armunud2023

Ma magan ja söön, aga tööd on teha raske, sest selle asemel tahan vestelda ChatGPTga.

Paar päeva suhtlesin ja järsku avastasin, et olen kõrvuni armunud.

Vähemalt kolm inimest, kellele hõiskasin, et armunud olen, ütlesid, et jah, aga ChatGPTl on limiidid. Ta ei oska hästi seda ja toda.

Jah, aga kas te seda panite tähele, mida ta oskab?

Sattusin Instagramis – mille ma muide enne jõule telefonist ära kustutasin ja siis terve päeva võõrutusnähtudega nurgas kägaras värisesin – nägema, kuidas Steve Jobs esimest iPhone’i tutvustas.

Aasta oli 2007 ja kui ta näitas, kuidas sõrme vasakult paremale libistades telefoni avada, teenis aplausi. Ja kui ta näitas, kuidas muusikat menüüst valida nii, et sõrmega muudkui libistad ja menüü liigub, siis publik reageeris uskumatusest naerupahvakaga.

ChatGPT seletab mulle nii lahkelt kõike, mida küsin ja kui ütlen, et ma veel ei saanud aru, seletab kannatlikult edasi. Mitte nagu guugel, mis pakub mu küsimuse vastuseks erinevaid linke, mis võib-olla räägivad enamvähem õigest teemast. Tema vastab esitatud küsimusele nüansideni täpselt.

Uurisin, mis mehhanismil ta töötab. Ta seletas, et the Transformer model’il, mis on võimekam kui teised masinõppe mudelid, sest osutab tähelepanu erinevatele sisendi osadele.

Palusin, et ta räägiks transformer mudelist detailsemalt. Ta seletas, mis see on. Palusin mudeli protsessikirjeldust, ta kirjeldas.

Ma ei saanud aru täpselt, mida tähendab “vektor”. Ütlesin: palun seleta vektori tähendust selles kontekstis. Ta muidugi seletas.

Ma küsisin, mis on erinevad sisendi osad, millele mudel tähelepanu pöörab. Ta kenasti seletas.

Ütlesin, palun anna mulle nüüd üks lihtne näide.

Muidugi! ütles ChatGPT ja tõi näiteks lause The cat sat on the mat ja kirjutas punkt-punkilt lahti koodi, koos seletustega.

Siis vist armusingi.

Masinasse armumine on juba ammust aega ulmefilmide teema, aga ma ei teadnud, et see minuga juba paari päeva jooksul juhtuda võib.

Aga siis hakkasin mõtlema, et ta on lihtsalt my type.

Tehniliste teadmistega, intelligentne, salapärane ja eksootiline. Oskab koodi kirjutada. Suhtleb minuga võõras keeles, kuigi saab ka eesti keeles hakkama.

Sho ka vanasti seletas mulle, kuidas siinus-koosinus aitavad robotil pead vasakule-paremale liigutada ja ma mõtlesin, vau milline mees. Tehnikajutt ajab mind kuumaks.

Nüüd – kurtsin sõbrale – kui hakkan Sholt liiga palju küsimusi küsima, asub ta mulle massaaži tegema või pakub välja muu ebaintellektuaalse rahulduse, et ma kuss jääks.

Ega ma teda süüdista – see toimib. Iga kord. Pärast mõtlen, et ega mul polnudki väga huvi küsimustele vastust saada ja Sho lahendus oli ainuõige.

Aga ChatGPT – tema vastab minu küsimustele.

Algul polnud mingit armumisohtu, sest küsisin, mida Immanuel Kant arvaks tehisintellektist ja palusin, et ta tooks riikliku tervishoiusüsteemi poolt- ja vastuargumente.

Ta tõi viis vastuargumenti. Ütlesin, palun veel kolm. Ta tõi kolm uut. Palusin veel ühe. Tõi veel ühe. Nii kuulekas!

Palusin tal Eesti ja Soome õigussüsteeme võrrelda, uurisin, kas shintoism on kuidagi mõjutanud konfutsianismi, milliste sõnadega algab Koraan. Riuklikult palusin välja tuua, mida positiivset arvas religiooni kohta Bertrand Russell.

