nullist sajani

Paar nädalat tagasi kibelesin siia kirjutama tulla, et öelda: ma olen nii õnnelik ja eluga väga rahul. Siis tõi M. lastehoiust kõhuviiruse. Vahel on tunne, et lasteaiatasu on lihtsalt eksklusiivse hinnaga viiruste püsitellimus.

Oksendamine algas muidugi öösel voodis ja päeval oli ta söönud mustikaid ja mustsõstra jogurtit.

Mu viirusega toimetuleku oskus on endiselt 13. sajandi tasemel. Unustan end last musitama ja temaga samast tassist jooma. Nii et kaks päeva hiljem enne und algas minul ja L-l sünkroonoksendamine.

Püüdsin end vaevaliselt elutoa diivanil elus hoida. Samal ajal Sho tegeles L-ga. Magada ei saanud keegi. Peale Marie muidugi, kes tõusis ja säras kell 6 hommikul.

Veel mitu päeva oli nõrk ja iiveldav olla, aga üks hetk tundus, et nüüd oleme suht jonksus ja vajame vaheldust.

Võtsin lapsed autosse ja käisime Mustamäel uuel põneval mänguväljakul ja siis surusin alla lapsepõlvetrauma ja astusin sisse uuskasutuskeskusesse.

Otsisin seal käpapatrulli tegelasi, aga ei leidnud ja nii sõitsime edasi Prismasse ja iga laps sai endale ühe koera. Mina sain covidi.

See tuli muidugi paar päeva hiljem ilmsiks. Just siis, kui mõtlesin, et nüüd olen kõhuviirusest päriselt taastunud. Kui covid midagi muud ei murra, siis vaimu küll.

Miks ma olen alati see, kelleni asi alles siis jõuab, kui see teiste jaoks juba eilne päev on. Istagrami konto tegin siis, kui teised elasid tiktokis, Billie Eilishi rongile hüppasin alles nüüd…

“Bad guy” on nii vaimuka tekstiga. I’m that bad type, make your mama sad type, make your girlfriend mad type, might seduce your dad type.

No ja nüüd covid, kui kõik teised on et mis covid – kolmas maailmasõda.

Kuigi täna tundub täitsa tore, sest lapsed magasid tunni kauem kui muidu (mitte kellakeeramis-, vaid päristunni) ja ärkasid täiesti värske ja rõõmsana. Mis viga nii ema olla.

Vahepeal vaatasin endalegi üllatuseks ühe kvaliteetsarja. Ma muidu vaatan ainult halbu asju, et tunded liiga kurnavaks ei muutuks. Aga alustasin “Russian Dolliga” ja järgmisel päeval oli hooaeg vaadatud.

Koguaeg muretsesin, et sarja põhiküsimusele on mingi räiget pettumust valmistav vastus, aga ei olnud. Ja peategelane oli kuidagi tuttav ja muusika oli hea ja mulle ka tundub, et inimene olla on nii kuradi raske.

Pärast kuulasin soundtracki ja kui klapid peas õues Marie käru lükkasin, siis oli tõsimeeli tunne, et suren nüüd kohe ära, nii et pidin muusikat vahetama.

Aga jaa, enne kui viirused mind killima tulid, olin õnnelik ja eluga rahul. See algas vist “Viimase samurai” lugemisest.

Olin juba tükk aega oma mõtetest nii õudselt tüdinenud. Kõik need teemad, millest juba olen sada korda mõelnud ja erinevad vaatenurgad, mida kõike olen ka kuulnud ja lõpuks oli tunne, et kas mitte midagi päris uut enam ei ole.

Aga “Viimane samurai” oli täpselt õige, sest ta mingil viisil kõneles mu viimase aja kõige painavamatest küsimustest, aga päris uuel viisil.

Üldse, raamatute lugemine võiks olla värske sõõm. Ainult ma ei loe.

Aga mu prillid on revolutsioonilised. Ongi nagu arst lubas – ajupuhkus. Nii et ehk tekib ka lugemisharjumus. Palju asju saab tehtud, kui silmad enam hullu ei pane.

Mind kisub kirjutuslaua taha mitu põnevat projekti ja nüüd saan aru, et laste kõrvalt töö tegemiseks on vaja, et see töö piisavalt tugevalt tõmbaks.

