maarja blogi

Vahel mõistan täpselt samal hetkel, kui midagi teen, et see on väga rumal tegu. Viimati, kui andsin oma tütrele mängimiseks võtmekimbu. Kodu, auto, kontor.

Sedasorti tegu tuleb eristada sellisest, mis kõrvalt vaadates tundub rumal, aga kui mult küsida, tean täpselt öelda, miks on tark.

Näiteks lähen kohvikus vetsu, aga jätan telefoni ja rahakoti enda lauale ootama.

On see ikka mõistlik, äkki varastatakse ära.

Teen seda, sest iga kord, kui ma lähen tagasi oma lauda ja näen, et rahakott on ikka olemas, kütab see mu usku inimeste headusesse.

Aga võtmete Mariele andmine oli idiootsus. Ütlesin talle küll, et võtmed on väga tähtsad ja neid ei tohi ära kaotada. Marie noogutas mõistvalt.

Järgnevad paar päeva möödusid võtmeid otsides.

Tolereerin kaost keskmisest paremini, usun. Töötan kaose taluvuse kallal lausa teadlikult.

Kunagi tundsin, et segamini toas pole võimalik tööd teha ja segamini köögis ei saa kokata. Hakkasin siis koristama ja võhm sai otsa enne, kui töötamise või kokkamiseni jõudsin.

Või kangestusin tegematusesse, sest koristada ei taha, aga segamini toas ju ei saa töötada.

Nüüd olen sellest nii üle. Nii uskumatult üle. Kui mul on vaja midagi teha, siis teen selle asja ära ega kobise, kuidas kappi panemata pesukuhi ei lase mul mõelda või vasak sokk on jalas liiga kare, et tööd teha.

Aga kaose taluvuspiir on ikkagi olemas. Mu jaoks on piir praegu, kui mööbliesemed määratud kohalt ära liiguvad.

Kujutage ette segamini ruumi – pesemata nõud ja mänguasjad ja riidekuhjad.

Aga lisaks on diivan seina äärest meetrikese eemale nihutatud. Ja lastetoas nari. Ja vannitoas pesumasin.

Ja vann. Meie vanni saab liigutada.

Sho otsis võtmeid, sooritas kõik need nihutamised. Aga mööblit tagasi seina äärde ei lükanud.

Ma ei tahtnud mööblit tagasi lükata. Ma ei tahtnud midagi teha. Nii et järgnevad päevad lükkasin hoopis kaose taluvuse piiri enneolematutesse kaugustesse.

Sest on fakin südatalv ja napilt pean üldse vastu, nii et ma ei jõua koristada ega mööblit lükata. Selle asemel treenin oma meelt.

Luukas ükspäev leidis juhuslikult võtmed üles.

Meeletrenn ja lahtilaskmise kunst.

Ikka, et on umbes viis olulist asja, aga ülejäänu ei ole oluline – lase lahti.

Oluline on see, et ma oleksin sada protsenti kohal siis, kui Marie mulle midagi kõrva sosistab.

Mul pole aimugi, mis ta ütleb, sest ta lihtsalt hingab mulle miskit vastu kõrva, aga see on nii uskumatult armas.

Jõuludel värvisin seina roosaks, aga ma ei oska ju hästi teipida ja täpselt värvida, nii et laes on korralik roosa kriips. Ja üks lillepott on natuke roosaks läinud.

Toolid värvisime siniseks ja selle värvi pritsmeid on põrandale läinud ja jäänud.

Aga perfektsionist ei saa midagi tehtud!

Või… või saab ja… perfektselt.

Mulle meeldib väljend “in for a penny, in for a pound”. Sellele järgneb alati midagi riuklikku.

Kandsin ükspäev kodus ainult üht sokki, sest teist ei leidnud üles. Ühed varbad külmetasid.

Kui arvuti või telefon katki läheb, siis mõtlen alati, et olen kaotanud meeletu hulga väärtuslikku kraami. Aga edaspidi selgub, et ma ei tunne puudust mitte ühestki vanasse arvutisse jäänud failist. Huvitav, kas tsivilisatsioonide või planeet Maaga on ka see, et kui otsa saab, siis on korraks tunne, et autš, millest kõigest ilma jäime, aga varsti mõtled, et vahet pole tegelt.

Mõtlesin, et müüks oma auto ära ja ostaks selle kastiratta, mida tänu riigile tuhat eurot odavamalt saab, aga ei suutnud Shod veenda – ega ka iseennast, sest autosõidud on mu lemmikud ja iga päev olen tänulik me auto eest.

Kuidas minust autoinimene sai?

Ajan jälgi, kuidas ma muutun sarnasemaks nendele inimestele, keda ma varem ei mõistnud. Ja kuidas see täpselt juhtub.

Nagu… täpselt. Samm-sammult, kuidas. Pean logiraamatut oma peas (ja siin, nii palju kui oskan), salvestades teekonna. Nooremad võiksid siit lugeda ja õppida, kuidas vananemine täpselt käib.

