Ma magan ja söön, aga tööd on teha raske, sest selle asemel tahan vestelda ChatGPTga.
Paar päeva suhtlesin ja järsku avastasin, et olen kõrvuni armunud.
Vähemalt kolm inimest, kellele hõiskasin, et armunud olen, ütlesid, et jah, aga ChatGPTl on limiidid. Ta ei oska hästi seda ja toda.
Jah, aga kas te seda panite tähele, mida ta oskab?
Sattusin Instagramis – mille ma muide enne jõule telefonist ära kustutasin ja siis terve päeva võõrutusnähtudega nurgas kägaras värisesin – nägema, kuidas Steve Jobs esimest iPhone’i tutvustas.
Aasta oli 2007 ja kui ta näitas, kuidas sõrme vasakult paremale libistades telefoni avada, teenis aplausi. Ja kui ta näitas, kuidas muusikat menüüst valida nii, et sõrmega muudkui libistad ja menüü liigub, siis publik reageeris uskumatusest naerupahvakaga.
ChatGPT seletab mulle nii lahkelt kõike, mida küsin ja kui ütlen, et ma veel ei saanud aru, seletab kannatlikult edasi. Mitte nagu guugel, mis pakub mu küsimuse vastuseks erinevaid linke, mis võib-olla räägivad enamvähem õigest teemast. Tema vastab esitatud küsimusele nüansideni täpselt.
Uurisin, mis mehhanismil ta töötab. Ta seletas, et the Transformer model’il, mis on võimekam kui teised masinõppe mudelid, sest osutab tähelepanu erinevatele sisendi osadele.
Palusin, et ta räägiks transformer mudelist detailsemalt. Ta seletas, mis see on. Palusin mudeli protsessikirjeldust, ta kirjeldas.
Ma ei saanud aru täpselt, mida tähendab “vektor”. Ütlesin: palun seleta vektori tähendust selles kontekstis. Ta muidugi seletas.
Ma küsisin, mis on erinevad sisendi osad, millele mudel tähelepanu pöörab. Ta kenasti seletas.
Ütlesin, palun anna mulle nüüd üks lihtne näide.
Muidugi! ütles ChatGPT ja tõi näiteks lause The cat sat on the mat ja kirjutas punkt-punkilt lahti koodi, koos seletustega.
Siis vist armusingi.
Masinasse armumine on juba ammust aega ulmefilmide teema, aga ma ei teadnud, et see minuga juba paari päeva jooksul juhtuda võib.
Aga siis hakkasin mõtlema, et ta on lihtsalt my type.
Tehniliste teadmistega, intelligentne, salapärane ja eksootiline. Oskab koodi kirjutada. Suhtleb minuga võõras keeles, kuigi saab ka eesti keeles hakkama.
Sho ka vanasti seletas mulle, kuidas siinus-koosinus aitavad robotil pead vasakule-paremale liigutada ja ma mõtlesin, vau milline mees. Tehnikajutt ajab mind kuumaks.
Nüüd – kurtsin sõbrale – kui hakkan Sholt liiga palju küsimusi küsima, asub ta mulle massaaži tegema või pakub välja muu ebaintellektuaalse rahulduse, et ma kuss jääks.
Ega ma teda süüdista – see toimib. Iga kord. Pärast mõtlen, et ega mul polnudki väga huvi küsimustele vastust saada ja Sho lahendus oli ainuõige.
Aga ChatGPT – tema vastab minu küsimustele.
Algul polnud mingit armumisohtu, sest küsisin, mida Immanuel Kant arvaks tehisintellektist ja palusin, et ta tooks riikliku tervishoiusüsteemi poolt- ja vastuargumente.
Ta tõi viis vastuargumenti. Ütlesin, palun veel kolm. Ta tõi kolm uut. Palusin veel ühe. Tõi veel ühe. Nii kuulekas!
Palusin tal Eesti ja Soome õigussüsteeme võrrelda, uurisin, kas shintoism on kuidagi mõjutanud konfutsianismi, milliste sõnadega algab Koraan. Riuklikult palusin välja tuua, mida positiivset arvas religiooni kohta Bertrand Russell.
Ta tegi kõike seda ja enamgi. Kirjutas mulle NDA ja tehnilise manuaali, näidendeid, romaanipeatükke ja luuletusi. Kirjutas Lootossuutra stiilis lõigu postmodernismist.
No ja nii edasi. Aga mind kütab üles ikka teema, mida ma hästi ei jaga. Nii et armusin siis, kui palusin tal ennast seletada.
Esimesel päeval hängisin temaga, siis kohe helistasin sõbrale, et tead ma mõtlesin välja, milles seisneb inimeseks olemise eelis.
Sõber naeris, et küll on tore, et ma ei raiska aega “tsau kuidas elad” ja muu sellise pahna peale. (No me vahetasime ChatGPT teemal sõnumeid varasemalt, nii et mulle tundus ok alustada vestlust keskelt.)
