endaga kontaktis

Rääkisin sõbrale: kuule, mõtlesin siin vahepeal sinu peale, kui koolitööd kirjutasin.

Sügisel pidin 10 lehekülje jagu kirjeldama mingit probleemi me ühiskonnas, nüüd pidin sama pikalt kirjutama, kuidas ma selle probleemi täpselt ära lahendaks. Ja siis mõtlesin, et see on täpselt midagi sellist, mida me sinuga kahekesi saaksime ette võtta.

Rääkisin: sina ja mina, me sobiksime täpselt seda projekti vedama, algul suure entusiasmiga. Siis hakkaks asi toppama. Ja siis jääks soiku, tüdineks ära ja jätaks pooleli, sest… keda huvitab.

Ta naeris, aga igaks juhuks ütles, et ta vist ei jõua seda projekti ette võtta.

Ma ütlesin: ei, ma ei mõelnudki, et me seda teeksime. Ma lihtsalt mõtlesin, et see täpselt sobiks meile.

Naersime enda üle.

Ma ütlesin: igal juhul tundub, et saaksin selle teema vormistada kuidagi oma magistritööks. Kui tahaksin kooli lõpetada. Aga plaan A on pigem ikka kool pooleli jätta.

Ta ütles: nii et su plaan A on lõpetamata jätta ja kui see käiku ei lähe, siis plaan B on teha magistritööks projekt, mille kavatsed pooleli jätta…

Itsitasime veel tükk aega.

Ohkasin: kui hea on olla hästi kontaktis iseenda ja reaalsusega. Tunda end nii hästi. Mitte luua illusioone.

Ta ütles: ainult nii ongi õige elada.

Ta ütles: ma tahaks, et ma saaksin kaasata inimesi oma projektidesse, öeldes: sa saad arvestada minu puhul sellega, aga ei saa arvestada sellega ega sellega ega sellega ega sellega ega ka mitte sellega. Sobib, eks?

Oh, sellest blogist on kujunemas imeline portfoolio tulevastele tööandjatele tutvumiseks.

Edaspidi, kui tööintervjuul küsitakse, mis on mu suurimad nõrkused, vastan silma pilgutamata: olen enesekeskne ja missioonitundeta inimene.

Naljad-naljad. Tegelikult, vestlus kolleegiga, mille pühapäeval siia anekdoodina üles märkisin, on ka variatsioon samale teemale. Aga mul tekkis sellest suhtlusest rõõmus rahulik tunne – mitte ainult ma ise, aga ka teised teavad nii mu head kui mu halba ja sellegipoolet tahavad koos töötada. Järelikult on pigem hästi.

Raadiosaate osas… no läks nagu läks.

Täpselt kaks minutit enne eetrit sain saatejuhtidega kätt suruda, stuudios maha istuda. Edasi püüdsin meeles pidada, mida ma rääkima tulin, aimamata, mida mult küsima hakatakse ja kui kaua on meil tegelikult aega rääkida. Selleks peab rohkem meediakogenud olema, et hästi toime tulla.

Saatelõiku saab kuulata siin.

2 thoughts on “endaga kontaktis

  1. Pingback: veni, vidi…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s