maarja blogi

Mul on mu prillid – ajuspaa ja uus persona. Kõik on nii selgepiiriline. Otsisin blogist üles 2013. aasta postituse, kui Jaapanis sain endale korralikud prillid ekraani ja päikese vaatamiseks. Siis kirjutasin ka, et uus persona.

Mingid seosed püsivad mul aastaid peas nii, et kui neid kord seitsme aasta tagant kirja panna, tuleb välja täpselt samas sõnastuses. Mõttemustrites tõmblemine on mitmel tasandil hirmuäratav.

Alati aiman, et mingeid mõtteid siin kordan täpselt samas sõnastuses kui varem. Loodan lihtsalt, et lugeja ei mäleta nii hästi. Asi selles, et ma ise ka ei mäleta. Esiteks seda, kas ma olen mõtte juba kirja pannud või keerleb see mul lihtsalt ammust aega peas. Aga teiseks, vahel tundub mõte mulle totaalselt uus ja siis hiljem avastan, et ei – see oli mu vana mõte ja vähe sellest, täpselt samade sõnadega mõeldud (näiteks prillid ja uus persona).

Ehk et kui tahad värskust suhtesse iseendaga, siis hea amneesia aitab.

Mu Luukas toimetab viimasel ajal metatasandil. Ta ei ütle “ma mõtlen”. Selle asemel ütleb “mu aju mõtleb”. Küllap arstisaadete ja anatoomiaõpiku pideva sirvimise mõju.

Ükspäev püüdis mult köhakommi välja võluda. Ütles tõsisel toonil: minu aju mõtleb, et kui ma köhakommi ei saa, hakkab mu selg valutama.

Selles mõtteviisis on midagi, eks? Mingi teadmine sellest, kuidas aju me ülejäänud keha mõjutab. Üldse, kui tal on kusagilt valus ja ma küsin täpsustusi, kust ja kuidas valutab, siis selle asemel, et öelda, jah, kurgus kipitab või põlv valutab, hakkab ta seletama midagi väga spetsiifilist viiruste või bakterite või luude kohta.

Teine teema, millele ta süstemaatiliselt läheneb, on huumor.

Emme, ma ütlen sulle ühe nalja: hommik on õhtul, õhtu on hommikul.

Emme, ma ütlen sulle ühe nalja. (Hästi aeglaselt, et sõnad segamini ei läheks.) Üks asi, mis peaks olema, ei ole. Ja teine asi, mis peaks olema seal, on hoopis teise koha peal.

Lahendab nalja nagu valemit.

Ema peab pidevalt olema tippvormis läbirääkija. Advokaat ärkab, paneb riidesse, sööb kvaliteetse hommikusöögi, joob turgutava kohvi, suundub tööle, teeb kirjutuslaua taga vaikuses põhjalikud ettevalmistused teada teemal ja asub siis läbirääkimistesse. Ma pean kogu ärkveloleku aja olema valmis ükskõik mis teemal piike ristama. Vetsupotil, telefoniga rääkides, aknaid pestes… Selja tagant kostub järsku: emme, tahan multikaid vaadata. Ja hakkab pihta.

Ja on üks liik inimesi, keda sõna “ei” ei kohuta – lapsed. Neil on läbirääkimiskunsti alused selged: kui sada korda vastatakse “ei”, küsi 101 korda. Läbirääkimised on nende teine loomus. Ükskõik, mida ma ütlen, L. teeb sportikust hasardist vastupakkumise.

Mina: viis minutit veel, siis läheme koju.

Tema: seitse minutit!

Mina: kuus minutit!

Õnneks ainult mina tean, kui pikk on kuus minutit. Tavaliselt nii kolme minuti pikkune. Nii et aega puutuvate läbirääkimiste puhul annan meelsasti järele.

Okei, seda kõike olen kohe kindlasti juba kirjutanud

Teine emaelu keerukus on see, et kõik toimuv puutub minusse. Just sõbraga rääkisime, et isegi, kui teed teises toas omaette tööd ja lapsed mehe tegeleda, siis kui keegi tõstab kisa, on aju ikka automaatselt sündmuskohal asju lahendamas, isegi kui ise püsid töölaua taga. Seepärast saab end mingil määral emarollist välja lülitada ainult kodust ära minnes. Vastasel juhul on “pereelu projektijuht” pidevalt madalstardi asendis.