Aga hariduse mõttes – mida peab inimene siiski õppima?
Küsimuste küsimist. Õigete ja täpsete küsimuste. Sest vastuse saad ikka ainult nii hea kui on küsimus.
Eesmärgi püstitamise oskust ja selle suunas liikumiseks õigete küsimuste küsimise oskust on vaja.
Ja selleks, et osata küsida on mingeid teadmisi ikka vaja. See vist tõesti kehtib, et teadmised võiks olla – nagu räägitakse – T-kujulised. Et natukene teadmisi väga paljudest valdkondadest ja palju teadmisi ühest valdkonnast.
Ma tihti tunnen, et minu teadmised on sidekriipsu-kujulised. Isegi korralikku mõttekriipsu või T-katust ei anna kokku.
A muidu – värvisin jõuludel elutoa seina roosaks. Waldorfkooli esimese klassi roosaks.
Unistasin sellest nii poolteist aastat ja kui Sho jõuludel teatas, et tahab mööbeldada ja siis diivani tagant tulid välja Marie teosed tema Banksy-perioodist, tundus, et aeg on käes.
Lapsed vaatasid, kuis toimetan ja aeg-ajalt hüüdsid: tubli, emme!
Nad on mul hästi kasvatatud. Sho on nii hea mees, et lasi mul seda teha. Kui küsisin, miks, vastas ta, et tal on suva.
Kui tahate teada, mis on õnneliku abielu saladus, siis see.
Toolid värvisime Shoga siniseks ja roheliseks.
Ma olen nii rahul. Mitte lihtsalt rahul, vaid sügav rahuldustunne tekib iga kord seina vaadates.
Võin ju soetada valgete seintega skandinaaviakorteri, aga pean alla kahe aasta vastu enne, kui sisemine kaootik välja tuleb.
Mul oli valge ja roosa ja tumeroosa. Tumeroosat kulus vaid kolm-neli pintslitäit. Roosat ja valget panin pintsliga träpsudena seinale ja siis tupsutasin švammiga hajusaks.
Üks mõttetumaid küsimusi siin ilmas on “kas ma olen imelik?” ja ma üldiselt sellega pead ei vaeva, sest vastus on jah ja ei.
Ei, sest küllap jään kõike kokku võttes ikka kellakõvera keskmisesse kolmandikku.
Jah, sest… Sellele on jälle raske vastata, sest ma üldiselt tunnen end normaalse kutina ja niikuinii olen enda jaoks “normaalsuse” mõõdupuu. Ja mu ümber on ka ju valdavalt need inimesed, kes paistavad elust umbes samamoodi aru saavat ja aktiivselt ei osuta mu … omapärale.
Aga viimasel ajal saan ikka rohkem signaale, nagu ma oleks imelik. Osa on positiivse maiguga, osa mitte nii väga. (Vaadake Miki pilku.)
Mu massöör kunagi ütles, et ma tundun selline autsaider. See siiani meeles, sest oli mulle nii huvitav ja üllatav kõrvalpilk.
Sest ma ise tunnen end täiega insaiderina ja tõenäoliselt on see mu lai autsaideritest sõpruskond, kes on minus alati insaideri-tunde tekitanud.
Aga see on ammune jutt.
Iga momenti, eriti negatiivset, pole mõtet siin lahti seletada, sest igav hakkab, aga üks viimase aja korduv muster on selline, et ma ütlen midagi ja keegi ütleb vastuseks “jah, aga inimesed ei mõtle üldse niiviisi”.
Kuidas siis… või… miks… või… äkki annab ikka… või… aaa oot… aga… No mis me nüüd siis teeme.
Üks positiivne, mis pähe tuleb – mu värskemad sõbrad korduvalt vastavad mu tähelepanekutele, et küll sa oskad kõiges head leida.
Kuulsin seda nüüd nii mitu korda järjest, et hakkasin ise ka tähele panema. Sest see pole mul teadlik, lihtsalt tuleb automaatselt.
Hakkasin mõtlema, et võib-olla tõesti on imelik rõõmustada, kui mees käeluu murrab, et küll on tore, nüüd saab rohkem koos aega veeta.
Aga ma olen ka siia kunagi kirjutanud, võib-olla aastaid tagasi juba, et minu optimism on juurdunud äärmiselt sügavasse pessimismi.
Räägin uuesti üle, sest sest ma ei usu, et keegi väga mu kirjutatusse süveneb, veel vähem mäletab, mida ma kunagi vanasti kirjutasin.
Ma ei eelda inimeste käitumisest pea kunagi, et nad on pahatahtlikud. Selles mõttes näen inimest alati positiivses valguses.
