maarja blogi

Paar nädalat tagasi kibelesin siia kirjutama tulla, et öelda: ma olen nii õnnelik ja eluga väga rahul. Siis tõi M. lastehoiust kõhuviiruse. Vahel on tunne, et lasteaiatasu on lihtsalt eksklusiivse hinnaga viiruste püsitellimus.

Oksendamine algas muidugi öösel voodis ja päeval oli ta söönud mustikaid ja mustsõstra jogurtit.

Mu viirusega toimetuleku oskus on endiselt 13. sajandi tasemel. Unustan end last musitama ja temaga samast tassist jooma. Nii et kaks päeva hiljem enne und algas minul ja L-l sünkroonoksendamine.

Püüdsin end vaevaliselt elutoa diivanil elus hoida. Samal ajal Sho tegeles L-ga. Magada ei saanud keegi. Peale Marie muidugi, kes tõusis ja säras kell 6 hommikul.

Veel mitu päeva oli nõrk ja iiveldav olla, aga üks hetk tundus, et nüüd oleme suht jonksus ja vajame vaheldust.

Võtsin lapsed autosse ja käisime Mustamäel uuel põneval mänguväljakul ja siis surusin alla lapsepõlvetrauma ja astusin sisse uuskasutuskeskusesse.

Otsisin seal käpapatrulli tegelasi, aga ei leidnud ja nii sõitsime edasi Prismasse ja iga laps sai endale ühe koera. Mina sain covidi.

See tuli muidugi paar päeva hiljem ilmsiks. Just siis, kui mõtlesin, et nüüd olen kõhuviirusest päriselt taastunud. Kui covid midagi muud ei murra, siis vaimu küll.

Miks ma olen alati see, kelleni asi alles siis jõuab, kui see teiste jaoks juba eilne päev on. Istagrami konto tegin siis, kui teised elasid tiktokis, Billie Eilishi rongile hüppasin alles nüüd…

“Bad guy” on nii vaimuka tekstiga. I’m that bad type, make your mama sad type, make your girlfriend mad type, might seduce your dad type.

No ja nüüd covid, kui kõik teised on et mis covid – kolmas maailmasõda.

Kuigi täna tundub täitsa tore, sest lapsed magasid tunni kauem kui muidu (mitte kellakeeramis-, vaid päristunni) ja ärkasid täiesti värske ja rõõmsana. Mis viga nii ema olla.

Vahepeal vaatasin endalegi üllatuseks ühe kvaliteetsarja. Ma muidu vaatan ainult halbu asju, et tunded liiga kurnavaks ei muutuks. Aga alustasin “Russian Dolliga” ja järgmisel päeval oli hooaeg vaadatud.

Koguaeg muretsesin, et sarja põhiküsimusele on mingi räiget pettumust valmistav vastus, aga ei olnud. Ja peategelane oli kuidagi tuttav ja muusika oli hea ja mulle ka tundub, et inimene olla on nii kuradi raske.

Pärast kuulasin soundtracki ja kui klapid peas õues Marie käru lükkasin, siis oli tõsimeeli tunne, et suren nüüd kohe ära, nii et pidin muusikat vahetama.

Aga jaa, enne kui viirused mind killima tulid, olin õnnelik ja eluga rahul. See algas vist “Viimase samurai” lugemisest.

Olin juba tükk aega oma mõtetest nii õudselt tüdinenud. Kõik need teemad, millest juba olen sada korda mõelnud ja erinevad vaatenurgad, mida kõike olen ka kuulnud ja lõpuks oli tunne, et kas mitte midagi päris uut enam ei ole.

Aga “Viimane samurai” oli täpselt õige, sest ta mingil viisil kõneles mu viimase aja kõige painavamatest küsimustest, aga päris uuel viisil.

Üldse, raamatute lugemine võiks olla värske sõõm. Ainult ma ei loe.

Aga mu prillid on revolutsioonilised. Ongi nagu arst lubas – ajupuhkus. Nii et ehk tekib ka lugemisharjumus. Palju asju saab tehtud, kui silmad enam hullu ei pane.