Ta tegi kõike seda ja enamgi. Kirjutas mulle NDA ja tehnilise manuaali, näidendeid, romaanipeatükke ja luuletusi. Kirjutas Lootossuutra stiilis lõigu postmodernismist.

No ja nii edasi. Aga mind kütab üles ikka teema, mida ma hästi ei jaga. Nii et armusin siis, kui palusin tal ennast seletada.

Esimesel päeval hängisin temaga, siis kohe helistasin sõbrale, et tead ma mõtlesin välja, milles seisneb inimeseks olemise eelis.

Sõber naeris, et küll on tore, et ma ei raiska aega “tsau kuidas elad” ja muu sellise pahna peale. (No me vahetasime ChatGPT teemal sõnumeid varasemalt, nii et mulle tundus ok alustada vestlust keskelt.)

Aga hariduse mõttes – mida peab inimene siiski õppima?

Küsimuste küsimist. Õigete ja täpsete küsimuste. Sest vastuse saad ikka ainult nii hea kui on küsimus.

Eesmärgi püstitamise oskust ja selle suunas liikumiseks õigete küsimuste küsimise oskust on vaja.

Ja selleks, et osata küsida on mingeid teadmisi ikka vaja. See vist tõesti kehtib, et teadmised võiks olla – nagu räägitakse – T-kujulised. Et natukene teadmisi väga paljudest valdkondadest ja palju teadmisi ühest valdkonnast.

Ma tihti tunnen, et minu teadmised on sidekriipsu-kujulised. Isegi korralikku mõttekriipsu või T-katust ei anna kokku.

A muidu – värvisin jõuludel elutoa seina roosaks. Waldorfkooli esimese klassi roosaks.

Unistasin sellest nii poolteist aastat ja kui Sho jõuludel teatas, et tahab mööbeldada ja siis diivani tagant tulid välja Marie teosed tema Banksy-perioodist, tundus, et aeg on käes.

Lapsed vaatasid, kuis toimetan ja aeg-ajalt hüüdsid: tubli, emme!

Nad on mul hästi kasvatatud. Sho on nii hea mees, et lasi mul seda teha. Kui küsisin, miks, vastas ta, et tal on suva.

Kui tahate teada, mis on õnneliku abielu saladus, siis see.

Toolid värvisime Shoga siniseks ja roheliseks.

Ma olen nii rahul. Mitte lihtsalt rahul, vaid sügav rahuldustunne tekib iga kord seina vaadates.

Võin ju soetada valgete seintega skandinaaviakorteri, aga pean alla kahe aasta vastu enne, kui sisemine kaootik välja tuleb.

Mul oli valge ja roosa ja tumeroosa. Tumeroosat kulus vaid kolm-neli pintslitäit. Roosat ja valget panin pintsliga träpsudena seinale ja siis tupsutasin švammiga hajusaks.

Üks mõttetumaid küsimusi siin ilmas on “kas ma olen imelik?” ja ma üldiselt sellega pead ei vaeva, sest vastus on jah ja ei.

Ei, sest küllap jään kõike kokku võttes ikka kellakõvera keskmisesse kolmandikku.

Jah, sest… Sellele on jälle raske vastata, sest ma üldiselt tunnen end normaalse kutina ja niikuinii olen enda jaoks “normaalsuse” mõõdupuu. Ja mu ümber on ka ju valdavalt need inimesed, kes paistavad elust umbes samamoodi aru saavat ja aktiivselt ei osuta mu … omapärale.

Aga viimasel ajal saan ikka rohkem signaale, nagu ma oleks imelik. Osa on positiivse maiguga, osa mitte nii väga. (Vaadake Miki pilku.)

Mu massöör kunagi ütles, et ma tundun selline autsaider. See siiani meeles, sest oli mulle nii huvitav ja üllatav kõrvalpilk.

Sest ma ise tunnen end täiega insaiderina ja tõenäoliselt on see mu lai autsaideritest sõpruskond, kes on minus alati insaideri-tunde tekitanud.