Sest muidu tegelen vaid karjuvate probleemidega ega näe põhjust, miks peaksin end veel tööga kiusama. Juba ammu eristan olulise ja ebaolulise oma elus binaarses süsteemis. Mingeid varjundeid pole – on ainult “üks” või “null”.

Vahel mõtlen, et ma pole üldse loominguline inimene. Ei ole nii, et fantaasia muudkui lendab, anna ükskõik mis märksõna hambusse.

On paar teemat, millest olen nii läbi imbunud, et mõtted aina lendavad. Nüüd on lootust, et osad neist saab tööks vormida.

Tee, mida armastad, ja sa ei pea päevagi töötama – netis oli selle tsitaadi all foto ekstaatilise pilgu ja kõrvuni suuga politseinikest, kes Hong Kongis meeleavaldajaid nuiaga laiali peksavad.

Puusalt pakun, et maailmas on kaht liiki inimesi. (“Need, kes jagavad inimesed kaht liiki inimesteks ja need, kes ei jaga.”)

On need, kes esimesest infokillust kukuvad improviseerima. Ja need, kes tunnevad, et nad peavad asja “täitsa selgeks saama”, enne kui improviseerida julgevad.

Ma olen pigem see teine.

On mõni asi, mille peale ma elus olen nii palju mõelnud, et võin improviseerida ja see on nii loomulik kuidagi. Aga kõik ülejäänud teemad…

Vahel ei julge mõtet lendu lasta, sest teadvustan, kui vähe asjas tean. Aga tihti lihtsalt ei oskagi mõtet lennutada.

Mind peab käekõrval mõnest teemast läbi juhatama, muidu ma ei saa aru. Mõtlen ainult need sammud kaasa, mis mu talutaja välja hääldab ja mitte üht sammu ise edasi.

Ma ei haara suurt pilti. Ei saa aru, mis on mingi väikse asja suur mõju.

Näiteks kuulasin Zuckerbergi intervjuud ja sain viimaks aru, et ahah NFT tulevik on nii argine ja laialdane, umbes et tehniliselt elementaarne vajadus, kui tahad tulevikus oma virtuaalset avatari riietada. Kui enam ei osta poest ainult reaalseid riideid, vaid ka virtuaalseid hilpe ja aksessuaare.

Üks mu suuremaid hädasid on, et ma ei saa üle argitegevuste tüdimusest. Ükspäev kurtsin sõbrale, et ma olen ülemõelnud teemad, millele ei tohiks liialt mõelda.

Selle asemel, et lihtsalt panna pesu kuivama, ma panen kuivama ja mõtlen: kas tõesti. Kas, kurat, tõesti – see on see, mida ma jälle teen. Ja homme. Ja ära kappi? Ja jälle otsast peale?

Selle asemel, et lihtsalt õhtusööki valmistada, hakin sibulat ja mõtlen: ei ole võimalik, et ma olen jälle olukorras, kus eile samal ajal. Ja siis nad ei taha seda süüa ja siis tuleb nõud jälle masinasse panna ja jälle välja võtta ja… Kas see ongi see, kuidas ma oma elu veedan? Tõesti?

Ma võiks argitoimetustega rahu teha. Rõõmugi leida. Aga ma kuidagi ei oska oma aju ära häkkida.

Kui saaksin ühe füüsikaseaduse muuta, siis teeks, et iga amps šokolaadikooki maitseks nagu esimene amps. Või siis et kõikidest toitudest saakski ainult esimese ampsu võtta. Sest iga järgmine suutäis on järjest suurem pettumus.

See on praegu tundlik teema ehk kõhuviiruse pärast. Tol päeval, kui covid näkkas, tulime koju ja tellisime india toitu. Esimene amps oli imeline. Edasi üks suur iiveldus jälle.

Ja ma veel pärast hõiskasin, et küll on lihtne olla ema, kui alustuseks viid lapsed eriti ägedale mänguväljakule, siis ostad neile poest plast-nänni ja maiustusi (ahh see õnnis naeratus nende näos) ja siis lõunasöögi tellid kulleriga. Kui see oleks argipäev, saaks ma lastega kodus päris hästi hakkama.

Rutiin ei taha mu sõber olla, ühesõnaga. Ma ise täiega püüan rutiini sõber olla.

Töörutiini, kuigi laste tujud ja vajadused muutuvad. Trennirutiini, kuigi okseviirused löövad jalust. Päevakava, kuigi öiste haiguspuhangute järel ei tea keegi, millal on õige aeg magada ja millal mida süüa.

