hetked 22.11.22

1. Kui Marie hommikusöögilauas tõusis jälle toolile püsti ja ütles: ma olen juba liiga suur, ma tahan ka Luukaga koos lasteada minna.
2. Kui Marie lastehoiu uksel mind suure naeratusega hästi kõvasti kallistas ja siis, uued rohelised kindad kaisus, õpetajaga juurde läks.
3. Kui Luukaga lasteaeda jõudsin ja kõik lapsed riburada vastu tulid, sest nad läksid hommikusele ühispalvusele. Siis aitasin Luukal kähku riided seljast ja läksime ka. Lapsed laulsid.
4. Kui sain aru, et joogasse ei jõua, aga tahaks teha midagi head ja helistasin sõbrale, aga ta ei võtnud vastu, aga kui juba kodus olin, siis helistas tagasi ja tuli mulle külla kohvi jooma, samal ajal kui ma kööki koristasin. Köök sai väga kenasti korda.
5. Kui linnumajasse seemneid panema hakates kilest kott rebenes käes nii, et äsja pestud põrand kattus ühtlaselt seemnekihiga ja kui ma siis korra veel kotist haarasin, rebenes see veel rohkem ja köögisaar sai ka seemneid täis ja kui ma siis püüdsin nõmedasse linnumajja neid nõmedaid seemneid saada, aga ikka pudenes veel maha… Ei jäänud muud üle kui instagrami video filmida, sest muidu oleks asi olnud ainult traagiline. Kogu aja niutsusin fak fak fak fak fak, aga videos muusika kattis ära.
6. Kui läksime Sho ja Mariega kolmekesi Luukale lasteaeda järele ja Luukas üllatusrõõmust Shole sülle hüppas.
7. Kui käisime pannkooki söömas ja Marie leidis mängunurgast öökulli, kellesse armus ja kes Marie suu läbi kiledalt piiiiiiiiii piiiiiiiiiii piiksus kogu aja.
8. Kui kodus lapsed Jaapani vanavanemate paki avasid ja Luukas sai põrnika ja Marie oravapreili ja Marie pistis röökima, et ta tahab ka põrnikat. Ja muidugi mõlemad lapsed teadsid jaapani keeles selle põrnika täpset nimetust. Ma ei tea üheski keeles.
9. Kui üle mitme aasta oma ristiemaga telefonis tunnikese rääkisin.
10. Kui ma aitasin Mariele Luuka vanad dinosaurustega uneriided selga ja ütlesin, et vaata, kuidas sa kasvanud oled. Ja ta tõusis jälle tooli peale püsti ja ütles: ma olen liiga suur.
11. Püksipõlves oli auk ja lapsed ütlesid, et tädi E võiks aidata parandada seda. Luukas küsis: kuidas tädi E õppis nii hästi püksipõlvi parandama? Ma küsisin: mis sa arvad, kuidas? Luukas ütles: kas ta õppis klapi-panemise koolis?

Neid hetki kirja pannes tuleb pähe veel terve hulk märkimisväärseid hetki, mida üles ei märgi – ja nii vaadates tundub päev ikka üüratult pikk.

Muusika: KALEO – “I can’t Go on Without You“. Juba see fraas on nii südantlõhestav. Kuulasin lugu aastaid tagasi, ammu enne Spotify’d. Aga hiljuti Spotify pakkus, et äkki tahan jälle – tahtsin.