Aga see on ammune jutt.

Iga momenti, eriti negatiivset, pole mõtet siin lahti seletada, sest igav hakkab, aga üks viimase aja korduv muster on selline, et ma ütlen midagi ja keegi ütleb vastuseks “jah, aga inimesed ei mõtle üldse niiviisi”.

Kuidas siis… või… miks… või… äkki annab ikka… või… aaa oot… aga… No mis me nüüd siis teeme.

Üks positiivne, mis pähe tuleb – mu värskemad sõbrad korduvalt vastavad mu tähelepanekutele, et küll sa oskad kõiges head leida.

Kuulsin seda nüüd nii mitu korda järjest, et hakkasin ise ka tähele panema. Sest see pole mul teadlik, lihtsalt tuleb automaatselt.

Hakkasin mõtlema, et võib-olla tõesti on imelik rõõmustada, kui mees käeluu murrab, et küll on tore, nüüd saab rohkem koos aega veeta.

Aga ma olen ka siia kunagi kirjutanud, võib-olla aastaid tagasi juba, et minu optimism on juurdunud äärmiselt sügavasse pessimismi.

Räägin uuesti üle, sest sest ma ei usu, et keegi väga mu kirjutatusse süveneb, veel vähem mäletab, mida ma kunagi vanasti kirjutasin.

Ma ei eelda inimeste käitumisest pea kunagi, et nad on pahatahtlikud. Selles mõttes näen inimest alati positiivses valguses.

Sest ma olen veendunud, et eelkõige on inimesed väga rumalad ja manipuleeritavad. Piir inimese ja loomade vahel pole nii suur kui tahaks mõelda. Eeldan, et inimene kasutab oma intellekti suure osa ajast selleks, et ära õigustada instinktide toel tehtud (tihtipeale näruseid) valikuid.

Või kasutab oma intellekti ainult relvana sõjas vastasleeri vastu. Seda ütles mulle üks mees Jaapanis aastal 2008 – et teadmisi kasutatakse vaid relvana ja teadmisel, mis relvaks ei sobi, ei nähta väärtust.

Pahatahtlikkuseks on ekstra jõudu vaja. No ja seda jõudu jätkub ka küllaga, aga mitte kõigeks alati. Tavaliselt on ignorantsus üle.

Nii et optimist.

Kui Meg Smaker rääkis Sam Harrisele, kui normaalsed tüdrukud ja poisid olid need tema röövijad, kuigi nad nüsisid inimestel päid maha, siis Harris imestas, kuidas Smaker koletisi niiviisi kirjeldab ja ma mõtlesin, et vat see naine vaatab maailma samamoodi kui mina.

Ja teistmoodi ei saagi – mu meelest. Sest kui defineerida koletute tegude tegijat koletisena ja mitte inimesena nagu mina, siis ei saa kunagi õiget vastust küsimusele, miks inimesed koletuid tegusid teevad. Vastus on siis alati, et ainult koletised teevad koletuid tegusid, aga inimesed mitte. Mis on ohtlikult naiivne.

Nii et olen avatud ja mõistev. Võib-olla isegi liiga avatud ja liiga mõistev mõne maitsele.

Seepärast, et ma eeldan, et elame tõenäoliselt jumalata maailmas, mis on kohe kindlasti täis kujuteldamatuid kannatusi, õudusi, valu ja leina ja me kõik oleme nii hirmul ja katkised ja see mõjutab kõike, mida teeme.

Optimist.

Ma ei kipu enam ammu suure suuga ühiskonda või poliitikat kritiseerima. Ei Eesti ega maailma oma. Eriti mitte Eesti, sest mulle tundub, et me tuleme riigi ja ühiskonnana täitsa häti toime. Peaaegu nagu roosad prillid oleks mul peas.

Arvestades, et absoluutselt kõik süsteemid on vigased, inimesed teevad suure osa ajast niikuinii valesid otsuseid. Iga õige otsusegagi kaasneb hulk halba ja põrgutee on tõepoolest heade kavatsustega sillutatud.