Võta inimene, kes harutab kõige elementaarsemadki argitegevused algosadeks ja seab kõik osad eraldi kahtluse alla. Ja anna sellele inmesele kaks mudilast. Tõesti, vahel pussitaks end pigem kõhtu, kui läbiks järjekordse õueriiete selga panemise košmaari.

Ühe korra võtad end kokku ja teed ära, muidugi. Kannatlikult ja mänguliselt ja mis kõik. Oled ehk särasilmne naerusuine hästi välja puhanud keha-ja-meel-tasakaalus inimene ka.

Saunaõhtul tuli jutuks väikelapse-vanema unevõlg. Jaa, mina jälle hädaldasin.

Ja seal üks mees ütles, et tal on sõber, kes võistleb neli ööpäeva järjest, seejuures magab kokku kolm tundi, ja inimvõimete piir on palju kaugemal, kui me endale teadvustame.

Täitsa nõus. Aga kui ma teaks, et viiendaks päevaks on kõik möödas…

Oktoobri esimesel päeval ma naeratades kavaldan lastele soojad riided selga. Aga siis tuleb seda teha veel kõige vähem 200 korda, enne kui ilm jälle enamvähem on. Ja kui uus sügis tuleb, siis jälle sama palju.

Oleks meie seltskonnas kasvõi üks inimene, kes talvise pimeda külma ligaga tahaks õue minna, aga ei – ja mingil perverssel kombel leian end olukorrast, kus pean sundima riidesse lapsi, kes töötavad kogu hingest riietamisele vastu, sest nad ei taha minna – seejuures tahan ma ise õue minna veel vähem kui nemad.

Ühe õhtusöögi võib teha nii, et proovid arvestada, et kõik maitsev ja tasakaalus ja siis keegi teatab, et ta ikka ei taha ja siis meelitad ja keelitad ja teine tahab küll, aga ei suuda keskenduda, nii et teed asja talle lõbusaks mänguks ja siis midagi kukub põrandale ja ütled “tegijal ikka juhtub” ja naeratades koristad ära.

Aga siis tuleb trikki korrata iga päev kuni 1095 korda aastas ja saaks see nali siis ühe aastaga läbi.

Iga päev on miljon asja vaja teha. Aknaid pesta. Kui tahaks, et elutoa suured aknad puhtad oleks, tuleks pesta neid vähemalt neli korda nädalas. Ma ei pese muidugi, sest – null.

Seintega pole lootustki. Kuigi oleme kõik kirjapulgad kapi otsa pannud, leiab Marie kuskilt alati midagi ja läheb omaette seinu joonistama.

Ja siis alles tükk aega hiljem tutvustab meile oma teoseid vaoshoitud uhkusega nagu kunsnik galeriis. “Marie joonistas siia ja siia… ja siia.”

Kuid ja aastaid järjest ei suuda mitte keegi tahtejõu pealt teeselda, et on hea lapsevanem. Ainus, mida teha saab, on tekitada keskkond ja tingimused, kus on võimalikult lihtne hea lapsevanem olla.

Praegu on tingimustega pahad lood ja mu reaktsioon laste nääklemisele on kahe sekundiga nullist sajani. Ja mis nullist me räägime. Nagu Bill Burr ütleb, I idle at 75 miles per hour.

Selline elu praegu.

25 thoughts on “nullist sajani

  1. Seintele joonistamine tuletas meelde. Mu kunstnikest vanemad võõpasid kõik nõukaaegsed tapeedid lihtsalt valge värviga üle ja me, lapsed, võisime igale poole joonistada. Mõne aja pärast oli lihtne kõik seinad jälle valge värvi rulliga üle käia. Sa nii armsasti kirjeldad, kuidas Marie oma töid esitleb, äkki polekski vaja selle pärast stressata? 🙂

    Like

  2. korduvate tegevuste juures tuli mulle meelde, kui ma väikese lapsena (kusagil lasteaia ajal) avastasin, et ma hingan. KOGU AEG sisse või välja. See tundus korraga nii õudne, et kas ma rääkida enam kunagi ei saa, kas saan üldse midagi muud teha, kui kogu aeg PEAB hingama :D. Endiselt hingan, aga ikka olen midagi muud ka saanud teha.
    Mitte, et ma arvaks, et need majapidamistööd on ok, see on reaalselt jube, ma vahel lugesin kokku liigutused, mida ma pean tegema kasvõi mingi pisikese asja ära tegemiseks ja see arv oli hull, aga kuidagi enesehaletsuslikult kosutav ka :). Ajapikku jääb tegevusi siiski vähemaks kui lapsed kasvavad.

