abielu kohta

Üks küsimus oli abielu kohta.

Abiellusime seepärast, et Jaapanis on see üks väga loogiline samm, mida astuda. Seepärast ka, et rahvusvahelises suhtes olles on abielus lihtsam – näiteks üks saab selle alusel teise riigi elamisloa taotleda.

Aga kindlasti oli mu sees tollal peidus keski üllatav, kes sosistas, et pulmad on õige asi, mida pidada.

Ja mehel tuleb ikka ära käia, nagu targad naised ütlevad.

Aga sellest sain vist juba tol ajal aru, et abieluleping on selline juriidiline asi, mis määrab mingis osas vastutuse ja varasuhte. Abielu päris sisu tuleb endal kuidagi paika panna.

Suht hiljuti notaris omandasin osalust järjekordses ettevõttes ja siis notar võttis ekstra aja, et pidada mulle mõtlemapanev loeng abielust. See algas: miski siin ilmas pole igavene. Ka abielu lõppeb. Kas surma või lahutusega.

Millise riigi seaduste järgi teie abielus olete? küsis ta minult õpetlikult, sest ta ise teadis vastust.

Mu ettevõttekaaslased vaikselt ootasid, kuni ma ähmi täis läksin ja valesti vastasin.

Ma olin öösärgis oma köögilaua taga, notarikohtumine oli veebis ja vaim polnud valmis eksprompt moraaliloenguks 11. abieluaastal. Tüdruk, kas sa ikka tead, mida teed, kui väljamaale mehele lähed. Umbes nii.

Ühesõnaga, ma registreerisin abielu Jaapanis, nii et olen seotud jaapani abieluseadustega. Või tegelikult mingite rahvusvaheliste… oot, mul läks see loeng ikka ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Homme on järjekordne pulmaaastapäev. 11 aastat tagasi toimus shinto pühamus me abielutseremoonia.

11 aastat on hirmus lühike aeg.

Nende aastate jooksul olen väga väikeste sammude haaval õppinud olema vähem koormav. Mitte asetama oma muresid Sho õlgadele. Sest ükskõik, kui palju ta tahaks mu muresid lahendada, ainult mina saan seda teha.

Kusjuures Sho pole mulle mitte kunagi vihjanud, et ma koormav olen. Olen sellest ise pidanud aru saama.

Teine asi, samm-haaval olen õppinud oma kontrollivajadust… kontrollima.

Mis värk sellega on, et üks täiskasvanu peab heaks teisele öelda, kuidas miskit asja on õige või vale teha.

Kuigi tegelikult see on ainult minu eelistus ja ma poleks eal nii nahhaalne, et kellelegi teisele oma eelistust peale suruda. Aga abikaasale – julgelt.

Ma ei räägi ühiselu mõjutavatest asjadest. Räägin sellistest nagu… nagu kui ükskord tabasin end piinlikult teolt.

Kui koridori sinise seinakapi teha lasime, siis ma täpselt plaanisin, milline see olema saab. Ja plaanisin, et igale pereliikmele tuleb üks suur oma õueasjade sahtel.

Ja siis… üks hetk avastasin end seletamas Shole, mida täpselt tema võib päris tema enda sahtlis hoiustada.

Poole seletamise pealt sain aru, et ma olen lollakas ja lõpetasin ära.

Ehk et ma ei tea, miks Sho minuga kokku jäi.

Sõnad on mu tugevus – aga eestikeelsed. Aastate jooksul vähemalt paar kutti on seda blogi lugedes minusse kergelt ära armunud küll. Selles olen suht kindel.

Aga päris elus pole ma kaugeltki nii hurmav kui siin ja kuidas sa siis võrgutad seda jaapanlast. Sõnadega kindlasti mitte.

Nii et ta armastab mind hoolimata sellest, et ma hästi rääkida ei oska.

Et armastus on otsus, ma saan üha uutmoodi aru.

Lahke ja heatahtlik olla on ka otsus. Headsüdamlikkus on otsus.

See võib tulla ka kogemata ja loomulikult. Aga kogemata-asjadega on see oht, et kui ei teadvusta, siis sama kogemata võib tulla pahatahtlikkus ja kurjus ja trots.

Kassipoeg on armas automaatselt, aga armastamine on miskit muud.

Aa – ja madalad ootused. See võib olla me abieluõnne saladus tõepoolest.

Instagramis liikus klipp – keegi vana tark mees esines küsimusega, et mis on see kõige olulisem asi, mida otsida oma tulevases elukaaslases. Kõige määravam. Iseloom? Välimus? Huumorimeel?

Ütles: madalad ootused. Kõik naersid, aga tõsijutt. Ma teadsin vastust juba enne, kui ta selle välja ütles.

Ma olen väga low maintenance naine, usun. Ma ei tee väikestest asjadest suurt numbrit, tihtipeale ei tee suurtest asjadest ka suurt numbrit.

Kõige suuremad asjad – need on tähtsad, jah.

Ja nüüd, kus ma ei ole isegi enam nii koormav kui varem olin… Mis viga mind armastada, tegelt.

Aga just viimastel päevadel vaatan me pereelu ja mõtlen, et see on ikka pidev protsess. Ka kahekesi ei osanud nii hästi vanasti, aga nüüd, kus me neljakesi oleme. Et kuidas üldse olla ühes ruumis teiste inimestega.

Iga päev nii, et igaühel oleks omaette olemise aega, aga oleks ka koos olemise aega. Töö- ja olmetegevuste aega.

Neli inimest ja nõudlik kass ja kuidagi harmooniliselt tuleb iga päev lahendada, voolama panna.

Midagi hakkame nagu käppa saama selles osas. Nii olen viimastel päevadel mõtelnud.

Ja siis imestanud, et kuidas kurat see mul ikka nii kaua aega võtab, see va arenemine.