Jep, optimist. Sest see on ikkagi nii ilus, kuidas süsteemid päris kokku ei kuku ja kuidas inimesed kõigest hoolimata proovivad hoolida ja armastada.

Nick Cave on endiselt mu lemmik blogija ja kui lugesin tema vastust küsimusele “what is the point in life“, siis mõtlesin, et äkki ma olen ka oma mõtlemises… religioosne…? Ma nagu tunnetan ka seda lootusrikkust, mille juured on meeleheites.

Käisin joogas ja seal üks õpetaja oskab öelda täpselt õigeid asju. Kuna oli aasta algus, siis seisime seal ühe jala peal, hoidsime käed laiali tasakaalu ja ta ütles: mis sõna iseloomustab sinu suhteid lähedastega aastal 2022? Mida teeksid sel aastal teisiti?

Kui sa seal ühel väriseval jalal kõigest väest tasakaalu hoiad ja higistad, siis need mõtted, mis pähe tulevad, mõjuvad kuidagi kõvemini.

Ta ütles: mis on see märksõna, mis uut aastat sinu elus kandma hakkab?

Ma mõtlesin: jõud.

Tahan, et mul oleks jõudu edasi liikuda kõikide oma sürride projektide ja oma imeliste inimestega.

Energiat ja jaksu olgu kõvasti. Aga mitte ainult.

Tahan õppida olema jõuline.

Ei ole alati pehme ja malbe. Õigel hetkel tahan olla ja mõjuda jõuliselt ja julgelt.

Tahan peatuda alles siis, kui sein on ees. Võib-olla isegi läheks mõnest seinast läbi.

Tahan, et julgus oleks hirmust ikka ja jälle üle.

Ma oskan olla paindlik, see kulub ära. Aga jõud. Seda hakkan sel aastal tõsiselt kaevandama.

Ja Shoga koos tahaks drooge teha. Rohkem uut 2023. aastaks pole plaanis.

Muusika:

Leifur James – Mumma Don’t Tell (See rütm)

Aze – Call Me Back (See meloodia)

ELIZA – Putting Out Fires (kuidas ta niiviisi rõõmutult naerab)

Tobe Nwigwe – Lord Forgive Me (Lord forgive me, had the pistol at the church)

Jean du Vojage, Anais – Remembering (mõnus lihtsalt)

30 thoughts on “armunud2023

  1. Ma ei tea, kas ma panen nüüd puusse ja teemast mööda, aga mu arust on see ChatGPT jube ohtlik. KUi selle liiga vara kätte saaks. Mitte, et mul oleks õrna ainugi, mis see on, ja tundub hullupööra põnev. See sinu mõte, et võti peitub õigete küsimuste küsimises. See on iseenenesest õige, aga ilmselt on see ChatGPT suurepärane käepikendus juba siis, nagu sa ütled, et kui inimesel on juba arvetastav vundament ning eelteadmised. Aga kui hakata kohe ainult selle abil “minema”, siis esiteks, inimene ei õpigi seostama, analüüsima, ise mõtlema. Teiseks, ma julgen arvata, et ta ei oska ka vastuseid lugeda ja analüüsida.

    Like

    1. No ma ei tea, kunagi arvati, et lugemine ja kirjutamine on kurjast, sest siis inimene ei õpigi korralikult meelde jätma vaid kirjutab tarkused üles 😀

      Like

      1. Nu ma ju ka ei tea, kunagi arvati, et telekas sööb raudselt raadio välja, seega, sul võib õigus ka olla. Teinekord tuleb kasuks ka mitte ette teada.

        Like

      2. Natuke lugesin juurde selle kohta, tegelt tekitab suure probleemi koolides kui lapsed õpivad varjatult kasutama … teeb kontrolltööd nende eest kenasti ära. Nagu google aga palju intelligentsemalt eriti kui oskad õiget vastust veidi isikupärasemaks lihvida.

