Tuleb tõdeda, et ma ei võta seda ATH-teemat üldse vabalt veel. Kukun ikkagi päeva jooksul aukudesse, kus mõtlen, et appi ma ei tea, mida oma eluga nüüd peale hakata, kõik on segamini löödud. Pidetu ja nõutu olla.
Rohkem kui tahaks, segab mind stigma, mis ATH-ga kokku käib. Stigmat on mujal ka, aga ATH-l on oma special versioon.
Okei, sul on ATH – ma ei vaidle vastu – aga, hear me out, mis oleks, kui sa kõvasti pingutaksid.
Sa saaksid oma ATH-d harjumustega muuta, sellest tahtejõuga välja tulla – kui sa viitsiksid, see tähendab. Kui sa suvatseksid selle pingutuse ette võtta, selle asemel, et järjest vabandusi ritta laduda.
Skisofreenia on ka neuroeripära, võib öelda. Ma pole kuulnud, et keegi püüaks harjumuste ja tahtejõu abil skisofreeniast vabaneda. Küll aga!
Instagramis nägin meest, kes kasutas telefoni, et aru saada, kas ta näeb hallutsinatsiooni. Kui telefoni kaamerapildis ei olnud inimest, keda ta ruumis nägi, siis järelikult polnud päris.
Nägin ka koera, kes oli õpetatud ruumi tulevat inimest haugatusega tervitama. Kui koeraperemees nägi inimest ruumi sisenemas, andis koerale käskluse “tervita!” ja kui koer haukus, oli inimene päris, kui ei, oli hallutsinatsioon.
Need ongi toimetulekumehhanismid. Aju on ikka samasugune, aga elu on lahenduste abil paranenud.
Ma usun, et ATH-ajuga inimene peaks andma endast parima, et need toimetulekumehhanismid luua, sest see aitab neid ennast ja teisi nende ümber. Ma millalgi lähipäevil ehk kirjutan, mis harjumused ja keskkonnanipid mul toimivad. Teraapiat ma vist ei vaja. Ravimite osas – näis. Proovin igatahes ära, kuidas ravimiga klapib.
Aga ATH puhul miskipärast tundub intuitiivselt, et kui leiad toimetulekumehhanismi, siis ATHst annab vabaneda, välja tulla, terveks saada.
Olgem ausad, see polegi mingi päris värk ikkagi, kui me omavahel nüüd päris ausalt räägime, onju. Lõppkõkkuvõttes on asi laiskuses, mida annab välja juurida, ja tahtejõus ja vastutustundes, mida peaks kultiveerima. Lapsevanema tegemata töö, ühesõnaga. Mitte midagi, millest ei annaks välja tulla, kui end kätte võtad.
Rääkisin, mis tunne mul on igapäevaseid asju teha ja see on puhtalt subjektiivne kogemuse kirjeldus. Seda lugedes võib vaadata, et aa, täiskasvanud inimene ei tea, mis on mõõdutunne ja pole argipäeva selgeks õppinud, muud ei midagi.
Aga – see on nüüd tähtis – selle taustal on aju, mille sain päranduseks esivanematelt, mitte ei kujundanud oma halbade harjumustega.
Aju, millel on probleeme dopamiini ja noradrenaliini tasakaaluga, prefrontaalse korteksi tegevusega, neurotransmitterite transpordi ja retseptoritega, erinevate võrgustike funktsioneerimise ja ajustruktuuride eripäraga.
Samas olen täiesti nõus, et inimene võiks anda endast võimalikult palju, et erinevate lahendustega oma elu parandada, mitte mõnuleda oma mina-olengi-selline-mullivannis. Mina ei pinguta – teie pingutage. Mina ei kohane – teie kohanege.
Oot selle kohta on ka hea nali kellegi standupist. Ei leia seda netist üles, aga mõttekäik oli umbes nii, et üks ütleb: ma annan sulle teada, et mul on need ja teised asjad, mis mind triggerdavad. Teine vastu: selge pilt. Mida sa selle probleemiga toime tulemiseks teinud oled? Esimene: mitte midagi, ma lihtsalt ütlen sulle, et sina saaksid minu probeemiga toime tulemiseks ennast muuta.
ATH-ajuga inimestele võib palju ette heita. Nad ehk käituvad sitasti – ei austa sinu aega, ei austa sinu prioriteete (ega ka enda omi), ei pea kinni kokkulepetest ja nii edasi.
Mu meelest seda ei pea üldse andestama.
See on täielikult minu enda vastutus tekitada olukord, kus teised inimesed ei satu minu süül jamadesse ega tunne ennast minu pärast halvasti.
Andestama üldse ei pea, mõistmine aitab natuke.
Olen seda meelt, et iga täiskasvanud inimene peab enda ja oma elu eest absoluutse vastutuse võtma. 100% vastutust, ilma agadeta. Koos juhuste ja ebaõnne ja kõige muuga, ikka 100% vastutust.
Lihtsalt me võiks ühel nõul olla selles osas, et ATH on. Ma niigi põen iga päev saja asja pärast. Lihtsam oleks, kui selle ühe asja pärast põdema ei peaks. Ma ekstra rõõmustaks, sest mul oleks siis 99 probleemi, mu lemmik arv probleeme.
maarja blogi 
Leave a comment