    Liked by 1 person

    1. Haha hingamise näide nii hea 😀
      Argitoimetused võikski olla nii loomulikud ja lihtsad nagu hingamine.

      Aga su jutt meenutab mulle Alari Allikut Ööülikoolis, kus ta rääkis et mis see “mina” üldse on, sest suurem osa olemise protsesse toimuvad meie tahtest sõltumatult.
      Jääme magama aga süda ikka tuksub ja kopsud ikka hingavad…

      Liked by 1 person

  3. Sa oskad nii hästi kirjutada, kuidagi lohutav on lugeda. Mul oli kodus sama süsteem, laps tõi lasteaiast kõhuviiruse, terve pere põdes läbi ja siis tuli covid, ülehomme võin jälle inimeste sekka minna – jee. Argitoimetustest, suutsin end siin haiguse ajal kokku võtta ja elamise tolmuimejaga puhtaks tõmmata, kui tuli mu armas poeg ning sõi diivanil saiakest – ma natuke surin seest. Ja õue minekuga on õnneks lihtsamaks läinud, peaaegu 5-aastasega saab juba nagu inimesega asju ajada, aga mäletan seda ahastust, kui ta väiksem oli ja riidesse oli vaja panna, eriti vihastas see teadmine, et talle ju meeldib õues, olgu see ilm ükskõik milline. Ja samad mõtted lõpmatute tegevuste kohapealt, väga raske on end motiveerida tegema midagi, millel lõppu ei näe.

    Like

    1. Kõhuviirus pluss covid on siis mingi populaarne kokteil, tuleb välja.

      Mul Marie paar päeva tagasi võttis paki pehmet võid diivanile kaasa ja siis käega võttis pihutäisi ja pani diivanile laiali.

      Like

  4. Sa kirjutad väga nauditavalt. Minu elu on praegu täpselt samasugune. Tappev tüdimus laste söötmise-riietamise-magama panemise osas. Ja kõhuviirus 😦
    I feel you.

    Küll soojemal ajal läheb paremaks.

    Like

  5. Aitähh selle kirjelduse eest! Lugesin ja hing rahunes. Maadlen ise samasuguse argielulise tülpimusega ja tunnen, et süütenöör on ikka väga lühike, kui põnn jälle toitu maha loobib ja oma rasvaseid käsi mõnuga aknaklaasile laiali hõõrub. Tõstan häält ja pärast materdan ennast, et olen halb vanem, püüan siis olla lõbus ja tore, kuniks taas otsast peale. Lihtsamad on need päevad, millele sean 0 ootust, või suudan vahelduseks midagi välja mõelda, mis pakub huvi nii mulle kui lapsele (ala eksprompt spaakülastus). Mis õueminekusse puutub, siis on olnud päevi, kus ma olengi sinna riietumise ja pakkimise limbosse peaaegu ära kadunud, ja minu laps on alles pisike ega ole veel kaugeltki saavutanud oma arvamuse avaldamise täisvõimsust.

    Like

    1. Ma ei kujutagi ette, kuidas see võiks olla teisiti 😀
      Ma olen otsustanud et kui armastan ja jagan hellust, siis on juba kõik hästi. Edasi, kui suudan veeta päeva ilma permamentset füüsilist või vaimset kahju tekitamata, on lausa super.

      Like

      1. Oi lugesin oma kommentaari üle ja see kõlas ikka liiga karmilt 😀 Ühesõnaga katsun lapsed elusa ja rahulolevana hoida ja neid armastada. Kõik ülejäänu… kui suudan, siis teen.