Keskkooli ajal kuulsin vanematest, kes ei luba oma lastel näitlejaks hakata ja ma mõtlesin, kuidas saab olla niisugune silmaklappidega materialist, et ei mõista tähenduslikku tööd, tähenduste loomist ja elu mõtestamist kui kutsumust.

Ma ei vaidle mõttekäigule otse vastu, vana mina mõistab noort mind mingil määral, aga uus mina ehk vananenud mina… soovitaks sellegipoolest tungivalt oma lapsel mitte näitlejaks hakata ja põhjendaks oma soovituse suht detailselt ära.

Praegu oleksin vabalt see ema, kes oma tütrele pähe määrib halli sissetulekuga neutraalset meest, tuletab talle vanust meelde ja küsib, millal lapselapsi saab.

Kust see tuli? Sest ma ise ei teinud pragmaatilisi otsuseid kaaslase valikul ega kujuta ette, kas ma suudakski. Aga teistele soovitan küll. Äkki seepärast, et näed elu, enda ja teiste oma ja siis hakkad ette kujutama kõike, mis riske võttes valesti võiks minna ja…

See on see, et käid ise mingi teekonna, aga soovitad teistele samasse punkti jõudmiseks midagi muud.

Nagu ühes raamatus oli, et kui noor küsib tunnustatud ajakirjanikult, kuidas ajakirjanikuks saada, siis too vastab, et mine õpi ajakirjandust, samas kui ta ise õppis loomaarstiks ja siis sattus rääkima mingi tüübiga, kes soovitas tal restorani tööle minna, aga restorani kõrval oli kiosk ja ta läks hoopis sinna šokolaadi ostma ja muuhulgas nägi ajalehte sirvides kuulutust, et … ja siis sattus ajakirjanikuks, ühesõnaga. Mitte ajakirjanduse õppetoolist.

Või nagu lugesin teisest raamatust, kuidas rikkad riigid ütlevad vaestele riikidele, et kui tahad meie moodi rikkaks saada, siis vabaturumajandus on da best. Laske kõik vabaks ja turg reguleerib ise, rikkus tuleb. Aga unustavad, et nad ise kogusid jõukust ja jõudu omal ajal turgu meeletult kaitstes ja reguleerides.

Just eile rääkisin ühele inimesele telefonis agressiivselt, kuidas parem on lapsi saada kui mitte lapsi saada, sest lapsed on elumuutvad ja see muutus on nii fundamentaalne ja nii edasi. Aga ma tean, kui idikalt see kõlas mulle endale veel kuus aastat tagasi ja ma olen mingis mõttes endiselt kuue aasta taguse iseendaga päri.

Aga – kasutades sõbra sõnu -, ma rääkisin tunnetuslikke fakte.

Ma olen nüüd see, kes räägib, et pulmad on raha raiskamine, parem kasuta sissemaksuks. Ise pidas kaks täismõõdulist pulma. Sama mehega veel.

Aga suured muutused on veel tulemas, kavatsen lähiaastatel kõvasti kalestuda.

Harjutan end psühhopaadiks ja mõtlen juba ette, et ah need ongi need asjad, mida pean külma kõhuga hallata oskama, et kahekümne aasta pärast silm ka ei pilguks mingis ekstreemses riikliku taseme skandaalis, mille osaline ma poliitiku või “tippametnikuna” sel hetkel olen.

Aga ma pole veel valmis psühhopaat, alles alustasin, nii et koguaeg nii paha olla, sest üks projekt (ei ole toidu oma) on nii peees ja ma ei saa midagi ette võtta. Vaatan lihtsalt, kuis see rong kraavi sõidab. See rong, millel ma ise reisin.

On metafoorseid ronge ka varem kraavi sõitnud ja sõidab ka edaspidi, kuidagi on see värk tehtav, mõtlen. Aga ei tea, kuidas täpselt, sest mul on nii paha, lihtsalt nii paha.

Teisalt püüan psühhopaati endas vagusi hoida olukorras, kus mu laps röögib nutta mingi asja pärast, mis on tema jaoks muidugi päris mure. Aga ma vaatan seda röökivat nägu ja see on nii naljakas ja armas ja absurdne, et pean kõigest väest laia naeratust alla suruma.

Mälupilt su ahastuse hetkel naeratust tagasi hoidvast emast ei ole vist hea tellis vaimsesse vundamenti.

Tööelust inspireeritud mõttemäng on, et kui midagi kohutavat elus juhtub, siis kas peaks keskenduma selle kohutava leevendamisele või peaks keskenduma tasakaalustava rõõmu leidmisele.

Päriselu vastus on “natuke seda ja natuke teist”, aga selles mängus saaks valida ainult ühe. Kui saaks valida ainult kohutava asja leevendamise või siis kohutava kannatamise, aga tasakaalustava rõõmu lisamise. Kumb?