See “projektijuht” tahab pidevalt mikromanageerida ka. Oeh, pesu pesemine on me kodus minu teema, aga must pesu aina kuhjus ja siis Sho tuli appi ja tegeles pesuprotsessidega ise. Väga tänulik olen, aga ta tegi kõike valesti. Ma ei hakka nimetamagi, mida täpselt, sest nimekiri tuleks pikk. Ütlen ainult, et ma pole mitu nädalat kaht sama paari sokki üles leidnud.

Kas on parem kui asjad tehakse valesti ära või jäetakse tegemata? Ma ei teagi. Pesu on nüüd puhas, aga kortsus ja ma ei leia midagi üles.

Viimase nädalaga on juhtunud mitu elumuutvat asja. Esiteks, mõnel ööl M. magab ärkamata hommikuni. Näiteks täna. Või täpselt nädal tagasi. Too neljapäev oli hommikust õhtuni täiuslik.

Olen õppinud nii vähese energiaga toime tulema, et kui saan peaaegu järjest peaaegu kaheksa tundi magada, olen võimas nagu duracelli ümbermensch. Nii istusin neljapäeva hommikul kirjutuslaua taha tööd tegema.

Paar päeva varem avastasin, et ma võin istuda tööd tegema ja lapsed mängivad mind peaaegu segamata tükk aega. Pärast peab küll mööda kodu käima ja hindama, mis see oma aeg maksma läks. Aga olen otsustanud, et igal juhul väärt kulu.

Vahepeal nad muidugi tulevad kisaga ja ma pean nende muresid lahendama, aga päev-päevalt järjest vähem. Vahel tulevad lihtsalt, võtavad ritta ja Luukas teatab: me käisime linnuteed vaatamas. Ja Marie vaatab mulle oma võluvate silmadega otsa ja kordab tõsiselt: linnutee

Siis keeravad otsa ümber ja jätkavad seiklusega. Ma pean võtma hetke, et pilk taeva poole tõsta ja toibuda sellest, kui armsad nad on.

Selline süsteem on toimunud nüüd juba üle nädala. Et teeme ära hommikusöögitoimetused ja siis tuleme teisele korrusele. Mina kirjutuslaua taha ja lapsed lastetuppa omaette mängima. Uskumatu, uus tase elus.

Teine avastus, et kui ma teen tööd, mis mind rõõmustab, siis kirjutuslaud kohe kutsub.

Kolmas avastus – kui ma teen hommikul kohe midagi rahuldustpakkuvat, on päev algusest peale korda läinud.

Noh ja siis oli see neljapäev. Tegin äärmiselt nauditavat kirjutamistööd, aga energiat jäi ikka üle. Siis möllasin koristada, aga energiat jäi ikka üle. Kirjutasin veel, koristasin veel. Ja see kõik oli võimalik – lapsed võimaldasid.

Tagatipuks leidsin Allan Raymani “Completely”. Kohe sain aru, et pean oma muusikakalendiri tühjaks tegema, päev kulub sellele laulule. Nädal hiljem ikka kuulan peaaegu ainult seda. Räägib vist sellest, kuidas ta teise naisega magas.

See laul areneb hästi loomulikult, aga nii suurelt. Olen alati tahtnud, et Paolo Nutini selliseid laule laulaks, aga ta nagu ei laula ja seepärast ei kuula teda peaaegu üldse. Ainult vahel, kui meenub, kui kuum viltune naeratus tal on, ja šoti aktsent. Kumbki ei tohiks muusikas rolli mängida, aga noh.

Tagasi täiusliku neljapäeva juurde. Sõber kutsus mu Estoniasse Võluflööti vaatama. Olin P-lt nii muuseas kuulnud, et eriti lahe lavastaja ja kogu trupp vaimustunult teeb. Oligi mõnus. Üldse, ooperis käimine on selline… mitterutiiinne kogemus.

Ja kui ma koju jõudsin, siis avastasin, et Sho ja kaks last magasid kolmekesi kaisus Marie voodis. See oli esimene kord, kui Sho lapsed ise magama pani. Täiuslik punkt täiuslikule päevale.

Mul tuli vahepeal üks uus mõte ka. Kohe jagan.