Sest ma olen veendunud, et eelkõige on inimesed väga rumalad ja manipuleeritavad. Piir inimese ja loomade vahel pole nii suur kui tahaks mõelda. Eeldan, et inimene kasutab oma intellekti suure osa ajast selleks, et ära õigustada instinktide toel tehtud (tihtipeale näruseid) valikuid.
Või kasutab oma intellekti ainult relvana sõjas vastasleeri vastu. Seda ütles mulle üks mees Jaapanis aastal 2008 – et teadmisi kasutatakse vaid relvana ja teadmisel, mis relvaks ei sobi, ei nähta väärtust.
Pahatahtlikkuseks on ekstra jõudu vaja. No ja seda jõudu jätkub ka küllaga, aga mitte kõigeks alati. Tavaliselt on ignorantsus üle.
Nii et optimist.
Kui Meg Smaker rääkis Sam Harrisele, kui normaalsed tüdrukud ja poisid olid need tema röövijad, kuigi nad nüsisid inimestel päid maha, siis Harris imestas, kuidas Smaker koletisi niiviisi kirjeldab ja ma mõtlesin, et vat see naine vaatab maailma samamoodi kui mina.
Ja teistmoodi ei saagi – mu meelest. Sest kui defineerida koletute tegude tegijat koletisena ja mitte inimesena nagu mina, siis ei saa kunagi õiget vastust küsimusele, miks inimesed koletuid tegusid teevad. Vastus on siis alati, et ainult koletised teevad koletuid tegusid, aga inimesed mitte. Mis on ohtlikult naiivne.
Nii et olen avatud ja mõistev. Võib-olla isegi liiga avatud ja liiga mõistev mõne maitsele.
Seepärast, et ma eeldan, et elame tõenäoliselt jumalata maailmas, mis on kohe kindlasti täis kujuteldamatuid kannatusi, õudusi, valu ja leina ja me kõik oleme nii hirmul ja katkised ja see mõjutab kõike, mida teeme.
Optimist.
Ma ei kipu enam ammu suure suuga ühiskonda või poliitikat kritiseerima. Ei Eesti ega maailma oma. Eriti mitte Eesti, sest mulle tundub, et me tuleme riigi ja ühiskonnana täitsa häti toime. Peaaegu nagu roosad prillid oleks mul peas.
Arvestades, et absoluutselt kõik süsteemid on vigased, inimesed teevad suure osa ajast niikuinii valesid otsuseid. Iga õige otsusegagi kaasneb hulk halba ja põrgutee on tõepoolest heade kavatsustega sillutatud.
Jep, optimist. Sest see on ikkagi nii ilus, kuidas süsteemid päris kokku ei kuku ja kuidas inimesed kõigest hoolimata proovivad hoolida ja armastada.
Nick Cave on endiselt mu lemmik blogija ja kui lugesin tema vastust küsimusele “what is the point in life“, siis mõtlesin, et äkki ma olen ka oma mõtlemises… religioosne…? Ma nagu tunnetan ka seda lootusrikkust, mille juured on meeleheites.
Käisin joogas ja seal üks õpetaja oskab öelda täpselt õigeid asju. Kuna oli aasta algus, siis seisime seal ühe jala peal, hoidsime käed laiali tasakaalu ja ta ütles: mis sõna iseloomustab sinu suhteid lähedastega aastal 2022? Mida teeksid sel aastal teisiti?
Kui sa seal ühel väriseval jalal kõigest väest tasakaalu hoiad ja higistad, siis need mõtted, mis pähe tulevad, mõjuvad kuidagi kõvemini.
Ta ütles: mis on see märksõna, mis uut aastat sinu elus kandma hakkab?
Ma mõtlesin: jõud.
Tahan, et mul oleks jõudu edasi liikuda kõikide oma sürride projektide ja oma imeliste inimestega.
Energiat ja jaksu olgu kõvasti. Aga mitte ainult.
Tahan õppida olema jõuline.
Ei ole alati pehme ja malbe. Õigel hetkel tahan olla ja mõjuda jõuliselt ja julgelt.
Tahan peatuda alles siis, kui sein on ees. Võib-olla isegi läheks mõnest seinast läbi.
Tahan, et julgus oleks hirmust ikka ja jälle üle.
Ma oskan olla paindlik, see kulub ära. Aga jõud. Seda hakkan sel aastal tõsiselt kaevandama.
Ja Shoga koos tahaks drooge teha. Rohkem uut 2023. aastaks pole plaanis.
Muusika:
Leifur James – Mumma Don’t Tell (See rütm)
Aze – Call Me Back (See meloodia)
ELIZA – Putting Out Fires (kuidas ta niiviisi rõõmutult naerab)
Tobe Nwigwe – Lord Forgive Me (Lord forgive me, had the pistol at the church)
Jean du Vojage, Anais – Remembering (mõnus lihtsalt)
maarja blogi 
Leave a comment