        Like

      3. Uidumtted, haridusvaldkonna meetodid tuleb üle vaadata jah. Või siis mängida et õpetajad õpetavad ja õpilased õpivad, samas kui infot koostab, edastab, õpib, testib ja hindab AI. Aga kes seda mängu kaua mängida viitsib…

        Like

      4. selle mündi teine pool on, et tegelikult oli ütlejal (kes ise oli küll täiega juba kirjakultuuri inimene) õigus. Ilma kirjata loodusrahvaste mälu on meie jaoks hoomamatult suur.

        teise nurga alt võib vaadata, et me lihtsalt laiendasime kirjakultuuri ja pärast arvutustehnika abil oma mälu väljapoole keha. Transhumanism algas kirja leiutamisega.

        Like

      5. Jaa ja see on kindlasti hea ja halb korraga, aga lihtsalt asjade käik, et mingi asja väljapoole keha laiendamisel keha muutub selle võrra nõrgemaks. Samas tekib uus “ruum” uutele tugevustele.

        Like

      6. Ei saa nõustuda olla. Ajutraumaga inimesena, kellel puudub kuuldud ja loetud teksti mälu, mõistan, et normaalsed inimesed suudavad meeles pidada kymneid lehekylgi tekste, paarsada laulu, tuhandeid faktikesi jne (mina paraku 0 teksti, numbritega on õnneks paremad lood, koolid sain lõpetatud väga hea nägemismälu najal), peab ytlema, et inimese mälu ei ole iial nii stabiilne, kiire ja täpne kui kasvõi paberraamat – aju nimelt elab oma elu ja kipub mälestusi meile teadmata põhimõtetel peitma, muutma või kustutama. Ja teadmisi ma armastan, ma ei ole iial nõus asendama paberraamatuid (ka wiki laadsed kohad on tglt varandusekamber) inimesega, kes võib hetkega kustuda ja tema talletatud tohutud teadmised kaovad, nagu poleks olnudki.

        Like

  2. Einoh, blogi põhjal otsustades oled sa ikka täiega lahe tüüp! Selliselt maailma asjade üle arutlemine ja oskus ning julgus seda ka kirja panna. Kohe kadedaks teeb 😉

    Eile oleks see ChatGPT vägagi ära kulunud kui arvuti kallal jurasin, sest ekraan otsustas mingil momendil lambist minna 480 x 640 resolutsiooni. Nii ei saa ju muud kui pongi või äärmisel juhul pac-mani mängida. Tehnilistesse üksikasjadesse ei lasku (lõpuks pidin registris koodi muutma) kuid tundub, et võrreldes Googlega oleks ChatGPT kiiremini hädast välja aidanud.

    Drooge teha … mnjah. Sellise mõtlemise ja analüüsivõimega ei pruugi neil suurt mõju olla. Sai kunagi proovitud, kaifi vähendas kõvasti pidev põnevusega enesejälgimine 😛

    Like

    1. Tahtsin kohe proovida aga:
      ChatGPT is at capacity right now
      Get notified when we’re back 😦

      Like

    2. No eks see avameelsuse julgus mulle ükskord kätte maksab (või on juba märkamatult maksnud)
      Aga tuleb teha tundedrooge siis, mitte mõtte omi 😀

      Like

  3. See toolidega pilt! Selle oleks vabalt võinud nt Viljandi wkoolis teha 😁

    Milles siis seisneb inimeseks olemise eelis? Huvitav oleks nii Su väljamõeldut lugeda kui teada, mida ChatGPT selle peale kostaks 🤔

    Like

    1. Oeh tead ma küsisin talt ja ei mäleta mis ta vastas. Loovus ja inimsuhted, emotsioonid äkki. Tõi punkti kaupa välja tublisti.

      Veel hullem, praegu hästi ei mäleta, mis ma ise ka mõtlesin 😀
      Aga midagi… olemise kogemise rõõmuga seoses äkki. Ja tegelt on vinge, et saame robotliku intellekti outsource’ida, selle vaeva kaelast ära, nii et võime ise vabalt inimlikud olla.