Öeldakse, eks, et kui sa noorena pole vasakpoolne, siis sul pole südant. Kui vanana pole parempoolne, pole sul ajusid.

Mulle tuli pähe võimalik vastus küsimusele, miks noored kipuvad olema vasakpoolsed ja vanad pigem parempoolsed.

Täpsustan – ma ei räägi ei poliitikast, parteidest ega isegi mitte sellest, milline peaks olema ühiskond. Ainult sellest, miks mõni inimene tajub asja ühtpidi, teine teistpidi. Kuidas inimesed endast ja elust mõtlevad. Rullin lahti oma teooria:

Parempoolsed usuvad indiviidi jõudu. Kui inimesele anda vabadust, ta haarab oma elu enda kätte ja teeb sellega midagi suurepärast.

Vasakpoolsed ütlevad, et tuge on vaja. Ükski inimene pole saar, eksole.

Kuulasin Russell Brandi intervjuud Bill Burriga, kes ütles, et ta kuskil 35aastaselt sai aru, et tal endal on jõud teha asju nii nagu ta tahab. Et ta suudab end minevikust lahti raputada. Ma ise olen ka umbes nii vana ja viimastel aastatel tunnen endas seda jõudu. Enda elu eest vastutuse võtmise jõudu.

Äkki pole mina ja Bill kahekesi, mõtlesin. Äkki on see elu loomulik rütm, et keskmiselt kolmekümnendate keskel tekib jõud murda läbi sellest, mis iganes elu esimeses pooles (kolmandikus?) toimus.

Kui aju saab “valmis” nii 25-aastaselt, siis on loogiline, et iseseisvas elus orienteerumine algab ka umbes selles vanuses. Ja muidugi kriisiga. Siis sipled seal mõnda aega, siis ronid sellest kuidagi välja ja toibud… ja siis oledki 35. Järsku tajud enda jõudu.

Aga kui siis teatad oma indiviidivõime värske mõistmise tuhinas, et kõik ülejäänud peaks selleni jõudma 5. eluaastaks, on midagi tähtsat tähelepanuta jäänud. Või kui mõni 27-aastane, kellel on illusioon endast kui self-made-manist, teatab, et lõpetame nüüd selle õudse sotsialismi ära, sest tema saab ise hakkama.

Võib-olla mõni saab hakkama. Saab 18 täis ja päevapealt tõstab end juukseid-pidi oma minevikust välja. Ja eks lapsevanemana last iseseisvusele suunamine on pea igas vanuses hea. (Sõna “suunamine” kõlab väga vasakpoolselt, hehe.)

Aga keskmiselt on ehk loomulik, et inimesed oma elu esimeses pooles vajavad tuge ja teises pooles on võimsad ja vabad.

Selline teooria mul. Ja kui siis hästi läheb, on pooled vasakpoolsed ja pooled parempoolsed ja nii on aju ja süda ühiskonnas tasakaalus.

Selline mõte tuli ühel hommikul, võib-olla seepärast, et eelneval õhtul olin kuulanud lõpuni Russell Brandi ja Ben Shapiro vestluse. Kaks poliitilise skaala eri otsa, aga nad rääkisid samadest probleemidest, neile tegid muret samad asjad.

Tuimalt otsustasin muidu tasulise Under the Skin podcasti proovinädalal kõik huvipakkuva ära kuulata ja siis cancel panna. Kuulasin ka Richard Ayoade lõpuni (ta on nii armastusväärne), Bill Burri (teistmoodi armastusväärne, terve vestlus saadaval)…

Jimmy Carri intervjuu pani naeratama. (See ka tervikuna saadaval, pakun, et varsti võetakse maha, sest maksmine ette nähtud.) Ta tegi räige nalja oma liiga vara sündinud pisibeebi suunal ja ma lõkerdasin.

Duncan Trusselli oma ka, nad on Brandiga samal lainepikkusel. Trussell on mingis veidras mõttes mu lemmikmees oma sürri hääle ja maailmaga – Rogani podcastide vestlustes on ka temal mu südames eriline koht.

Mis veel. Rogani ümber on skandaalid, kahju. Sam Harris võttis õudselt ilusti teema kokku. Viimaste aastate kõige huvitavamad mõtted mu peas on seal kindlasti intellectual dark webi mõjul – lihtsalt ütlen.

Sho tegi vahepeal me lastest pilti, ma kassist.