meeldetuletus

Sain viimastel nädalatel jälle omal nahal tunda, et inimvajaduste hierarhia, lokaliseeritult – minu vajaduste hierarhia on tõeline ja eiramatu.

See käis nii, et tööd ja tööpingeid tekkis järjest juurde ja enam üldse joogasse ei jõudnud. Külmkappi toitu valmis hakkida eriti mahti polnud ja toitumine läks kehvaks ja füüsis ka ja unetunde mitu ööd liiga vähe. (Ega see iga päev blogimise asi ka und toeta, ausalt öeldes.)

Siis tööisu ja -jaks kadus ära, ei jõudnud enam ühe päevaga nii palju hakkama saada kui varem – ja siis jäin haigeks.

See juhtus kõik vähem kui ühe kuuga ja kui peaks nimetama esimese doominokivi, siis pakun, et see oli, kui aja planeerimisel prioriteet läks joogalt üle koosolekutele.

Muidugi olid ka lastel tõved ja tööl ekstra keeruline ja kuidas sa siis jooksed esmalt joogasse. Aga tuleb joosta.

Sest eile õhtul ma olin siruli, pea Sho süles ja nurusin talt komplimenti ja paid. See juhtub neil hetkedel, kui ma endaga enam hästi hakkama ei saa. Kunagi ammu oli iga päev, viimasel ajal väga harva.

Täna käisin joogas ja pärast olin nii hirmus väsinud, et magasin korraliku lõunaune. Siis hakkisin toidu külmkappi valmis. Vaikselt hakkab jälle looma.

Selline meeldetuletus endale lihtsalt.