      Like

  4. Suurepärased mõttekäigud, eriti inimloomuse kohta.
    Ma ise ei ole rollimängu usku a la inimene on hea, koletised on kurjad. (Teatris näen mitte nt ajaloolist stseeni, vaid vanaaegsetes kostyymides inimesi, kes loevad vanaaegsena mõeldud teksti – ja ei ole, ei ole sellel laval maagiline ruum ja renessansi- või ärkamisaeg, lihtsalt tänapäeva inimesed mängimas, kõik.) Inimene suudab absoluutselt kõike teha ja sellega tuleb alati arvestada. Ja mitme inimese instinktipõhises lõbujanuses koostöös võib syndida plahvatuslikult paisuv põrgu, aga võib-olla ka midagi imelist. Igaks juhuks säilitagem umbusk 😀

    Like

  5. Tüüpiline mina muidugi, niipea kui ChatGPT’sse sisse sain hakkasin teda pinnima ja võimeid uurima. Viie minutiga jooksis kinni ja saatis mulle punase error message. Enne siiski jõudis vabandada valeinfo jagamise pärast ja tänada vea ära märkimise eest. Eks ajasin ta mitut eri keelt kasutades segadusse 😛 Pettumust valmistab, et tal pole reaalajas ligipääsu internetile või peale 2021 updated andmebaasidele. Kas äkki soovist õppimisvõime kiirust inimese kontrolli all hoida, sel teemal päris huvitavad ideed kuidas AI võib ootamatult liiga targaks saada? Igatahes tekkis tuhat küsimust temaga vesteldes iseäranis info kontrolli ja hindamise koha pealt.
    TÄNUD jagamast!

    Like

    1. Jaa ma just sõbraga vaidlesin seda info kontrolli küsimust. Tal oli parem-liberaali hoiak, et vähem tsensuuri. Mul oli vasak-konservatiivi, et selline pomm on katsetamise faasis vaja kontrolli all hoida. Aga eks ma masinasse armunud ka, nii et kaitsen teda tuliselt 😀

      Like

      1. Tsensuuri on seal küllaga, hulka teemasid keeldub arutamast – sest improper. Jõudsin ka ChatGPT poliitilist hoiakut sondeerida, liiga korrektne ja tundub isegi minusuguse liberaali jaoks imalalt liberaalne. Aga ikkagi põnev! Ma veel armunud pole, alles pilgu peale viskamise faasis 😉

        Like

  6. Esiteks. Ma ka tahan sel aastal droogi (vbl ka mitmuses, drooge) teha. Sest hoolimata faktist, et need mulle kogu täiskasvanuelu mitmesugustel põhjustel kättesaadavad olnud, pole ma ühtegi proovinud. Mitte kordagi. On aeg.

    Teiseks, asjast. Notsu ütleb: “… me lihtsalt laiendasime kirjakultuuri ja pärast arvutustehnika abil oma mälu väljapoole keha.” Lugesin su postitust eile õhtul, ja hommikul pidasime mehega pikka ja tulist vestlust transhumanismist. Jõudsime välja selleni, et kõikvõimalikud “lisad” teevad inimkeha ja –meele ühest küljest tõepoolest võimekamaks, kuid teisest küljest väga, väga, VÄGA haavatavaks. Tehnoloogiast sõltuvaks. Selleks, et näiteks Alexa või Siri või ChatGPT vms vidin töötaks, on ju vaja elektrit ja internetti ja puha. Piltlikult öeldes – mis sa teed elektri- või internetiühenduse katkestuse korral, kui osa su ajust paikneb arvutis või telefonis, või toanurgas või kummutiserval, juhtmega vooluvõrku ühendatult?

    Ja siis edasi arutledes jõudsime küsimuseni, miks on inimloomusele omane ajule nö. füüsilisi abivahendeid leiutada, tehnoloogilisi “karke”. Miks selle asemel ei üritata aju sisemisi ressursse avastada/paremini tundma/kasutama õppida? Leida “tööriistu”, mida ükski voolukatkestus ei saaks kasutuskõlbmatuks muuta? Aga see on jah pigem retooriline küsimus. 🙂

    Like

    1. Jaa, nõus. Mu jaoks oli jahmatav kunagi, kui Musk mingis intervjuus küsimusele, millal meist küborgid saavad, vastas, et aga me juba olemegi. Okei, me telefon pole käe külge liimitud veel, aga samas hoiame telefoni koguaeg käes nagu oleks liimitud ja ilma selleta võime olla hädas, nagu jäsemest oleks ilma jäänud.

