maarja blogi

Hommikul oli kõvasti parem olla. Lausa nii, et vaatasin, kas jõuaksin Soome lennukile ja ikkagi füüsiliselt koosolekule ilmuda. Aga liiga suur risk tundus, sest kõige rohkem tahan reedel terve olla, et koolis jätkukursusega alustada.

Selle asemel veetsin hommikupooliku lilli ümber istutades ja töökõnede ajal värviraamatut täiendades.

Pärastlõunal oli pikk ja keeruline koosolek. Kui see lõppes, siis järsku tuli pähe, et vaja kuulata üle tüki aja Masego lugu “Tadow“, sest see kohe kindlasti võtab pinge maha.

Õõtsusin köögis ringi “…how she does it with no fear, all that confidence…” – jep, see olen mina. Puhtalt mina – pean olema mina.

Mul on selle looga mälestus sügavast talvest, kui Marie-beebi magas mu kõhul ja ma kõndisin “Tadow” saatel ettevaatlikult tibusammudel-aga-tantsides mööda kodutänavaid.

Elagu blogimine. Ma tean, et kirjutasin sellest tookord ja see on tõenäoliselt põhjus, miks mul moment meeles on. Sest kirjutamine aitab mälestusi ajju süvendada. Oot, vaatan, kas leian postituse. Leidsin!

Spotify aastakokkuvõte tuli ja paar inimest saatsid mulle kohe enda oma.

Tutvusin enda omaga ka ja kuna mul on muusikaga sõltuvussuhe, siis kokkuvõte, mis sisaldas klippe mu dopamiinilugudest, tekitas hetkega mõnutunde. Suht haige.

Haige ka, kui mõnd numbrit nägin.

Aasta kuulatuim lugu on Allan Raymani “Completely“.

Mitu korda?

795.

10. veebruaril kirjutasin sellest loost – ja siis uuesti 19. veebruaril.

Nimekirjas teine on Dennis Lloyd “Leftovers“, mis poleks nii hea lugu, kui ma poleks sellele terve kosmilise tähenduse külge keevitanud ja nüüd, kus see kõik mu jaoks nii palju tähendab, ei saa tähendust enam tagasi võtta.

Kusjuures neljas lugu nimekirjas on ka Dennis Lloydi oma. “Nevermind” jõudis nimekirjas nii kõrgele selgelt seepärast, et Sho ja lapsed sattusid enamvähem autoõnnetusse ja Sho murdis luu.

Nii hea on vaadata, kuidas suur osa lugusid nimekirjas meenutab mulle mingeid mälestusi või seostub vähemalt tundega, mis sel aastal mingil perioodil oli.

Lõppu mõte, mis olla Konfutsiuse oma – terve inimene tahab tuhandet asja, haige inimene vaid üht. Täna olen kenasti tänulik olnud, et jälle terve olen. Homsest hakkan jälle tuhandet asja tahtma.

A. heitis ette, et isegi kui blogin, et joonistasin hobuse tagumiku pealtvaates, siis pilti ikka juurde ei pane.

Ma olen see tüüp, kes leiab, et pigem tuhat sõna või 73 680 minutit.