Mind kisub kirjutuslaua taha mitu põnevat projekti ja nüüd saan aru, et laste kõrvalt töö tegemiseks on vaja, et see töö piisavalt tugevalt tõmbaks.

Sest muidu tegelen vaid karjuvate probleemidega ega näe põhjust, miks peaksin end veel tööga kiusama. Juba ammu eristan olulise ja ebaolulise oma elus binaarses süsteemis. Mingeid varjundeid pole – on ainult “üks” või “null”.

Vahel mõtlen, et ma pole üldse loominguline inimene. Ei ole nii, et fantaasia muudkui lendab, anna ükskõik mis märksõna hambusse.

On paar teemat, millest olen nii läbi imbunud, et mõtted aina lendavad. Nüüd on lootust, et osad neist saab tööks vormida.

Tee, mida armastad, ja sa ei pea päevagi töötama – netis oli selle tsitaadi all foto ekstaatilise pilgu ja kõrvuni suuga politseinikest, kes Hong Kongis meeleavaldajaid nuiaga laiali peksavad.

Puusalt pakun, et maailmas on kaht liiki inimesi. (“Need, kes jagavad inimesed kaht liiki inimesteks ja need, kes ei jaga.”)

On need, kes esimesest infokillust kukuvad improviseerima. Ja need, kes tunnevad, et nad peavad asja “täitsa selgeks saama”, enne kui improviseerida julgevad.

Ma olen pigem see teine.

On mõni asi, mille peale ma elus olen nii palju mõelnud, et võin improviseerida ja see on nii loomulik kuidagi. Aga kõik ülejäänud teemad…

Vahel ei julge mõtet lendu lasta, sest teadvustan, kui vähe asjas tean. Aga tihti lihtsalt ei oskagi mõtet lennutada.

Mind peab käekõrval mõnest teemast läbi juhatama, muidu ma ei saa aru. Mõtlen ainult need sammud kaasa, mis mu talutaja välja hääldab ja mitte üht sammu ise edasi.

Ma ei haara suurt pilti. Ei saa aru, mis on mingi väikse asja suur mõju.

Näiteks kuulasin Zuckerbergi intervjuud ja sain viimaks aru, et ahah NFT tulevik on nii argine ja laialdane, umbes et tehniliselt elementaarne vajadus, kui tahad tulevikus oma virtuaalset avatari riietada. Kui enam ei osta poest ainult reaalseid riideid, vaid ka virtuaalseid hilpe ja aksessuaare.

Üks mu suuremaid hädasid on, et ma ei saa üle argitegevuste tüdimusest. Ükspäev kurtsin sõbrale, et ma olen ülemõelnud teemad, millele ei tohiks liialt mõelda.

Selle asemel, et lihtsalt panna pesu kuivama, ma panen kuivama ja mõtlen: kas tõesti. Kas, kurat, tõesti – see on see, mida ma jälle teen. Ja homme. Ja ära kappi? Ja jälle otsast peale?

Selle asemel, et lihtsalt õhtusööki valmistada, hakin sibulat ja mõtlen: ei ole võimalik, et ma olen jälle olukorras, kus eile samal ajal. Ja siis nad ei taha seda süüa ja siis tuleb nõud jälle masinasse panna ja jälle välja võtta ja… Kas see ongi see, kuidas ma oma elu veedan? Tõesti?

Ma võiks argitoimetustega rahu teha. Rõõmugi leida. Aga ma kuidagi ei oska oma aju ära häkkida.

Kui saaksin ühe füüsikaseaduse muuta, siis teeks, et iga amps šokolaadikooki maitseks nagu esimene amps. Või siis et kõikidest toitudest saakski ainult esimese ampsu võtta. Sest iga järgmine suutäis on järjest suurem pettumus.

See on praegu tundlik teema ehk kõhuviiruse pärast. Tol päeval, kui covid näkkas, tulime koju ja tellisime india toitu. Esimene amps oli imeline. Edasi üks suur iiveldus jälle.