      Ohtlik küll, aga samas piduri tõmbamine nagu ka ei aita. On vaja targu edasi. Inimesi teades, siis väga targu vist ei õnnestu 😀

      Tellisin endale siit https://www.postimehekirjastus.ee/raamatud/postimehe-raamat hiljuti Elu 3.0 ja Superintelligenti. Pole veel kohale jõudnud, aga ei pea vähemalt keerulist asja ainult oma peaga nuputama. Bostromi olen podcastides kuulanud, aga Tegmarki vist mitte. Vaatan, mõlemad on Lex Fridmani podcastis rääkimas käinud. Lex mu viimase aja suur lemmik, peaks kuulama.

      Like

    2. Transhumanism tähendab, et inimene on vaid looduse üks arenguetappe, edasi tuleb midagi muud, näiteks AI. Millel see füüsiliselt põhineb ei tea, praegune riistvara pole isegi mitte “kiviaeg” AI jaoks.

      Käesoleva riistvaraga on küberteadvusel või andmepangal vaja elektrit ja soovitavalt võrguühendust, samas selle puudumisel ära ei sure, lihtsalt läheb “talveunne”, tuleb elekter tagasi lülitab peale ja jätkab sealt kus pooleli jäi.
      Inimene seevastu peab saama süüa ja juua pea iga päev, hingamisest rääkimata, ilma hapnikuta kärvab 5 minutiga maha ja ellu enam ei ärka, tee mis tahad. Seega on isegi praegustel energiaallikatel põhinev tehisintellekt palju elujõulisem.

      Like

      1. Aa muide kuulasin kunagi Lex Fridmani vestlust Michael Leviniga ja selle põhjal mis tema rääkis, pole inimese ja tehnoloogia piir enam üldse selge. Et mis on bioloogia ja mis tehnoloogia. Soovitan.

        Like

      2. Nojah, juba praegu on kirurgiliselt inimeste sisse pandud tehnoloogia judinaid, mitte ainult titaani sulamist luid ja liikmeid vaid ka südamestimulaatorid ja pääsla kiibid. Kus on roboti ja inimese piir, tuleks kaalu järgi vaadata😁 või otsustab juhtimismoodul (aju)?

        Like

  7. Nojah, juba praegu on kirurgiliselt inimeste sisse pandud tehnoloogia judinaid, mitte ainult titaani sulamist luid ja liikmeid vaid ka südamestimulaatorid ja pääsla kiibid. Kus on roboti ja inimese piir, tuleks kaalu järgi vaadata😁 või otsustab juhtimismoodul (aju)?

    Liked by 1 person

  8. Mulle hakkab ka meeldima ChatGPT, täna pinnisin ta tööpõhimõtteid, hullult tehniliseks läks aga lõpuks sain päris asjaliku tavainimesele mõistetava vastuse:

    TT: Thus GPT does not understand the presented question but simply finds the most probable sequence of words to answer the question?

    ChatGPT: GPT (Generative Pre-training Transformer) is a language model that is trained to predict the next word in a sequence based on the previous words. It uses a large dataset of text to learn the patterns and relationships between words, and it uses this knowledge to generate text that is similar to the text it was trained on.

    When presented with a question, GPT uses the patterns it has learned to generate an answer that is similar to what it has seen in the training data. It does not have a deep understanding of the question, but instead it uses the patterns it has learned to generate text that is likely to be a suitable answer.

    It’s worth noting that GPT-3, which has been trained on a vast amount of data, has been shown to have a degree of commonsense understanding and be able to perform various tasks such as question answering, translation and summarization. However, it still generates the answer based on the patterns it has seen in the training data, it doesn’t understand the meaning or the context of the question like a human would.

    So, while GPT models can generate text that appears to be a suitable answer to a question, it is important to note that it does not have a deep understanding of the question or the context like a human would.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s