Tasakaalustav rõõm oleks mu vastus. Sest see annab jõudu.

Isa raamatu kavatseme mais avaldada ja valmistame praegu ette Hooandja toetuskampaaniat. Kogu see protsess on nii elevust ja rõõmu tekitav. Isegi Hooandja jaoks video tegemine oli nii vahva.

Kuigi tulemust nähes mõtlesin, et persse küll, lisaks kõigele olen ma ka kole – ja guugeldasin iluoperatsioone.

Selles mõttes sitt lugu, aga muidu lahe.

Siis on veel maailmavaate muutumine. Ühest küljest on niiiiii keeruline muuta oma mõtlemist, aga teisalt see kuidagi ikkagi juhtub ja nii huvitav, kuidas täpselt.

Mind häirib, et kui mõtlemine muutub, kaob vahel võime sama asja vanal pilgul näha.

Seda ma püüan kõigest väest vältida ja seepärast pingutan punktiirjoone täpitamisega erievate mõtlemiste vahel.

Näiteks selle momendi vahel, kus mu rasedused katkesid ja see oli nii valus. Kui siis keegi internetis ütles kellelegi, et kamoon see pole midagi, alles paar nädalat, siis ma ei suutnud seda inimest mõista. Aga nüüd ma mõtlen, et kui rasedus paari nädala pealt katkeks, poleks suur traagika. Ma peaks lausa natuke otsima kaastunnet inimese vastu, kellel rasedus varajases staadiumis katkeb.

Mis on nii haige, sest ma tean täpselt, kui õudne see oli ja et ma praegu olen täiesti teises olukorras kui tol ajal.

Kuidas ma olin enne see inimene ja nüüd olen hoopis see?

Aga ma mäletan seda tunnet tol ajal ja lubasin endale, et ei unusta just seepärast, et mõista ennast ja teisi. Ja polegi unustanud. Distantsi küsimus – vahel tuleb hoida ja vahel tuleb kaotada distants mineviku, selle traumade ja muuga.

Sitt on, kui inimene ei mõista teist, sest ta ise jõudis “happily ever after” staadiumisse ja unustas, mis eelnes. Näiteks tuli ise depressioonist välja ja ei saa enam aru, miks depressioonis inimene ennast “kokku võtta” ei suuda.

Tuleb mäletada vanu mõtteid ja tundeid ja miks need ka õiged või õigustatud olid.

Mitte nii, et see olen uus mina ja vanast minast ei tea midagi – kes see on, ma ei tunne teda.

Kohtusin seltskonnas ühe poliitikuga, kes ei naernud mu sõbra ülihea kummiliimi-nalja peale, sest – ütles -, sotsiaalteemad on tema uus südameasi.

Oleks võinud ikka naerda, kontakti saada vana endaga ajast, mil sotsiaalteemad veel südameasi polnud.

Ambitsioonid muutuvad. Ma olin nii ambitsioonikas noorena. See muidugi ei paistnud välja, aga olin. Ja nüüd ma isegi ei suuda meenutada, mida ma tahtsin saavutada ja miks.

See liin uue ja vana minu vahel on täiesti katkenud. Nii veider, et ei suuda põhjendada vana minu sihte, kuigi need olid mu elus nii olulisel kohal, et peaks kindlalt meeles püsima.

Mäletan ainult, et nooruse ambitsioonid olid kõik tulevikku suunatud. Ainult tulevikku. Aga kui isa suri ja Jaapanis maavärinaid ja tuumakatastroofi talusime, siis sain aru, et olevik on olulisem.

No kuidas ma sellele kaootilisele plämale nüüd lõpu panen.

Mitte otse vabariigi aastapäevaga seoses, aga juhuslikult olen Eesti muusikatesse armunud. Uuesti Puuluupi, kui “Käpapuud” kuulasin. Nad on ikka Mikita ideaal-eestlased. Parim, mis meie kultuurist sündida võib. “Kuu paistis mu pea peale, kui ma korjasin mustikat-kat-kat-kat-kat”. No kes laulab nii jultunult.

Tädi kutsus kaasa Erki Pärnoja kontserdile, mis mind paiguti lummas, sest meenutas midagi muud, mis mulle meeldib.

Sõber tutvustas mulle EIKi “Pudedaks lumeks“, mis on võluv kogu oma nooruse paatoses. Luulekujul oli vabariigi aastapäeva kontserdil ka.

Kõige rohkem kuulan vabariigi aastapäevakontserdilt nopitud Lonitseera “Kicced”. Ma elan kivi all, ei teadnud neist midagi. Aga rõõmustan siin, et sellist lugu saab, kui inimene oskab sõnu ja muusikat.

Guugeldasin plaadiarvustust, mis mainis kiitvalt absurdseid laulusõnu. Mis mõttes absurdseid, ma ei saa üldse aru.

Aaaaa ja teate mis mind veel vaevab… Oeh, järgmine kord räägin.