madalseisust

Üks küsimus oli, kuidas ma olen madalseisudest välja tulnud.

Vastus on – ei tea.

Aga tean, mis on kahe meeleseisundi erinevus. See on nagu sa oleks maja, mille vundament on ehitatud kurbusest. Või rõõmust.

Mulle pole kunagi ametlikult depressiooni diagnoositud. Kui psühholoogi jutule jõudsin, oli hullem aeg tegelikult möödas ja luubi all olid pigem konkreetsed tragöödiad.

Aga kust asi alguse sai… Ma arvan, et umbes siis, kui see, mida tahtsin, hakkas mu tegelikkusest järjest rohkem irduma. Lihtne osa elust sai läbi – et käid loengutes ja pärast tuubid eksamiteks ja siis käid veel loengutes.

Ma tahtsin tagasi Jaapanisse, sest Sho oli seal. Aga pidin ootama ja kannatama kaks aastat.

Kaks aastat tunda, et sa oled vales kohas ja mõelda, kuidas ometi saada õigesse kohta, et oma päris eluga pihta hakata – see ei mõju hästi.

Üldse kõik oli lahtine. Et mis ma seal Jaapanis teen ja mis ma üldse oma eluga teen.

Mida ma üldse tahan ja kas üldse tahan õiget asja või peaks tahtma midagi muud ja mis siis, kui ma ei taha mitte midagi, ei oska mitte midagi, ei suuda mitte midagi.

Mingis mõttes klassikaline segadus, mis varem või hiljem ikka tabab. Jaapanisse ma viimaks sain, aga selleks ajaks oli juba süvenenud mingi üldine masendus ja koguaeg oli raske olla.

Siis suri isa ära. Nutsin iga päev vist umbes aasta. Algul pidurdamatult, hiljem juba süstemaatiliselt. Sain kuidagi aru, et vaja välja nutta.

Paar aastat hiljem jäin esimest korda rasedaks ja see katkes poolepealt. Vist oli 22. nädalal. 

Mul on neist mõnest õudsest päevast palju väga detailseid mälestusi, millest ma pole mitte kunagi mitte kellelegi rääkinud. Ja see on märkimisväärne, sest ma tõesti räägin vabalt enamvähem kõigest pea ükskõik kellele.

Neid päevi elasin sõna otseses mõttes ühe minuti kaupa, sest kaugemale mõeldes süda oleks plahvatanud. 

Seepärast mäletan, kuidas kiirabiautos meedikutega juttu puhusin. Sest mu reaalsus oli ainult see üks minut.

Koged midagi sellist, siis juhtub kolm asja.

Üks, saad aru et kõige hullem on võimalik. See võib juhtuda minuga ja see kogemus on palju hullem kui see “kõige hullem”, mida oma peas eal ette kujutada oskasin.

Kaks, see teadmine laieneb laste saamise küsimuselt kogu elule ja maailmale ja kõikidele õudustele, mis minu ja mu kõige armsamate inimestega igal hetkel juhtuda võib. 

Nii et enam ei ole mitte mingit hoituse tunnet. Kaob turvatunne, et elu mind – erinevalt kõikidest teistest – maagilisel kombel kannatusest eemale juhib.

Kolm, tekib tohutu kaastunne kõikide inimeste suhtes. Sest kõigi elus on kas juba juhtunud midagi kohutavat või juhtub varsti. Ja pole ime, et me kõik nii katki oleme. 

Esimese raseduse katkemisele järgnes süsimust auk, aga sellest aitas välja Eestisse kolimine. Oligi täitsa uus hingamine ja uus algus.

Kui teine rasedus peetus, siis sealt algas jälle pikk must periood. See sündmus ise polnud nii traumeeriv, aga selle tähendus oli: sest üks katkenud rasedus võib olla juhus, aga kaks järjest…

Edasi oli mitu aastat teadmatus ja ebakindlust – kui palju tuleb veel kannatada ja kas see kannatus ka asja ette läheb. 

Selles seisundis veetsin enamvähem neli aastat. Hirmuga, et elu võib mind iga hetk ootamatult selga pussitada.

Üks rasedus katkes veel.

Ega ma neljandat korda rasedana mingi rõõsa pallike polnud. Suur sisemine muutus tekkis alles siis, kui 20. nädala kontrollis teatati, et lapsega kõik hästi.

Nüüd läks jutt ainult laste teemale, aga tegelikult polnud see nendel aastatel domineeriv küsimus. See oli lihtsalt üks neist asjadest, mis mu kurbust iga päev vaikselt toitis. Aga lisaks oli küllap klassikaline kes-ma-olen-mis-ma-tahan-mis-minust-üldse-saab-kriis.

Luuka sünnist edasi läksin hoopis teise tundega. Mitu suurt küsimust said vastuse ja nii oli palju lihtsam edasi liikuda.

Edasi on mu taustatunne ja vundament olnud rõõm. 

Vahepeal olin küll elust kahe väikesega nii kurnatud, et asi hakkas kahtlaseks kiskuma, aga õnneks auku ei kukkunud – jäin pisut serva peale kõõluma.

Need teist, kes praegu sügavas augus on, vihkavad mind selle lause eest, aga – välja puhkamine, regulaarne trenn ja parem toitumine teevad imet. 

Lisaks tean, kes olen ja keda armastan ja võib-olla isegi, mida tahan.