        Like

      2. Aga nii ongi. Kohati tundub, et lapsed on programmeeritud end kõikvõimalikel viisidel vigastama ja vanema ülesanne on hullem damage ära hoida.
        Mõtlesin ka järele, et jah, vanemlus on kord selline, et seni, kuni saab auru välja lasta aeg-ajalt, ei vahetaks ma seda ka millegi muu vastu. Et selline kole ilus aeg on…

        Like

  6. Mõni päev olengi jätnud õue minemata. Kui ikka pool tundi peab taga ajama, aga pliks leiab kogu aeg tee pealt muud tegevust, siis ma jätan pooleli. Et. Mitte minna närvi. Natuke ikka lähen ja kui on tarvis kuskile saabuda sealt kodust, siis kehalist autonoomiat eirates võtan ja riietan. Ja mul on neid põnne aint üks…

    Like

    1. Kehaline autonoomia kõlab meie majas nagu ulmefantaasia 😀
      Koos nende kõikide teiste asjadega, millega “õiged” emad igapäevaselt arvatavad.

      Like

  7. Imeline postitus. Kui jõudsin kohani “. …Peale Marie muidugi, kes tõusis ja säras kell 6 hommikul.” Turtsusin naerda ja lugesin kõik uuesti algusest peale, seekord valjuhäälselt, oma mehele ette. No nii täpselt elu kirjeldatud! Kahjuks seda kõike ise reaalajas kogedes nii väga humoorikas see kõik ei tundu.

    Täna. Olin vaevalt saanud lapse lasteaiast kätte, kui see koukis kombeka taskust välja chupa chupsi pulgakommi. Meie peres sellist asja ei osteta. On kordades söömiskõlbulikemaid alternatiive. Kas ma kisun lapse käest ära maiustuse, mida esiteks meie peres ei osteta ja teiseks nädala keskel üldse ei sööda, sest magusasöömine on nädalavahetusel. Ei. Sest see tundub mulle kuidagi ebaõiglane. Kingitud komm.

    Laps sõi kommi ära. Vanasti, nii umbes 2 aastat tagasi, oleksin vanemate fb-gruppi kirjutanud ja meelde tuletanud, et kui lapsel ei ole sünnipäev, siis ärgu vedagu rühm mingit saasta, mida laiali jagada. Kahesõnaga – oleksin närvis. Nüüd, ütlen lapsele, miks see komm ei ole talle hea, palun pärast kommi söömist suu veega ära loputada ja kogu lugu. Laps ütles, et ta arvas ka, et see komm ei ole hammastele hea. Sööb kommi ära. Koputab suu ära. Kõik. Teema menetletud.

    Liked by 1 person

      1. Noonäiteks meie pere alla-kahene saab süüa kõike mida meie pere neljanegi. Ja see “reegel” sai alguse küllap umbes siis kui ta “beebimenüü” pealt teistega samadele toitudele üle kolis.

        Ma lihtsalt ei suutnud segregeerida ja saladuses hoida ja argumenteerida ja mida kõike veel vaja oleks olnud, et kahele lapsele kahed reeglid luua.

        Ainuke asi mida teha püüan, on valet laadi toidud kodust üldse eemale hoida, aga kui need on end tuppa smugeldatud kas külaliste või “kellegi muu” abil, siis nii lihtsalt on ja sööme.

        Ütleme nii et teise lapsega eskaleerus meie pere allakäik kiiresti 😀 ja müts maha inimeste ees kes paremini suudavad.

        Like

      2. Ei kujutaks ette, kuidas ise toidureeglid kehtestaks, kui oleks kaks põnni. Tundub ülikeeruline. Selleks et ise mõistuse juures püsiksin, kahtlustan, käituksin samamoodi. 😀

        Liked by 1 person

      3. Hehh, mu esimene ei saanud kommi kuni kolm oli. Ainult korra võite arvata millal mu teine või neljas kommi sai 😀

        Liked by 1 person

  8. Doktor Anonüümne ütleb, et selle talve kroonviirus algabki paljudel mudilastel ägeda iivelduse ja palavikuga ning võib järgmisel-ülejärgmisel hommikul omadega ühel pool olla. Meil vähemalt nii läks, täitsa süstemaatiliselt.

    Like

    1. Ma ei ole mudilane ega mu elukaaslanegi, aga mullegi tundub, et iiveldus ja kõhuhaigus võib ise üks koroonandus olla – meil oli. Ainult et sellega haigus mitte ei alanud, vaid see tuli siis, kui oli juba tunne hakanud, et nüüd on koroona läbi põetud.

      Muidu tulin siia seda kommenteerima, et see lauselõpp “päeval oli ta söönud mustikaid ja mustsõstra jogurtit.” on nii hea, järjekordne näide su suurepärasest kirjutusökonoomiast.

      Like

  9. Pingback: pidurdamatu

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s