maarja blogi

Argielust ka. Täna oli selline, et hommikul koosolek, siis psühholoog, siis pärastlõuna koosolek, siis kodumajandus ja pere ja siis magama (ma loodan, et kähku). Kuigi üks laps hakkab terveks saama, hakkab teine haigeks jääma ja mul on eiramatud kohustused nii homme kui laupäeval kui pühapäeval.

Keset hommikukoosolekut sain telefonikõne – tsiteerin sõna-sõnalt: “jaapanlane sattus hullumajja ja tal on kiiresti tõlki vaja”.

Siis hiljem küsisin ühelt sõbralt psühhiaatri kontakti ühe teise sõbra jaoks ja siis läksin ise psühholoogile, kes kinnitas, et tema meelest on mul ka totaalselt ATH.

Nii et vaimutervise teemad tugevalt õhus.

Siis oli kolleegidega koosolek. Ma suudan päris hästi keskenduda ka läbi kurnatuse, kui minu ülesanne on tõlkida jaapani ja eesti keele vahel detaile valdkonnast, mille kohta ma mõni nädal tagasi teadsin null asja.

Tähelepanu on nõelterav lausa. Ma nüüd mõtlen, et see peab olema see ekstra pingutus kahe keele vahel keerukusi kommunikeerida. Ühekeelne tavakoosolek on palju keerulisem taluda, aga kahe keele väljakutse pinge toimib hästi.

Äkki on see osa mu õnneliku abielu saladusest? Jaapani keeles pereelu elada stimuleerib aju ja vürtsitab argipäeva. Sho on piisavalt “oma”, aga alati piisavalt “võõras”, et mulle jätkuvalt pinget ja põnevust pakkuda. “Ritalin me this…”

Ma olen nagu mõni nendest intelligentsetest koeratõugudest, kellele peremees peab mõtlema eriti keerulisi ja nutti vajavaid väljakutseid, et koerake kutsadepressiooni ei vajuks.

Lihtne “otsi! – otsi telefon üles! Kus on kõrvaklapid! Aga kus telefon nüüd on!” kakskümmend korda päevas ei kõdita üldse.

Nendes asjades, mida ATH paradoksideks nimetatakse, tunnen end ka ära. Et argielu on pea ületamatult keeruline, aga suured ja keerulised asjad on lihtsad. Pingevabad olukorrad teevad ärevaks, aga pingelistes olukordades tekib rahu ja selge pea. Kas meeletormi vaigistamiseks on vaja erguteid, arutame esmaspäeval psühhiaatriga.

Aga pikal teel arstile ja tagasi kuulasin autos ei-tea-mitmendat korda Naval Ravikanti. (Spotify või Youtube)

Ma koostan enda peas nimekirja asjadest, mille puhul arvasin, et need kõnelevad mu hingega, aga nüüd tuleb välja, et kõneleb (ühtlasi) mu ATH-ajuga. Navali jutt on kohe kindlasti üks.

Veel üks balsam ATH-ajule on EiKi lugu “Tavaline”

ma ei tohiks juua nii palju kohvi

kui palju kordi ma endale ütlema pean

ilus karge hommik ja ma hõljun üle kopli

nii kõrged on sihid, mis endale sean

ma tahaks olla iiri punk ja olla Viivi Luik

ning olla nii-nii uus, et tirib pildituks

kuid jääda stiilitruuks kui olen lavaline mees

et leebuks kipitus vahel olla tavaline mees.

Siis mingi rida keskeakriisist ja pangalaenust, mis minuga ei kliki – mulle meeldivad mõlemad.

Edasi “kes ei teind terve nädala midagi erilist”

ja siis “hajameelne mees” ja “lebab diivanil poolelus selili”

ja “päevas jõuab teha ühe asja max”

ja siis “üks praktiline mees, ma tahaks olla pakiline mees.”

Siis saabki laul läbi.

Kõik alates kohvist ja kõrgetest sihtidest ja hõljumisest kuni voodis lebamise ja unistuseni olla praktiline pakiline mees, moodustab kena selge profiili, mida psühhiaatrid nimetavad kokkuvõtvalt aktiivsus- ja tähelepanuhäireks. Kui seda vana lemmiklaulu nüüd sellise uue pilguga vaadata.