Nüüd, isegi kui pingutan, ei suuda seda aastate tagust meeleseisundit meenutada. Suudan vaid meenutada mõtteid, mida see meeleseisund tekitas.

Aga sellesse seisundisse end viia ei oska. Õnneks.

Veider ikka, et kuidas ei oska. Kuigi tol ajal oli see mu ainuvõimalik tegelikkus.

10 thoughts on “madalseisust

  1. Ma ise taarun viimased aastad kord auguäärele lähemale ja siis jälle sellest eemale ning su kirjutatud ” välja puhkamine, regulaarne trenn ja parem toitumine teevad imet.” on absoluutselt õige. Kohe, kui ma suudan vähegi ses osas midagi ette võtta, hakkab parem, aga elu lööb vahel ikka lumelabidaga kõik ideaalid lapikuks, sest kaks väikest last (sinu omadest natuke nooremad) ja elu ootamatused. Räägin mehele juba enam kui aasta, et me peaks elustiilimuutusi tegema, aga ta vaatab ka oma auguäärelt väsinud silmadega otsa ja siis me kallame endale veel ühe klaasi veini ning vahel lohutame end, et võiks ka hullem olla.

    Aga nüüd lähen ma jalutama. Lapsed on hoius, tuleb oma 10 000 sammu ära kõndida. Niigi juhtub seda umbes kolm korda kuus 😀

    Like

    1. Tubli! Ei tea, millal ma viimati 10 000 sammu sain. Aga jah, plaanid pidevalt muutuses ja siis tuleb harjutada agiilsust. Et kui päeval ei saanud trenni, siis ikka õhtul trenni ja kui siis ei saanud, siis ehk ikka hommikul trenni, vastavalt kodusele “ilmastikule” riietuda.

      Liked by 1 person

  2. Sünget teemat lemmikpostituseks nimetada tundub kohatu, aga “erakordselt mõjus” -kiitus saab loodetavasti kõrvad liikuma 🙂

    Like

  3. Mitte sündinud laste valu ka meie peres läbi elatud. Ma pole üldiselt põdeja tüüp aga laste teemaga ilmselt iga vanem muretseb. Paaril tuttaval on lastega olnud õnnetused või parandamatud haigused, mis nagu välk selgest taevast sisse löövad. Siis saad aru, et tegelt pole keegi kunagi kusagil kaitstud ja lepid selle faktiga. Ei jaksa ju kogu aeg muretseda, et mis kõik juhtuda võib kui ise juures pole või isegi siis kui oled.

    Kokkuvõttes üritad ise võimalikult mõnusalt elada ja seda ka oma lähedastele pakkuda. Noh et see eksistents, mis meil on, võimalikult hästi kasutatud saaks ja mitte kulutatud mingi totra kaklemise, kiusu, tänitamise või “ülla idee” peale. Lõppude lõpuks äärmiselt rahustav teadmine, et suures plaanis pole universumi jaoks mingit vahet kas me eksisteerime või mitte, niikuinii saab meie tahtest või tegutsemisest sõltumata kõik ükskord otsa.

    Liked by 5 people

    1. Jah, mõned nimetavad seda pessimismiks, aga minule süstib see teadmine, mis sa ka välja tõid, pigem rõõmu ja jõudu ja tähendust. Just et väiklus ja rumalus on halb ajakasutus, kui tean, et mu kõige kallimad surevad ära.

      Like

  4. “Lihtne osa elust sai läbi – et käid loengutes ja pärast tuubid eksamiteks ja siis käid veel loengutes.” – Täiesti geniaalselt sõnastatud. Seda auku tean minagi kui elad aastaid nii, et “see, mida tahtsin, hakkas mu tegelikkusest järjest rohkem irduma”. – kui elu on ootele pandud. Mul praegu ka natuke selline aeg (koduehituse projekt) ning mees, kellel varasemat kogemust pole “ootele pandud elust ja selle tagajärgedest” kipub väga sinna ämbrisse astuma ja muudkui lahendab olukordi stiiliga “siis, kui”. Õnneks ma olen nüüd varem ja targem – ei lähe selle mänguga kaasa ning tuletan talle meelde, et elu on praegu.

    Ma olen iga kord augu äärel kui lapsed ootamatult haigeks jäävad. Kui 3a haigestub (toob lasteaiast järgmise viiruse koju ja seda teeb ta iga kord kui sealt midagi saada on), siis ma juba tean ette, et nädal magamatust on kindlustatud, sest mõne päeva pärast on 1a on haige ja kui eriti halvasti läheb siis ka 11a jääb. Kõik on pea peal ning mina olen ööde viisi magamata. Hetkel taas see õudus kestab.

    Like

    1. “Elu on praegu” on ka geniaalne. Ma elasin alati tulevikus. Vist seni kuni esimene laps sündis. Sellest peale olen radikaalselt “elu on praegu”-usku ja tajun seda tugevalt iga päev.

      Haiguste osas – pea vastu! Me ka kõik haiged jälle ja nõme on.

      Like

  5. Mul oli täna lastega nii jube päev. Taastun koroonast, soolovanemdan, üks laps haige ja kõik läks hommikust saadik nii valesti, nii valesti. Karjusin korduvalt ja ütlesin asju, mida ei tohiks. Nüüd lugesin seda postitust ja tunnen suurt motivatsiooni homme paremini hakkama saada. Aitäh!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s