pikk päev

No okei, ma siis ei tee uudiskirja.

Saan aru, et need, kes emailiga regavad, saavad postituse alguse kirjakasti ja lõpuni lugemiseks klikivad lehele. WordPressis kontot omavad saavad terve postituse emailile, aga suht koleda ja piltideta.

Oot ma nüüd loen kokku, mitu päeva järjest bloginud olen. Täna on 27. päev juba, nii et homme tuleb mängureeglite järgi viimane.

Soovitan – all paremas nurgas on võimalik enda email jätta ja siis tuleb postituse teavitus emailile. Siis paari-kolme nädala pärast tõenäoliselt kirjutan jälle miskit.

Häh, ma mõtlesin, miks ma unine olen. Pagan küll, ma ärkasin kell pool kuus, astusin uksest veerand seitse ja olin kaheksa 100 kilomeetri kaugusel koolis. Siis bussiga tagasi, siis koosolek kogukonnaaia teemal – ainult enne pidin 20 minutiga kõik laga ära koristama.

Sho läks üle tüki aja avalikku sauna, ma tsillisin lastega.

Nii et suht loogiline, et väsinud olen.

Nüüd tuli Sho tagasi ja ütles, et päris hull on eestlastega saunas käia, kui eesti keelest aru saad. Et kes kunagi 2000 krooni päevas tsemenditöödega teenis ja osa tsemendist ära pätsas. Ja kes kui palju lõhet püüdis kuskilt nõukaajal.

Teate, kui ilus ja piinlik. Läksin varahommikul kohvikusse, tellisin saia, aga olin maksujõuetu. Vaatasin, kontol on miinus 630 eurot ja Sho ei võtnud toru.

Ütlesin, et ma ei saa praegu maksta, annan saia tagasi. Müüja ütles: sööge, pärast maksate. Ma ütlesin, aga mis siis, kui ma ei saagi makstud. Ta ütles, no siis maksate kunagi hiljem.

Koolis oli ka ilus ja piinlik. Õpetasin tegusõna te-vormi, käisime posu sõnu läbi. Õpilased ütlesid sõna oma tegusõnanimekirjast, ma ütlesin, kuidas te-vormi panna ja koos tuletasime reeglid.

Tegime seda mõnda aega, aga siis ütlesin, et aitab kah, las panevad ülejäänud sõnad õigesse vormi grupitööna.

Ütlesin; lõpetame nüüd ja jaguneme gruppidesse.

Õpilane: miks?!

Mina: sest ma ei viitsi enam!

Õpilane; ainult kolm sõna on veel!

Ma: oh no okei.

Siis naersime, et kes keda motiveerima peaks.Tegelt ma naersin, ma ei mäleta, kas nad naersid või jõllitasid mind külmal pilgul.

Podcastidest kuulasin Max Tedmarki. Mul isegi ta raamat riiulis – lugenud muidugi ei ole. Tema on see, kes kirjutas avaliku kirja, tungiva soovitusega tehisintellekti arendus pooleks aastaks pausile panna.

Ta ütles hästi: we are rushing towards a cliff but the closer we get the more scenic the views are.

Ma katsun nüüd leida erinevaid kontekste, kus ma sedasama mõtet kasutada saaks.