.52 – olen kella kahesele kohtumisele viisakalt vara jõudnud ja mitte miski ei anna välja, et vaid 18 minutit tagasi last unele tantsisin.

See skeem muidugi eeldab, et Sho on kodukontoris.

Ja vahel läheb lihtsalt kõik metsa.

Ja kõike päris täiuslikult ei saa. Ma ei mäleta, millal viimati kaht sama paari sokki kandsin. Pean sokimajandusega midagi ette võtma. Ma arvasin kunagi, et õudselt kaval on, kui kõik mu sokid on musta värvi.

Nii kaval ei olnud, et aru saada – siis peavad kõik sokid olema ka sama brändi, sest vastasel juhul juhtub see, mis juhtuski.