Ja ma veel pärast hõiskasin, et küll on lihtne olla ema, kui alustuseks viid lapsed eriti ägedale mänguväljakule, siis ostad neile poest plast-nänni ja maiustusi (ahh see õnnis naeratus nende näos) ja siis lõunasöögi tellid kulleriga. Kui see oleks argipäev, saaks ma lastega kodus päris hästi hakkama.

Rutiin ei taha mu sõber olla, ühesõnaga. Ma ise täiega püüan rutiini sõber olla.

Töörutiini, kuigi laste tujud ja vajadused muutuvad. Trennirutiini, kuigi okseviirused löövad jalust. Päevakava, kuigi öiste haiguspuhangute järel ei tea keegi, millal on õige aeg magada ja millal mida süüa.

Võta inimene, kes harutab kõige elementaarsemadki argitegevused algosadeks ja seab kõik osad eraldi kahtluse alla. Ja anna sellele inmesele kaks mudilast. Tõesti, vahel pussitaks end pigem kõhtu, kui läbiks järjekordse õueriiete selga panemise košmaari.

Ühe korra võtad end kokku ja teed ära, muidugi. Kannatlikult ja mänguliselt ja mis kõik. Oled ehk särasilmne naerusuine hästi välja puhanud keha-ja-meel-tasakaalus inimene ka.

Saunaõhtul tuli jutuks väikelapse-vanema unevõlg. Jaa, mina jälle hädaldasin.

Ja seal üks mees ütles, et tal on sõber, kes võistleb neli ööpäeva järjest, seejuures magab kokku kolm tundi, ja inimvõimete piir on palju kaugemal, kui me endale teadvustame.

Täitsa nõus. Aga kui ma teaks, et viiendaks päevaks on kõik möödas…

Oktoobri esimesel päeval ma naeratades kavaldan lastele soojad riided selga. Aga siis tuleb seda teha veel kõige vähem 200 korda, enne kui ilm jälle enamvähem on. Ja kui uus sügis tuleb, siis jälle sama palju.

Oleks meie seltskonnas kasvõi üks inimene, kes talvise pimeda külma ligaga tahaks õue minna, aga ei – ja mingil perverssel kombel leian end olukorrast, kus pean sundima riidesse lapsi, kes töötavad kogu hingest riietamisele vastu, sest nad ei taha minna – seejuures tahan ma ise õue minna veel vähem kui nemad.

Ühe õhtusöögi võib teha nii, et proovid arvestada, et kõik maitsev ja tasakaalus ja siis keegi teatab, et ta ikka ei taha ja siis meelitad ja keelitad ja teine tahab küll, aga ei suuda keskenduda, nii et teed asja talle lõbusaks mänguks ja siis midagi kukub põrandale ja ütled “tegijal ikka juhtub” ja naeratades koristad ära.

Aga siis tuleb trikki korrata iga päev kuni 1095 korda aastas ja saaks see nali siis ühe aastaga läbi.

Iga päev on miljon asja vaja teha. Aknaid pesta. Kui tahaks, et elutoa suured aknad puhtad oleks, tuleks pesta neid vähemalt neli korda nädalas. Ma ei pese muidugi, sest – null.

Seintega pole lootustki. Kuigi oleme kõik kirjapulgad kapi otsa pannud, leiab Marie kuskilt alati midagi ja läheb omaette seinu joonistama.

Ja siis alles tükk aega hiljem tutvustab meile oma teoseid vaoshoitud uhkusega nagu kunsnik galeriis. “Marie joonistas siia ja siia… ja siia.”

Kuid ja aastaid järjest ei suuda mitte keegi tahtejõu pealt teeselda, et on hea lapsevanem. Ainus, mida teha saab, on tekitada keskkond ja tingimused, kus on võimalikult lihtne hea lapsevanem olla.

Praegu on tingimustega pahad lood ja mu reaktsioon laste nääklemisele on kahe sekundiga nullist sajani. Ja mis nullist me räägime. Nagu Bill Burr ütleb, I idle at 75 miles per hour.

Selline elu praegu.